Matkamine, ronimine ja maoke.

Paekalda pragudes ja koobastes

Täna oli esimene hommikust õhtuni vaba päev augustis. No muidugi põrutasime kohe hommikul metsa hulkuma. Nagu võimaluse korral ikka, valisin sellise koha, kus lootust veits ronimist harrastada. Muidugi mitte miskit tõsisemat, sest koerad kaasas ja pealegi jalas ainult sandaletid. Loomad olid kohe valmis, Koko hoidis meil eriti valvsalt silma peal. Laupäeval käis noorem laps matkavarustust laenamas kuna läheb sõbrannadega nädalaks telgitama. Koerad jagasid ära ja kui neid autosse ei lubatud panid ulguma nagu näljane hundikari. Tükk aega pidime loomi rahustama, lõpuks andsin paar maksatükki ja võtsin endaga aega.

Pragudes ronimine pole nii hull kui paistab😉

Tänase koha nimi oli "Limehouse conservation area" - "Lubjamaja hoiuala". Suht lähedal eelmisel korral käidud "Silver Creeki" pargile. Nelikümmend minti sõitu, kohale jõudsime sutsu hiljem kui eelmine kord. Parklas oli autosid juba päris palju, aga metsaradadele polnud inimesi eriti jõudnud. Õnneks enamus ei viitsi kaugemate ja raskemate peale minna.

Elupuudele meeldib paekalda äärel kasvada.

Tüüpiline pragu paekivis ja elupuu

Kohe alguses olid  mitmed õige sügavad praod paekaldas. Muidugi pidime põhja ronima kus aga saime. Kutsadega natuke tülikam, Koko tagajalad pole enam see mis enne ja Sushi kardab kõrgust. Süles tõstsime elukad raskematest kohtadest üles või alla, nii sai kambakesi pragude põhjadel ringi vaadata.

Paekivist kaljuseinad ronimiseks nagu loodud, pisikesi nukke, pragusid ja eendeid päris tihedalt. Segavaks osutub vaid asjaolu, et niiskus muudab nukid ettearvamatult libedaks. Ise oleksin pea lennanud hoopistükkis jalutamise ajal, sest juurikas jala oli all kui jääpurikas.

Oru põhjas asus vana veski ja lubjapõletusahi, koerad said jõekesest janu täis. Tagasiteel märkasin pisikest madu üle tee roomamas. Imestasin, et jube pikk teine, alles siis mõistsin, hoopiski kaks tükki. Tütar läks pöördesse, andis koerad minu hoida ning asus uurima kuhu maod end peitsid.

Roomajad olid pugenud poolmäda puutüve alla, kus neil pesa. Nii kümnesendise läbimõõduga august vaatas neli-viis uudishimulikku pead välja ja välgutas aegajalt keeli. Plika läks vaikselt ligi ning sirutas hästi aeglaselt kätt madude poole. Nood vaatasid kahtlevalt ja tõmbusid sügavamale urgu. Seepeale pistis tütar käe sõna otseses mõttes maopesasse, urgitses natuke ja sikutas ettevaatlikult ühe välja. Julgusest tal küll puudu ei tule, pole just palju kodanikke, kes seda järgi teeks. Suuruse põhjal otsustades oli tegu kevadise pesakonnaga.

 

Madu alguses üritas jalga lasta aga rahunes lõpuks kui sai mööda käsi üsna vabalt roomata. Pildistasin ja võtsin isegi jupi videot näitamaks kuidas ka metsikut madu võib rahulikult käes hoida ilma, et too paanikasse läheks. Lõpuks lasti roomaja tagasi pesasse, kust ülejäänud jälle uudishimulikult välja piilusid. Gartersnake maod olevat ühed vähesed suht sotsiaalsed roomajad, kes kambakesi koos elavad. "That made my day" oli plika ülirõõmus. Enne natu kurb, et ei saanud jube pirakat konna kätte. Auto juures istus rohutirts õlale, sain sellest putukast moblaga õige hea foto.

Kodus oli kohe imelik tunne, et mis ma kõige selle vaba ajaga peale hakkan, tööle ei peagi minema. Pole miskit öelda, inimene on harjumuse ori.