Aastavahetus Torontos

Toronto tunnike enne aastavahetust

Koroona-aasta ärasaatmine möödus tavalisest oluliselt vaiksemalt vaid oma pere ja koduloomade seltsis tütre pool. Täiesti üllatav kui hästi koerad kassi mäletavad, kippusid suurest äratundmisrõõmust kiisut näost limpsima. Mango lasi seda üsna ükskõikselt ja üleolevalt sündida kuni tüdines ja toolile hüppas. Pisike must kiisu pole koertega kokku puutunud, esimesed kaks tundi veetis diivani all peidus. Lõpuks kui välja õngitsesime ja üksteise võidu nunnutasime lasi temagi lõdvaks. Nuuskis ettevaatlikult kutsasid ja jäi lõpuks minu süles tukkuma. 

 

Aastavahetuse kohta on ikka õige imelik, et linn nii tühi ja vaikne. Toronto on üks maailma multikultuursemaid suurlinnu, mis tavaolukorras tähendab pea pidevat ilutulestikku varahommikust pikalt üle südaöö. Maailma eripiirkondades tuleb uus aasta eri aegadel, Uus-Meremaa aastavahetus kell kuus hommikul Torontos, Hawaiil aga 5 tundi peale keskööd. Iga täistunni ajal siin-seal majade vahel natukene paugutati ja lasti rakette kuid mingit ametlikku suurt ilutulestikku polnud. Kesköö melu õige lokaalne. Rõdul olles võis kuulda teiste betoonkarbi elanike verbaalseid uusaasta tervitusi, shampakorkide paugatusi ja valju kisa.

Objektiivselt võttes polnud ju tegu sugugi viletsa aastaga, samas uut tahaks ikka paremat. Väikese meeldetuletusena möödunud ilusatest aegadest olin ostnud sixpacki Hawaii IPA õlut.

Hawaii nostalgialaks

Tõstsime pudeli lootuses, et peagi saab ometi normaalselt reisima hakata ja õnnestub järgmisel unistuste sihtmärgil Uus-Meremaal käia. Kogu kambaga mängisime lõbusat mobladel joonistamise mängu, eesmärgiks pilte joonistada ja teiste omasid ära arvata. Toredaks kaasaegseks elemendiks mängijate asumine kusiganes maailmas, meilgi paar tüdrukute sõpra teistest linnadest kambas. Ega väga pikalt viitsinud pidutseda, ühe paiku jalutasime tühjadel tänavatel koertega tagasi oma majja.

Järgmine hommik kulges lebotamise ja tukkumise tähe all. Uni oli haruldaselt hea. Ärgates ei raatsinud silmi lahti teha, nii uskumatult mõnus täielikult lõdvestunud tunne kehas. Lesisin silmad kinni ja nautisin niisama mõttetult universumis eksisteerimist kuni telefoni helin sundis reaalsusse tagasi pöörduma. Vanemad helistasid Eestist, sealgi aastavahetus kenasti kulgenud. Eelmisel päeval suhtlesime tänu kaasa organiseerimisele lausa videosilla vahendusel. Vanaemal, vanaisal Eestis oli äärmiselt tore näha meid, lapselapsi, koeri ja kasse kõiki koos ühel ekraanil.

Koos meiega rahumeeli poole päevani põõnanud koerad muutusid alles nüüd rahutuks. Viisin nad jalutama, ilm sihuke nulli ringis aga muidu täitsa mõnus. Plaanis oli täna rahulikult võtta ja lebotada.  Paraku tuli sihuke erksus kallale, et otsustasin ikkagi jooksutiiru teha. Esimesel kilomeetril kerge samm ja mõnus minek, pooleteise kildi pöördekohal suundusin 10K ringile. Jaanuarikuus pole just palju selliseid häid jooksuilmu oodata. Pargirada oli puhta jääga kaetud, jooksin hoopis pika ringi mööda tänavaid ümber kohaliku golfiklubi. Liiklus sisuliselt olematu, õhukvaliteet tipp-topp.

Pean vist oma viikingigeene tänama, et peale aastavahetuse pidutsemist järgmisel hommikul erk ja virk olemine, hoobilt valmis "lahingusse" tormama. Tuleb muidugi tunnistada, et sutsu vanemama tarbin kärakat oluliselt mõõdukamalt, eriti kui võrrelda ülikooliajaga.

Mida asjalikku teie sõbrad aasta esimesel päeval ette võtsite? 😉