Ruhnu2 - Rannamatk ja Beach Party prominentidega

Ruhnu põhjarand

Uni oli hea vaatamata pikale veninud õhtusele lõkke ääres õlletamisele. Nii palju ja nii ägedaid unenägusid polnud pikka aega näinud. Sama väitis mu toakaaslane lisades irvitades, et varahommikusele "toateenindusele" oleksime õige kahtlase mulje jätnud. Hiljem kuulnuks lehtlas õlut libistavatelt külameestelt: Airiini juures pesitseb kaks purjus suurt perverti😁 Nimelt oli nii palav, et magasime mõlemad häbitult ihualasti linade peal. Meid suurt ei seganud, aga juhuslikule aknast sisse piiluvale möödujale oleksime arvatavasti õigustamatult tolerantse kuid samas väära mulje jätnud.

Kõhtu ja hingetäitev hommikusöök

Hommikul pakkus paarimees mootori käimatõmbamiseks lonksu konjakit: mõjus igati ergutavalt. Peale kuumas välipeldikus kusel käimist ja külma seebita dushi, olemine nagu beebil hommikul: anna ainult tissi ja võib jälle magama keerata. Eelmine väljend vihjas siiski pigem toidu mitte seksi vajadusele, ehkki viimasestki poleks peale pikka pausi keelduda suutnud. Lähtudes matka kuldreeglist: "Rikkalik hommikusöök tagab tegusa päeva" pugisime kere head paremat täis. Vaheldumisi käisime üle tee poest külma õltsi paari pudeli kaupa toomas - no et ikka külm püsiks.

Ruhnu kirikud

Harvaesinev vaatepilt

Keskpäevaks olime kere täis parkinud ja nagu jumalakartlikele kodanikele kohane suundusime peale ränka patustamist kirikusse. Tegelt küll seekord lihtsalt jäi mägi kiriku näol

Kiriku teksti peab ometigi arvestama😉

Muhamedile tee peale ette. Arhitekduurist ei tea mõhkugi, aga puukirikul oli põnev ajalooline hõng juures nii otseses kui kaudses mõttes. Muidu mõnusat ja rahulikku kultuuri nautimist rikkus kohalik jumalasulane, kes lisaks mütsi peast kiskumisele keelas ka kirikus õlle joomise ja segas oma pideva mulinaga. Paraku ilma tema võtmeta pidanuks ise ukseluku lahti

muukima. Meeldejäävaimad momendid kirikust: iidne annetustekogumise pütt ja kuldaväärt õpetussõnad kiriku seinal, mis kahjuks tänapäeval unustusehõlma vajunud😜

Surnuaed kohalike iseäralike ristidega päris õnnetus seisus, mitmed vanad viltu ja pikali. Kurat, taolise asja eest võiks suure kõhuga pühamees muretseda, poole päevaga saaks olukorra vähe viisakamasse seisu viia. Kui ise ei viitsi käi räägi vallavanemaga, küsi turismifondist abi või orgunni talgud. Paraku kuulduste põhjal ei pidanud kohalikud teda sallima. Vana kiriku kõrval asuv uus oli heas seisus kuid palju vähem muljetavaldav.

Panoraam põhjatipu tuletornist

Matk viis saare põhjatippu, kus asuvast vanast tuleturnist avanes võimas vaade. Oleme ikka nii mere keskel, et ka siit polnud maad üheski suunas näha. Ainus killuke paistaolevat maismaad on Kolkja neem Lätis, sedagi selge ilmaga ja vaid saare keskel asuvast kõrgeimast tuletornist. Peale ujumaskäimist hakkasime idarannikut pidi mõne kildi kaugusel asuva Limo ranna poole jalutama. Madalas rannaäärses vees kerge tuulega kuuma ilmaga palju mugavam kui tee või ranna peal, kus parmud ja palavus kiusasid. Veesoojus 20 kraadi ringis, ranna ääres madalas päris kuum supp.

Reisukaaslased jäid sutsu maha

Tee peal nägime hulka erinevate linnuliikide esindajaid, luiki palju ja julged. Ilusad linnud aga liivaseljandikud täis sittunud, julgad suure koera sorti mitte tüüpilised vedelad lärakad nagu kajakatel.

Ma ei imestaks kui coli number vees suht kõrge. Korduvat vettekastmist taolised kahtlused siiski ei seganud. Limo rand ilmselt saare üks ilusamaid. Viimane pikem ujumine ja vees lebotamine kuna ranna ääres oli tõepoolest soe.

Ruhnu "Eiffeli torn"

Umbes nii pidid end tundma D-day ohvrid rannaäärses vees, no ehk mitte nii mugavalt kui mina, jõudsin mõelda enne madalas vees tukkuma jäämist. Sauna juures metsa poole pöörates suundusime põhituletorni poole.

1877 ehitatud torni olevat projekteerinud Gustave Eiffel isiklikult. Struktuurselt kujutab ta endast 30 meetri kõrgust metalltoru, mida toetavad neli väiksemat. Hea fantaasia korral võib tõepoolest leida mõninga sarnasuse Pariisi Eiffeli torniga. Sees saab 160 astmelist keerdtreppi pidi tippu ronida. Päikesest kuumaks köetud metall õhkas palavust nagu ahi seestpoolt, samas all lahtijäätud uks tekitas mõnusa korstnaefekti ventileerides piisavalt. Paraku valmistas vaade pettumuse: roheline metsane saar, ainus hädavaevu silma hakkav inimtekkeline märk oli uue kiriku torn, seegi metsas peidus.

Tappev palavus hakkas matkaseltskonda räsima, samm jäi järjest lühemaks. Päästis Vitali pood, kuhu viimaste jõupingutustega end lohistasime. Sealgi leidus sihtotstarbeliste tarvikutega varustatud tipp-topp külmkapp. Kered olid hullult heledaks läinud.

Eine võtsime Liise kohvikus, suur kausitäis seljankat ja delikatessiks kaks kondisevõitu kuid see-eest ülimaitsvat siiga. Kogu selle loputasime alla külma kesvamärjukesega. Õltsi ja jätsi varumise käigus poemüüja preiliga flirtides tuli välja, et õhtul on pidu rannas. Meie kahe poissmehe (mina küll ajutiselt) tuba oli kohe traksis ja valmis minema. Dushi alt läbi, "lips ette" ning hakkasime astuma.

Paar seltskonda uhas massinatega mööda, ei viitsinud hääletada ehkki ruumi paistis olevat. Jõudsime hoopis järgi perele, kellega kohemaid vennastusime. Randa jõudes vahetasime juba telefoninumbreid😁 Pidu oli õige lahe, täielik Kariibi stiilis "Beach Party" laheda tümpsu ja lõdvalt voolava igat sorti joogipoolisega. 

