Kuidas ma üritasin maratoni joosta

Eks mõte on juba mõni aasta kuklas tiksunud. Sellest ajast saati kui esimese poolmaratoni jooksin vaatamata hämmastunud kaaskodanike hoiatustele teemal: "Vaata passi, seal on su sünniaasta kirjas, sellises vanuses inimesed liiguvad rulaatori või kepi najal mitte ei lippa terviserajal noorte näkkidega võidu"! Seekord olin targem ja otsustasin salaja jooksma minna, et keegi jõuaks hullari masinat välja kutsuda. Maraton pole mul kinnisidee või asi nimekirjast, millega enne surma peaks hakkama saama. Niinimetatud "Bucketlistist" kuulsin esimest korda see aasta kui üks überrikas kosmoseturist peale orbiidil käimist mainis: jälle üks asi nimekirjast maha tõmmatud.

Igavalt proosaline miks just nüüd maraton. Kuna eelmine nädal töötasin terve nädalavahetuse võtsin see nädal paar päeva vabaks. Esialgu oli plaanis pühenduda aiandusele, see tähendab aias lamamistoolis õltsi luristades vedelemisele ja mõtliku pilguga möödapääsmatult ärategemist vajavate tööde piidlemisele. Reedel ilmaennustust nähes (kardetavasti viimased mõnusalt jahedad hommikud sel suvel) tekkis mõte, miks mitte maratoni proovida. Ei pea hakkama nõu andma - ma saan aru küll, et normaalsed inimesed ei võta töölt end vabaks selleks, et maratoni joosta.

Kuna sõna maraton kostab piisavalt aukartustäratavalt tegin amatöörliku vea toksisides ta google otsingusse sisse. Äkki viskaks pilgu peale, ehk oleks mõistlik enne "juhendit" lugeda. Inglise keeles on mõiste "google rabbithole" mis tähendab seda, et kui mingit teemat hakkad googeldama siis esiteks on seal liiga palju infot, teiseks viidetel järjest edasi toksides kaevud aina sügavamale ja kolmandaks on enamus infot paremal juhul asjasse mitte puutuv ja halvemal juhul pahatahtlikult eksiteele viiv.

Päris kiiresti jõudsin leheküljele, mis rääkis asjatundliku tooniga pikalt ja laialt jooksmise ohtlikkusest, eriti pikema maa puhul. Paljalt jooksmisele mõtlemisest võid saada ärevushäire või suitsiidsed mõtted. Kui siiski otsustad kergekäeliselt eluga riskida ja jooksutossud jalga tõmmata pead arvestama äärmiselt piinarikka surma võimalusega vedelikupuuduse tõttu. Aga voilaa - meil on selleks lahendus - järgnes mitmete spordijoogifirmade imevedelike nimekiri, üks "parem" ja kui teine. Hind pikalt kallim kui uhkemad prantsuse konjakid, ehkki tegu vaid vees lahustatud erinevate soolade ja suhkrute seguga. Ei saa salata, peast läbi vilksatanud ketserlikku mõtet: osta hoopis konjak - peale pudeli hinge alla keeramist pole vahet oled jooksnud maratoni või kakerdanud kompostihunnikusse oksele. Enesetundel hiljem tõenäoliselt suurt vahet pole😀

Seekord siiski võitis "parem" mina. Ainus mulle nime poolest tuntud firma - Gatorade teistest mõnevõrra odavam, aga ikka haigelt kallis. Jooksuproffide veebilehel jagasid asjatundjad õpetust kuidas ise vastav vedelik kokku segada, paraku peaks erinevaid koostisosi üle maailma apteekidest ja keemiakauplustest tellima - jäi ära. Vahepeal jõudis tütar üles ning küsis mida uurin nii pineva olemisega. Spordijooke üritan valida. Milleks sul neid vaja, vesi on kõige parem. No aga kui pikemalt joosta ja soolasid kaotada ja lihaste toit mingi glüko.... pidada otsa saama. Ähh, mis, võta paar karamellikommi või powerbari kaasa ja veepudel. Kurat, sul vist õigus, eelmine kord poolmaratoni joostes oli lihtsalt veepudel ja lühematel distantsidel ei viitsi kunagi jooki kaasa vedada. Noh eelmine kord ma ju ei googeldanud ka😛

Jõujoogid, eriti Mango täitsa maitsvad.
Kalevi batoonikesi ei teinudki lahti.

