Minu tingimused paradiisile.

Rand 30 meetrit ukse ees

Et te ei peaks kulutama aega terve postituse lugemisele saamaks teada, mis on minu tingimused paradiisile käin need kohe alguses välja (vanajumal pane tähele kui isu mu hinge järele😉):  Korallkari snorkeldamise võimalusega. Head süüa ja juua kogu aeg käepärast (sealjuures ka prantsuse konjakid ja shampa), mida tuuakse (soovitavalt napis riietuses näitsikute poolt) nii randa kui tuppa, et ei pea alati end ise restosse vedama. Liivarand sooja mereveega. Startreki sorti momentaalne asukoha teisaldamine "beaming up" et ei peaks tüütut lennureisi taluma kui soov vahepeal suusamäele minna, ... Nimekiri pole lõplik, aga need tingimused on vastuvaidlematud. Ja ei maksa teha sellist viga, et kuumavee mullivanni paigutad troopikaparadiisi mitte suusakuurortisse!

Ah et miks ma vahepeal blogistanud pole. Põhjus nagu enamustel inimestel paljude tegevuste kohta, lihtsalt ei viitsinud ja oli palju paremat tegevust, mõni ime kui viibid paradiisis. Siit moraal: ärge imestage kui lahkunud kaaskondsetelt enam mingeid sõnumeid ei saa😜 Hea isegi, et viitsisin elus olemist kinnitavaid pilte instas ja FB's postitada. Täna juba teine päev tagasi jahedas ja niiskes Torontos, lõpuks hakkab ka väsimus järgi andma. Ühesõnaga võtsin end kokku ja sundisin läpakat avama. Omaette irooniline fakt: läpakas oli kaasas, isegi väga hea internet levis, kuid lihtsalt polnud viitsimist ja aega isegi uudistega end kursis hoida. Vuti MM'st, mida tavaliselt jälgin pole rohkem aimu kui lennuväljal nähtud mäng, mille olen juba unustada jõudnud.

Kel viitsimist siiani lugeda, sellele avaldan saladuse, et viibisin nädalakese sotsialistlikus paradiisis Kuubas. Paradiisiks on see riik siiski vaid rikastele valgetele paksudele turistidele mitte kohalikele elanikele, kelle elu eesmärgiks pole mitte kommunismi üles ehitamine vaid välismaalasi teenindavatesse kuurortidesse tööle saamine, mis neid otsemaid kohalikku kõrgklassi tõstab. Kes veel mäletab nõuka aega saab väga hästi aru millest jutt, kes ei mäleta sellele pole mõtet rääkida, niikuinii ei saa aru. Oma vestlustest kuubakatega võin kinnitada, et me mõistsime üksteist poolelt sõnalt ja vahel ka ilma sõnadeta, sest seintel võivad sealmaal kõrvad olla. Autoritaarne kord ja äärmine paranoia käivad käsikäes.

Enne kui asun reisukirjelduste juurde lisan infi miks ja kuidas ma just selle sihtmärgi valisin. Nimelt on kunagise andmeanalüütikuna kombeks iga suurema kulutuse korral teha kiire analüüs parima võimaliku otsuseni jõudmiseks. Korrektse lahenduse saamiseks on tähtis valida õiged sisendandmed ja täpselt sõnastada soovitav tulemus. Reisusihtkoha valikul võib neid olla õige mitut masti: hind, prestiizhikus, lennuaeg, piirkond, seltskond, ... Minu esimeseks kriteeriumiks on alati nii objekti kui ürituse puhul: mida ma tahan saada? Nii lihtne see ongi kui ei soovi hiljem pettuda. Kui ma tahan tüdrukuid linna peal lantida siis vaja punast Ferrarit kui tahan sõnnikut vedada sobib sibiauto paremini. Seekord oli sooviks eelkõige snorkeldamisega tegeleda ja muidu lõdvalt võtta, kaasa mul selline rahuarmastav tüüp. Tütardega planeerime rohkem igasugu aktiivsemaid üritusi alates mägironimisest kuni dzhunglimatkadeni.

