Linnutee kui tsivilisatsioonide surnuaed

"A Statistical Estimation of the Occurrence of Extraterrestrial Intelligence in the Milky Way Galaxy" on järjekordne uurimus teemal "Miks me tundume olema üksi" ehk siis üritus lahendada Drake võrrandit tsivilisatsioonide esinemise ja hulga kohta. Elu, mõistusliku elu ja tsivilisatsioonide tekke koha pealt on päris optimistlik kuid nende püsima jäämise võimalusele annab hävitava hinnangu.

Väidetavalt sooritab valdav enamus tsivilisatsioone "enesetapu", pole vahet kas tahtlikult või kogemata. Teadlased uurisid tingimusi, mis eeldatavalt mõjutavad elu ja tsivilisatsioonide teket kõige tugevamini (Maa sarnaste planeetide hulk, supernoovade ja teiste steriliseerivate fenomenide hulk ja tihedus nii ajas kui ruumis, intelligentse elu tekkimise tõenäosus ja aeg, ...).

Analüüsiti kus ja millal on Linnutee galaktikas kõige paremad tingimused Maaga sarnaste planeetide ja seega elu ning tsivilisatsiooni tekkeks. Soodsaim aeg ja ruumipiirkond olevat 8 miljardit aastat peale galaktika teket ning umbes 13000 valgusaasta kaugusel Linnutee galaktika keskmest. Nende arvutuste kohaselt on inimkond hiline saabuja elutsooni äärealadel ilmudes areenile 13.5 miljardit aastat peale Linnutee formeerumist 25000 valgusaasta kaugusel selle keskmest.

Eeldades, et elu tekkimine ja seega tsivilisatsioonide tekkimine pole üliharuldane on teiste tsivilisatsioonide puudumisele lihtsaim seletus: nad lihtsalt ei kesta piisavalt kaua. Tehnoloogiliste tsivilisatsioonide infoväli peaks levima valguskiirusel nagu teatud paksusega sfääriline pind. Paksus sõltub tsivilisatsiooni kestmise ajast ja infotihedus ning signaali tugevus algpunkti kaugusest. Tegu nagu seebimulli vahuga, kus mullid paisuvad valguskiirusel üksteisest läbi. Samas on teoreetiliselt võimalik tsivilisatsiooni märgata vaid sel hetkel kui mulli pind meid puudutab.

Arvestades, et tsivilisatsioonide kõrgaeg oli nii 5 miljardi aasta eest on selge, et absoluutset enamust "vanu" tsivilisatsioone enam pole - nende infomullide pind meist ammu mööda kihutanud. Uuemaid tsivilisatsioone eeldatavalt vähem kuna galaktika vananemisega tingimused järjest halvenevad.

Enda poolt lisaks arvamuse, et valguskiiruse ületamise võimatus on äärmiselt limiteerivaks faktoriks eri piirkondades ja aegadel eksisteerivate tsivilisatsioonide info vahetusel. Kui me isegi avastame paarituhande valgusaasta kaugusel intelligentsile vihjava signaali pole tegelikult mingit mõtet tüüpidega ühendust võtta. Iga kõneseansi vahele jääks minimaalselt kahekordne aeg kui kaugust vaadata valgusaastatega. Kes viitsiks saata tervituse teades, et vastus tuleb mitmetuhande aasta pärast. Sedagi eeldusel, et nende või meie tsivilisatsioon seni üldse kestavad.

Kokkuvõttes ei maksa oma lootusi panna ufolaste peale, inimkond peab oma probleemid ise lahendama või kaduma areenilt lisades ühe numbri hävinud tsivilisatsioonide hulgale. Praegust olukorda vaadates tundub vägagi tõenäoline, et tsivilisatsioonide üks põhiomadusi on enese hävitamine.