Aastapäev ja covid-19 vastikud nüansid

Jooks 15 Märts 2019

Kõnd 15 Märts 2020

Täna nillin profülaktika mõttes Pirita ürdilikööri ja tähistan oma jooksma hakkamise esimest aastapäeva. 2019 15 märtsil võtsin end lõpuks kokku, panin tossud jalga, spordiriided selga ja tegin esimese argliku katse kontrollimaks kui pikalt jaksan sörkida. Hullu punnimisega pidasin pea kaks pool kilti vastu. Õnneks jagus jonni edasi rühmamiseks. Jooksnud olen vahelduva eduga, mõni kuu vaid paar päeva vahele jäänud, mõni kuu pooled päevad. Poolelijätmist pole küll kunagi mõttesse tulnud, liiga mõnusa enesetunde tekitab. Täna oli plaanis üks viisaka kiirusega 5 kildine ots sörkida, paraku segas nohune nina vahele. Tegelt esimest korda haiglane tunne viimase aasta jooksul. Otsustasin mitte hakkata punnitama, kellele ma ikka tõestan, et tubli jooksja olen, ise tean seda niigi😜 Päris väljas käimata ei raatsinud päikselise kevadilmaga jätta, jalutasin kiirema sammuga 5km pargis ja jõe kaldal. Kodus valmistasin kruusi kuuma kakaod, mida praegu naudin.

Distantsi mõttes tuleb puhast jooksu selle aja jooksul kusagil 1300 km ringis, parim kuu oktoober 154km. Üldiselt on plaanis olnud nädalas joosta 5 korda 5km, kord 10km ja päev puhata. Talveperioodil pole 10km otsasid teinud. Detsember ja nüüd ka märts on märgatavalt väiksema kilometraazhiga. Lisaks koguneb kõndimist, rattasõitu, ujumist, matkamist, suusatamist. Kehakaal langes esimese 3 kuuga 84kg pealt 78kg peale ja on püsinud 77-78 vahemikus kogu järgneva aja. Võhma on loomulikult juurde tulnud, kevade(suve) poole kavas proovida mis tunne mõni pikem distants joosta. Külm mind jooksmisel ei sega kui just alla -15C pole, pigem mõnus. Tuul või tugev vihm on ebamugavad. Õnneks 5 km piisavalt lühike maa, et fleece ei jõua läbi liguneda, päris padukaga ma ei jookse ju ka.

Suusatamisega on selleks hooajaks kööga - suur tänu sulle va covid-19. Veel eile oli plaanis esmaspäeval mäele minna, nõlvadel mõnus lumi ja rahvast tänu paanikale vähe, hotellitubasid pakuti poolmuidu. Hommikul tuli moblale teade, et Blue Mountain pannakse kinni, vabandavad tekitatud ebamugavuse eest - my ass. Viskasin kiirelt pilgu teistele mägedele, igal pool sama jama. Isegi Whiteface mäe tippu viiv gondel Lake Placidis lõpetas töö seoses viiruse paanikaga, madalamal veel mägi lahti. Kuram mu kaks pealt sajataalast Whiteface piletit lähevad vett vedama. Ehkki Blue hooaja pääse sai kuhjaga tasa teenitud, on jalgades kange tahtmine mäge kratsima minna. Esimese maailma "probleemid" nagu ma töökaaslasele ütlesin kui see kurtis "steptantsu kogukonna" kokkutuleku ärajäämise pärast.

Turismimajandus kannab hullu kahju üle maailma. Kuurortid suletakse, rahvusvahelist lennuliiklust ja lõbusõidu laevandust kärbitakse jõhkralt. Isegi puhkusi ei saa planeerida kui ei tea millal see pandeemia järgi võiks andma hakata. Juttu on igatahes kuudest. Huvitav millised piletihinnad kui lennukid lõpuks lendama hakkavad, kardetavasti üritatakse kaotusi klientide arvel korvata. Kokkuvõttes pole mõtet mingit ajakava teha, sest see ei sõltu enam minust või minu tahtmistest. Eks siis lükkan puhkust edasi kui juunikuuks lennukid ikka veel ei lenda. Eri riikide epideemia kulu jälgimine vihjab, et mida järsem haigestumiste graafiku kõver, seda kiiremini üle läheb. Hiina hakkab tasapisi normaalsuse juurde tagasi pöörduma - aega kulus 4 kuud.

Samas võib juhtuda, et suvel elame hoopistükkis teistsuguses reaalsuses kui seni eriti kui majanduses peaks suuremad mullistused aset leidma. Hea on tulevale kriisile suht kindlas seisus vastu minna.