Meie ranna korallkaril snorkeldamas

Seega võtsin läpaka ette ja googeldasin "Best snorkeling in the world". Suht kiirelt mõistsin: tuleb kitsendada kriteeriume. Lennuaeg mitte üle 5 tunni lõikas kogu Austraalia, Vaikse Ookeani, India Ookeani, Lõuna-Ameerika välja, järgi jäid Kariibid ja Kesk-Ameerika. Pooletunnise uurimise alusel sõelal paar huvipakkuvat kohta. Turks ja Caicos ning Cayman Islands kole kallid, Kuuba koha peal tegin hmmmm... ja toksisin: "Best snorkeling in Cuba". Snorkelaroundtheworld veebilehelt jäi silma selline kirjeldus: 

Cayo Santa Maria

Cayo Santa Maria (located in the central part of Cuba) definitely has to be on your travel itinerary when looking for awesome snorkeling in Cuba. The area offers unspoiled beaches, shallow reefs and turquoise lagoons with a varied underwater landscape featuring walls and huge coral formations. It is possible to snorkel all along the main beach, but the area in front of the Melia Buenavista hotel is the best!

Melia Buenavista

Hotelli ees snorkeldamine!!! Mehhiko kogemus kinnitas, et tegu potensiaalselt väga hea variandiga. Lugesin kiirelt mõned arvustused sealse snorkeldamise kohta - hinnangud enamasti exellent, veealune looduspark laia valiku mereelukatega. Hotellile pilku peale visates läksin pikema jututa leidu kaasale ette näitama. Viie minutiga oli otsus tehtud, tavaliselt teine pool mu valikuid nii kiiresti heaks ei kiida. Nõksu kallim (nii poolteist korda) oli kui teised nelja-viie tärni hotellid aga hotelliesise korallkari ja imeilusate liivarandade ning privaatsuse nimel olime valmis seda meelsasti maksma. Seega otsus tehtud, panime toa kinni ja tellisime nädalase pakendi ära.

Puhkusereis saab olema minu juubelikink ja kaasa penskarielu sissejuhatus.

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa ...

Meil tuli üleeile selle hooaja esimene lumi maha. Kuna asume keset mandrilava siis ainsad niiskuse ja seega lume allikad on kas veel kinni külmumata järved või vahel ka Mehhiko lahelt saabuvad niisked soojad õhumassid, mis arktilise külmaga kokku puutudes lumetorme tekitavad. Seekordne on "järveefekti" lumi, veel suht soojadelt järvedelt aurab vesi külma õhku, kondenseerub ja sajab lumena alla. Suurimad lumehulgad muidugi seal kus tuul järvelt puhub. Praeguse külma läänetuulega saavad vatti järvede idakaldad, eriti Buffalo kus täna meetri jagu lund lubatakse. Kolmapäeva hommikul igatahes üle tossu serva ulatuva lörtsiga jooksma ei läinud.

Ah jaa, jalg paranes ise ära, peale arstil käimist hakkas paremaks minema ja eelmine reede julgesin juba esimese lühema sörgi teha. Pärast oli veidi valus kuid läks peagi üle. Laupäeval jooksin viieka, pühapäeval kuus-pool ja kui ikka miskit hullu polnud põrutasin esmaspäeval selle kuu kümnekildise otsa. Hüppeliigese ümbert on endiselt tundlikuvõitu kuid paistetus kadunud. Kolmapäeval käisin perearsti juurest läbi saamaks teada oma "tehnoülevaatuse" tulemused. Selgus, et vereproovi näitajad praktiliselt samad, mis eelmsel korral viie aasta eest, ainult kolesterool kiskus piiri ligi. Nojah, viimasel ajal seapraadi, praemune ja piima manustatud. Jala kohta arvas tohter, et küllap oli kerge väänamine, paiste läks jooksmisest tuleneva lisakoormuse tõttu. Nüüd igatahes jälle norm tunne.

Kaasa siin põdes vahepeal, esiteks käis järjekordset vaktsiini süstimas ja siis sai mingi viiruse lapselt, keda hoidmas käis. Oli teine mitu päeva õige õnnetu olemisega: köhis, tatistas ja kole väsinud. Mul jäi töö juures mitu tüüpi järjekordselt koroonasse, terve kontori käisid biohazard skafandrites tüübid desovahendite pihustitega üle. Minule ei paista miskit külge hakkavat, ei koroona ega ka tavalised viirushaigused või külmetused. Muidugi sain ise ka järjekordse vaktsiinilaksu ... kuuenda vist juba. Ega muidu poleks viitsinud teha aga arsti juures käies mainis too, et mõni doos üle jäänud, kas tahan. Miks mitte kui tasuta antakse, ühte kätte koroona ja teise gripi multivaktsiin - tunne nagu supermanil😁 Lakkuge panni antivaxxerid😜

P.S. Enne suurt lund jõudsin veel viigipuu välja kaevata ja tuppa talvituma tuua. Meie oludes elab vaid juurestik krõbeda külma üle. Loodetavasti järgmine aasta saame ka küpseid vilju mitte vaid rohelisi, kuivi ja tooreid imetleda nagu seekord.

