Ma pole massiürituste ja muusika inimene aga laulupidudel olen ikka võimalusel käinud. Samastun Unduski artikliga Postimehes: Eestlasel on madal kollektiivne emotsionaalsus, emotsioon on isiklik mitte massiasi. Aga laulupidu hingemattev olemine kusagil sügavas ühisuses. Ei oota nii nagu vanasti olümpiamänge või vuti-MM'i (enam ei hooli) aga kui aeg käes lähen kohale ja tõsiselt hea tunne selles eestikeelses ja eestimeelses massis end omana ja omade hulgas tunda.
Pileti sain lapsepõlve sõpradelt, paraadile jõudsin väikese hilinemisega. Vaatasime kolmekesi koos kunagise Peda vastas, aeg-ajalt üle tee asuvat Selverit temaatilise ja väga hea jäätise ostmise eesmärgil külastades. Vihma kallas nii pidevalt ja hoogsalt, et isegi mu paadisõidu kilekas hakkas lekkima, püksid õnneks ikka pidasid. Õige suure vihmahoo ajal hüppasin bussipeatusse varju, kus üks ülelahe hõimuvend aeg-ajalt külmarohtu manustades tukkus. Mõni meeldejäävam moment: korporatsiooniga koos marssiv välisminister laulab saksa marssi "Erika", entusiastlik Jaapani Wakayama laste punt, Rootsi puhkpilli orkester, ...
Ei tea kas olime kolmekesi piisavalt silmahakkav vaatepilt, või paraadis möödujad lihtsalt norisid vastutervitust. Igatahes aeg-ajalt hüüti: "Elagu mehed mustas", ega me ka kitsid olnud, lasime siis möödujailgi elada. Paraadi lõpuks olime päris ligunenud, astusin veel korra Selverisse, kas teadsite et viisakamad joogid hoitakse luku taga? Õnneks leidsin teiste vahelt ka plastpudelisse villitud konjaki - klaasi ei tohtivat ju peoplatsile võtta, ja sellise ilmaga alko keelamine oleks kuritegu rahva tervise vastu.
Mehed mustas "Erigrupp" 😁
Paigaltammuv piletisaba (vähemalt nii ma oma naiivsuses arvasin) algas juba Pirita tee ja Narva maantee ristmiku juures samal ajal kui kontserdi alguseni vaid pool tundi. Sissepääsu juurde sammudes tekkis väike segadus ühes väravas tungles rahvas, teine sealsamas kõrval pea tühi, kuhu meie suundusime. Turva astus meist esimesele ligi, kes asus moblast piletit otsima. Ütlesin teisele sõbrale naljaviluks: mehed mustas on erigrupp. Turva kamandas: Stopp!!! Poleks vist pidanud nalja tegema, aga siis sain aru, et stopp käis kõrvaloleva saba kohta - meid viibati koos seljakottidega ilma viivituseta läbi.
Alles hiljem mõistsin, et see pikk saba polnud mitte piletisaba (ei saanudki olla ju, sest piletid olla ammu läbi müüdud) vaid piletitega kodanike saba, kes viisakalt pileti ja asjade kontrolli ootasid. Kardetavasti ei saanud paljud kontserdi alguseks sisse, oma kohtadele jõudmisest rääkimata. Ehk siis ainus kurtmine (kui ilm kõrvale jätta) on mul sissepääsu organiseerimise osas - seda peaks olema võimalik oluliselt sujuvamalt korraldada. Kogemust peaks ju jaguma küll ja veel.
Meie kohad olid suht ees, kummalisel kombel kõvasti tühja ruumi (kohati pea terved read), mis tasapisi veidi rohkem täitusid. Enamus läheduses olevaid laulupeolisi olid välismaalased, ees terve rida mingi firma poolt juhtkonnale ja tähtsamate klientide esindajatele ostetud. Tuletab meelde ameerika spordiürituste süsteemi, kus parimad ja kallimad kohad firmade poolt välja ostetud oma bossidele boonusteks ja klientidele legaalseks altkäemaksuks.
Laulupeo võtmesõnaks kujunes: sajab, sajab, sajab, ... Lõpuks vettis ka paks fleecevammus läbi ja hakkas külm. Paigal istudes ei aidanud muu kui lihastrenn, hoidsin end kätele toetudes toengistes, pingutasin igasugu muskleid nii et lõpuks ajas hingeldama ja hakkas soe ka märgade riietega. Eks konjakitilk ja kuum kohv termoses aitasid ka. Toit oli omal kaasas - võileivad ja saiakesed ja kommipakk.
Koju!
Muusikalist poolt ma oma amatööri vaatevinklist parem kommenteerima ei hakka, ainult ehk meeldejäävat lugu välkudest ja põrguväravatest, mille visuaalset komponenti laululava laele projekteeriti. Kava järgi pidi üritus kestma üheteistkümneni, kuid lõppes pool tundi varem. Ses suhtes hea lahendus, et sain kindlalt rongi peale. Meeldiva üllatusena trammid juba käisid, jalutasin peatuse tagasi ja hüppasin pooltühja vagunisse. Tee peal selgus, et number üks, mis viis otse Baltasse. Trammis lobisesin paari väliseestlasega, USA'st ja Austraaliast, minu vanusegrupist. Porgandit pidin veerand tundi ootama kuid koju jõudsin ilusti enne südaööd.
