Vabariigi teenistuses

Kahe nädala eest saatsime tuttava noormehe sõjaväkke. Võrreldes minu noorusajal vene väkke minekuga oli pidu palju-palju tagasihoidlikum. Peakangelane limpsis veidi õltsi ja konjakit ning sellega asi piirdus, järgmise päeva hommikul läks kenasti täiesti kaine peaga kohale. Nõuka väkke tavaliselt sõbrad tassisid rongile, äsjane sundmobiliseeritu tuli teadvusele alles siis kui rong oli koduvabariigi piiridest väljas. Ees ootas kahe või kolme aasta pikkune õudustest ja tagakiusamisest läbipõimitud aeg kusagil venemaa või Siberi urkas ... kui vedas, vastasel juhul võisid sattuda Afganistani rahvusvahelist töölisliikumist toetama. Linnaluba esimesel poolaastal ei saadud, kodu külastamisest rääkimata. Aga mis ma siin heietan vanadest aegadest, parem ikka praegusest.

Mitmesaja meetrine keerdus saba

Eesti sõjaväes võib sõdurpoiss juba esimese nädala lõpus külalisi vaatama kutsuda. Kuna olin põnevil sain ka mina kohale minna, vaid isikukood tuli ette teada anda. Põrutasime eelmise pühapäeva hommikul Tapale, kuhu jõudes ootas ees paras üllatus. Parkimisplatsid olid puupüsti täis, saba pääsla ees pikem kui laulupeol. Aega kulus üle tunni kuuma päikese käes seistes. Tõepoolest meeldiv üllatus kui suurt huvi ajateenijate sugulased, sõbrad ja pruudid üles näitasid.

Foto natu digitaalselt töödeldud ;)

Väravast läbi pääsedes võttis meid laialt naeratav sõdurpoiss oma hoole alla ja asus baasi ning elamistingimusi tutvustama jagades infi kuidas elu kulgeb. Olud olevat palju paremad kui ta osanud oodata, süüa saab nii palju kui tahab ja paremini kui tsiviilelus. Näitas ka pilti oma lõunasöögist - isegi pilt ajas isutama, seasnitsel kartulite, salati, joogi ja magustoiduga. Tüübid pidada teenistuse jooksul juurde võtma mitte kaalu kaotama.

Baasis elab suurem kontingent ameeriklasi, inglasi ja prantslasi, lisaks väiksemad üksused mitmest teisest NATO riigist. Kõigil on kõrvuti asuvad samasugused kasarmukompleksid. Kasarmus näitas ta oma tuba, kus terve jagu elas. Kahekordsed narid, mille kõrval suur maast laeni isiklik kapp riiete ja varustuse hoidmiseks. Vene sõjaväes oli tabureti suurune "tumbotska", ei mäletagi kus oma riideid hoidsime. Eesti sõduril on ka varustust hulka rohkem kui meil omal ajal. Relvastusest ei hakka pikemalt rääkima, huvilised võivad ise googeldada.

Edasi läksime harjutusväljakule liitlaste tehnikaga tutvuma. Suundusin brittide juurde ja küsisin naljapärast kas võin nende tanki sisse ronida. Aga muidugi vastasid nood, ära ainult mootorit käima pane. Ronisin üles ja lasin end ülemisest luugist komandäri istmesse. Ümberringi kitsad vaateavad, ruumi oli rohkem kui vene T72's. Paraku ei tunneks ka selles masinas end eriti kindlalt teades kui haavatavad kõik tänapäeva tankid droonidele on. Ausalt öeldes ei imesta, et sõdurid eelistavad rünnakule minnes mootorrattaid tankidele, pihtasaamise korral vähemalt lõpp kiire, tankis oled kui teraskirstus, enne moona plahvatust piisavalt aega küpseda.

Käsirelvade osakonnas sai igasugu toredaid tukke näppida. Pikemalt jäin pidama snaipri juures, too esitles Accuracy International L115A3 täiustatud versiooni. Pole midagi öelda, vägev riistapuu. Küsisin ka öösihikute kohta, mees tõmbas välja termaalse sihiku ja sättis optilise ette. Tuttav vaatepilt avanes, tuleb tunnistada, et arvutimängudes päris hästi modelleeritud. Briti standardite kohaselt peaks snaiper peale 2 kuust treeningut suutma 600 meetri pealt teha headshot ja kilomeetri pealt center-mass - 80% laskudest. Tuule. õhuniiskuse, õhurõhu, kaldenurga, jne hindamise teeb pisike seade, mis mõõdab kõik vajalikud näitajad ja arvutab sihiku hälbe. Samas pole need pea kunagi stabiilsed, tipptasemel snaiper korrigeerib seda "kõhutunde" järgi - appi tuleb kogemus. Mees ütles olevat 15 aastase staazhiga snaiper ja küsis kus mina teenisin. Vastasin, et pole sõjaväes olnud, lihtsalt arvutimänge mänginud - tüüp vaatas mulle otsa  ning lausus, kuule ma ju nägin kuidas sa relva käes hoiad.