8 Miljardit

Sellise õõvastava verstapostini on inimkond tänaseks jõudnud. Nagu võib ülemiselt pildilt näha siis eestlaste osa vaid 0.01% maakera rahvastikust. Müstika mille alusel ennustati, et just 15 novembril 2022 inimpopulatsioon 8 000 000 000 liikmeni jõudis. Tegelikult muidugi tegu umbkaudse kuupäevaga, kuid ega see põhimõtteliselt olukorda muuda kas saavutasime taseme paar kuud enne või hiljem. Nii või teisiti paneb inimpopulatsioon ja täitmatu tarbimishimu keskkonna meeletu surve alla. Kuigipalju suudame maakera oma vajadustele kohandada aga mingi moment tuleb piir ette ja saabub populatsiooni kollaps nagu see looduses paratamatult alati liigselt paljunenud liikidega on juhtunud. Ja keskkond vajub tagasi stabiilsesse olukorda, täpsemalt ehk siis uude stabiilsusesse. Kas selles kohta ka inimesel ja teistel kõrgematel organismidel sõltub kollapsi vormist.

Mõistatus ja Robootika

Milline tsisternautodest sõidab?

Olen varemgi hulka põnevaid mõistatusi näinud kuid kunagi pole pähe tulnud neid postitada. Täna nägin twitteris üht pealtnäha õige lihtsat, selline tüüpiline keskkooli füüsikaolümpiaadi ühe punkti küsimus. Lugejad, pakkuge lahendusi koos põhjendustega. Vihje - tasub olla tähelepanelik ja mitte paristada esimest pähetulevat vastust😉

Ülalolev video robootikateemaline ja ajakohaselt seotud ka sõjandusega. Tuleks täpsustada, et kui tavakodanik kujutab sõna robot kuuldes ette sihukest Raua-Roberti moodi tegelast siis tegelikkuses on roboti mõiste palju laiem. Humanoidi kujuga robotid moodustavad kaduvväikese murdosa kõigist robotitest. Absoluutne enamus erinevad "lollid" (dumb) tööstusrobotid, mida kasutatakse tootmisliinidel. Tegelikult võib robotiks nimetada igatsorti masinat, mis juhtsignaalide abil ettenähtud või ka ootamatuid tegevusi sooritab. Lihtsamad teevad üht ja sama liigutust lugematu arv kordi, keerulisemad kasutavad juhtimissüsteemis võimsaid arvuteid ja tehisintellekti. Näiteks inimkujuline Boston Dynamics Atlas lihvib oma liikumisalgoritme AI kontrollitud masinõppe abil.

Millal jõuavad lahinguväljale autonoomsed sõjarobotid, mis võtavad letaalse otsuse vastu omal vastutusel on vaid aja küsimus. Selge see, et avalikkusele näidatakse aastaid vanu mudeleid. Momendil kasutatakse sõjarobotitest kõige laiemalt droone mida juhivad inimoperaatorid. Autonoomsed hulkurdroonid, mis omapäi ringi tiirutavad, sihtmärke otsivad ja neid ka ilma operaatori vahelesegamiseta hävitavad on järgmine loogiline samm (Iisraeli IAI Harop juba kasutuses). Muidugimõista tuleb algul sisse vigasid, soomuki asemel võib droon põrutada plekist transpordikonteineri või fekalistimasina pihta, aga küllap aegamööda vigadest õpitakse. Kokkuvõttes võiks ette kujutada helget tulevikku, kus inimeste asemel võitlevad lahinguväljal vaenupoolte robotid või siis veel parem ja vähemkulukas: hoopiski programmid interneti virtuaalreaalsuses😁

Herson vabastatud!!!

Herson kuulutati "igaveseks" vene omaks, nii kaua siis igavik kestis😁 

Peale seda kui paari päeva eest kuulutati avalikult välja taganemine Hersonist hakkasid Vene väed kibekiiresti lahkuma. Eeldati, et organiseeritud taganemine võtab vähemalt nädal aga võimalik et ka kaks ning vene järelväed katavad visade lahingutega põhikontingendi lahkumist. Lootust rasketehnika ja moona idakaldale viimiseks eriti polnud, sest kaks ühendusteed silla ja tammi näol tugevasti kahjustatud ning Ukraina tule all.

