Vasturünnak: kas, kus, millal, kuidas, ...

Kaks okupanti mürsutabamuse järgsel piloodikursustel

Ukraina sõda ongi muutunud uudistevoo tavaliseks osaks. Enam ei pane kulmugi kergitama teated vene raketirünnaku tagajärjel kortermajas mõnekümne tsivilisti hukkumisest või vene enda armee kümnete tehnikaühikute ja pea tuhende sõdurini küündivad igapäevased kaotused. Nagu kardeti on sõda muutunud teataval määral loomulikuks taustmüraks. Kaotused on statistika mitte konkreetsed inimesed. Ainult siis kui twitteris näed hukkunute pilte saad aru: nende jaoks on sõda ja kõik maine lõppenud. Graafilised videod drooniga kaevikutesse granaatide ja miinide pillamisest, tankide või kopterite hävitamisest ei tekita peagi rohkem emotsioone kui arvutimängus. Näituseks ülaloleva ekraanitõmmise videolink. Suureks uudiseks, mis lehtede esikülgedele või tele-ekraani avaminutitesse jõuaks oleks edukas ning suuremahuline Ukraina vasturünnak.

Miljoni dollari küsimus: millal see võiks toimuda ja kui edukaks võiks kujuneda? Vene talvine suurrünnak kukkus nii põhjalikult läbi, et ei saadudki aru millal algas ja millised eesmärgid olid. Minu arvamus, et plaaniti suurelt nagu tavaliselt ja kukkus läbi nagu tavaliselt. Põhirünnak toimus jaanuari algul lõunast Vugledari suunast (mida isegi putler oma kõnes mainis) ja põhjast Kupjanski kandist. Soledari ja eriti Bahmuti vallutamise järgselt loodeti ilmselt Ukraina idarinde väed mitmesse kotti võtta. Kui Vugledari juures löödi ründav vene soomusüksus puruks ja ka Kupjanski suunal märkimisväärset edenemist ei toimunud pöörati põhitähelepanu Soledari ja Bahmuti peale. Aeglast edu saavutati, kuid meeletute kaotuste hinnaga, tüüpiline phyrrose võit isegi kui peaksid suutma Bahmuti vallutada. Momendil üritatakse Avdiivka juurde koondatud suurte jõududega läbi murda, seni edutult.

Ukraina taktika oli väidetavalt vene jõudusid piisavalt kulutada, et nood kevadise vasturünnaku ajaks oleks suures osas väsinud, tehnikata ja võitlusvõimetud. Kulutamine on kindlasti toimunud, kuid kas piisaval määral näeb alles vastupealetungi käigus. Elavjõuga on vene poolel probleeme, egas muidu ole alustatud järjekordse mobilisatsiooniga, millega loodetakse 400000 meest värvata. Ukraina vasturünnaku mõjutamiseks ilmselgelt hiljaks jäädud, küll aga võimalik suvel üritada rinnet stabiliseerida kuhu iganes see siis jõudnud on.

Ukraina probleemiks on välismaise soomustehnika vähesus, moodsa lennuväe puudumine ja parimate rohkem kui aasta lahinguväljal olnud sõjaväelaste väsimus. Juttu ohtralt kuid mõnekümne tanki ja paarisaja soomusmasinaga suurt läbimurret ei tee, vaata kust otsast tahes. Ootamatuse momenti, nagu septembris Harkovi juures, enam ei saavuta. Nii nagu Ukrainlased näevad lääne satelliitide ja oma droonidega vastase vägede koondumisi, näevad ka venelased. Kui Harkovi puhul oli vene pool veendunud, et Ukrainal ründepotensiaali pole siis praegu räägivad mõlemad pooled peadsest vasturünnakust.

Muidugi ei maksa unustada, et sõjas keegi ei räägi avalikult, mida kavatseb teha. Samas on Ukrainal tugev välispidine surve näidata, et abimiljardid ja tehnika silmnähtavat efekti omavad, mitte lihtsalt ei kao staatilise kaitse musta auku. Kevad on lai mõiste, kuid eeldan vasturünnakut pigem varem kui hiljem, niipea kui ilmastikuolud lubavad. Ukraina peab üritama võimalikult kiiresti võimalikult palju maad tagasi võtta enne kui vene järjekordne mobilisatsioon kohale jõuab.

Niisiis millal, kus ja kuidas, kes ei tahaks teada. Millal - pakuks Aprilli lõpp, Mai algus. Kus pole ju tegelt suurt valikut - Melitopoli kaudu Aasovi mereni. Paraku häda selles, et ka vene pole puhta loll ja on ilmselt just sinna kõige tugevamad kaitseliinid rajanud. Ukrainlastel võimalik proovida üllatada kusagil mujal (Kreminna - Svatove) piirkonnas, et Severodonetski selja taha murda või näiteks üritada kogu Bahmuti linna ründavat grupeeringut kotti võtta, mis õnnestumise korral oleks venemaale ränk löök. Ei maksa ka unustada Volnovahha raudteesõlme, mis vaid mõnikümmend kilomeetrit rindest aga annaks pea sama efekti kui Melitopoli vallutamine. 

Tõenäoliselt teeb Ukraina paar petterünnakut ja ühe põhilöögi, vaid nii on lootust edule. Kui õnnestub vene lõunarinne läbi lõigata rakendatakse ilmselt Hersoni taktikat ja pommitatakse seni kuni okupant ise Hersoni ja Zaparozje obalastitest välja tõmbab. Krimmi, Donetskit ja Luhanskit see aasta ei jõuta võtta kui just venemaal revolutsioon ei juhtu, millesse mul usku pole. Kõige nadimaks variandiks Ukraina rünnaku ebaõnnestumine ja rindejoone jäämine suures osas samadesse piiridesse kus praegu. Selline sündmuste käik viiks kriisini, kus lääs peab otsustama kas sekkuda otseselt Ukraina sõtta või anda järgi Kremlile ja loovutada osa Ukraina territooriumi. Pikemas plaanis oleks tegu katastroofiga, sest lisaks venele saab julgustust Hiina ja ülejäänud maailma diktaatorid - tegu oleks seaduspõhise maailmakorraga hüvastijätmisega.  Kremli kääbiku võimalik võimult kõrvaldamine olukorda ei muuda.

Mis muud kui jääme põnevusega ootama sündmuste kulgu, äkki suudab Ukraina jälle kõiki üllatada. Meelelahutuseks allolev Youtube popurrii vene rasketehnika hävitamisest. Vaata ja imesta: okupantide sõjaväelaste lollus üle mõistuse.

P.S. Soomel lõpuks kõigi NATO riikide heakskiit, küll saab Rootsi ka!