Peldik oli kõikse muljetavaldavam osa kasarmus

Kokkuvõttes jättis Tapa sõjaväelinnak ja sõdurid väga hea mulje ... liiga hea kui järgi mõtlema hakata. Iseenesest väga tore, et sõdurid saavad hästi süüa ja neid ei kurnata liigse füüsilise koormuse või tarbetu käsutamisega ning lastakse välja magada aga ... Aga päris sõjas ei pruugi mitu päeva süüa saada samal ajal kui lebad külmas poris tule all, ainus jook vesi sealsamas kõrval lombis. Ma muidugi ei tea, ehk lihtsalt esimene nädal kerge elu ja alles siis hakkavad mahvi saama. Loodetavasti, sest usun siiralt tuntud käibetõde: Raske õppustel, kerge lahingus ja vastupidi. Huvi pärast vaatasin ka sõdurite kehaliste võimete normid üle - nende läbimine vajalikele punktidele poleks mulle probleem, saaksin isegi äsja reklaamitud lisatasu. Paraku pidavat alla 30% noorsõduritest esialgu hakkama saama, teenistuse lõpuks tõusvat küll 70% ligi aga ikkagi pole just julgustav vorm noortel meestel. Samas liigub tänapäeva sõja rõhuasetus järjest rohkem tehnoloogilisele nutikusele, füüsiline vastupidavus pole enam nii määrav. Osav oivikust droonioperaator võib kerge vaevaga terve musklis dessantlaste jao magama panna.

P.S. Pildistamine teatud piirangutega oli lubatud, ilmselgelt pole Tapa linnaku asukoht saladus ja peldiku nägemine mõjub potensiaalse vastase moraalile hävitavalt :D

52766 43.18

16 Juuli: üle 50000 sammu ja
pikem kui maratonidistants läbitud

Teisipäeva õhtul otsustasin puhkusel aja maha võtta. Kostab väga vastuoluline aga paraku nii on. Täitsa lõdvalt mittemidagitehes ehk molutades kui Jüssi väljendit kasutada pole saanud õieti olla. Muidugi on tegevus oluliselt vähemaktiivne kui tavaelus kuid pidevalt mingid pisikohustused kuklas, mis vajavad ärategemist nagu näiteks auto ülevaatus - õnneks sain ilma järjekorrata kiirelt asjaga ühele poole. Huvitav fakt, et kõrval testiti sama masinat, mis tütrel: Mazda MX5.

Lõpetasin viimased tegevused ja põrutasin äsja läbiraputatud autoga suvilasse. Temaatiliselt igati sobiv kuna lõpuks ometi on saabunud suvi ka Eestisse. Nädala alguse ilmaennustus ähvardas küll jätkuvate vihmahoogude ja jahedaga kuid teisipäeva hommikul muutis ilmateenistus meelt lubades ilusat nädalat. Kas mulle ainult tundub või on see suvi ilmateade iseäranis ebatäpne???

Udulaam tuleb

Murastest Vääna poole viivale sirgele jõudes avanes kummaline vaatepilt - pilv laskus tee peale: ees olevad autod sõitsid kui vati sisse ja kadusid, päike paistis ähmaselt läbi udu. Lihtsalt pidin kinni pidama, et pilti teha. Üllataval kombel polnud sugugi külm nagu udust võiks eeldada. Muru krundil lirtsus ikka veel kohati, kuid eelmise nädala vihmade tekitatud tiik maja ümbert oli kadunud. Parkisin auto ära ja jalutasin randa. Sinna jõudes oli udu hakanud hajuma pakkudes lummavat loojangupilti. Jalutasin kaldaäärses vees mööda randa ja nautisin täie rinnaga lihtsalt olemist - mobla olin juba vaikerezhiimi lülitanud.

Loojang ja äikesepilv liivalossi taga

Mõnusad on need pikad valged õhtud-ööd, üheteist paiku jõudsin tagasi suvilasse. Tegin kohvi, näksisin õhtuse allahindlusega ostetud saiakesi ja pirukaid kõrvale ning lugesin raamatut. Enne magama minekut viskasin ikka uudistele pilgu peale, midagi põrutavat polnud juhtunud kui välja arvata ameeriklaste naeruväärne "ähvardus" venemaa suunal, midagi tõsist ette võtta kui nood 50 päeva jooksul ei nõustu rahuläbirääkimisi alustama. Moskva börs tõusis kõvasti Trumpi järjekordse järeleandmise ja nõrkuse avalduse peale. Magama keerasin juba keskööl.

Loss mere ääres ...

Uni oli super, suvilas muidugi alati, koht ise mõjub lõõgastavalt. Hommikul lebotasin lihtsalt edasi ja tukastasin mitu korda enne kui lõpuks poole kümne paiku voodist välja ronisin. Istusin veidi verandal värske õhu käes, kaalusin kas kohv peale panna ja edasi molutada või hommikujooksule randa. Parem või siis ärksam mina võitis, tossud jalga ning sörkisin ranna poole. Suvilast randa on täpselt poolteist kilti, veepiiril jooksin jõeni, tagasi kivideni ja uuesti jõe poole kuni viis kilti täis. Viimase aja tavapärast kaheksat ei viitsinud teha, liivas jooksmine väsitavam, kuid samas palju pehmem. Ilm oli päris palavaks läinud, kohe kargasin karastavasse vette. Keha nii kuum, et enne välja tulemist lihtsalt istusin maha jahtumiseks õlgadeni meres.

... koos sadama ja muulidega

Suvilas hommikukohv ja kerge näksimine. Lõpetasin seenesousti ning viimased saiakesed, järgi jäi vaid leiba ja vorsti, pean pärast poest läbi astuma, et toiduvarusid täiendada. Ega kaua ei mallanud niisama istuda, mõtlesin paar pisitööd kiirelt ära teha, et õhtupoolik lõdvalt võtta. Veranda eest kiskusin suuremad võililled paeplaatide vahelt välja, sidusin roniroosi üles ja otsustasin ka pikemaid varsi veidi pügada. Nojah, sujuvalt liikusin edasi lumemarjapõõsaste kallale, mis kogu lõunakülge katavad. Hekilõikus võttis paar tundi ja kaks õlut. Kolmanda korkisin pojengipõõsast ümber istutades ja noort tamme välja sikutades. Viimase väljatõmbamisel lendasin selili kivitaimlasse äsja istutatud pojengide vahele. Õnneks ei saanud ei mina ega pojengid viga, ainult püksid ja särk mullaseks.

