Sõidan E'ga, tema roolis, mina kõrvalistmel. Vaja lennukile jõuda ja E sõidab liiga kiiresti. Korra haaran roolist et õnnetust ära hoida, teinekord ka aga sõidab ikka vastu seina, õnneks suht aeglaselt. Masina nina lömmis, kapoti punane plekk kortsus, siin alles märkan, et uus auto kurat. Peaks saama edasi sõita, ei lähe käima.
Õnneks lennujaama lähedal, jalutame koos edasi, tuttavate laps käekõrval. Oleme hiljaks jäämas, tund aega õhkutõusmiseni. E tahab et tooksin ära maha jäänud lapseistme. Mis mõttes, lennukis pole ju vaja, küll ostame uue. Naine ei jäta jonni, puhisen aga kiirustan tagasi, loodetavasti lend hilineb, nagu viimasel ajal tavaline.
Eksin ära, olen kusagil lennujaama lähedal, mõtlen niikuinii ei jõua istet tuua. Lennukid lendavad üle pea, mingid reisijad tulevad teed mööda. Küsin inglise keeles teed lennujaama. Vanem naine ja mees seletavad aktsendiga, eestlased äkki. Lähen eesti keelele üle, ongi. Minu üllatuseks väidavad et oleme Texases, Dallases. Küsin igaks juhuks üle ühelt kenalt sihvakalt brünetilt, see juhatab teisele poole. Kahtlane, lähen Wyatt hotelli valvelauda veelkord kinnitust saama, nemad ikka teavad. Tädi trükib mingile paberile numbrikoodid ja tahab mult allkirja??? Vaatan - ei saa tuhkagi aru.
Kell jube palju, peaks E'le helistama, kas üldse lennule veel jõuan. Mobla on millegipärast taskus plastkotis ja pealegi katki läinud. Kuram küll, see ju uus ka veel nagu kaameraaugu kuju järgi aru saan. Kesta tükid kukuvad ära, aga sisuga saan üllataval kombel rääkida. Lend pole veel läinud kuid pean kiirustama. Mobla tükid topin kotti, koti taskusse, ehk saab uued kestad panna.
Lähen välja ja istun ette sõitnud bussile. Miks mul arvamus, et peaks viima lennujaama poole, ei tea. Peagi ütleb juht, mine siin maha ja edasi läbi tunneli, tema keerab teises suunas. Jube kahtlane tööstuspiirkond paistab. Suurest kahe rööpmepaariga tunnelist jookseb tohutu kari väikesi neegripoisse vastu, mingi kooli võistlus vist.
Kummaline tundub, aga kuna paremat ideed ei tule, sammun edasi. Keset tunnelit tuleb kaubik vastu, peab kinni, pole kuhugi põgeneda. Kaks tüüpi hüppab välja, krabab mind kinni ja lohistab autosse. Käed jalad tõmbavad kleeplindiga kinni. Mõtlen, pole hullu, miskit peale katkise mobla pole röövida, aga lennukist jään küll maha. Sõidavad garaazhi, kus heledad tuled ja hulk piinamisagregaate üles seatud. Üks tüüp kuumutab gaasipõletiga sangpommi peenikest käepidet.
Hirmu eriti ei tunnegi, kuna riigisaladusi ei tea eks mõtlen mingi loo välja. Kui ei usu, ehk tapavad kiiresti maha. Seis sant, peaks veel E'le helistama ja igaks juhuks hüvasti jätma. Tüübid tulevad ligi, lõikavad klepsud lahti - no nii, hakkab peale jõuan mõelda. Kui hakkavad näkku peksma, ehk ei löö mu kalleid impante puruks. Vahepeal olin silmanurgast ringi vahtinud kas hakkab mõni ese silma, mida saaks relvaks kasutada. Kolde kõrval vedelevad sepatangid jätsin meelde. Paar kolli löön maha või vigaseks enne kui must jagu saavad.