                      Ukraina kontsentreeritud tulelöögid sillapeade pihta

Kui esimene päev tundus taganemine suht hästi kulgevat ja kattelahinguid peeti isegi 50 km Hersonist eemal Snigurovkas siis eile algas paaniline põgenemine, mida Ukraina jõudumööda ära kasutas suunates kogu käepärase tulejõu sillapeadele kogunenud vene vägede pihta. Öö 10 ja 11 novembri vahel oli tõeline põrgu nagu eluga pääsenud vene sõjakorrespondent kirjeldas.

Vene ülemjuhatus teatas, et 11 novembril kell viis hommikul lõpetati edukalt ja ilma ühtegi tehnikaühikut kaotamata kõigi vägede ümberpaiknemine Dnepri idakaldale. Kell 11 lasid nad ka Antonovski silla õhku, paraku jäi suur hulk rasketehnikat lõksu läänekaldale. Katteväeosad olid sunnitud lahkuma jalgsi, paatide või mis iganes ujuvvahenditega. Vene üksustele, kel ei õnnestunud lahkuda anti käsk tsiviilriietus selga ajada ja üritada kuidagi omal käel pääseda. Päeval sisenesid Ukraina väed Hersonisse kohalike juubelduste saatel. 

                    Herson on vabastatud!!! Kaadrid 11 novembri lõuna ajal

Momendil on veel ebaselge kui suuri kaotusi vene väed taandumisel kandsid, palju tehnikat Ukrainlastele jätsid ja paljud venelased ümberpiiratutena või vabatahtlikult vangi langesid/langevad. Täpsemad numbrid selguvad lähipäevil. Sotsiaalmeedias levivate videote põhjal otsustades said Ukraina väed kõva täiendust nii masinate, relvastuse kui moona näol kuid vangilangenuid pole veel näha olnud. Zhdanov väitis tunni aja eest, et kahjuks pääses märgatav osa elavjõust jalgsi minema.

                       Ukrainlased inspekteerivad mahajäänud venelaste moona

Ukrainlaste järgmiseks eesmärgiks on puhastada Dnepri läänekallas vene vägede jäänustest ja miinidest ning kindlustada kaitseliine enne kui suunduda Donetski rindele appi, kus venelane iga hinna eest üritab läbi murda. Algab võidujooks Hersonist taandunud vene vägede riismete ja Ukrainlaste vahel, kes enne Donbassi omadele toeks kohale jõuab. Lisaks peaks Ukraina üritama Volnovahha suunas läbi murda, et vene rinne poolitada. On neil selleks jõudu, pole aimugi.

            Hea kokkuvõte Hersoni piirkonna lahingutest sõja algusest peale

Hersoni vabastamine on Ukrainale nii moraalne kui strateegiline võit. Likvideeriti oht Odessale ja saadi piisavalt lähedale Krimmi ühendusteedele. Samas ei tohi jääda loorberidele puhkama, et vene ei saaks võimalust Donetski rindel läbimurdeks. Sealne olukord sarnaneb teatud määral Sinimägede rasketele kaitselahingutele, ukrainlastel vähemalt relvastuse näol tugevam liitlaste tugi ehkki elavjõudu sisuliselt pole kui rahvusvaheliste vabatahtlike pataljonid välja arvata.

Rindelt halvad ja head uudised

Täna teine kord sõja jooksul kui venemaa võttis vastu sõjaliselt aruka otsuse (mis on halb uudis), eelmine kord oli selleks Kiievi alt taganemine. Hersoni loovutamine on valus kuid ainuvõimalik kui ei soovita Stalingradi kordumist. Samas ei kuuluta avalikult ei oma rünnaku ega taganemisplaane ükski täie mõistusega komandör???🤔???