Meie läksime sisse Oru väravast ja kui pool tundi enne kontserdi algust kohale jõudsime, oli saba mäe all. Ootasime siis lastega kenasti viisakalt sabas ja hakkasime juba muretsema, et ei jõuagi kontserdi alguseks sisse, aga siis tuli mingi turvavestiga onkel ja kamandas kõik see mees ja naine koos mäe otsa, kuna seal 8 väravat ootavad. Me siis kõik jooksime mööda mururiba ja Narva maanteed ülesse ja saime ilusti kontserdi alguseks sisse. Lihtsalt, me eestlased kõik kenad ja viisakad, ootame sabas kõnniteel ja üle muru ja tänava ei kipu minema, kui keegi pole otsesõnu lubanud. 😂 Esimese päeva kontsert oli natuke kurb küll, sest absoluutselt kõik oli pealaest jalatallani märg. Mina välja arvatud. Ei tea mis imekombel, aga mul olid tagasi majutusse jõudes ainult teksad reie tagaküljel natuke niisked ja külm mul ka kordagi ei hakanud. Vihmakaitseks oli mul riiete peal ainult üks eiteamitukorda kantud rääbakas kile. Puhta ime, ma ütlen. Teise päeva kontsert oli muidu oluliselt parem ja võimsam. Rahvast oli tohutult ja vihm jäi üle ja laulud olid kuidagi helgemad. Lydia
Seda lugedes tekib küsimus kui keeruline on need 8 väravat allapool avada, kust enamus inimesi sisse üritab tulla? Miks sundida inimesi enne mäkke ronima ja siis tagasi alla oma koha peale. Huvitav kas keegi on massimeedias kurtnud selle sisselaskmissüsteemi probleemi üle, ehk siis järgmine kord võetakse arvesse.
Oru värav on muidu täitsa keskmiste pingiridade kohal. Ei pidanud hullusti kuhugi ronima. Mäe värav on jah täitsa üleval ja sinna käisid need suure ringiga bussid üle Peterburi mnt ja Lasnamäe.
remargi korras, juhuks kui mõni lugeja ei tea (ma eeldan, et sa ise tead, aga lõõpisid niisama): alkohol suurendab, mitte ei vähenda alajahtumise/külmumise ohtu, sest laiendab pindmisi veresooni ja keha kaotab soojust kiiremini. See on muidugi sama põhjus, mis tekitab subjektiivse soojatunde.
Meie läksime sisse Oru väravast ja kui pool tundi enne kontserdi algust kohale jõudsime, oli saba mäe all. Ootasime siis lastega kenasti viisakalt sabas ja hakkasime juba muretsema, et ei jõuagi kontserdi alguseks sisse, aga siis tuli mingi turvavestiga onkel ja kamandas kõik see mees ja naine koos mäe otsa, kuna seal 8 väravat ootavad. Me siis kõik jooksime mööda mururiba ja Narva maanteed ülesse ja saime ilusti kontserdi alguseks sisse. Lihtsalt, me eestlased kõik kenad ja viisakad, ootame sabas kõnniteel ja üle muru ja tänava ei kipu minema, kui keegi pole otsesõnu lubanud. 😂
ReplyDeleteEsimese päeva kontsert oli natuke kurb küll, sest absoluutselt kõik oli pealaest jalatallani märg. Mina välja arvatud. Ei tea mis imekombel, aga mul olid tagasi majutusse jõudes ainult teksad reie tagaküljel natuke niisked ja külm mul ka kordagi ei hakanud. Vihmakaitseks oli mul riiete peal ainult üks eiteamitukorda kantud rääbakas kile. Puhta ime, ma ütlen. Teise päeva kontsert oli muidu oluliselt parem ja võimsam. Rahvast oli tohutult ja vihm jäi üle ja laulud olid kuidagi helgemad.
Lydia
Seda lugedes tekib küsimus kui keeruline on need 8 väravat allapool avada, kust enamus inimesi sisse üritab tulla? Miks sundida inimesi enne mäkke ronima ja siis tagasi alla oma koha peale. Huvitav kas keegi on massimeedias kurtnud selle sisselaskmissüsteemi probleemi üle, ehk siis järgmine kord võetakse arvesse.
DeleteOru värav on muidu täitsa keskmiste pingiridade kohal. Ei pidanud hullusti kuhugi ronima. Mäe värav on jah täitsa üleval ja sinna käisid need suure ringiga bussid üle Peterburi mnt ja Lasnamäe.
Deleteremargi korras, juhuks kui mõni lugeja ei tea (ma eeldan, et sa ise tead, aga lõõpisid niisama): alkohol suurendab, mitte ei vähenda alajahtumise/külmumise ohtu, sest laiendab pindmisi veresooni ja keha kaotab soojust kiiremini. See on muidugi sama põhjus, mis tekitab subjektiivse soojatunde.
ReplyDelete:D Tõsi, no ega meil ju päris arakülmumise ohtu olnud nii, et võis ilma erilise riskita endale subjektiivset soojatunnet lubada ;)
Delete