Liivakiviastang ja koopad

Kell juba neli, istusin, sõin vorsti koos leivakannikaga nahka ja mõtlesin: kurat küll, tulin puhkama aga tee mis tahad, molutada ei saa ega oska. Tüüpiline "poolrikka" inimese probleem, kui nii mitu kohta aga raha pole piisavalt teenrite ja aedniku palkamiseks - pead ise tegema. Vaatasin kella ... läks trumm, mingu pulgad ka. Õhtul pidin sugulastega kohtuma Tilgu kandis, parasjagu aega, et rannikurada pidi sinna matkata. Niikuinii oli plaanis seda üle pika aja läbi käia, viimati rohkem kui viie aasta eest sõitsin rattaga koos sõbraga. Ühendan meeldiva kasulikuga, loodetavasti pole metsa vahel liiga märg.

Juba esimese poole kildiga tuli mitu korda mõte matk pooleli jätta, sääsed ründasid pidevate lainetena, hullemini kui venelaste droonid Ukrainat. Lõpuks lihtsalt harjusin ja kummalisel kombel jätsid ka sääsed rahule kui resigneerunult rapsimise lõpetasin. Rada on tõepoolest ilus, merelt puhus jahe tuul, mis muutis matka igati nauditavaks. Segasid ametliku matkaraja ääres olevad pidevad eramaa sildid - nagu mis mõttes sa ranna poole selle paigutad. Eraranda Eestis pole: 10 meetrit veepiirist (kõrgeima keskmise veetaseme ehk ehituskeelu alusjoonest) on üldkasutatav maa, võiks nagu ükskord ometi aru saada. Mere kaldale on ilmunud hulk häärbereid, siin-seal käis vilgas ehitustegevus. 200m ehituskeelu tsoonist ei paistnud suurt keegi hoolivat. Tõele au andes on lubatud erandeid, kuid raske uskuda, et kõik need olid seadusega rangelt kooskõlas, aga noh vallaametnikud peavad ju ka millestki ära elama😉

Vene sõjaväe lõhatud hiidrahn

Jala polnud rada nii pikalt läbi käinudki. Kui rattaga ei pruugi kõike märgata, sest ei saa ringi vahtida, siis matkates luksus vaateid imetleda. Liivakivikoopaid nägin maa poolt esmakordselt, kunagi varem piidlesin vett pidi möödasõites paadist ja mõtlesin, et tore oleks seal ringi ronida. Ilusad pisikesed liivased ja adrust puhtad rannalapid jäid silma, ilmselt aitab kaasa avatus merele ja teravate neemikute puudumine Suurupi poolsaarel. Muraste rannas käisin ujumas - mõnus madal liivarand, väikeste lastega peredele igati sobiv.

Lind loojangu värvitud maalil

Peale sugulastega aja veetmist otsustasin tagasi minna ülevalt paeklindi pealt. Üles sain lapsepõlvest tuntud vana kivivabriku treppi mööda, otse klindipealsele diskgolfi rajale. Paljastel paeplaatidel jäi silma ohtralt igasugu kivistisi, kahjuks polnud aega lähemalt uurida, teine kord. Otse risti üle välja kergliiklusteele. Jalgsi liikujaid suurt pole, peale seda kui paar ratturit ja tõuksisõitjat olid seljatagant ohtlikult lähedalt möödunud hakkasin vastusuuna vööndis käima. Muraste konsumist krabasin õhtusöögi maksahautise näol, saiakesed hommikusöögiks ja jäätise tee peale nakitsemiseks. Viimased kilomeetrid lobisesin kaasaga üle messangeri. Tagasitee kujunes 3km lühemaks võrreldes rannikurajaga.

Suvilas näksisin veidi ja otsustasin ikka randa ka minna. Jõudsin perfektselt momendiks kui päikese viimane äär mere kohal paistis. Vägevad pildid sain! Rannas oli mingi päikesekummardajate seltskond: ports nooremaid ja keskealisi naisi kes väänlesid ja soigusid omaette. Meres mingi tüüp vehkis tõrvikutega. Esialgse plaani ujuma minna matsin maha kui tundsin kui külmaks vesi läinud, ei tea kas rannatuul või mingi põhjahoovus. Rannas piiksus spordikell, seda vaadates arvasin et näen valesti - nimelt lõi ette 50000 sammu. Ei ole võimalik aga pilk moblale kinnitas nähtud numbrit. Palun väga: mõtled, et tuled lõõgastuma ja molutama aga käid üle 50000 sammu ja rohkem kui maratoni distantsi😏 Ei mäletagi kas olen spordikella kasutades sihukesi numbreid varem näinud, igatahes võite kõik kiita kui tubli ma olen😜 Eks näis mis jalad ja eriti juba pool aastat muret teinud vasak põlv homme ütlevad😏

P.S. Täitsa tipp-topp, jooksin hommikul viieka lihtsalt tavalisest veidi aeglasemalt, muidu täitsa normaalne tunne.