Sai pulli ja tantsu ja hulga uusi tuttavaid. Seltskond õige koloriitne, nimesid mainimata võin kinnitada, et vestlesime ja jagasime jooke nii tuntud poliitikute, kultuuriinimeste kui ärimeestega. Nagu ikka on eestlastel tuttavaid üle maailma. Briti sigariärimees jagas oma toodangut, üle kümne aasta tõmbasin pool Cohiba sigarillot enne kui ära kustus😎

Parim nali kui mainisime jutu sees oma laevaga saabumist. Tüüpide arust jahi rentimine parem mõte, sest hooldamise ja sadamakulude ning meeskonna värbamise pärast ei pea muretsema. Me ise meeskonnaks ja  reisijateks samas rollis ... kummipaadis. Kuulajate lõuad venisid põlvini: mis mõttes - aerutasite Ruhnule??? Oh ei, aerutasime vaid viimased paarkümmend meetrit kui bens sadama akvatooriumis otsa sai. Kummipaadi seik pigem tõstis meie aktsiaid: sihukesed ekstravagantsed tüübid😮

Koju kõmpisime kahe ajal mõnevõrra ebakindla kõnnakuga. Tee peal tuli enda arust hea idee teiste kodanike südametegevust ja vereringet veidi ergutada. Tegime ebamaiseid hääli, mis suht ehtsalt välja tulid kui eemalt kostvate ehmunud karjatuste põhjal otsustada. Kamba valvsuse hajutamiseks olime veidi aega hästi vaikselt liikudes edasi uude kohta käänaku taga. Lasime rahva mööda, astusime vaikselt välja, sammusime liivas kümmekond meetrit ja lasime siis vaikse mörina kuuldele.

Järgneva paanilise reaktsiooniga ei osanud arvestada, kardetavasti ei saanud sel ööl ei naised ega lapsed magada. Kuram, inimene kipub ikka enda kogemuste põhjal otsustama. Enda lapsed taoliste asjadega nii koolitatud, et poleks teist nägugi teinud. Seltskond oli hullult turris, hea et me kere peale ei saanud. Ainult külalisinglase arust tegu jube laheda naljaga - eks mullegi vist briti huumor külge hakanud😜

Ruhnu1 - tükike Eestit keset merd

Eesti "paradiisisaar" Ruhnu

Raske oleks Eestis leida eraldatumat aga samas suht tsiviliseeritud kohta kui Ruhnu saar. Sõna otseses mõttes keset avamerd (tegelt küll Liivi lahte), no nii palju kui Läänemeres avamerd leida on. Geoloogiliselt on tegu liustike kulutuse tulemusel moodustunud aluspõhja ja tugevamate settekivimite voorega, millele viimasel jääajal veidi moreeni ladestus. Kui umbes 10000 aasta eest saar esmakordselt üle merepinna kerkis hakkasid lainetus ja tuul seda ümber kujundama. Meri pesi moreenist liiva välja, tuul kuhjas luidetesse. Momendil saare kõrgeim punkt 21.6m üle merepinna.

Kuuldavasti pole saare ühendus mandriga eriti hästi organiseeritud - suvel keskeltläbi üks praamireis päevas, üheksa reisijat mahutava lennuki graafikut pole isegi üleval. Talvel praamiühendus puudub, sest kiiruse ja jääkindluse kompromissi puhul eelistati kiirust. Ruhnul elab ametlikel andmetel 97 inimest, kellest suur osa on nii või naa turismiga seotud.

Nagu ikka õnnestus mul saarele saada tänu lapsepõlvesõbrale, kelle kummipaadiga suur osa Eesti saartest läbi käidud. Munalaiu sadamast Ruhnul randumiseni sõitsime kübe alla 70km ühe jutiga. Sellise pikkusega merereis võtab omajagu aega ka kiire paadiga, meie oma glisseeris vee kohal 3 tundi nelikümmend minutit. Esimese poole tunni jooksul terav laine, põrutas ja hõõrus hullult istumist, kartsin et kohale jõudes on tagumikul peopesa suurune vill. Peale Kihnut läks laine suuremaks aga palju laugemaks, elu kohe hulga lihtsam. Hiljem leidsin vaid ühe verivilli parema käe näppudel, mis nöörist kinnihoidmisest tekkinud.

Täiskiirusel Ruhnu poole

Ilm oli tegelt superhea pikaks paadireisuks, isegi jahe ei hakanud nagu merel tavaliselt ka palava ilmaga juhtub. Poolel distantsil võtsime kerge eine, maismaad polnud üheski suunas näha. Päris äge tunne pisikese paadiga keset merd hulpida. Mõtlesin kui vaevaline võis vanasti olla aeru või isegi purjede jõul kulgemine. Meid tõukas 20 pealine hoburakend tagant nii, et alus lausa lendas vee kohal. Peale kahetunnist sõitu andis kursi korrektsusest märku tilluke mastike silmapiiril. 12-pakk vedelat "kulda" läks nagu vesi kerisel, lisaks Lapponia murakaliköör ja Martelli konjak.

Piknik avamerel

Sadam paistis kenasti korras uus ehitis. Sidusime oma paadi kõige kaldapoolsema kai külge paari sarnase kõrvale. Merepool sügavamas mitu suuremat purjekat ja ägedat kiirpaati. Mõni ime, et sadama kõrtsus maksis õlu rohkem kui suusakuurordis nagu peagi võisin veenduda - samas ei saanud edukat randumist tähistamata jätta. Sadama baaridaami mees lubas meid kümpi eest keskusesse visata, millist võimalust hea meelega sihukese kuumaga tahtsime kasutada. Paraku "läksid pidurid rikki" kui selgus, et seltskond piirdus vaid nelja joogiga. Kohalik bussijuht oli vaatamata promillidele meeleldi nõus meid transportima.

Sadamabaaris kohalikku rebast mekkimas

Majutus Airiini (kirjapilt nagu kõrvu kostab) juures oli õige "basic". Kaks tuba endises aidas, mille põrandalaudade vahelt valgus paistis. Voodid igaühele, tumbotshka ja isegi elekter oli sees. Tavaliselt telgis ööbivaid kodanikke muidugi ei heiduta miski muu kui hind. Meeldiva üllatusena tuleb tõdeda, et siseturist on vähemalt maakohtades ja turismitaludes võrreldes eelmiste aastatega nõudlust pigem tõstnud, ju siis linnainimestel seda va riigi laenuraha piisavalt, et jagub ka maarahvale jagada. Külmkapi puudumine häiris palju enam kui täielik seebitus välidushi all. Samas üle tee asuva professionaalse turismitalu juures oli õnneks vägeva külmikuga varustatud pood. Sealt sai iga kell jääkülma Saku Heledat, tähendab seni kui jõudsime pühapäeva hommikul külmkapi tagaseinani. Pean rõhutama inimlikku hinda ja tõdema, et Ruhnusse ei tasu oma jooke kaugemale kui sadamabaarini kaasa tassida. Poemüüja oli nii lahke, et lubas meil isegi oma sinki ja juustu külmikus õllepudelitest vabastatud ruumis hoida.