Tüübid aga lähevad eemale ja jätavad minu istuma, üks ütleb üle õla tagasi vaadates: joogid ja snäkid on teises ruumis. ????? Ma ei saa midagi aru, vaatan ringi. Eredad tuled, piinariistad, atribuutika, kaamerad, ... Kuulen: mine söö, praegu võtete vaheaeg. Filmistuudio äkki, miks ma siin olen??? Tahan helistada, mobla ei funksi. Piilun ukse vahelt, teises ruumis rohkem rahvast, ilmselgelt filmiinimesed. Hästi varustatud "rootsi laud" keset ruumi. Astun sisse, kõhu söön igatahes täis. Üks ruudulises pintsakus tüüp tuleb ligi, hakkab seletama, mida järgmises stseenis peab tegema. Väga intiimne kostab, hakkan vastu ajama. Siis näitab vaid miniseelikus piltilusa blondi poole, tema on partneriks.
Ei tundugi enam nii paha mõte, shampapokaaliga neiuke tuleb sõralikult ligi ja istub kohe vasaku põlve peale. Põlvel hakkab erutavalt soe. Ära ole nii tagasihoidlik, pole üldse keeruline, relax. Panen käe ümber selja, ta muigab kavalalt kui näpud prinki rinda puudutavad. Klaasukse peegeldusest paistab päris kena pilt. Imestan endamisi et näen täitsa kobe välja, just selline nagu 25'selt. Põletavam mure: kuidas püsti tõustes siivas välja näha, preili on oma lähedusega nõdra liha virgeks ajanud ...
No ja siis hakkab pilt hajuma ning mõistan pettumusega: tegu vaid unega. Proovin küll jõuga edasi magada, et toredat momenti natukenegi venitada, paraku mis läinud see läinud. Lebotan natuke unistades silmad kinni ja mõtlen unenäo uuesti läbi. Eelnevast kogemusest tean, et silmade avanedes ähmastuvad detailid ja ununeb uni, nähtut üle korrates jääb rohkem meelde. Ärkamise pettumust aitab leevendada mõistmine, et nii mobla kui auto on ju terved! Nobeli preemia kodanikule, kes leiutaks masina, millega saab endale meeldiva süzheega unenägusid tellida ja neid salvestada, et hiljem järgi vaadata või lausa filmitööstusele maha müüa.
Uned, mida mäletan on absoluutses enamuses toredad, millest kahju ärgata. Õudukaid, kui neid nii üldse saab nimetada, vaid kahel teemal: olen auto puruks sõitnud või olen eksamil ja ei tea teemast midagi. Samas pole ma kunagi avariid teinud ega eksamil läbi kukkunud, ehk siis põhjendamata hirmud.
Kuidas teil toredate-halbade unede suhe, kas esineb ka korduvaid teemasid?
Minul kipub unenägudes olema rohkem jama või äpardusi, kui midagi head. Ühest küljest ilmselt seetõttu, et olengi muretseja tüüp, erinevalt sinust, kes sa oled ratsionaalne ja positiivse ellusuhtumisega. Teisest küljest võib ärevaid unenägusid tekitada seegi, et enamasti vaatan enne magamaminekuid filme. Ja sageli on need krimkad, kus kurja rohkem kui head.
ReplyDeleteMu korduvatest unenägudest on üks seotud autosõiduga, kui miskipärast pidurid ei taha hästi töötada. Surun elu eest piduripedaalile, aga auto ei jää seisma. Päris avariid pole nagu teinud, aga hirm on olnud, et kellele või millele otsa sõidan. Teine korduv unenägu on koolist, et ma ei saa enam õpitavast aru ja tundub, et kohe-kohe kutsutakse mind vastama, saan halva hinde ja kukun koolist välja. Aga õnnekombel selgub, et hindeid enam ei pandagi ja keegi ei saa teada, et ma midagi ei tea. Olen märganud, et see unenägu tuleb mul siis, kui olen hakanud mingi uue asjaga tegelema, mida ma hästi ei valda.