Nostalgialaks ja Nädala tegemisi

Meie TPI ja TRÜ teklid

Peale laulupeo nädalavahetust sõitsin korra suvilasse. Põletasin hunniku vana risu lõkkel ära, käisin ujumas ja korjasin metsa alt hulga maasikaid. Sõin kõhu täis ning emalegi sai jogurtitopsitäis. Metsmaasikad on see aasta suured, ilusad ja magusad ja päris palju. Küllap vihm aidanud kaasa, samas peaks päike magusust tekitama, aga viimast on vähevõitu olnud. Vaarikaid seevastu ei paista veel kusagilt, täitsa toored teised. Mustsõstardel veidi vahetab värvi kuid süüa ei kõlba veel. Küllap jäävad see aasta kõik aiasaadused veidi hiljaks.

Tuhnisin veidi enda vanades asjades, mis ema juures nüüdseks juba õige mitu aastakümmet kappides tolmu kogunud. Osa riideid sai ilma pikema jututa kokku rullitud ja äraviskamiseks kotti topitud. No mida sa hing teed keskkooli aegsete Kalevi dresside, flanellpluuside või krempleenpükstega, sama saatus tabas pesu, sokke ja enamust t-särke. Vanu malevasärke ei raatsinud prügisse panna, üllataval kombel läksid need selga ja istusid päris hästi. Leidsin ka enda ja kaasa teklid - need hoian ilusti alles, tuletavad noorusaegu meelde ja äkki isegi saab mõnikord pähe panna - kursuse kokkutulekul või järgmisel laulupeol.

Kolmap'eval [heksandal tuli tahtmine rattaga sõita, niisama lambist seadsin suuna jälle suvilasse. Seekord otsustasin esiteks Türisalu panga all veidi matkata. Ratta lukustasin Vääna-Jõesuu kohviku silla juurde ning hakkasin astuma. Tänu tormile ja tuule suunale oli kaldaesine tavapäraselt mädaadruga täitunud lahesopp pea puhas. Pankrannik nagu ikka, mõned uued lahmakad alla kukkunud ja paar oja voolas hooga kaldast joana alla. Seda pole suvel muidu näinudki, ilusaid pilte sai. Ühe järsema koha peal harjutasid mägironijad köitega, kivim seal pudedavõitu aga eks nad ise teavad paremini. Ma all hoidsin igaks juhuks distantsi.

Suvilasse jõudes oli paras üllatus kui hooga maja ette keerasin ja tiiki sattusin. Jäin pehmesse maasse pidama, hea et jõudsin sutsu kõrgema koha juurde suure lepapuuni. Laiemas plaanis ei aidanud, sest majja sisse saamiseks pidin ikka jalad märjaks tegema. Varem pole suvel sellist asja näinud, et vesi ümber maja lausa lainetab. Naabrilt hiljem kuulsin, et esmaspäeva öösel olla pikalt ja pidevalt kallanud kui oavarrest, teisipäeval võinuks kummipaadiga sõita. Kui miskit muud kasu pole siis ehk tapab teod ära. Linnud nimelt seisid loikudes ja maiustasid uppumishirmus välja ilmunud vihmaussidega.

Neljapäeval käisin Dagö kontserdil. Reede ja laupäev veetsin emaga aidates teda asjatoimetuste juures. Pealelõunal sõitsin sõbra poole Lahemaale, kellega kavas kukeseenele minna. Kukekaid oli päris korralikult, kuid nii nagu sel aastal kombeks, väikesed kippusid teised olema. Mul õnnestus jälle leida üks viisakas kivipuravik. Sousti jagu sain, ei rohkem. Kuulu järgi toovad inimesed Lõuna-Eestis neid lausa ämbritega välja. Mustikaid sõime ise ja koergi mugis mõnuga, marjad ilusad suured aga õige hõredalt, ei viitsinud nende korjamisega vaeva näha. Õhtul tavapärane saun.

Järgmine päev käisime Mandri-Eesti põhjapoolseimas punktis - Purekkari neemel. Teel nägime põnevat infotahvlit, kus üles tähendatud piirkonnas filmitud filmid asukoha järgi. Parklas hulgaliselt välismaalasi, peamiselt sakslasi oma matkabussidega. Neem on tüüpiline pikk kivine merre viiv nina. Ilusaid mustrilisi kive massiliselt, üks sarnanes äravahetamiseni Osmussaare meteoriidikraatri bretshaga, samas raske ette kujutada kuidas ta oleks siia võinud jõuda. 

Mul õnnestus libedal kivil vette kukkuda ja tossud märjaks teha. Ilm oli palav, ujuma läksime mingi vana kalatööstuse juures muuli pealt. Vesi juulikuu kohta õige külm, päikest na vähe olnud, pole jõudnud üles soojendada. Loksa poe juures kohtasime ootamatult malevakaaslast, kes Mohni saarelt kursakokkutulekult naases.

Pühapäeva õhtune koosviibimine lapsepõlvesõbra poja kaitseväkke minemise puhul. Koplis oleva maja katusekorterist avanes äge vaade Tallinna panoraamile, kus uue objektina jäi silma Swedpanga vastne kõrghoone. Pidu ise oli viisakas, vanematega ärasaatmine ei saagi meenutada minu noorusajal peetud selleteemalisi üritusi, millelt meelemõistuse kaotanud kutsealused sõprade poolt vene armee rongile tassiti. Nagu näete, puhkus pole meelakkumine, elu kiirem kui tööl käies😁

Laulupidu takkajärgi

Ma pole massiürituste ja muusika inimene aga laulupidudel olen ikka võimalusel käinud. Samastun Unduski artikliga Postimehes: Eestlasel on madal kollektiivne emotsionaalsus, emotsioon on isiklik mitte massiasi. Aga laulupidu hingemattev olemine kusagil sügavas ühisuses. Ei oota nii nagu vanasti olümpiamänge või vuti-MM'i (enam ei hooli) aga kui aeg käes lähen kohale ja tõsiselt hea tunne selles eestikeelses ja eestimeelses massis end omana ja omade hulgas tunda.