Ruhnu metsatee

Kellegi urg männijuurika all

Õhtu oli isegi kaheksa ajal hullult palav, põrutasime randa ujuma. MapsMe kaart koos varjatud metsaradadega osutus hulga paremaks kui Google oma. Tee viis läbi ilusa vanadel liivadüünidel kasvava männimetsa, kus ohtralt mustikavarsi ja piisava vihma korral ilmselt ka kukeseeni samblas peidus. Idaranniku liivarand oli madalavõitu aga täiesti ujutav, vesi mõnus 20 kraadi ringis. Video võtsin rohkem linnulaulu kui vaate pärast. Õhtul küpsetasime vorstikesi välikaminas, rüüpasime õlut ja chillisime niisama vanu aegu meenutades. Hingematvaid pilte luban järgmises postituses😉

Teine Laine

Eile küsisin sõbra käest koroona laua kohta, too mainis poolnaljaga, et sihuke mäng on valitsuse erikorraldusega keelatud, no vähemalt selleks suveks. Piljard, kui liiga sarnane kah põlu all, vähemalt poliitiliselt korrektsed inimesed sellega ei tegele nagu ka ei kasuta k tähega algavaid sõnu. Delfi uudistes jäi Helme noorema arvamusavaldus silma, tavaliselt ei loe neid aga tuleb tunnistada, et ühe lausega olin päri : "Nii nagu on naljategemise põlu alla panek". Rahuldusega võisin Jaanipeol (näomaski kandes ja 4 meetrist vahemaad hoides) konstateerida fakti, et kõik mu sõbrad ja nende naised pole muutunud: hindavad endiselt ja teevad ka ise poliitiliselt ebakorrektseid nalju. Enne killu viskamist kiskusime ettevaatuse mõttes patareid mobladest välja, et natukenegi süvariigi "suure kõrva" tööd raskemaks muuta😏 Mingi kahtlane droon hõljus lipuvarda kohal, aga kui peremees kuuri alt teisest ilmasõjast alles jäänud flaki patarei välja lohistas tõmbas too heaga uttu😜

Nüüd siis peateema juurde, millest ei saa tänaste uudiste valguses rääkimata olla. Meil siin Eestis on koroona olukord kõigi näitajate ja graafikute poolest lausa roosiline kui ülejäänud maailmaga võrrelda. Poodides ja linnapeal elu tavarütmi loksunud kui suviste välisturistide puudumine välja jätta. Samas kui maailm läheneb 10 miljonile nakatumisele pingutab Eesti kõigest väest, et 2000 täis saada. Igatahes hommikused uudised maailmast kostavad vägagi alarmeerivad. 

Maailmas pole esimene lainegi raugenud

Osad riigid teatavad teise laine saabumisest (Lõuna Korea, USA) teised pole veel esimesegagi ühele poole saanud (Lõuna-Ameerika, Aafrika, India, ...) Kogu maailma lõikes on olukord samuti nutune, paar korda nädalas lüüakse uusi päevaste nakatumiste rekordeid, ehk siis vahepeal raugema hakanud esimese laine tõusu kiirus on uuesti hoogu kogunud.

Positiivseid uudiseid tuleb vaid Euroopast, kus enamuses riikides nakatumine stabiilselt madal, ehkki paaris (Bulgaaria, ...) on kerge tõus sundinud uuesti karantiinimeetodeid kehtestama. Mulle personaalselt teeb muret USA olukord, sealne mõjutab nii või teisiti Kanadat rääkimata globaalsest majandusest. Piirid on küll kinni vähemalt 21 juulini ja vaevalt praeguseid numbreid vaadates ka siis avatakse, aga kuigipalju rahvast siiski liigub. Ameerika üldkokkuvõttes ratsutab teisel lainel, samas regiooniti on situatsioon kardinaalselt erinev. Esialgses põhikoldes kirdeosariikides on viirus suurel määral kontrolli all, samas läänes ja eriti lõunaosariikides võimas haigestumiste tõus. Austraalias saadeti sõjavägi appi, Melbourneis toimub massiline testimine. Indias ja Brasiilias nakatumiste rekordarvud.

USA teine laine, raske märkamata jätta

Piirkonniti kardinaalselt erinev seis

Kusagil ei taheta enam uuesti eriolukorda või karantiini meetmeid rakendada aga kui on soov koroonapuhangut vaigistada või uut lainet ära hoida, siis mina teist võimalust ei näe. Usutavasti arutatakse mitmete riikide valitsuste ja spetside koosolekutel millist strateegiat teise laine saabumisel valida. Juba esimene pani majandusele kardinaalse matsu, samade meetmete rakendamine viiks kindlalt ülemaailmse depressioonini. Seega on vajalik leida võimalikult tõhus ja valutu meetod pandeemia pidurdamiseks vähemalt seni kui vaktsiin laialt kättesaadav. Alternatiiviks oleks "Rootsi variant" kuid lisades kõige haavatavamate totaalse isoleerimisega nagu ma ise paari kuu eest välja pakkusin. Elanikkonna enamus põeks kiirelt läbi samas kui vanu ja haigeid hoitaks kolm kuud sisuliselt isolaatorites - odavaim ja efektiivseim meetod kuid kahjuks ilmselt rakendamatu.

Eesti saaks oma ülimadala nakatuvusega uut lainet ära hoida piiride sulgemisega, paraku seda ilmselt isegi enam ei kaaluta. Momendi numbrid on küll väga madalad, eks paari nädala pärast saab näha kas ja kuidas Jaanipeod olukorda muutsid. Peaasi, et riik ei laseks ööklubisid ja restosid piiranguteta tegutsema hakata - need asutused mitmes piirkonnas teise laine põhjustajad. Ootame, vaatame ja hoiame pöidlaid pihus.

Katsikul - ühe pere lugu

Panoraamvaade katusesviidi juurest

Käisin lapsepõlvesõbra poja katsikul. Tegu toreda ja eduka noore Eesti perega. Tahtsin isegi lisada, et tüüpilisega aga kustutasin selle sõna, sest tegelt pole ma ju eemalviibijana kvalifitseeritud hindama, milline on tüüpiline edukas pere.

Noormees kahesena isa hopa, mina õllega ja onu

Noormeest mäletan sellest ajast kui istus ukseauku kinnitatud kiigus ja mina talle hoogu lükkasin, vanust tüübil siis kahe aasta ringis. Nende pere oli kahtlemata paari kolme lähema hulgas, läbikäimise poolest kindlasti kõige lähem. Nii lapsepõlvesõber kui tolle kaasa intelligentsed ja huvitavad isiksused, kellega alati põnev igal teemal juttu ajada sõltumata sellest kas olime samal või erineval arvamusel. Koos tema perega sai palju matkadel ja paadisõitudel käidud. Kõrvaltvaatajana elasin kaasa ka nende keerulisematele aegadele, mis viisid lõpuks lahku minekuni. Väga kahju oli, aga ega kunagi ei tea ju lõpuni teiste inimeste motiive ja põhjuseid. Sõbraks jäin mõlemaga ja käin ka läbi mõlemaga, sest nad mõlemad meeldisid mulle kuigi mehe käitumist oli sutsu raske mõista.