Tähelepanuväärne kuidas ja kes sellest otsusest teatas. Vene avalikkuse ees jääb patuoinaks halbade sõnumite tooja kindral Surovikin ja mõningal määral ka kaitseminister, kellele ta selle ettepaneku teleesinemisel tegi. Prigozhin ja Kadõrov hakkavad kindlasti avalikult sõjaväge maha tegema, et enda aktsiaid tõsta ja marurahvuslasi rahustada. Putinit polnud kuskil näha, tema astub ekraanile ainult võidukate uudiste kuulutajana nagu tollesama Hersoni venemaaga "igaveseks" ajaks liitmise ajal. Avalikult uudistes maha kuulutamisele eelnes loomulikult pikem varasem arutelu, mille käigus sõjaväelased ilmselt tegid Kremlile selgeks Hersoni hoidmise vastuvõetamatult kõrge hinna.

Jääb üle jälgida kui hästi on lüüasaanud vene väed võimelised taganemist organiseerima. Sillapeade juurde hakkavad paratamatult kuhjuma meeste ja tehnika kolonnid, mida ukrainlastel lihtne Himarsidega pommitada. Teoreetiline võimalus, et venemaa üritab kaubelda segamatu taganemise hinnaks näiteks Kahhovka tammi või Hersoni terveks jätmise. Iseasi kas ukrainlased selle peale välja lähevad, liiga magus võimalus hävitada vene vähesed järgijäänud võitlusvõimelised väed.

Teiseks halvaks uudiseks, et taandunud väed suunataks kas Zaparozje või Donetski rindele, kus juba praegu Ukraina vaevu kaitset suudab hoida. Ukraina jaoks on iga Hersonist eluga pääsenud vene sõdur ja tehnikaühik lisaks teistel rinnetel. Milleks edasi lükata, parem kohe hävitada. Heaks uudiseks muidugi Hersoni vabastamine.

P.S. Võimalusse, et tegu paljalt infoopiga ma suurt ei usu, aga mine sa tea. Kas tõesti saab armee ülemjuhataja nii loll olla, et avalikustab oma tegelikke plaane??? Kostab kui lugu sarjast: "Võimalik ainult venemaal".

P.P.S. Varem väljapakutud tuumalöök Hersonile, kui see juba Ukraina käes, ei tundu enam väga tõenäoline. Samas mitte ka võimatu kui Kremli pealik mõistab, et tal personaalselt lõpp.

Vanus hiilib ligi või mis ???

Pole juba kaks nädalat jooksmas käinud, sest mingil täiesti seletamatul põhjusel hakkas parema jala hüppeliiges peale Albion Hills matka järgmisel päeval tunda andma. Pole hullu, ennegi siit sealt veits valus olnud, seepärast ei saa ju jooksmata jätta. Lippasin tavapärase kuuekildise ringi ära ehkki valusavõitu oli. Järgmine päev paistetas liige üles, võtsin puhkusepäeva. Ülejärgmisel arvasin, et nüüd juba korras, ajasin jooksuriided selga ja startisin. Üle saja meetri ei suutnud joosta, sihuke valu lõi sisse, lonkasin koju. Järgmised päevad sidusin elastiiku ümber jala ja komberdasin ringi. Tööl ütlesin, et kindlasti koroona kuna töökaaslane oli sama sümptomiga (valutava jalaga) positiivse proovi andnud.

Nädalavahetusel käisin metsas tuttaval abiks suvilale vooderdust peale löömas. Tuli rasket kraami vedada ja redelil ronida, jalale kasuks see ei tulnud. Õhtuti tuikas päris vastikult ehkki päeval polnud nii hull. Viimase päeva saun tegi olemise paremaks aga kui ka järgmisel nädalal ei ilmnenud paranemise märki, otsustasin arsti juures käia. Päris vastik päev läbi longata, pealegi läheb aia taha mu plaan aasta lõpuks "karjääri" kogukilometraazh 5000'ni viia. Õieti juba läks, hea kui saan sel aastal 1200km kirja. Ehkki läksin varahommikul polikliinikusse kohale kujunes ooteajaks kaks tundi. Mingit numbrite süsteemi siin maal ei tunta, ainult elav järjekord maksab. Kui ma selle kahe tunniga köhiva ja tatistava seltskonna keskel oodates koroonat ei saanud võib kindel olla, et mulle see haigus külge ei hakka. Positiivse testiga lahkus üksjagu patsiente.