Pileti sain lapsepõlve sõpradelt, paraadile jõudsin väikese hilinemisega. Vaatasime kolmekesi koos kunagise Peda vastas, aeg-ajalt üle tee asuvat Selverit temaatilise ja väga hea jäätise ostmise eesmärgil külastades. Vihma kallas nii pidevalt ja hoogsalt, et isegi mu paadisõidu kilekas hakkas lekkima, püksid õnneks ikka pidasid. Õige suure vihmahoo ajal hüppasin bussipeatusse varju, kus üks ülelahe hõimuvend aeg-ajalt külmarohtu manustades tukkus. Mõni meeldejäävam moment: korporatsiooniga koos marssiv välisminister laulab saksa marssi "Erika", entusiastlik Jaapani Wakayama laste punt, Rootsi puhkpilli orkester, ...

Ei tea kas olime kolmekesi piisavalt silmahakkav vaatepilt, või paraadis möödujad lihtsalt norisid vastutervitust. Igatahes aeg-ajalt hüüti: "Elagu mehed mustas", ega me ka kitsid olnud, lasime siis möödujailgi elada. Paraadi lõpuks olime päris ligunenud, astusin veel korra Selverisse, kas teadsite et viisakamad joogid hoitakse luku taga? Õnneks leidsin teiste vahelt ka plastpudelisse villitud konjaki - klaasi ei tohtivat ju peoplatsile võtta, ja sellise ilmaga alko keelamine oleks kuritegu rahva tervise vastu.

Mehed mustas "Erigrupp" 😁

Paigaltammuv piletisaba (vähemalt nii ma oma naiivsuses arvasin) algas juba Pirita tee ja Narva maantee ristmiku juures samal ajal kui kontserdi alguseni vaid pool tundi. Sissepääsu juurde sammudes tekkis väike segadus ühes väravas tungles rahvas, teine sealsamas kõrval pea tühi, kuhu meie suundusime. Turva astus meist esimesele ligi, kes asus moblast piletit otsima. Ütlesin teisele sõbrale naljaviluks: mehed mustas on erigrupp. Turva kamandas: Stopp!!! Poleks vist pidanud nalja tegema, aga siis sain aru, et stopp käis kõrvaloleva saba kohta - meid viibati koos seljakottidega ilma viivituseta läbi.

Alles hiljem mõistsin, et see pikk saba polnud mitte piletisaba (ei saanudki olla ju, sest piletid olla ammu läbi müüdud) vaid piletitega kodanike saba, kes viisakalt pileti ja asjade kontrolli ootasid. Kardetavasti ei saanud paljud kontserdi alguseks sisse, oma kohtadele jõudmisest rääkimata. Ehk siis ainus kurtmine (kui ilm kõrvale jätta) on mul sissepääsu organiseerimise osas - seda peaks olema võimalik oluliselt sujuvamalt korraldada. Kogemust peaks ju jaguma küll ja veel.

Meie kohad olid suht ees, kummalisel kombel kõvasti tühja ruumi (kohati pea terved read), mis tasapisi veidi rohkem täitusid. Enamus läheduses olevaid laulupeolisi olid välismaalased, ees terve rida mingi firma poolt juhtkonnale ja tähtsamate klientide esindajatele ostetud. Tuletab meelde ameerika spordiürituste süsteemi, kus parimad ja kallimad kohad firmade poolt välja ostetud oma bossidele boonusteks ja klientidele legaalseks altkäemaksuks.

Laulupeo võtmesõnaks kujunes: sajab, sajab, sajab, ... Lõpuks vettis ka paks fleecevammus läbi ja hakkas külm. Paigal istudes ei aidanud muu kui lihastrenn, hoidsin end kätele toetudes toengistes, pingutasin igasugu muskleid nii et lõpuks ajas hingeldama ja hakkas soe ka märgade riietega. Eks konjakitilk ja kuum kohv termoses aitasid ka. Toit oli omal kaasas - võileivad ja saiakesed ja kommipakk.

Koju!

Muusikalist poolt ma oma amatööri vaatevinklist parem kommenteerima ei hakka, ainult ehk meeldejäävat lugu välkudest ja põrguväravatest, mille visuaalset komponenti laululava laele projekteeriti. Kava järgi pidi üritus kestma üheteistkümneni, kuid lõppes pool tundi varem. Ses suhtes hea lahendus, et sain kindlalt rongi peale. Meeldiva üllatusena trammid juba käisid, jalutasin peatuse tagasi ja hüppasin pooltühja vagunisse. Tee peal selgus, et number üks, mis viis otse Baltasse. Trammis lobisesin paari väliseestlasega, USA'st ja Austraaliast, minu vanusegrupist. Porgandit pidin veerand tundi ootama kuid koju jõudsin ilusti enne südaööd.

3I Atlas

3I Atlas NASA graafiline esitus 

1. Juulil avastati kolmas pea kindlalt tähtedevahelisest ruumist pärit objekt. Pea kindlalt, sest momendil Päikesele Jupiteri orbiidist veidi lähemal on tema kiirus 58 km/s mis ületab oluliselt päikesesüsteemi paokiiruse 20 km/s sellel kaugusel. Kõige lähemale Päikesele, Marsi orbiidist veidi sissepoole, jõuab objekt oktoobri lõpus. Esialgsed andmed suuruse ja massi kohta on suhteliselt ebakindlad kuid kindlasti on tegu oluliselt suurema objektiga kui senised kaks. Hinnangud 10 - 30 km. Kolm juba mainitud fakti: avastamise aeg, kiirus ja suurus panevad mõtlema äärmiselt ebatõenäolise, kuid mitte võimatu stsenaariumi peale. Kui selline objekt tabaks maad oleks meil vaid 4 kuud aega ja praegusel tehnoloogilisel tasemel ei suudaks inimkond midagi ette võtta katastroofi ärahoidmiseks.