Alumise korruse rõdu grilliga

Laste suhtes tundsin end natuke nagu onuna, ehkki neil oli ka päris onu olemas, toogi minu pikaajaline sõber. Vanem poeg super asjalik, kaugemalt vaadates ehk natuke iseteadlik ja arrogantne. Paraku võis ta seda endale põhjusega lubada. Käis pealinna eliitkoolis ja lõpetas hiljem eraettevõtjana tegutsemise kõrvalt ülikooli. Füüsilise vormi poolest tegu sellise kahemeetrise vennaga, kellele ei valmista raskust soovi korral kõrtsutäit mehi akendest ja ustest välja visata. Oma praeguse kaasaga tutvus ta juba koolis aga erinevalt tavalistest noorte lühiajalistest suhetest on kokku jäänud juba üle 10 aasta ning paari kuu eest sündiski planeeritud esimene laps. Planeerimise kohta tean omast käest, sest lapse teemal oli eelmine kevad juttu ;)

Zoomitud vaade Toompeale köögi aknast

Teletorn korstende vahel

Elavad nad uusarenduse kõrghoone kahekordses katusesviidis, lisaks Toompeale on vaade merele kolmest küljest. Teispool Atlandit saaks sellist luksust endale lubada üksikud ülirikkad. Korteri hinda kuuldes jäi üle vaid elutervet kadedust tunda, Eestis piisab kahe inimese viisakast sissetulekust. Tegelt väljendas noormehe onu minu tundeid päris täpselt: iga teise puhul tunneks kadedust aga sinu puhul vaid rõõmu, et nii hästi läheb. Kokkuvõtlik hinnang nii tööalasele kui eraelule. Kuidagi nii harjumatu, aga samas äge näha temasugust suurt karmi meest hellalt titte kussutamas. Ka järgmine laps peadselt ette planeeritud, põhjendus sama kui meil kunagi - lähedase vanusega lastel koos tore kasvada. Õnne ja edu!!!

Kripeldama jääb, et mu kolmest lapsepõlvesõbrast ei saanud mina esimesena vanaisaks😜

Igati aktiivne nädal.

Puhkuse esimene nädal on tõepoolest aktiivselt kulgenud, isegi mu pulsikella unemõõtja kurdab liiga lühikese ööune üle. Kui minu normaalne on üle 8 tunni siis see nädal sain keskmiseks tudiaja pikkuseks 5:31, mõni ime et sihukese tempoga puhkus lõpuks väsitama hakkab. Tänasel laupäevasel päeval võtsin lõpuks aja maha ja põõnasin kümneni. Tegin hommikukohvi, vahtisin veits telekat, surfasin netis ja nüüd pikutan voodis ning blogistan.

Kodumaa uhkest vastuvõtust võib lugeda eelmisest postitusest. Teatava üllatusena ei olnudki esimesel päeval hirmsat unekat, ehkki lennukis sai vaid tukkuda. Esmaspäeval käisin isegi toidupoes ja hulkusin niisama mööda tänavaid hingates sisse varasuve lõhnasid, domineerivaks muidugi sirel. Koduaiaski maru ilus tumelilla ja valge momendil veel õies. Järgmine hommik läks uni päris varakult, kell neli silmaluugid lahti. Üritasin magada, aga peale pooleteisetunnist vähkremist kobisin üles. Uimerdasin nats kuni otsustasin jooksutiiru teha. Hommikujooks lööb alati pildi selgeks. Rada valisin uue: kergliiklustee, pikem jupp metsaradu, algus ja lõpp kohalikel pisikestel tänavatel. Lasin lõtva sörki, kildi keskmine siiski alla 5 mindi. Männimetsas nii mõnus joosta, varahommikune värske õhk ja metsa hõngud. Kohtasin vaid üksikuid inimesi, ju aeg liiga varajane.

Peale dushi all käimist krabasin jääkülma Saku Heleda ja läksin maja taha päikese kätte seda nautima. Esimene lonks tõi silmi ette Pullapää paadisilla, kus kuumal suvel Läänemaal malevas sõpradega lõõgastusime ja sedasama marki nautisime. Võiksin vanduda, et Saku Heleda maitse pole muutunud sellest ajast saati pannes edukalt vastu nii riigikorra muutustele kui kümnendite möödumisele. Kummaline kuidas mingi maitse, lõhn või koht kergitab sügavalt ajust nii selge mälupildi. Uduselt meenub, et mälu teemat tudeerides selgitati kuidas tugevate emotsionaalsete seostega kinnistuvad mälupildid haruldaselt tugevalt ja säilivad pikka aega. Millised lõhnad, maitsed, ... teil mu kallid lugejad teravaid mälupilte esile manavad?

Kolmapäeval sõitsime suvilasse, kus hein ootas niitmist. Kartsin hullemat vaatepilti kui tegelikult avanes. Mis ikka, vikat kätte, kõigepealt niitsin tee ukseni lahti. Seekord otsustasin rahulikumalt võtta, et mitte peopesasid rakku rabada. Paari tunniga niitsin pool krunti ära juhindudes õpetaja näpunäitest Tootsile: kui ei jõua kõik tee pool, aga tee see hästi. Väänas olles ei saa kuidagi randa minemisest hoiduda, eriti veel nii ilusa ilmaga. Higisena mõnus vette kasta, nii ma vähemalt lootsin. Paraku vette astudes tõmbasid jalatallad krampi. On tõesti nii hullult külm või olen ma nõrgukeseks jäänud? Üle põlve ei kannatanud minna, hüppasin sisse. Ujumisest miskit välja ei tulnud, vesi sõnaotseses mõttes jääkülm. Rannavee temperatuuri pilti vaadates ei tahtnud silmi uskuda. Soome rannikul pea kakskümmend soojakraadi aga Eesti põhjarannik nagu jäämeri. +6.8C rekordkülm kui peale sauna jääaugus käimine välja arvata. Rannal päikesekäes lebotades kuivasin ära ja nautisin vaadet. Rahvast praktiliselt polnud, ju pole puhkused veel alanud.

Õhtupoole tegime ümbruskonnas lapsepõlvesõbraga 30 kildise rattatiiru. Areng on ikka jube kiire, iga aasta kerkib hulk uusi ehitusi ja lausa terveid rajoone. Huvitav kas koroona paneb mõneks ajaks piiri ehitusbuumile või on tegu vaid lühikese pausiga. Samas ei kujuta ette kust kõik see rahvas ja raha tuleb mis need uued majad ja korterid ära ostab. Olen juba aastaid nii mõelnud, paraku paistab nii rahvast kui raha Eestimaal jaguma.

