Õnnis stagnaaeg, peasekretär Brezhnev veel hea tervise juures, veripunased sündmused Tsehhoslovakkias, must Bob Beamon hüppab ülivõimsa maailmarekordi Mehhiko olümpial. Koolieelikust poisike veedab vanaisaga kvaliteetaega ja vaatab must-valgest telekast soome kanalilt ammulisui kauboifilmi. Vanaisa selgitab lapselapsele filmi olemust: Kui tahad kohe alguses teada, kes on hea ja kes halb vaata kaabusid. Heal mehel on valge, pahal must lotu peas. Pole kindel kui suur protsent filmidest eelnevat malli järgis, igatahes oli tegu esimese sissejuhatusega värvide maailma sotsiaalpoliitilisse telgitagusesse. Värvid polegi tühipaljas elektromagneetilise lainetuse sagedus vaid võivad ka muud tähendust omada.
Joonistustund algkoolis, teemaks linna panoraam. Nagu enamus teisi joonistab poisike Pika Hermanni künkal, lipp tipus lehvimas. Vanemad kutsutakse kooli kuna poisikese joonistusel oli sini-must-valge lipp. Muidugi ei teinud ta seda teadlikult protestist kehtiva võimu vastu, lihtsalt tahtis massist veidi erinev olla. Järgmine õppetund: must ja valge pole poliitiliselt soovitav, eriti vastuvõetamatu kui kombinatsiooni lisandub sinine toon. Punane samas võimude poolt igati soositud. Kodus selgitus edaspidiseks lõhestunud isiksusega eluks: kodus ja valitud sõpradega räägitud jutt ja käitumine üks asi. Koolis, avalikus kohas või edaspidi tööl teistsugune. Kui tahad mugavalt hakkama saada ja probleeme vältida järgi vähemalt näiliselt võimude poolt aksepteeritut. Usun, et paljudes Eesti kodudes toimusid tol ajal sellised vestlused.
Keskkooliaegseks teismelise-eaks oli kahestumine kujunenud uueks normaalsuseks. Kuidas muidu olekski võimalik okupatsioonivõimu all elades hulluks minemata eksisteerida. Komsomolina koolis olles õpetatakse sulle NL ajalugu, kodus loed "Mannerheimi mälestusi" või "Eesti rahva kannatuste aastaid". Raske pole otsustada, kumb tõde ja kumb vale, sest nõuka propaganda on liiga nürimeelne, et seda ükski vähegi ajusid omav kodanik uskuda võiks. Maailmapildi kujunemisele aitab kaasa nii Soome TV kui Ameerika Hääle, Vaba Euroopa ja BBC välismaale suunatud elementaarse keelega saadete ja uudiste kuulamine. Impeerium tundus nii kindel ja võimas, et lihtsalt tuli leppida, ega lootust muutusteks polnud. Protesti märgiks sai pimedas visatud tindipudel maja ees olevale loosungi pihta "Partei on meie ajastu mõistus, au ja südametunnistus" ja siis südamerahuga kirjutatud hindele viis kirjand teemal "Komsomol minu elus"😜
Kõrgkooli ajaks polnud värvide koha pealt miskit muutunud. Võimude seisukoht vägagi selge. Kui sulle meie värvivalik ei meeldi aga moka maas hoiad pole katki midagi. Omaette ja sõpradega tee mis tahad, me muidugi jätame meelde. Aga kui avalikult hakkad kahtlema punase tooni prioriteedis peame välja kutsuma ja selgitama just sellise värvi eeliseid. Kui jutust ei piisa on ilmselt tegu vaimse kõrvalekaldega mistõttu suunatakse psühhiaatri vastuvõtule. Raskemate juhtumite puhul viib tee kas hullumajja, kus elektrishokkide, märgade linade ja klistiiri mõjul muutub enamusel värvivalik suht kiiresti "õiges" suunas või nad jäävad lihtsalt värvipimedaks. Äärmuslikel juhtudel saadeti riigi kulu ja kirjadega sanatooriumi looduskaunitesse kohtadesse Norilskis, Magadanis või mujal suurel kodumaal. Samas said isegi nõuka juhid aru, et nali vähemusvärvide või ka luitunud punase vastu on pigem kasulik, laseb auru välja.
Ja siis saabus vabadus, takkajärgi hinnates kõige suurem vabadus mida noormeheks sirgunud kodanik kunagi tunda sai. Äkki võis kõiki värvi lipukestega vehkida ja ei lastudki lahti või pandud kinni. Mõni tüüp pani kogu vikerkaare lipule kokku, kodanik kirtsutas nina aga leidis, et vabaduse ja demokraatia nimel las lehvitavad seni kui ma võin nende arvel lolli nalja teha. Objektiivselt võttes polnud elu meelakkumine aga vabadust ja demokraatiat nii palju, et võis teistelegi jagada. Samas oli pikast nõukaajast jäänud veendumus, et läänes on veel rohkem demokraatiat. Realismi jalahoop näkku juhtus juba Lääne Euroopas, kus esimest korda sai kokku puututud uue võika terminiga "Poliitiline korrektsus". Selgus, et tegelikult ei tohigi öelda, mida mõtled, isegi kui tõtt räägid, aga see kedagi solvab. Kodanik ei mõistnud mis lasteaiaga tegu ja suundus tõelise vabaduse kantsi ookeani taha.