Ollakse üsna veendunud, et teame kõikide suuremate (tõsiselt ohtlike) asteroidide orbiite ja ka mitmete lühema perioodiga komeetide omasid. Teoreetiline oht lähiajal varitsebki vaid pika perioodiga komeetide ja nüüd ka tähtedevaheliste objektide näol, sest avastamise momendiks on nad jõudnud Jupiteri lähedale, mis annab liiga lühikese ettehoiatusaja. 3I Atlas tuletab meelde, et ehkki katastroofiliselt suure komeedi kokkupõrge maaga on äärmiselt ebatõenäoline, pole see siiski null. 10-20km suurust komeeti peetakse piisavaks põhjustamaks tsivilisatsiooni hävingut ja massilist liikide väljasuremist. 

Fakt, et inimesed ja ülejäänud elukad ikka veel maa peal ringi tatsavad kinnitab kosmilise katastroofi kaduvväikest tõenäosust - viimane tõsine pauk oli dinosaurused hävitanu 66 miljoni aasta eest. Sellisel tasemel asteroidide või komeetide kokkupõrkeid maakeraga juhtub hinnanguliselt keskeltläbi kord 100 miljoni aasta jooksul. Tundub rahustav, aga see tähendab, et iga aasta on katastroofi tõenäosus 1 : 100 000 000, võrdluseks 6/49 lotos kuue numbri äraarvamise tõenäosus 1 : 14 000 000 ehk vaid 7 korda suurem. Samas on iga aasta loto võitjaid päris mitu. Saan küll aru, et päris nii ei saa võrrelda aga statistikat on ikka tore vaadata😜

Järgneb Tehisaru lühikokkuvõte kõigest mida tänase seisuga teame 3I Atlas kohta.

🌌 Avastamine ja tähistus

• Avastati 1. juulil 2025 ATLAS-seire abil Tšiilis; eelvaatlused pärinevad juba 14. juunist.

• Ametlik tähistus: C/2025 N1 (ATLAS). Kinnitati kui kolmas tähtedevaheline objekt pärast Oumuamuat (1I) ja Borisovit (2I).

---

🧭 Orbiit ja kiirus

• Väga hüperboolne, retrograadne orbiit (ekstsentrilisus ~6,1), läheneb Päikesesüsteemile Galaktika keskme suunast.

• Päikese suhtes kiirus: ~58 km/s, kiireneb periheelis kuni ~68 km/s.

---

🛰 Trajektoor

• Periheel: ~29.–30. oktoober 2025, 1,35 AU kaugusel (just Marsi orbiidist seespool).

• Lähim kohtumine Marsiga: ~0,19 AU (~29 miljonit km) 3. oktoobril 2025.

• Lähim Maa-le lähenemine: ~1,8 AU (~270 miljonit km) 19. detsembril 2025.

---

🪐 Füüsikalised omadused ja aktiivsus

• Kooma ja saba näha, seega on tegemist aktiivse komeediga.

• Arvatav läbimõõt: ~10–30 km (oluliselt suurem kui varasemad tähtedevahelised objektid).

• Praegune heledus ~18 magnituudi; eeldatavalt ~14–15 magnituudi septembriks.

---

🔭 Vaatlused ja uurimine

• Vaatlevad mitmed suurte teleskoopide võrgustikud: VLT, Hubble, JWST, ALMA, Mars Reconnaissance Orbiter jt.

• Rohkem kui 50 observatooriumi osaleb ülemaailmses kampaanias, et uurida objekti koostist, kuju, pöörlemist jne.

---

🚫 Ohtu Maale ei ole.

---

✨ Miks oluline

• Suurim ja kiireim seni avastatud tähtedevaheline objekt.

• Võimaldab haruldast pilguheitu teistest tähesüsteemidest pärit ainesse, aidates mõista planeetide kujunemist galaktika tasemel.

---

📅 Vaatlusperiood

Aeg	Staatus
Juuli–september 2025	Nähtav keskmise suurusega teleskoopidega; heledus ~14–18
Oktoobri lõpp	Päikese taga (periheel)
Detsembri algus 2025	Naaseb nähtavale Maa suunas enne süsteemist lahkumist

🛰 Sondi pole võimalik saata, liiga ootamatu ja kiire.

---

Kokkuvõttes on 3I/ATLAS haruldane ja teaduslikult väga väärtuslik tähtedevaheline külaline — suur, kiire ja ainulaadne võimalus uurida meie Päikesesüsteemist väljaspool pärit ainet. See on oluline teadusetapp, mis aitab paremini mõista meie galaktika ülesehitust ja arengut.

Torm

Profid lohelaudurid

Neljapäeva öösel vastu reedet (4.juuli) oli kõva torm, tuulehood raputasid tervet maja. Vahepeal hakkasin muretsema, et suurte mändide alla pargitud auto võib murduva tüve alla jääda. Kuidagi ei viitsinud mujale parkimiseks välja minna. No ja lähedal väga suurt valikut polegi, puid igal pool. Rahustas ka mõte: kui 50 aasta jooksul pole puud suuremate tormidega ümber kukkunud siis vaevalt nüüdki. Samas muidugi piisab oksast, et masin lömmi lüüa või aken sisse nagu mul Torontos korra juhtunud. Hommikul oli vähe vaiksemaks jäänud aga ikka õige tuuline.