Järgmisel päeval tõin vanematele nimekirja järgi toitu poest ja ostsin mõningaid vajalikke judinaid. Ehkki nakatumine Eestis nii haruldaseks muutunud ei taha ikka veel, et nad ise poes käiks. Vanematega suheldes kannan maski, väljas käies seda ei tee kuna paistaksin silma nagu valge vares. Eestis ei kanna keegi maski erinevalt paljudest riikidest, kus see avalikus kohas seadusega kohustuslikuks muudetud. Loodetavasti olen liiga paranoiline, samas vaadates ülemaailmset statistikat on selge, et epideemia kiireneb mitte ei anna järgi nagu Eestis ja mitmetes Euroopa riikides. On selge, et piiride avanemisega hakkab paratamatult peagi ka Eestis nakatumine kasvama.

Lõuna paiku esimese klassi pinginaabriga rattasõit. Temaga alati pikemad tuurid, uhasime Nõmmelt kergliiklusteed pidi Tabasallu, sealt mäest üles. Enne kalmistut paremale kalda peale, Tilgu sadama juurest alla, piirivalve kooli juurest mööda kuni tee otsa sai. Randa pidi oleks pidanud rattaid tassima kilomeetri enne kui uuesti teele saab. Pöörasime tagasi ja ronisime matkarada pidi kaldast üles. Puhkehetk Muraste Konsumi juures, konsumeerisime pisikese õlle ja jäätise, edasi Väänasse. Kulgemise tegi mõnusaks tuule puudumine, mis tavaliselt lagedal väljal kõvasti takistab. Suvilas tankisime end Karl Friedrichi'ga. Vääna Jõesuu rand, vee äärne liiv nii kõva, et ka tavalise universaalrattaga sõitmine pole mingi probleem.

Kuna kell hakkas hilja peale kiskuma pöörasime kodu suunas. Õieti sõitsime jahilossi teed ülespoole ja sealt Vatsla kaudu tagasi läbi Harku metsa Nõmmele. Maja ees aktiivsusmonitori kinni lüües selgus, et kokku sai viiskümmendkuus kilti läbitud. Tagumik oli valus ning jalalihased kangevõitu. See aasta olen vaid paar korda lühidalt sadulasse saanud, nüüd kaks päeva järjest. Saun juba peale lülitatud, küll sai kaifida üle pika aja. Leil, õlled, vorst, juust ja vanade aegade meenutamine - traditsiooniline kodumaile saabumise ametlik tähistamine. Koju jalutasin alles veidi enne keskööd.

Nagu kõigil eelnevail päevadel läks ka reedel uni neljast ära. Seekord õnnestus peale pikka üritamist pool tunnikest lisa tukastada. Seitsme ajal tegin jooksuringi, mis seoses eelmise õhtu rattasõiduga õige vaevaliseks osutus. Hommikukohv, vikat autosse, võtsin isa peale ning sõitsime varakult suvilasse, et heinatöö lõpetada ja krunt Jaanipäevaks ette valmistada. Hommikul sujub niitmine palju kergemini, rohi öisest niiskusest raske ja pehme, vikat lõikab sahinal. Kahe tunniga oligi töö tehtud, lõkkeplatsil põletasime vana risu ja eelmise aasta õunapuuoksad eest ära. Need niiskad ja Jaanitule jaoks liiga pirakad ning harali. Lõkkeplatsi juures avastasin mitme puu pealt huvitavad kraapimise jäljed, ei tea kas karu, põder või mingi müstiline koletis oma küüsi teritanud.

Plaanile randa joosta tõmbasin kohe kriipsu peale, koivad liiga väsinud, isegi käimine paras pingutus. Poolel teel minust mööduv lapsevankriga noorik kinnitas kui läbi olen. Kurat, nüüd tundsin end küll vanana😊

Kange tahtmine oli teokiirusel komberdamist õigustada eelmise päeva rattasõiduga. Vesi rannas endiselt jahedavõitu. Ujuda ei kannatanud, aga sissehüppamine polnud nii hull kui esimesel korral, no ikkagi paar kraadi soojem nagu võisin moblalt järgi kontrollides veenduda. Päikese käes lebotades jäin tukkuma, ärkasin enda norskamise peale, pea oli imelikku asendisse vajunud. Kokkuvõttes möödus esimene puhkuse nädal sportlikult ehkki liig vähese unega. Fit'i aktiivsuspunktide nädalanorm 150 on pea 5 kordselt ületatud ja laupäev veel ootamas.

Algaja salakaubitseja karjääri armetu lõpp.

"Kurjategija" tolli läbiotsimisruumis,
Pirakas peegelaken ja kaamera nurgas.

Alles sai kelgitud, ja nii vastaste kui toetajate poolt kaasa mõmisetud, et valgel inimesel on võimuesindajatega suhtlemisel eelised. Võta näpust, ei teagi kas rõhutada, et erand kinnitab reeglit või on Eesti PPA rassikoolitus eeskujulik. Igatahes olin mina ainus, kelle tollimehed kõrvale kutsusid lastes samas paar tõmmut tüüpi (minu arust tüüpilise narkokulleri välimusega (kui nahavärvi alusel otsustada😜)) rahumeeli läbi. Ma vahepeal kaalusin kas lisada blogi päitsisse, et naljadest (ka labastest, maitsetutest ja poliitiliselt ebakorrektsetest) arusaamine on iga lugeja enda mureks, aga ei viitsinud. Teate mis, kui ikka närv ei kannata, ei pea lugema. Samas kommenteerimise vastu pole mul miskit, olge ainult kenad ja ärge minge teiste kodanike vastu isiklikuks, minu vastu võib😉

Muideks esimest korda elus, kus mind toll suvatsenud uurida. Kuna pole harjumuseks miskit keelatut üle piiri toimetada siis oli lausa lõbus, igati põnev elamus mida blogis jagada. Ütlesin tollitädile, et nii äge, mind polegi kunagi kontrollitud. Küsiti kust tulen ja kas miskit deklareerida nagu tubakat või alkot. Sealt kust mina tulen pole küll mõtet sihukest kraami kaasa tarida, tänu meie isaliku valitsuse targale ja inimsõbralikule poliitikale on Eestis ju hinnad poole odavamad. See võis olla mu esimene apsakas, äkki oli tolliametnike näol tegu keski või ekre tuliste toetajatega, kes mu pisukest irooniat pahaks panid. Kohver susati läbivalgustamisele küsimusega ega mul lihatooteid pole. Kaasa oli viimasel päeval kalli raha eest ostnud õepoja poolt tellitud vinnutatud piisoni ja kalkuni liha. On natuke ikka vastasin kõhklemata - ametnikud läksid hoobilt erksaks nagu vene mutid nõuka ajal lihapoe järjekorras kui tapamaja gruzovik poe tagaukse juurde vuras - vandusin omaette.

