Barbarid, aeg, tühisus ja igavik

Eile vaatasin järjest Netflixi "Barbaren" kolm osa, mille tegi eriliselt nauditavaks näitlejate originaalkeelte (ladina ja saksa) kasutamine. Tavaliselt ei suuda ma eriti kaua teleka taga istuda, ju on loomus liiga püsimatu paigal kükitamiseks. Põnev lugu ajaarvamise algul toimunud Rooma ja Germaani hõimude vahelistest sõdadest. Arminiust peeti juba roomlaste poolt (Tacitus) oluliseks ajaloo mõjutajaks kuna ta suutis mõneks ajaks ühendada Saksamaa aladel ühinenud hõimud võitluseks Rooma ülemvõimu vastu ning peatada Rooma impeeriumi laienemise sel suunal. Peale teist maailmasõda üritati Arminiusest mööda vaadata kuna ta etendas poliitiliselt ebakorrektse sõjaka germaani rahvusluse kangelase rolli. Isegi 2000 aasta möödumist kuulsast Teutoburgi lahingust tähistati Saksamaal äärmiselt tagasihoidlikult.

Kogu loos on ohtralt sarnaseid momente ja paralleele hilisema ajalooga kuni tänapäevani välja. Kirjalik info sündmustest põhineb Rooma allikail, mis kahtlemata teatud määral kallutatud. Hõimupealiku pojana viidi poiss koos vennaga Rooma tagamaks liitlassuhted impeeriumiga. Talle anti sõjaväeline koolitus, esimesed tõsised tuleristsed sai Illüüria mässu mahasurumisel. Olles ennast näidanud heast küljest saadeti Germaani aladele Rooma asehalduri Varuse käsutusse aitamaks germaani hõime Rooma võimu all hoida.

Kuidas täpselt ja millal Arminius otsustas poolt vahetada pole selge. Igatahes olles teeninud Rooma sõjaväes ohvitserina ja õppinud põhjalikult tundma nii Rooma taktikat kui strateegiat osutus ta ülioluliseks teguriks järgnenud konfliktis. Tähtsaimaks momendiks kujunes Teutoburgi lahing mille käigus germaani hõimud lõid totaalselt puruks kolm rooma leegioni. Edu pandiks olid kahtlemata nii Arminiuse teadmised Rooma sõjaväest, Varuse usaldus tema vastu kui ka Arminiuse võime hõimud koondada ühise vaenlase vastu.

Tahes-tahtmata kerkib esile paralleel Tshetsheeniaga, kus mõlema sõja käigus olid tshetsheeni juhtivad sõjaväelased nõukogude sõjaväeakadeemiate koolitusega. Nii Dudajev kui Mashadov valmistasid Moskvale ülimalt palju peavalu. Konfikt ise kulges sarnaselt ja pole sugugi läbi nagu Moskvale meeldiks mõelda. Tshetseenid lihtsalt ootavad järgmist soodsat momenti, nautides vahepeal Vene impeeriumi finantse ja tooraineid. Impeeriumid väljasurevad dinosaurused, Venemaa ongi viimane klassikaline, kes üritab oma hinge vaakumist varjata ülejõu käiva avantüristliku ärplemisega.

Tühisuse ja igaviku teema kerkis koosmõjus tolle seriaali, paari youtube populaarteadusliku video ja mitmete viimase aja sündmustega. Aeg on üks huvitav loodusnähtus, mida pole ikka veel lõplikult suudetud lahti mõtestada. Klassikalise vaate järgi tegu lihtsalt ühega neljast ruumikoordinaadist millega objekti asukoht määratud. Relatiivsusteooria toob sisse omadused, mis tavakodanikule mõistetamatud. Lihtsaim näide: põhimõtteliselt pole võimalik rääkida sündmuste toimumisest samal ajahetkel, sest aega ei saa vaadata ühtses taustsüsteemis (aegruumi väliselt). Detailidesse pole mõtet laskuda, mina ka ei mõista neid, aga lühike PBS video annab ainet mõtlemiseks. Albert Einstein: Erinevus mineviku, oleviku ja tuleviku vahel on vaid kangekaelselt püsiv illusioon". 

Lihtsalt huvitav mõelda kui lühike on inimese eksisteerimise ajahetk universumiga võrreldes ja kui tühine on inimene. Me sünnime, elame ja sureme nagu miljardid enne meid ja õnnelike asjaolude kokkusattumise korral ka pärast meid. Paarisaja aasta pärast pole absoluutsest enamusest meist suurt miskit järgi, ei füüsiliselt ega mälestustena. Praegusel ajal on küll põhimõtteliselt võimalik salvestada inimese kohta tohutu hulk infot digitaalselt. Samas tekib küsimus, mis eesmärgil: leidub kedagi, keda see tulevikus huvitaks? Tegelikult oleks põnev näha nii pildi kui jutumaterjali paarisaja aasta eest eksisteerinud esivanematest, samas kas ja kui palju tekiks samastumist?

Kuna üksikisiku eksisteerimise ajahetk on nii lühike on ka tema tähtsus kõiksusele olematu. Täpsemalt väljendades pigem on meie teadmised kellegi või millegi tähtsusest olematud. Juhuslikkus mängib nii suurt osa ajaloos, et triigib enamuse üksikisikute tegemistest tulenevad kortsukesed siledaks. Pidevalt sündmuste keerises olles on võimatu eristada äärmiselt olulisi pisiseikasid sellest tohutust hulgast, mis suurt midagi ei muuda. Pidevalt hargnevate võimalustega sündmuste jadade valikus elame vaid ühel joonel, mida kogeme omamata aimugi lõpmatust hulgast ülejäänud võimalustest.

Minule mõjub üksikisiku tühisuse ja igaviku mõistmine vabastavalt. Nagu tütar ütles kui seda teemat koertega jalutades arutasime: "Hea teada, et ükskõik hui hullusti miskit nässu keerad, suures plaanis ei muuda see midagi". Suures plaanis jah, isiklikus elus siiski. Samas tähendab see minu arust vaid üht: "Ela täiega oma viivuke moment, mis sulle universumis eksisteerimiseks kingitud. Naudi hetke, ära raiska aega põdedes tühiste jamade pärast. Paarituhande aasta pärast ei tea ega mäleta sind keegi kui sa just ülimalt olulise avastusega välja ei tulnud või miljonite mahatapmist ei organiseerinud. Ja kui mäletataksegi, mis vahet see sulle enam teeb😜"

Mis tunde teile tekitab teadmine kui pisikesed ja tühised universumis oleme. Kas üldse mõtlete sel teemal?