Vaatasin huvi pärast ilmateenistuse veebilehte ja märkasin üllatusega, et torm Ulla olla Soome lahel viimase 45 aasta suvise lainekõrguse rekordi teinud: oluline lainekõrgus 4.1m ja maksimaalne 8 meetri lähedal, lainepikkus 130 meetrit. Kes kunagi paadiga paarimeetrise lainega sõitnud oskab sellist numbrit hinnata. Kõige tuulisem ja kõrgemad lained Vaindloo juures, ida pool ilmselt veel suuremad kuid vene vetes meil mõõtepoisid pole. Tuul polnudki rekordiline aga tormi kestvus ja suund lõid laine üles. Loomulikult tuli tahtmine neid ise katsuma minna, Vääna rannas on lääne ja loodetuulega võimas pikk laine.

Jõin kiirelt hommikukohvi ja põrutasin suvilasse. Tee peal oli siin seal näha murtud puid ja oksi. Suvila ette keerates olin üllatunud: kase oksad kummaliselt madalal, käivad lausa vastu katust. Välja vaadates panin kiirelt tagurpidi käigu sisse, pirakas kaseoks oli murdunud ja toetus osaliselt lepa okstele - mitte väga kindlalt. Olin autosse õunapuude lõikamiseks kettsae pannud, nüüd kulus marjaks ära. Parasjagu ronimist ja akrobaatikat, saagisin ühe käega samal ajal kui jalgadega tüve ümbert kinni hoidsin. Jätsin viimased kiud lõikamata, ronisin veidi kõrgemale ja põrutasin kannaga, oks murdus teisel katsel ning kukkus mürtsuga alla, katus sai pihta vaid peenikeste tippudega, miskit häda ei sündinud.

                                        Selliste lainetega hullult lahe ujumine

Lasin kiirelt juppideks ja vedasin tee pealt ära, siit saan hulga vihtasid, raadiost rääkis, et sel aastal tuleb vihad teha peale jaanipäeva. Nüüd lõpuks oli aega randa sörkida. Teel veel mõned puud maas ja murdunud oksad. Rannas puhus korralikult, profid lohelaudurid kaifisid täiega. Laine oli päris korralik, sumasin sisse. Nojaa, kohe puusani vees oli tunda hoovust, mis piki randa ida poole vedas. Teadagi mõnes kohas voolab mere poole, eriti tugevasti idapoolse neemiku lähedal. Laine käis üle pea, hüppasin murdlainetega kaasa lastes neil liugu. Mingil momendil avastasin, et jalad ei ulatanud ka laineorus põhja, ehkki eriti kaugel rannast polnud. Ujusin paralleelselt rannaga vooluga kaasa proovides aegajalt sügavust. Kui põhi jälle tunda, oli õige aeg ranna poole pöörata, lained aitasid kenasti kaasa.

Laine oli öösel kõrkjateni käinud

Välja sumades tuli üks noormees vastu, mainisin, et päris hea hoovus. Too ütles olevat esimest korda mere ääres - ju mõni tantsu või laulupeoline, soovitasin ettevaatlik olla. Välja minnes kuivasin ja hoidsin tüübil pilku peal, kedagi teist ujumas polnud ja üksi hätta sattudes võib asi halvasti lõppeda. Kui nägin, et hakkas välja tulema kõmpisin suvilasse. Läksin läbi metsa ja avastasin seal hulga metsmaasikaid, suured ja magusad. Suvilas lõikasin kuivanud õunapuud maha aga oksi ei jõudnud raiuda enne kui tagasi linna põrutasin - küll teinekord jõuab. Hea meel, et sain ujumas käia, selliseid laineid saab Eestimaal harva nautida.

Käsmu

Käsmu poolsaare lääneranna erodeerunud liivakallas

Neljapäeval oli suht ilus ehkki õige tuuline ilm, läksime sõpradega Käsmu matkarajale - suurele ringile. 15 kilti tundus just paras metsajalutuskäik, siin Eestis maastik lame, ronimist õieti pole kui just klindile ei kipu. Eelmine aasta sõitsin rattaga sealkandis aga rattaga päris randa mööda ei liigu, seega pikk jupp poolsaare läänerannikust oli minu jaoks tundmatu maa. Eru lahe poolt tookord vaatasin, et igavene äge rand paistis teisel pool, kohati isegi paljandusid kõrged erodeerunud liivajärsakud.

Natuke hiliseks kujunes ürituse algus aga kus inimestel puhkuse ajal kiiret. Juht järgis õnneks Waze (mitte minu juhiseid), mis saatis Pääskülast ringtee peale. Tavaline suund mööda Järvevana oli, seoses tantsupeoga täitsa umbes. Kodust võtsin seljakotti veits joodavat-söödavat, kuna joodav sai kohalesõidu jooksul otsa tuli seda Käsmu poest juurde muretseda.

Astuma hakkasime parklast 14:22, ilm oli päikseline ja soe, lausa lämbe niiske tuul puhus. Seadsime sammud Kuradisaare poole aga nagu karta oli seoses lindude pesitsemisega sinna praegusel ajal ei saa, kuni 15 juulini tee suletud. Silt on paraku ainult eestikeelne nii, et polnud imestada kui itaallaste seltskond rahumeeli läbi kappas. Jalgu märjaks nad siiski tegema ei hakanud, et saarele minna, ainult poolsaare tipuni kuni kividel sai hüpelda.