Kas te teate, et lihatooteid ei tohi üle piiri tuua? Eee... ma arvasin, et töödeldud ja kuumutatud lihaga pole probleemi, Kanadas on see lubatud. See pole siin mingi Kanada, me oleme Euroopa Liidus tutvustati mulle uhkelt geopoliitilist olukorda. Sihukese fakti vastu polnud nagu miskit öelda, mõttes sai järgmisena Reform sugeda: no oleks võinud selle EL liikmelisusega sutsu oodata kuni ma buffalo jerky'ga üle piiri saan. Ja mis need on, näidati ekraanil paistvate lõhkekehade peale. Pidin juba ütlema: "Sitt koolitus kui te 88mm miinipilduja lahingleanguid ära ei tunne", õnneks tuli mõistus koju ja sain sõnasabast kinni. Vastasin ontlikult tõde varjamata: "Metspähklimaitseline kohvikoor". Kes mu blogi lugenud, teavad seda kindlasti. Piimatoodete import EL riikidesse on rangelt keelatud! Momendiks lõi see tummaks, aga kiirelt leidsin päästetee: "Ega kohvikoor pole piimatoode ..." Nähes mulle sihitud pilke loobusin heaga edasisest selgitusest.

Paneme kohvri lauale ja te võtate selle nüüd ilusti lahti, et me saaks Eesti riigi heaks teie kontrabandi konfiskeerida. Ma küll proovisin agaralt, aga kuidagi ei suutnud vahelejäänud narkomuula ilmet esile manada. Mida perset, tõmbate Amsterdami lennult tüübi kõrvale ja süüdistate kohvikoore salakaubanduses samal ajal kui igat karva narkot vedavad salakaubitsejad irvitades mööda kõmbivad. Harutasin kohvri lahti, nii vinnutatud lihakotid kui metspähklimaitseline kohvikoor reastati võidurõõmsalt üles. 

Lihast oli mul pohhui, naise poolt ostetud ja tema sugulastele mõeldud😛 aga koorest sitaks kahju. Kolm purki mõeldud Soome sõbrale vastutasuks Kulta Katariina kohvi eest, üks kellele iganes eksootiliseks kingituseks ja kaks ise konsumeerimiseks. Kurat teab seda Nestle't, mis nad sinna lisanud, minul igatahes sõltuvuse tekitanud. Proovisin veel korra olukorda päästa: "Kuulge see kraam on ainult nime poolest koor, vaadake järgmisse aastasse ulatuvat aegumiskuupäeva. Nii kaua ei hoia isegi bensiin oktaaniarvu, koor läheks külmkapis nädalaga hapuks". Vahepeal suure tigeda kala kinninabimise lootuses välja ilmunud tollimeeste ülemus uuris jupike aega koostise kirjeldust pudelil ja teatas siis võidurõõmsalt: "modified milk ingredients tähendab piim, järelikult keelatud". Ei hakanud küsima kas tal orgaanise keemia alal doktorikraad, et nii kindel on.

Teeme teile protokolli seoses suures koguses ohtliku kauba üle piiri smugeldamise katsega. Ma ei teadnud kas nutta või naerda. Olukord oli nii absurdne, sest Schengenisse sisenedes ei tehtud tollest kraamist mingit numbrit aga Eesti toll leidis, et olen ohtlik kurjategija. Ameerika filmidest olen näinud kuidas pättidele antakse võimalus üheks kõneks advokaadile enne trellide taha pistmist. Ei jõudnud selle mõttega kaugemale kui vastu tulnud kaasa õepoeg helistas ja uuris mis mul nii kaua võtab. "No olen tollis puistamisel" kangesti oli tahtmine lisada: "Parasjagu kaalutakse mitu aastat saan su neetud pühvli jerky eest ja sina just raiskasid mu ainsa kõne õiguse, vaata et hakkad kohusetundlikult pakke vanglasse tooma muidu nimetan kaasosaliseks".

Kurjategija nooruses kui kogemata Leonid Iljitshi üle nalja tegi

oleks Vladimir Iljitshi üle teinud, poleks hullu, tüüp ammu ussitoit

Ametnikud korjasid salakauba kokku, võtsid mu passi ja ütlesid, et lähevad protokolli kirjutama. Jätsid mu täitsa omaette kohvrit uuesti kokku pakkima. Positiivne isiksus poleks jätnud märkimata, et nüüd oli kohvri pakkimine hoopis ladusam ja kiirem kui kodus, kus pere koos koertega pidi kaane peal istuma, et lukud kinni saaks tõmmatud. Korraks vilksatas mõte: "Vabadus on väärt rohkem kui kohver, kablutan minema, poen pagasikonveieri linti pidi keldrisse ja teen vehkat." Kui kuulutavadki tagaotsitavaks on koht olemas, kus võimu vahetuseni redutada. Vene ajal sai vanaisa mahajäetud talu maadel paksude metsade keskel asuv kartulikelder sel eesmärgil ette valmistatud.

Tegelt oli kindlasti tegu trikiga, et mind lõksu meelitada - nurga taga ootamas politsei eriüksus, harjutamaks ohtliku kurjategija kinnipüüdmist. Viimase aja politsei vägivald on mind ettevaatlikuks teinud. On ka põhjust, sest nahk liiga heledat tooni: keegi ei julgeks segi pekstud molli millekski muuks kui arreteerimisel trepil libastumiseks nimetada😜 Lisaks muidugi õhkõrn lootus, et kuue pudeli kohvikoore ja kahe kotikese vinnutatud liha eest üle 10 aasta demokraatlikus riigis ei anta kui hea advokaadi saad. 

Kohver pakitud istusin ja vaatasin ringi. Hakka või jumalat uskuma, milline kokkusattumus: just enne lendu olime töö juures igavusest paar tundi vaadanud doksarja USA ja Kanada tollimeestest. Kuidas nad pätte püüavad, millist taktikat kasutavad. Kurjategijate praadimine ootama sundides üks tavalisemaid võtteid. Lisaks suurele peegelklaasaknale oli ruumi nurgas kaamera. Minge te ka pekki, surfasin veits moblaga netis kuni igav hakkas. Siis tuli hea mõte ja tegin väga näitlikult poseerides eneka veendudes, et nii peegelklaas aken kui kaamera peale jäävad. Lõpuks tüdinesin, lehvitasin aknale ja kaamerale ja näitasin näpuga kellale. Muidugi nad kuulevad ka kõik mis ütlen aga ei viitsinud seal jutustama hakata. Tüübid vist said aru, et kogenud kurjategijana ma labase jälgimise peale vahele ei jää. Minuti pärast tuli ülemus, andis protokolli ja käskis alla kirjutada lisades, et trahvi me täna ei tee.

Edasi on muidugi ilukirjanduslik liialdus, aga situatsiooni idiootlikkust arvesse võttes ei imestaks järgneva vestluse üle.

"Tühja sest trahvist, ma pole küll suitsetaja aga enne mahalaskmist tõmbaks ühe pläru, hea vanakuradile suitsuhaisu näkku puhuda".

"Oh ei, te olete vaba, võite minna."

"Ma eelistaks näoga hukkamiskomando poole seista mitte kuuli selga saada"

"Tõepoolest, näete siitsamast rohelise tule alt läbi"

Tegelikult ütlesin vaid, et ärgu nad olgu lollid ja hävitagu seda head kraami, laske hea maitsta, ma kade pole. Tagaruumist kostis niigi kohvimasina surisemise taustal matsutamist ja rahulolevaid röhitsusi.