Sidrunväändiku marjad

Tundsin end õige totralt mingi sihukese tühise asja nagu paistes hüppeliigese pärast arsti juurde pöördumise pärast. Doktor kergitas kah kulmu, mis mõttes, välja väänanud jalaga tulite siia? Mainisin, et mul seda ennegi juhtunud aga tavaliselt läheb mõne päevaga üle, nüüd juba kümnes päev ja ei miskit paranemise tundemärki. Lasi soki ära võtta, vaatas ja tõdes: on jah nats paistes. Katsus vähe ja pigistas, et kust täpselt valus. Kummaline ongi: kord siit, kord sealt, enamasti liiges aga vahepeal ka kõõlus või isegi säärelihas. Diagnoosiks: väänatud jalt, mõranenud luu, podagra, reoma, artriit, ... kirjutas saatekirja röntgenisse, ultrahelisse ja vereproovi andmiseks, et milline neist.

Viigimari

Tomat õitseb😕

Aegade kinnipanemine helistamise ja interneti teel paras juramine, pead omale tegema konto enne kui ette võetakse. Igatahes sel nädalal peaks analüüsid ja pildid tehtud saama. Kui enne terveks ei saa kuulen ehk järgmine nädal kas läheb amputeerimiseks või piisab reumavedelikuga määrimisest. Sest ajast saati kui kolm pool aastat tagasi jooksuga alustasin pole kunagi nii pikalt vahele jäänud. Hirmus isu tagasi rajale saada, ei julge enne kui täiesti paranenud. Tütar kinnitas, et temal kulus hüppeliigesega kuu aega - õudne mõeldagi.

Aitab põdemisest, täna korjasin aiast viimased kiwid ja sidrunväändiku marjad, isegi peotäis vaarikaid olid valmis ja sügavpunased, mitte küll nii magusad kui suvel, aga ikka head. Viigimarjad vist valmis ei saa, peab googeldama kuidas viigipuud paremini talve vastu kaitsta.

Öökülm ja rannailm

                                      😱Saabuv maailmalõpp😁

Kahe nädala eest sadas veits põhjapool nii palju lund, et ostukeskuste parkimisplatsidel siiamaani suured sulanud lume hunnikud. Torontos öökülm, tomatid pidime ära korjama. Novembri esimestel päevadel tuli võimas udulaam järve pealt, videot vaadates justkui kaadrid katastroof-filmist. Tänane ilm lõi novembrikuu kõigi aegade soojarekordi Torontos: +25C.  Ma istun praegu õhtul üheteist ajal pimedas aias ja luristan külma õlut. Sihukest luksust ei saa lasta raisku minna. Tavaliselt peab novembris üle kahekümneste soojakraadide järgi Kariibi mere saartele sõitma.

Segane seis

Deepstate kaart 3 novembri seisuga

Sõjatandril on kummaliselt segane seis. Jääb mulje nagu valmistutaks millekski suuremaks enne talve, samas on rünnakuoperatsioonideks ilmaolud ebamugavaks muutunud. Raskem tehnika saab varsti vaid teid pidi liikuda, mis teeb selle kergelt avastatavaks ja hävitatavaks. Lehtkatte kadumine pole ka kaitsepositsioonis asujatele mugav, neidki lihtsam näha. Kumbki pool ei saa varjatult suuremaid lahingugruppe koondada, mis muudab Harkivi kampaania tüüpi kiire ja efektiivse üllatusrünnaku võimatuks. 

Viimane kuu on rindejoon suht staatiline püsinud, Luganski põhjaosas suruvad ukrainlased kergelt, Kreminna ja Severodonetski kandis venelased. Varem loodetud suuremat läbimurret sealkandis ei toimunud. Kas on tõepoolest tegu mobikute lihamassi efektiga või ukrainlased lihtsalt kavaldavad. Strateegiliselt pole ju tegelt Luganski suunal erilist mõtet.

Bahmuti kandis on pidevalt käinud kõige tulisemad lahingud, kus vene pool on pannud tuhandeid soldateid magama. On sealsete pidevate rünnakute põhjuseks vangide pealiku poolt suurele juhile antud lubadused (vene pool tegutseb peamiselt Wagner) või tõepoolest lootus Bahmut vallutada ja sealt Kramatogorski ning Slovjanski peale liikuda. Izjumi kaotamisega seoses tundub sõjaliselt sisutu. Tegelt vihjab kogu tihe punaste noolte rägastik idarindel venelaste Donetski oblasti hõivamise soovile või pigem soovunelmale.

