Blogistamisest ja kõhutõvest

Üldhariduslik kaka kaart😣

Lugesin just kaasa postitust avalikus blogis, mis kole harvaks jäänud (kinnises blogis ta seevastu õige aktiivne). Ja mitte ainult tema vaid ka mitmete teiste postitusi kipub järjest vähemaks jääma. Ega ma ise pole patust puhas, võrreldes eelmiste aastatega jääb postitusi alla saja aastas kui sama tempoga jätkata, ainult 2013 oli nii niru kirjutamisaasta. Kasutan endiselt Feedlyt, vanasti tuli päevas pea kümme postitust, mida lugeda, nüüd hea kui paar-kolm. Töö juures hakkab igav, õnneks aitab auku katta podcastide kuulamine. Positiivne selles plaanis, et silmad saavad puhkust. Kõrvad mul seoses puuduva muusika või raadiohuviga täiesti värsked ka praeguses vanuses, peaks julgelt mõnikümmend aastat veel vastu panema. Tegelt ei saa ka silmade üle kurta, prillid küll kunagi muretsetud aga kasutan neid üliharva.

Tänases Aktuaalses Kaameras rääkis Saaremaa kõhutõve puhangust. Kummaline kokkusattumine, aga mind tabas eile öösel elu kõige hullem toidumürgitus. Nii ma seda vähemalt nimetan, sest kuidas muud moodi ootamatut plahvatuslikku kõhulahtisust ja oksendamist defineerida. Magama minnes muud kummalist polnud, lihtsalt uni ei tahtnud tulla. Vedelesin pea kaks tundi poolunes, mingi moment hakkas kõhus veidi mulisema ja korisema. Kuna und polnud tatsasin vetsu. Esialgu polnud miskit, aga kui surve reaktoril põhja alt ära viskas toimus plahvatuslik reaktsioon. Tundsin end nagu Muski starship stardis oodates millal realtiivjõud võidab gravitatsiooni ja lendan läbi peldiku lae, pööningu ning katuse orbiidile. Õnneks sai esimene kütuseports enne otsa ja isegi stardiplatvorm pidas vastu. Lehk samas oli nii lämmatav, et ukse taha uudistama tulnud kutsik hakkas peale nuuskimist köhima.

Kohe ei julgenud lahkuda. Õieti tegin, nagu olin kartnud polnud kütus mitte otsa saanud, ainult alumised paagid tühjenenud. Paar raksu tuli ülemistest lisaports, mis otsekohe düüside kaudu endise aktiivsusega väljus. Lõpuks tundus, nüüd olen küll tühi, harisin enda ära ja koperdasin nõrkade jalgadega voodisse. Padjad sättisin veidi püstisemasse asendisse, poolistukil kuidagi parem tunne. Und ei tulnud ikka, kõhus mulises endiselt. Ma ei tea kuidas teil on aga minul annab lähenevast oksehoost märku süljenäärmete aktiviseerumine. Kargasin püsti ja tormasin vetsu, parasjagu jõudsin potti kallistama. Reaktori katus lendas suuremagi jõuga kui põhi enne, kaasa aitasid võimsad maokrambid. Kaasnevad kraaksatused kostsid ilmselt üle terve kvartali, hea et koerad ulguma ei hakanud. Kaks tundi kestis purske aktiivne faas, samas olin nii ära hirmutatud, et ei julgenud magama jääda. Täielik kahepoolne klistiir.

Varahommikul kuueks pidin erakordselt tööle minema. Paar tundi tukkusin enne kui mobla piiksus. Olemine oli nõrk, kuid süda polnud enam paha. Kui peaks tööd tegema oleksin helistanud, et olen haige. Paraku tundus kahekordne tasu liiga ahvatlev, parem juba saan põõnamise eest makstud, kohalesõitmine nii varakult pole ka paha. Tusaseks ajas kõhutõve ajastus seetõttu, et olime plaaninud pühapäeval perega pulmaaastapäeva tähistamise restos. Mul ajas ainuüksi toidu peale mõtlemine sees keerama. Tööl tegin endale tassi kanget teed, magasin tunnikese, siis nokitsesin veidi. Kohv muutis enesetunde elamisväärseks, näksida julgesin alles keskpäeval ühe pisikese piruka. Kõht loksutas seda kahtlevalt edasi-tagasi aga tagasi ei lükanud. Arutasin kaasaga ja leidsime, et lükkame restokäigu edasi. Jõle piinlik kui peenes kohas kargan mingit hõrgutist mekkides püsti ja pelleri poole tormates hakkan nagu Islandi geiser mõlemast otsast purskama. Tellisime hoopis sushit koju, siis saan koduses tuttavas ja kontrollitud keskkonnas ettevaatlikult näksimisega katsetada.

Eriliselt isuäratava välimusega maitsvatele sushirullidele ei suutnud vastu panna. Isu tuli tagasi, julgesin isegi pudeli õltsi konsumeerida. Nüüdseks viis tundi möödas ja olemine täiesti vonks. Üritasin järgi mõelda, mis võis põhjustada sihukese akuutse aga samas kiirelt mööduva seedeprobleemi. Teised olid eelmisel päeval samu toitusid söönud, kellegil mingit probleemi ei esinenud. Ainus kahtlusalune toiduaine oli töö juures pakutud õun. Haiguslik seedehäire ei tohiks ju nii kiirelt mööduda. Tuleb välja, et inimesel on õige palju vett seedetraktis, hommikul kaalusin 3 kg vähem kui võinuks eeldada. Veepuudus pidada sihukese tõve puhul kõige suuremaks probleemiks olema, kaks liitrit/kilo jõudsin õhtuks tagasi juua ja süüa.

Sõjauudistest kuulasin eile Arestovitshi analüüsi kuidas võiks Ukraina vasturünnak minna. Tema jutt kattus pea üks-ühele minu pakkumisega. Nojah, kaardile vaadates pole ju tegelt palju võimalusi, vaid detailidega saab manipuleerida. Ainsateks suurteks üllatusteks oleks äärmiselt ohtlik Dnepri forsseerimine, milleks mu arust puudub Ukrainal võimekus või Svatove/Kreminna piirkonnas riskantne kaarmanöövriga vene tagalasse murdmine. Bahmuti, Avdiivka või Vuhledari ümberhaaramise võimalusest räägivad isegi venelased, seega poleks tegu üllatusega, ehkki õnnestumise korral tõsise kuid mitte otsustava löögiga Kremlile.