Huvitav kui pikaks ajaks nad mulle jälgimise peale panevad, mobla positsioneerimisest ma ei räägigi. Hea, et lapse vana kaasas, panen oma sim kaardi selle sisse ja seon naabri koera kaelarihma külge. Üleaedseid ehk peab hoiatama, et peagi on oodata eriüksuse rünnakut koerakuudile, ja äsja niidetud muru üleskaevamist. Endale võtan selverist stardika ja pandimajast mingi odava kännuka.

P.S.  Täna käisin Harku metsas jooksmas. Pollarid polegi nii heas vormis, ainult üks jaksas sammu pidada, teised jäid juba esimesel kilomeetril maha ja saatsid drooni mind jälgima - ebaõnnestunud nali😦

P.P.S. Ma ei julge kinnitada, et kõik 100% täpselt nii juhtus, sest isegi protokollist avastasin hiljem ebatäpsusi. Toll väidab et ma eitasin keelatud kauba olemasolu, samas ma kohe ütlesin et on nii liha kui koor pagasis, lihtsalt ei teadnud, et see keelatud. Teisest küljest oleks võinud teeselda teadmatust plutooniumi keelatud nimekirjas olemisest😱

P.P.P.S. Ametivõimud käitusid korrektselt rakendamata füüsilist vägivalda. Elagu Eesti ja PPA ... ypa,ypa,ypa !!!

Vaja on Tõde mitte Muinasjutte!

Just seda olen üritanud (ilmselgelt oskamatult) enda postitustes rõhutada, mida Lotman nii hästi lühikeses arvamusloos "antirassistid kasutavad sama argumentatsiooni kui rassistid" väljendas. Vaja on suuta tunnistada tõde ka siis kui see ei taha hästi kokku langeda enda vaatevinkliga või segab utoopilist must-valget maailmapilti. Lotmani tsitaat: "Asi on selles, et osa antirassistlikust diskursusest valgete poolt käsitleb mustanahalisi kui mittetäisväärtuslikke. Neile tuleb rääkida muinasjutte, mis neile meeldib ja mitte seda, kuidas asjad tegelikult on. Ja see on suur probleem. Ja see, kes isegi osutab sellele probleemile, nagu mina praegu, riskib sellega, et saab rassisti sildi külge."

Lisan veel Austraaliast pärit pikema artikli It's not the police who need to be retrained, it's the public, mis käsitleb vägivalda: nii politsei poolset kui ka politsei vastast. Üritame ikka vaadata neid probleeme võrdselt mõlemalt poolt, mitte ainult sellest suunast mis parasjagu moes.

Jätkuks sobivad paar viidet, mida olen eelnevalt kommentaarides kasutanud. Chicagos löödi demonstratsioonide ajal viimaste kümnendite päevane mõrvarekord pika puuga. Politsei üritas hoida demonstrantidega jageledes korda, kurjategijad sel ajal massiliselt röövisid. Tsitaat: Over the last weekend in May - a three day holiday - 85 people were shot and 24 killed, according to the University of Chicago Crime Lab. Most of the victims were black. The dead and injured include students, parents and middle-aged workers. "We've never seen anything like it, at all," senior research director Max Kapustin told the newspaper, noting that the Crime Lab's data only goes back as far as 1961.

Saab näha kuidas Minneapolises asjad lähevad kui tõepoolest sealne politsei laiali saadetakse nagu linnavalitsus seda soovib. USA's on ikka olukord väga ebamugavat pööret võtmas, vähehaaval liiguvad mõtted Rooma Impeeriumi peale, kus korratused järjest kasvasid ja majanduslik olukord halvenes kuni lõpuks kõik koost lagunes.

Lõpetaks mustanahalise politseiniku tsitaadiga TikToki's: 

With no complaints I put this uniform on and leave my family to make sure your family is safe. #copsoftiktoc 

P.S. Võrreldes muu maailma ja eriti USA'ga on elu Eestis "LILL" eriti viimase rahumeelselt kulgenud protestiaktsiooni valguses. 

Mis teil arus on???

Kui Delfit uskuda siis homme kolmapäeval seitsme ajal korraldatakse Saku Suurhalli parklas solidaarsusaktsioon "Mustad elud tähendavad" liikumise toetuseks. Minu arust on see praeguses olukorras ja eriti enamiku eestlaste meelsust arvestades (mida organiseerijad tunnistavad) äärmiselt provokatiivne ettevõtmine. Piisab kui ilmub kohale paras hulk tulipäiseid vastudemonstrante ja saabki kenasti maailmale presenteerida milline väike vastik natsiriik Eesti on. Tuleb tunnistada, et osavamat käitumist selle saavutamiseks on raske ette kujutada. Vene saatkonnas ilmselt juba veetakse shampakaste keldrist üles.

Miks taolist aktsiooni Eestis korraldada jääb mulle segaseks - mis on eesmärk??? Ühiskond on niigi lõhestatud, milleks õli tulle kallata. Kui suurem jama tuleb, peame kõik üheskoos kibestunud nägudega teine teispool lauda seda kokkukeedetud suppi helpima. Parem kirjutage, helistage, messige oma esindajatele parlamendis ja avaldage survet, et nood mingi deklaratsiooni vastu võtaksid - see nende ampluaa, las higistavad veidi saadikupalga nimel.

Kõige õigem oleks muidugi valitsusel lihtsalt üritus ära keelata viidates epideemiale. Küllap tuleks veidi kisa, aga kahju oluliselt väiksem kui maailma avalikkuse ette jõudvad kaadrid kokkupõrkest kahe ideoloogia vahel. Miks ma olen nii pessimistlik - seepärast, et isegi minu blogipostituse kommentaarides läks rassiteemal rahvas karvupidi kokku, ehkki enamus on eeldatavasti suht kultuursed inimesed.

Rassiteemat ei peaks mitte tänaval karjudes lahkama vaid tasapisi nii massi kui sotsiaalmeedias, kus potensiaalne konflikt piirdub klaviatuuri taga väljaelamisega. On siililegi selge, et demonstratsiooniga eestlaste suhtumist ei muuda, pigem pööratakse rohkem rahvast trotsist enda vastu. Eestlane pole avaliku protestiaktsiooni usku rahvas, tänavale tullakse viimases hädas kui rahva ja riigi püsimine on ohus. Või on mu arusaamine väga vanamoodne. Kes teab, äkki noorem rahvas poliitiliselt palju aktiivsem ja kultuursem kui oskan oodata. Varsti saame näha.

Kardan, et hea stsenaarium tähendab kahe vastandliku kamba kisakoori ja mõne auto akende sisseviskamist. Halvem võimalus, et minnakse füüsiliselt karvupidi kokku, toimub massikaklus mida politsei ei suuda lahus hoida. Lisaks seoses autode kasutamisega võimalus kogemata või tahtlikult inimesi alla ajada. Teatavasti on auto ohtlikum relv kui püstol, lihtsalt luba kergem saada. Ma ei karda, et läheks pronksiöö kordamiseks ja lähedaloleva kaubanduskeskuse rüüstamiseks, sest ei demonstrandid ega vastudemonstrandid pole seda sorti rahvas. Paraku võivad üks-kaks provokaatorit rahumeelse meeleavalduse kiirelt kaoseks pöörata.