Paraku oli hirmupisik sisse süstitud nii, et ostsin siiski Walmardist kolme dollari eest kaks "jõujooki" ja kahekümpsi eest vöö kahe pisikese pudeliga. Vööga läks nihu, sest esiteks ei mahtunud mu mobla kõhutaskusse ja teiseks osutusid pudelid odavaks hiina saastaks, millele korkide keermesse sättimine veerandtunnine peenmehhaanika. Mida muud Walmardist oodata, oma viga, peaksin paremini teadma. Positiivne moment, et joogid ja vöö kokku hulka odavam kui netis pakutav sama firma spetsspordijook.

Mõtlesin logistika läbi, kuidas kogu selle vee ja jõujoogi varuga joosta. Esialgne plaan, kõik kaasa võtta, matsin kiirelt maha, seljakotiga ikka väga tüütu. Mõte veepudel raja kõrval võsasse peita ja aeg-ajalt vajadusel joomas käia tundus päris hea, põhirada nimelt 8 kildine ring pargis. Õhtul panin kumbagi spordijooki ühte vööpudelisse, kaks veepudelit ja järgijäänud jook külmikusse et hommikul hea võtta. Toitumisnõuandeid ei hakanud targu üldse vaatama. Õhtusöögiks segasin majoneesiga salati keedumunast ja tervest tuunikala konservist ning pugisin koos paari saia ning ühe leivaviiluga nahka, kõrvale suur tass koore ja suhkruga kohvi ja muidugi pisike creme brülee koogike takkapihta.

Magama keerasin varakult poole üheteist ajal ja üllatavalt kiirelt uinusingi. Ärkasin poole kuue ajal, kere eelmise päeva 11 kildisest "soendusjooksust" veidi kange. Takkajärgi tundub, et mõistlik oleks olnud eelmisel päeval hoopis puhata ja mitte joosta aga eks vigadest õpitakse. Nii varajase stardi tingis hommikune jahedam temperatuur, minule sobivaim +10C kuni +15C, momendil oligi +14C, kümneks kui plaanis lõpetada lubati kahtekümmet soojakraadi.

Kaasa oli üllatunud kuhu lähen nii vara. Uni läks ära, teen jooksuringi. Hästi vaikselt ajasin riided selga, tossud jalga ja võtsin joogipudelid külmikust. Jõin pool klaasi vett väikeste sõõmudega, kõhus ikka lihtsam kaasas kanda, samas liiga palju ka ei saa, hakkab loksuma ja mulksuma. Kellad käe peale, mobla teise vöökotiga kaasa, joogipudelite vöö kõhule ja hiilisin õue. Kolmveerand kuus oli juba päris valge, päike just tõusis. Maja ees panin peale lühikest mõtlemist kõik suured joogipudelid trepile, kui hull janu pööran rajalt tagasi ja jooksen maja juurest mööda. Kaasa võtsin vaid pisikesed 300ml vööpudelid spordjoogiga.

Tänavanurgal start, kellad käima 5:49 ja rahuliku sörgiga liikuma. Paarisaja meetriga oli selge, et veepudelite vööga pole mugav joosta. Keerasin pudelid seljale, vedi parem aga ikka tüütu, muudkui rappusid iga sammuga üles-alla. Naised, kuidas küll teie saate oma rinnapartiiga joosta, eriti kui see veidigi kopsakam juhtub olema, mitte nagu minu 300 grammised??? Esimene mõte oli tagasi pöörata ja kogu kupatus maja ette rohule visata. Pudelit jooksu pealt välja sikutades pritsisin end veel mangomaitselise lurriga märjaks ja vandusin südamest. Teise sain suurema vaevata kätte, mõlemad pudelid käes polnud üldse paha. Otsustasin joosta parki ja seal vaadata mis edasi saab.

