Suusakuu

Märts kujunes see aasta täiega suusakuuks, hooaja 769'st liulaskmise kilomeetrist 448 sai just see kuu tehtud. Reedene harjumatult varane ärkamine, kahetunnine mäele ja tagasi sõit ja üheksa tundi suusatamist vaid ühe pausiga väsitasid parasjagu ära. Mõtlesin, et see hooaeg rohkem ei viitsi, hooajapilet täiega asjaette läinud. 

Aga eile koeri jalutades jäid silma prügipäeva ootuses tänava äärde tõstetud suusad: Atomicu 165cm SL slallikad. Lähemal uurimisel selgus: vaid paar aastat vanad korralikult vahatatud ja tipp-topp rantidega - just sobivad minu pikkuse ja kaaluga mehele. Olin sihukeste järgi suusashowl suud vesistanud, aga ei raatsinud osta, raske põhjendada kui endal kaks paari kiire sõidu suuski kodus. Jäise ja künkliku mäega on aga just lühemad slallikad sobivaimad. 

Mis ühele prügi see teisele varandus😜

Loomulikult viskasin suusad õlale. Täieliku boonusena sobisid saapad nagu valatult ilma sidemeid reguleerimata. Nüüd muidugi kange tahtmine "uusi" suuski ära proovida, näis aga ilmajaam igatahes lubab neljapäevaks suusailma! Töökoha koroonapäevadest mul ikka üks veel alles, ülejäänud kõik mäe peal sihtotstarbeliselt kasutatud. Mis teha kui haigus külge ei hakka, ei saa ju puhkepäevi raisku lasta. Ülemustele seletasin, et mäel käimine on ennetav ravimeetod, nood muigasid ja kiitsid heaks.

Märtsi algul käisin tütre ja eestlasest U of T professoriga suusatamas. Sõidu ajal arutasime Ukraina sõja teemadel ja sellest kuidas ChatGPT üliõpilaste ning professorite elu muudab. Ilm oli kena, filmisime tütrega teineteise sõitu. 

Järgmine ilus ilm oli juba koolivaheajal. Muidu poleks viitsinud minna aga peale vaheaega õhtust suusatamist enam pole. Sabad polnudki väga hullud, põhjapoolsetel raskematel nõlvadel sai normaalselt sõita. Kaaslaseks seekord tütre sõber, kellele olin andnud ühed ülejäänud võistlussuusad.

Pilvefront tuleb pärastlõunal peale

Lumelaudurina kimasima samas tempos aga suuskade peal oli ta varem vaid kaks korda olnud. Sai ülikiire õppetunni, esimesel laskumisel musta rada pidi tõstuki juurde pani end paar korda maoli, aitasin varustust tagasi külge kruvida. Paraja üllatusena õppis päeva lõpuks suusatamise piisavalt selgeks, et minuga enamvähem samas tempos püsida.

Hull tõstukijärjekord

Eelmine esmaspäev lubas ilusat ilma, suusad autosse ja mäele. Loogiliselt võttes oleks mägi esimesel koolivaheaja järgsel päeval pidanud tühi olema. Tutkit, uued omanikud olid otsustanud kokkuhoiu mõttes vaid kaks tõstukit käima panna ehkki kõik mäed super heas korras. Tulemuseks ühed hullemad järjekorrad üle pika aja. Rahvas oli väga pahane, liftioperaatorid vabandasid, otsus võetud vastu firma juhtkonna poolt USA's, nemad ei saa miskit teha. Mäesuusatajate hulgas palju prominentseid kodanikke, kes võtsid asja käsile. Järgmisel päeval ilmus mäe veebilehele teade, et seoses heade ilmastikuoludega ja suusatajatele vastu tulles otsustati avada rohkem tõstukeid ning ka pikemalt.

Reedel mägi tühi, vahepeal puhta minu päralt! 

Huvitav kas mujal maailmas ka
rinnahoidjaid puudele riputatakse😏

Vahepeal saime vihma aga reedel jälle kena ilm, tõstukid lahti üheksast hommikul seitsmeni õhtul. Ei saanud sellist võimalust mööda lasta. Sõitsin üksi, keegi teine ei saanud aega kaasa tulla. Äratus 6:35, kohv peale, riided selga, asjad autosse ja 7:10 minema. Hommikusöögi: kohvi ja võileivad, pirukad või pizzalõigud söön autos mäele sõites ja samas podcasti kuulates - kaks tundi läheb kui lennates. Tõstuk just käima pandud kui keeran parklasse. Kõige keerulisem operatsioon suusasaabaste jalgasikutamise näol tuleb kiiresti läbi viia enne kui plastik külma käes jäigastub. Saapaid hoian spetsiaalselt kõrvalistuja jalgade juures kus soe õhk neile peale puhub. Saapad jalas ajan jope selga, kiiver pähe, seljakott õlale ja suusad-kepid välja. Auto lukku, võti lukuga püksitaskusse ja koperdan paar kuni paarkümmend meetrit, sõltuvalt parkimiskohaga vedamisega, lumeni. Suusad maha, astun klambritesse ja lükkan hoogu, esimene laskumine võib alata kuna pargin mäe tipus. Seljakoti viskan resto ette õue toolile, paari miinuskraadiga püsivad õlled mõnusalt külmad. Pole muret, et keegi koti pihta paneks, küll soovitatakse suuski puhkepausi ajal lukustada.

Seekord oli vaatamata päikesepaistele rahvast vähe, sabasid praktiliselt polnud. Algul sõitsin lihtsamatel radadel soojaks, siis põhjanõlva mustadele ja duubelmustadele. Külmarohuks ja mõnusaks enesetundeks sai põuetaskust konjakit rüübatud. Tühja mäega proovisin kiiret sõitu, pea otse alla uhades mõõtis mobla tippkiiruseks 86.4 km/h. Korra kaotasin tasakaalu ja lendasin hooga ohulindi alt läbi, ei miskit hullu, isgi suusad jäid jalga, ainult küünarnukk sai natu põrutada. Lõunat sõin õues päikese käes, kaasa musta leiva käärud juustu ja pepperoni vorstikestega loputasin kahe õllega alla. Need jäid ka viimasteks, mitte murest sõiduoskuse vähenemise pärast vaid asjaolust, et õhtupoole vaja roolis olla, promill peab selleks ajaks seaduse piiridesse langema, mis meil lõdva 0.8. Päeva lõpuks kogunes rekordiline kilometraazh 163km. Tegelikku suusatamist sellest kaks kolmandikku, kolmandik tõstukil istumine. Viimane tund tülikas kuna sulalume kuhjad läksid jäässe ja jalad väsisid ära. Alumisel videol harjutab tütar ühejalasõitu.