Ruhnu2 - Rannamatk ja Beach Party prominentidega

Ruhnu põhjarand

Uni oli hea vaatamata pikale veninud õhtusele lõkke ääres õlletamisele. Nii palju ja nii ägedaid unenägusid polnud pikka aega näinud. Sama väitis mu toakaaslane lisades irvitades, et varahommikusele "toateenindusele" oleksime õige kahtlase mulje jätnud. Hiljem kuulnuks lehtlas õlut libistavatelt külameestelt: Airiini juures pesitseb kaks purjus suurt perverti😁 Nimelt oli nii palav, et magasime mõlemad häbitult ihualasti linade peal. Meid suurt ei seganud, aga juhuslikule aknast sisse piiluvale möödujale oleksime arvatavasti õigustamatult tolerantse kuid samas väära mulje jätnud.

Kõhtu ja hingetäitev hommikusöök

Hommikul pakkus paarimees mootori käimatõmbamiseks lonksu konjakit: mõjus igati ergutavalt. Peale kuumas välipeldikus kusel käimist ja külma seebita dushi, olemine nagu beebil hommikul: anna ainult tissi ja võib jälle magama keerata. Eelmine väljend vihjas siiski pigem toidu mitte seksi vajadusele, ehkki viimasestki poleks peale pikka pausi keelduda suutnud. Lähtudes matka kuldreeglist: "Rikkalik hommikusöök tagab tegusa päeva" pugisime kere head paremat täis. Vaheldumisi käisime üle tee poest külma õltsi paari pudeli kaupa toomas - no et ikka külm püsiks.

Ruhnu kirikud

Harvaesinev vaatepilt

Keskpäevaks olime kere täis parkinud ja nagu jumalakartlikele kodanikele kohane suundusime peale ränka patustamist kirikusse. Tegelt küll seekord lihtsalt jäi mägi kiriku näol

Kiriku teksti peab ometigi arvestama😉

Muhamedile tee peale ette. Arhitekduurist ei tea mõhkugi, aga puukirikul oli põnev ajalooline hõng juures nii otseses kui kaudses mõttes. Muidu mõnusat ja rahulikku kultuuri nautimist rikkus kohalik jumalasulane, kes lisaks mütsi peast kiskumisele keelas ka kirikus õlle joomise ja segas oma pideva mulinaga. Paraku ilma tema võtmeta pidanuks ise ukseluku lahti

muukima. Meeldejäävaimad momendid kirikust: iidne annetustekogumise pütt ja kuldaväärt õpetussõnad kiriku seinal, mis kahjuks tänapäeval unustusehõlma vajunud😜

Surnuaed kohalike iseäralike ristidega päris õnnetus seisus, mitmed vanad viltu ja pikali. Kurat, taolise asja eest võiks suure kõhuga pühamees muretseda, poole päevaga saaks olukorra vähe viisakamasse seisu viia. Kui ise ei viitsi käi räägi vallavanemaga, küsi turismifondist abi või orgunni talgud. Paraku kuulduste põhjal ei pidanud kohalikud teda sallima. Vana kiriku kõrval asuv uus oli heas seisus kuid palju vähem muljetavaldav.

Panoraam põhjatipu tuletornist

Matk viis saare põhjatippu, kus asuvast vanast tuleturnist avanes võimas vaade. Oleme ikka nii mere keskel, et ka siit polnud maad üheski suunas näha. Ainus killuke paistaolevat maismaad on Kolkja neem Lätis, sedagi selge ilmaga ja vaid saare keskel asuvast kõrgeimast tuletornist. Peale ujumaskäimist hakkasime idarannikut pidi mõne kildi kaugusel asuva Limo ranna poole jalutama. Madalas rannaäärses vees kerge tuulega kuuma ilmaga palju mugavam kui tee või ranna peal, kus parmud ja palavus kiusasid. Veesoojus 20 kraadi ringis, ranna ääres madalas päris kuum supp.

Reisukaaslased jäid sutsu maha

Tee peal nägime hulka erinevate linnuliikide esindajaid, luiki palju ja julged. Ilusad linnud aga liivaseljandikud täis sittunud, julgad suure koera sorti mitte tüüpilised vedelad lärakad nagu kajakatel.

Ma ei imestaks kui coli number vees suht kõrge. Korduvat vettekastmist taolised kahtlused siiski ei seganud. Limo rand ilmselt saare üks ilusamaid. Viimane pikem ujumine ja vees lebotamine kuna ranna ääres oli tõepoolest soe.