Kuusikrand, taamal Palganeem

Mida neeme tipu poole seda kivisem

Kivise rannaga poolsaare põhjarannik meenutab vägagi Huroni järve äärset provintsiparki, kus pidevalt käime, üheks põhjuseks ongi sarnasus Eesti põhjarannikuga. Mul hakkas nii palav, et ühes veidi liivasemas kohas hüppasin vette, põhi just mõnus polnud kuid vesi päris karastav. 5 kilti käidud jõudsime neeme tippu, mis kujutas endast suurt kivihunnikut. Luigeparv ujus ja noppis põhjast toitu, natu liiga kauge hea pildi saamiseks.

Pirakad rahnud

Puujändrik mere kaldal

Ilusaid mustrilisi kive, mida tahtnuks koju kaasa võtta oli hulgim, paraku seljakoti taskusse toppimiseks enamus liiga suured no ja natuke kaugel autost. Mõnest võtsin vähemalt foto. Paar võimast rahnu vees, otsa ronimiseks tulnuks jalad märjaks teha. Siin oli näha kuidas meri kallast kulutab, jändrikud puud kivide vahel juuripidi vees.

Läänerannikut pidi lõuna suunas sammudes kostus tüdrukute kilkeid, nad lisasid erksalt sammu hakates vahepeal lausa sörkima. Põhjuseks sipelgad, suurte kuklaste pesasid oli tihedalt ja sipelgaid matkateel tõepoolest rohkelt, nii palju pole kunagi näinud. Mõnedel õnnestus tossust kinni haarata ja jalga pidi üles ronida ning vahepeal hambad säärde lüüa, tükk maad teravam valu kui sääsehammustuse puhul. Seisma jääda maha istumisest rääkimata oli võimatu. Meremunga nimelise kivi juurde jõudes ronisime selle otsa, lähedal metsa sees asuva Metsamunga peale ronimise jätsime teiseks korraks. Kivipinda mööda tülikas ja kivi vastu toetuv mahalangenud tüvi tundus liig habras täiskasvanu kaalu jaoks.

Jalutamine kaldapealses ererohelises samblases ja mustikavartega kaetud männimetsas nagu muinasjutus. Kokku paar kolm kilti kulgemist Ristikivi randa mööda kuni Väheliivu nuki juures rada kergelt tõusma hakkas. Peagi jalutasime oma 5 meetri kõrgusel meretasemest, rannale viis liivane ja piisavalt järsk kallas, et allamineku kohta tuli valida. Tagasi ei viitsinud minna, valisime ühe sobivana tunduva koha ja lasime liivakaldal liugu - kõigil oli lõbus ja kõik jäid ellu. Põhi tundus mõnusalt liivane, läksime ujuma. Vesi karastav, tuul õige tugev, kuid suuri laineid üles ei löönud, sest olime Pärispea poolsaare varjus. Liiv küll tuiskas päris valusalt vastu sääri nagu liivapritsist.

Riidesse panemise ajal tuul tõusis ning saime paar kiiret sahmakat vihma. Otsustasime veidi lõigata ja keerasime veidi enne Suureliivu nukki metsarajale. Jälle ilus samblarohke männimets, väljanägemise järgi ideaalne kukeseente kasvamiseks. Vaevalt jõudsin seda mõtet avaldada kui üks tüdrukutest hüüatas võidukalt ja küsis, ega need ole kukeseened. Tõepoolest otse liivase tee peal pisikeste kukeseente kolooniad. Kole väikesed olid aga nii palju, et otsustasime korjama hakata. Õnneks mul kaks kilekotti raskus, mõlemad läksid käiku.

Läksime hasarti ja muudkui korjasime, ehkki seened imetillukesed. Metsa alla ei tarvitsenud minna, tee peal oli kukekaid palju lihtsam näha. Veidi tee äärest eemal peitis sammal isegi suuremad ära ja käsitsi sobrades ei viitsinud ka otsida. Paar korda astusin väljanägemiselt eriti paljulubavatesse kohtadesse, kus madalam sammal ja põdrasamblik kuid ühtki seent ei näinud. Mustikaid sain paar peotäit, neid on see aasta väga vähe või noh vähemalt sealkandis. Tempo läks kole aeglaseks, aga kus meil kiiret.

Käsmu asulasse jõudes ei läinudki otse parklasse, hoopiski väikesele ringile, mis viis Matsikivi ja ligi 400'l hektaril paikneva Põhja-Euroopa suurima kivikülvi juurde. Kivikülve on Eestis mitmeid, kõik tekkinud viimase jääaja liustike tegevuse tagajärjel. Matsikivist olen varemgi kirjutanud, eelminegi aasta sai sealt mööda sõidetud. 119m³ ja 4.3m kõrgune kivi suht järskude, sirgete ja siledate külgedega, meiesugustel amatööridel pole mingit võimalust ka parima tahtmise juures otsa ronimiseks. Sealgi leidsime kukeseeni ja mina samblapuraviku ning kena noore kivipuraviku nagu kohale sobilik.

Enne auto juurde minekut proovisid tüdrukud kohaliku külakiige ära. Said päris ägeda hoo sisse. Kella vaadates olime kõik shokeeritud, 21:12 - Eesti valged suveõhtud nii salakavalad, et petavad isegi kohalikud ära. Vaatamata väikesele lõikele kogunes ikka 15 kilti matkamist, sest tagasiteel valisime väikese ringi lisaks. Koju sõites oli tunda kuidas järjest tõusev tuul autot teel raputas. Loojuv päike pakkus ilusaid vaatepilte.