Zaparozjes enamasti vaid suurtükiduellid, ehkki vene poolel seal suured väekoondised. Too rindeosa on kõige pikemalt staatiline olnud. Hersoni kandis peale esialgset suht kiiret edu pole samuti juba kuu aega märkimisväärseid liikumisi toimunud. Vene pool on evakueerinud oma võimuorganid ja staabid ning osa tsiviilelanikkonda kuid sõjaväge ja mobikuid isegi juurde toonud. Ukrainlased pidevalt ladusid, koondumiskohti, raskerelvastust pommitanud, kuid rünnakuid mitte eriti aktiivselt üritanud. Kuidagi kummaliselt pikaks venib nende ettevalmistus.

Tekkis mõte, et mõlemad pooled proovivad teineteist üle kavaldada ja meelitada Hersoni oblastisse suuremaid väekoondisi samas kui põhirünnak kavas hoopiski Zaporozjes. Ukrainlastel edu Tokmaki, Tshernivka või Volnovahha suunal lõikaks vene rinde pooleks ja muudaks pikas plaanis kogu Hersoni oblasti hoidmise ülikeeruliseks. Lihtsaim ja lühim (vaid 30 km) Volnovahha võtmine, mis lõikab läbi vene raudteeühenduse. Venelaste jaoks võimaldaks Zaparozje suunal edu saavutamine seada ohtu kogu Ukraina idarinde, eriti kui Harkivist lääne poolt rünnakukiiluga alla vastu liikuda. Realistlikult ei näe ma sellel mingit võimalust, väljaõppeta mobikute armee ilma piisava rasketehnikata lihtsalt ei saa hakkama. Äkki otsustatakse sõja saatus suures "kokkupõrkerünnakus" just Zaparozje oblastis.

Mis saab Hersonist, kas kujuneb sellest venelaste "Stalingrad" kuhu nende koondis lõksu jääb. Ukraina ju tegelikult suudaks soovi korral kõik need kaks silda täiesti kasutuskõlbmatuteks muuta kuid pole seda teinud. lihtsalt hävitanud sillapeade juurde kogunenud vene tehnikat. Parim taktika oleks linn lihtsalt ümber piirata ja varustuse puuduse ning näljaga sundida allaandmisele mitte minna seda tänavalahingutega võtma. Pakitseb ka sihuke mõte, et äkki vene väed lahkuvadki Hersonist aga paigutavad sinna ühe kokkuklopsitud "räpase" pommi ja õhivad just enne või siis kui Ukraina väed linna võidukalt üle võtmas/võtnud ajades ukraina poole süüks. Radioktiivseid materjale vatnikutel küllaga käepärast Zaparozje tuumajaamast. Pole ka võimalik, et just Hersonile antakse selle sajandi esimene tuumalöök: kui me endale ei saa hoida siis ei anna kellelegi - vene poolt mahahõigatud lause, et ilma vene impeeriumita pole maailmal mõtet.

Kokkuvõttes on mu arust selge, et kui veel kuu aega tagasi avaldasid nii mõnedki asjatundjad arvamust aastavahetuseks Ukraina vägede jõudmist 24 veebruari joonele ja suveks Krimmi vabastamist siis nii lihtsalt ja kiirelt asjad ei käi. No kui just ei toimu miskit ootamatut kardinaalselt sõja käiku muutvat üllatust. Üllatus saab tulla vaid vene poolt kas Kremli maniaki kõrvaldamisega, sõjaväe lagunemisega või lausa revolutsiooniga. Arestovitsh mainis huvitavat fakti: venemaa pool sõdib hulk erinevaid ja eri alluvusega armeesid: föderaalväed, Kadõrovlased, Rahvuskaart, Wagner, ... kes vaid nominaalselt Kremli juhti kõrgeima ülemjuhatajana näevad. Kus saab olema nende lojaalsus kui viimane kaob? Föderaalarmeed on nii palju mõnitatud, et sealt võib tegelt esile kerkida kõige suurem oht praegusele võimuladvikule - kindralid näevad mis tegelt lahinguväljal toimub ja oskavad suht adekvaatselt hinnata millise tulemuseni võib venemaa viia. 

Sõjaline riigipööre ja või kodusõda??? Aga enne saavad mõlemad pooled rindel veel kõvasti vatti.

P.S. Kas nägite äsjailmunud Netflixi "Läänerindel muutuseta". Mu arust väga hästi tehtud ja päevakajaline rõhutades sõja raskust ja julmust. Praegune sealjuures ilmselt veel räpasem ja julmem kuna juhitud Kremli haige ideoloogia poolt.