Ruhnu "Eiffeli torn"

Umbes nii pidid end tundma D-day ohvrid rannaäärses vees, no ehk mitte nii mugavalt kui mina, jõudsin mõelda enne madalas vees tukkuma jäämist. Sauna juures metsa poole pöörates suundusime põhituletorni poole.

1877 ehitatud torni olevat projekteerinud Gustave Eiffel isiklikult. Struktuurselt kujutab ta endast 30 meetri kõrgust metalltoru, mida toetavad neli väiksemat. Hea fantaasia korral võib tõepoolest leida mõninga sarnasuse Pariisi Eiffeli torniga. Sees saab 160 astmelist keerdtreppi pidi tippu ronida. Päikesest kuumaks köetud metall õhkas palavust nagu ahi seestpoolt, samas all lahtijäätud uks tekitas mõnusa korstnaefekti ventileerides piisavalt. Paraku valmistas vaade pettumuse: roheline metsane saar, ainus hädavaevu silma hakkav inimtekkeline märk oli uue kiriku torn, seegi metsas peidus.

Tappev palavus hakkas matkaseltskonda räsima, samm jäi järjest lühemaks. Päästis Vitali pood, kuhu viimaste jõupingutustega end lohistasime. Sealgi leidus sihtotstarbeliste tarvikutega varustatud tipp-topp külmkapp. Kered olid hullult heledaks läinud.

Eine võtsime Liise kohvikus, suur kausitäis seljankat ja delikatessiks kaks kondisevõitu kuid see-eest ülimaitsvat siiga. Kogu selle loputasime alla külma kesvamärjukesega. Õltsi ja jätsi varumise käigus poemüüja preiliga flirtides tuli välja, et õhtul on pidu rannas. Meie kahe poissmehe (mina küll ajutiselt) tuba oli kohe traksis ja valmis minema. Dushi alt läbi, "lips ette" ning hakkasime astuma.

Paar seltskonda uhas massinatega mööda, ei viitsinud hääletada ehkki ruumi paistis olevat. Jõudsime hoopis järgi perele, kellega kohemaid vennastusime. Randa jõudes vahetasime juba telefoninumbreid😁 Pidu oli õige lahe, täielik Kariibi stiilis "Beach Party" laheda tümpsu ja lõdvalt voolava igat sorti joogipoolisega. 

Sai pulli ja tantsu ja hulga uusi tuttavaid. Seltskond õige koloriitne, nimesid mainimata võin kinnitada, et vestlesime ja jagasime jooke nii tuntud poliitikute, kultuuriinimeste kui ärimeestega. Nagu ikka on eestlastel tuttavaid üle maailma. Briti sigariärimees jagas oma toodangut, üle kümne aasta tõmbasin pool Cohiba sigarillot enne kui ära kustus😎

Parim nali kui mainisime jutu sees oma laevaga saabumist. Tüüpide arust jahi rentimine parem mõte, sest hooldamise ja sadamakulude ning meeskonna värbamise pärast ei pea muretsema. Me ise meeskonnaks ja  reisijateks samas rollis ... kummipaadis. Kuulajate lõuad venisid põlvini: mis mõttes - aerutasite Ruhnule??? Oh ei, aerutasime vaid viimased paarkümmend meetrit kui bens sadama akvatooriumis otsa sai. Kummipaadi seik pigem tõstis meie aktsiaid: sihukesed ekstravagantsed tüübid😮

Koju kõmpisime kahe ajal mõnevõrra ebakindla kõnnakuga. Tee peal tuli enda arust hea idee teiste kodanike südametegevust ja vereringet veidi ergutada. Tegime ebamaiseid hääli, mis suht ehtsalt välja tulid kui eemalt kostvate ehmunud karjatuste põhjal otsustada. Kamba valvsuse hajutamiseks olime veidi aega hästi vaikselt liikudes edasi uude kohta käänaku taga. Lasime rahva mööda, astusime vaikselt välja, sammusime liivas kümmekond meetrit ja lasime siis vaikse mörina kuuldele.

Järgneva paanilise reaktsiooniga ei osanud arvestada, kardetavasti ei saanud sel ööl ei naised ega lapsed magada. Kuram, inimene kipub ikka enda kogemuste põhjal otsustama. Enda lapsed taoliste asjadega nii koolitatud, et poleks teist nägugi teinud. Seltskond oli hullult turris, hea et me kere peale ei saanud. Ainult külalisinglase arust tegu jube laheda naljaga - eks mullegi vist briti huumor külge hakanud😜