Aga kui ma peaks eksima ja üritus kulgeb rahumeelselt ning sõbralikult kõik rassid ja rahvad koos kätest kinni hoides "lähme rukist lõikama" lauldes ning tantsides, olen esimene, kes tõstab õllekannu terviseks. Miks ma küll ei kiirusta õltsi külmikusse viima - no ei ole usku inimestesse, küünik nagu ma olen.

Igav jooksupostitus - Poolmaraton!

Kes ootab mingit poliitikat, irooniat või niisama nokkimist/trollimist võib kohe kinni klõpsata, juttu tuleb vaid jooksuteemadel. Nimelt võtsin täna kätte ja otsustasin proovida mis tunne on poolt maratoni distantsi joosta. Ilm oli soodne, 18-19 kraadi sooja, kerge tuul ja madal õhuniiskus. Ma ei tea kas päris jooksjad sihukestele asjadele tähelepanu pööravad aga minu puhul on ilmal väga oluline roll, lisaks muidugi asjaolul kui hästi oled maganud. Kuna jooksen alati hommikuti tühja kõhuga ei oska selle koha pealt kommenteerida. Varustuseks igaks juhuks vanad ja auklikud jala järgi sisse joostud Mizuno Waverunnerid, superõhuke särk ja püksid, peas nokats.

Ei hakka põnevust hoidma, mis seal salata, uhke tunne, et jaksasin 21 kilti ühe jutiga läbi joosta. Võttes arvesse, et aasta eest oli kahe poole kildi jooksmine katsumus on iga mõõdupuu järgi tegu edasiminekuga.

Kuidas jooks kulges? Suht ühtlases tempos nagu hiljem selgus. Rajale sai mindud mingite eriliste ootusteta ehkki teatud sihid olid silmi ees. Põhieesmärk poolmaraton kahest tunnist kiiremini läbida, hea tundega lootsin eelnevate 10 kildi aegade põhjal ehk isegi tund viiskümmend saavutada. Siiski jätsin ka võimaluse jooks pooleli jätta kui peaks kusagilt hullult hõõruma hakkama või muidu mingi oluline ettenägematu segav asjaolu ilmnema. Aja või distantsi nimel ennast hingetuks joosta polnud kavas. Kui seekord ei jaksa, eks proovin suvel mõni teine kord uuesti. Oluline eelis võrreldes rahvajooksudega, kus aeg ja koht ette kindlaks määratud jätmata mingitki paindlikkust planeerimisse.

Enne jooksma minekut muidugi vetsukülastus mõlema numbri täitmisega, et hiljem tülitama ei hakkaks. Hamba alla ei pannud midagi, jõin vaid pool klaasi vett. "Eelsoenduseks" kujunes koerte hommikune jalutuskäik, sest kaasal läks äkki kole kiireks. mul on ka Adidase pisikeste veepudelite vöö aga nagu viimane kord selgus, kukuvad pudelid sealt välja. Võtsin kaks sajagrammist (vett muidugi😆) igaks juhuks kaasa, üks kummaski käes. Tänavanurgal surusin nokatsi pähe, panin kella käima ja hakkasin sörkima.

Esimene kilt kulus kehale sissejuhatuseks, teine ka aeglasem aga siis hakkas sujuma. Tempot hoidsin meelega rahuliku, sest pole ju kunagi nii pikka maad jooksnud. Ei tahtnud, et mingid lollakad krambid või muud ootamatud hädad tülitama hakkavad. Tänavaid pidi 3 kilti jõeorgu ja seal mööda Terry Fox'i jooksurada 3.5 korda edasi-tagasi. Jooksin omale mugavas tempos ilma eriliselt pingutamata. Higistasin mõõdukalt, vahepeal tuulisemates kohtades kuivasin ära, kohati lausa mõnusalt jahe. Tõusud võtsid hingeldama aga lauskmaal lihtsalt kulgesin. Jalad jooksid, mõtted peas lippasid oma rada. Paar korda "ärgates" pidin nats ringi vaatama, kus ma olen.

Iga poole kildi tagant kuulsin aegu. Rahuldusega võisin nentida, püsin kenasti alla kahetunni tempos. Kümpsi kukkudes mõnus tunne - pool maad joostud, hea aeg. Siis äkki sain aru: poolmaraton on ju 21.1km mitte 20km. Pergel eeldatavale ajale kerib julgelt viis minti otsa. Pisuke pettumus, aga ega seepärast tempot tõstma ei hakanud, pigem langes veidi. Kõige raskemad olidki 9. 10. 11. ja aeglasemad 17. 18. kilomeeter, viimased kaks ilmselt raja profiilist tulenevalt. Kui distants 5 kildiste juppide peale jagada siis esimene 26minti järgmised kolm 27minti - üllatavalt ühtlane minek. Ainsamana napilt alla 5 mindi joostud viimane kilomeeter vihjas, et võhma jäi järgi.

Kodu eest jooksin hooga läbi, viskasin pudelid murule ja tegin poolekildise lisaringi, sest kõik äpid mõõdavad teepikkust isemoodi. Ei tahtnud, et panen nad kinni napilt enne kui distants tegelikult joostud. Viimane kord viitteist kilti joostes Strava mõõtis mulle 14.99km😠 Nüüd siis Huawei kella järgi 21.47km ja ajaks 1:53:44, pusisin mõnda aega kella kinni lülitamisega. Samas 21 kilti sai täis 1:51:26, sada meetrit otsa viimase kildi tempo alusel annaks poolmaratoni 21.1km ajaks seega 1:51:56. Keskmine kiirus distantsil oli 5'18" kilomeeter.

Enesetunne täitsa normaalne, jalalihased ja liigesed kangevõitu, mingit hullu väsimust polnud. Samas selge, et maratoni ma praeguses vormis küll ei jookseks. 

Või noh eks ma jookseks kui keegi miljon dollarit annab või elu mängus, aga niisama oma lõbuks või blogilugejatele näitamaks kui vinge vend ma olen (jääb pikisilmi tunnustavaid kommentaare ootama🙏), ei mängi välja. Huvi pärast kaalusin kohe peale jooksu: 1.8liitrit higi oli rajale jäänud. Vett jõin pudelitest ainult kurgu niisutamiseks, erilist janu jooksu ajal polnud ja isegi peale dushi all käimist neelasin vaid ühe õlle. Ju siis tempo piisavalt madal ja ilm jahe, et hullu vedelikukaotust polnud.

Homme teen puhkepäeva kui just laps jooksupartnerit ei vaja. Tavaliselt annavad lihased kõige rohkem tunda just järgmisel päeval, eks me näe, momendil küll väga mõnus pehme tunne, viin koerad jalutama, ainult painutama ei taha teised lubada😜