No näed, sul ka avariide ja kooliga seotud uned. Huvitav mis see küll tähendama peaks.
DeleteGoogle muidugi söötis kohe ette "how to hack dreams". Soovitustest jäi meelde mitte tühja ega liiga täis kõhuga magama minna ja enne uinumist toredatele asjadele mõelda. Ma mõlemat harrastanud, äkki seepärast enamasti head uned?
Unenägude nägemine käib kuidagi periooditi st on aegu, millal kuude viisi ei mäleta hommikul, et oleks midagi unes näinud, siis jälle näen põhimõtteliselt iga öö midagi.
ReplyDeleteKorduvaid unenägusid on olnud, ja seriaali moodi unenägusid st selliseid, kus mingil järgneval ööl näen juba varem nähtud unenägu nagu edasi.
Kunagi nägin unes, kuidas kogu aeg bussist maha jäin - kusjuures ma ei olnud selle ajani bussist maha jäänud, kuniks jäingi maha ja siis pärast seda enam pikemat aega seda ei näinud. Teine korduv motiiv on see, et olen kuskil hoones nn lõksus st treppi ei ole või on poolik vms veidrusega. Ja siis nagu võlu väel pääsen välja või soovitud kohta (kui just enne üles ei ärka).
Kuigi enamasti on minu unenäod täis segadusi, actionit, tagajamist, ekslemist jms siis kogu segadustest hoolimata lõpuks läheb pigem hästi või vähemalt ei lähe halvasti. Mõningad ennustus-unenäod on küll olnud, seesama bussist maha jäämise lugu nt, aga palju eredam oli see kui 2015 a enne Pariisis toimunud terroriakti ja Estonian airi pankrotti nägin ma sellist unenägu, kus EA lennuk ei suutnud õhku tõusta vaid ruleeris pikalt kuskil suvalisel põllul, siis ründasid lennukit relvastatud mehed, mingi ime läbi õnnestus põgeneda ja varjuda kuhugi majja. Siis toimus hullem tagaajamine, majas oli igasugu eri ruume ja koridore. Muidugi erinevalt reaalse elu sündmuste fataalsusest õnnestus minul pääseda läbi salakäigu.
Sul igavesed põnevad unenäod, põnevusfilmi pole vajagi vaatama minna. Seriaalina pole ma kunagi näinud, küll aga sarnaseid motiive kordumas, no nagu auto mõlkimine. Ah ja muidugi olen ohtralt lendamist näinud, viimasel ajal küll vähem. Juba põnevusega ootan, mis tänane öö või õigemini hommik toovad, sest öiseid ju ei mäleta.
DeleteVahel on jah sellised krimkad, et kahju kohe, et stsenarist või kirjanik ei ole.
Deletemul on vahel hästi põnevad, mõnikord on suured tunded ka ärgates alles, olenevalt olukorrast kurbus või õrnus vms. Paar korda olen ka naeru kõkutades ärganud.
ReplyDeletening korduvaid motiive ka.
Viimati jäi meelde, kuidas mul oli tuttav või poolenisti lemmikloom karu, kes vahepeal vihaseks sai ja ma üritasin teda siis maha rahustada ja meelde tuletada, et hei, me oleme ju vanad sõbrad. Väga ei kartnud, aga oli selge, et rahustamisse tuleb ikka korralikult panustada.
Koduloomi olen kah näinud. Kutsad mul mõlemad unevaatajad, eriti noorem kes pidevalt jookseb ja haugub unes. Huvitav keda tema taga ajab :D
DeleteMul on alati st kogu elu olnud realistlikud värvilised unenäod. Enamasti lähevad nad lõpuks väga syrriks ja ma ärkan mingi õuduse peale yles. Õudusel on alati mingi fyysilisest valust tekkinud põhjus. Korduvaid motiive on mitu ja ma tean, mis ja mille kohta need on. Mulle meeldib see paralleelelu.
ReplyDelete