Tempo hoidsin meelega madala, just sellise et mahuks nelja tunni sisse, maraton ikkagi, tark ei kiirusta. Tunne oli igati hea, õhk jahutas mõnusalt. Pargis neelasin esimese lonksu ja suskasin mõlemad pudelid raja ääres müürile rohu varju. Viis kilti joostud, hingamine rahulik, isegi higistama polnud veel hakanud. Hoidsin enam-vähem sama tempot. Kümne kildi juures hakkas vasaku põlve väliskõõlus veidi valu tegema. Eriti ei muretsenud, tegu sellesamaga, mis karates ja suusatamisel ikka aeg-ajalt tunda annab. Paremat puusa hakkasin ka tundma, et ta olemas, aga ei miskit hullu. Viieteist kildi peal oli hea tunne, jooksin ilma pingutamata ja hingeldamata omas "naturaalses tempos" umbes nii 5:30 kilomeeter - sellega peaks maratoni kenasti nõks alla nelja tunni lõpetama. Kere ei higistanud aga müts oli märjaks läinud.

Poolmaratoni pingutus vaid 3.2

Kahekümne kildi peal hakkas põlve väliskõõlus uuesti valu tegema. Mõtlesin, et jooksen pargis 30K täis ja keeran siis maja juurde tagasi, kus saan trepi pealt mööda lipates mõne lonksu vett haarata. Iga nelja kildi tagant olin müürist mööda joostes profülaktika mõttes sõõmu spordijooki suhu pritsinud ehkki janu ikka veel ei tundnud. Kohe oli järjekordne joogipaus. Uuesti jooksma hakates tegi kõõlus juba päris kõvasti haiget. Just oli kukkunud 21'ne kilomeeter, ehk poolmaraton joostud aga valu pani lonkama. Pidin kahetsusega tunnistama, nii pole edasi mõtet punnitada. Tõmban veel kõõluse päris ära, ei saa sihukest jama enne puhkust lubada. Lohutuseks: "One has to know when and has to have courage to quit"😒 Kuram võhma poolest oli hullult hea tunne, hingamine sügav ja rahulik, ilma kõõlusejamata võinuks lõdvalt edasi lipata.

Läksin võtsin pudelid müüri pealt ära, kummastki vähem kui pool tarbitud, kokku alla 300ml, janu või veepuudust küll ei tundnud. Küllap seepärast, et jooksin rahuliku tempoga ilma pingutamata, mistõttu polnud õieti higistanud. Distantsiga olin vaid 0.7kg(liitrit) kaotanud nagu hiljem kodus kaaludes selgus. Siit teadmiseks, et jahedama jooksuilmaga on mul vaja suht vähest vee ja joogikogust, ühest liitrist peaks maratoniks julgelt jaguma. Kodu poole jalutades hakkas kõõluse valu kiirelt järgi andma ja peagi polnud üldse tunda - mida pekki. Tuli meelde, et suusatades tihti nii oligi - laskudes nats valutas ja siis kadus ära kui veidi rohkem hoidsin. Tõstukil üles minnes jalg puhkas, joostes seda võimalust paraku pole. Koju jõudes oli nii värske tunne, mine või uuesti jooksma. Kaasa uuris mis nii kaua võttis, tunnistasin oma läbikukkunud maratoniüritust. Enne kohvi ja hommikusööki viisin koerad välja. Huvi pärast proovisin veidi sörkida, kõõlusevalu tuli kohe tagasi, ikka hea et katkestasin, las puhkab.

Kokkuvõttes muidugi kahju, et maraton jäi jooksmata aga positiivne üllatus kui kerge oli neljatunni tempoga jooksmine. Ma tean, et esimese poole põhjal ei maksa põhjapanevaid järeldusi teha, teadjad väidavad, et maraton algab alles 35km peal. Igal juhul plaanis uuesti proovida, kas suvel Eestis kui juhtub hea jahe ilm olema või siis sügisel siin. Saab valitud 1% hulka😎 ja teema millega sõpru saunas tüdimuseni kiusata😜.