Kultuurishokk, mis teda ees ootas, oli sama mõõtu kui nõukogude inimesel esimest korda Soomes toidupoodi sattudes. Paberil nagu oleks kõik vabadused, kuid tegelikkuses on sul vaid vabadus takka kiita ühiskondlikult aksepteeritud arvamust. Poliitikuid tõepoolest võid kritiseerida palju süda kutsub, nemad ju sõimu väljakannatamise eest palka saavadki. Viisaka inimesena võõral maal kodanik aksepteeris kohalikke kombeid kurtes nende üle vaid kitsamas sõprade ringis. Üllatus oli suur kui selgus, et praktiliselt kõik jagasid samu vaateid aga elu oli õpetanud, millistest sõnavabaduse piiridest üleminek avalikus kohas võib kalliks maksma minna.
Massimeedia ajastul oli kodanik enamasti korrektne, avaldas arvamust ohututel teemadel ja mõmises omaette kui miski ei meeldinud. Vähehaaval julges ka veidi vastuolulisemate sündmuste puhul sõna võtta eriti hoolimata üldsuse arvamusest. Ja siis ükskord läks enesetsensor väga halva ajastusega magama ning lasi kodanikul omapäi tegutseda. Poliitikute äärmine silmakirjalikkus ja rahva massipsühhoosi alla sattumine oli turri ajanud. Kodanik on nimelt veendunud, et needsamad poliitikud ja igatsorti arvamusliidrid, kes praegu põlvitavad ja üldsuse ees lömitavad on tuulte pöördudes esimesed kiviga viskajad või gaasikraanide avajad. Kinnituseks piisab vaid vaadata ladviku minevikku, eriti näitlik on see riikides kus suht hiljuti poliitilised olud kardinaalselt muutunud (endistest komsomolijuhtidest ja parteiaktivistidest poliitikud ja ärimehed). Lollist manipuleeritavast massist ei maksa rääkidagi. Rahvas tahab tsirkust ja leiba, siin pole miskit muutunud Rooma ajast saati.
Parasjagu on moodi läinud must värv, kodanik oma naiivsuses arvas, et demokraatias on kõik värvid võrdsed (oleks ju pidanud paremini teadma). Õnneks sai ta oma patust tänu sõbralikele hoiatustele kiirelt aru. Kahetseb puhtsüdamlikult juhtunut ja annab valju noomituse lohakale enesetsensorile. Tänu pikaajalisele kogemusele pole kahestunud mõttemaailma juurde tagasipöördumine eriti keeruline. Avalikult avaldab kodanik arvamust vaid ohututel teemadel. Idee nimel võitlusse või demonstreerima ei tiku, pole selles vallas niikuinii kunagi eriti aktiivne olnud. Praegusel totaalse jälgimise ja andmebaaside ajastul pole vaja märkust vastavasse kastikesse.
Õnneks on kodanikul lapsepõlvest säilinud tulest ja veest läbikäinud sõprade ring kellega koos võib ohjad lõdvaks lasta. Kõikmõeldavaid vähemusi ja enamusi solvata, nende üle roppu nalja visata ja vatsa vappudes õllekruusi taga naeru lagistada. Meil on erinevad poliitilised vaated aga ühine arusaamine, et pole teemat mille üle ei võiks vaielda ja lolli nalja teha. Me oleme täiskasvanud ja ei solvu mitte millegi peale. Nii nagu Dante põrgusse sisenedes pead lootuse jätma nii tuleb meie seltskonda tulles poliitine korrektsus unustada - see on ainus, mis rangelt keelatud. Mis kõige tähtsam, me ei lähe kunagi oma arvamust demonstreerima ega teistele peale suruma väites, et see ainuõige oleks.
Näide meie kamba hinnangust üldsuse arvamusele
Jutulõngasid kokku võttes tuleb nentida, et vanaisa tarkus enam ei kehti või pigem on pöördunud tagurpidi. Praeguse moejoone järgi tohivad musta värviga seostuda vaid positiivsed väljendid ja tunded, vastupidisel juhul on soovitav kas lõuad pidada ja edasi teenida nagu vahva sõdur Shveik või pöörduda psühhiaatri poole professionaalse abi saamiseks.
P.S. Ennetamaks eksiarvamusi siis "kodaniku" näol on tegu fiktiivse isikuga ja kõik kirjeldatud situatsioonid on puhas väljamõeldis.
P.P.S. Kui keegi ikka veel loeb ja võtab vaevaks kommenteerida palun värvide osas järgida momendi moejoont. Väidetavalt on ajaloolise kontekstiga hiljem võimalik välja vabandada kui mood muutuma peaks ja keegi 20 aasta pärast kommentaari välja kaevab ning letti lööb😉
Tänases epl.delfi.ee/arvamus... on pikk lugu, kus mõistetakse hukka, et mustanahalisest kurjategijast on tekitatud kangelane.
ReplyDeleteMõistagi, ei mingit õigustust politseile.
Fiktiivne isik – see on hea leid. Võimaldab edaspidigi sõnavabalt kirjutada. Jätab kommentaatorid kimbatusse. Sest varjupoks fiktsiooniga on mõttetu.
ReplyDeleteIdas tapetakse süütuid suurusjärgu võrra rohkem, aga maailm „ei märka“
Äkki hakkangi ilukirjandust viljelema, siis pole kellelgi põhjust õiendada. No tegelt nii lihtne pole ka, alles see oli kui Kaur Kender kohtusse kaevati. Ta muidugi kompas sõnavabaduse piire sellisel tasemel, et isegi mina otsustasin lugemise pooleli jätta. Samas leidsin, et sõnavabaduse nimel võib kirjutada mis iganes, inimestel ju vaba valik kas lugeda või mitte. Kui vastu hakkab nagu mul siis ära loe aga ära ka kihuta kituma.
ReplyDelete