Kahe nädala eest saatsime tuttava noormehe sõjaväkke. Võrreldes minu noorusajal vene väkke minekuga oli pidu palju-palju tagasihoidlikum. Peakangelane limpsis veidi õltsi ja konjakit ning sellega asi piirdus, järgmise päeva hommikul läks kenasti täiesti kaine peaga kohale. Nõuka väkke tavaliselt sõbrad tassisid rongile, äsjane sundmobiliseeritu tuli teadvusele alles siis kui rong oli koduvabariigi piiridest väljas. Ees ootas kahe või kolme aasta pikkune õudustest ja tagakiusamisest läbipõimitud aeg kusagil venemaa või Siberi urkas ... kui vedas, vastasel juhul võisid sattuda Afganistani rahvusvahelist töölisliikumist toetama. Linnaluba esimesel poolaastal ei saadud, kodu külastamisest rääkimata. Aga mis ma siin heietan vanadest aegadest, parem ikka praegusest.
 |
| Mitmesaja meetrine keerdus saba |
Eesti sõjaväes võib sõdurpoiss juba esimese nädala lõpus külalisi vaatama kutsuda. Kuna olin põnevil sain ka mina kohale minna, vaid isikukood tuli ette teada anda. Põrutasime eelmise pühapäeva hommikul Tapale, kuhu jõudes ootas ees paras üllatus. Parkimisplatsid olid puupüsti täis, saba pääsla ees pikem kui laulupeol. Aega kulus üle tunni kuuma päikese käes seistes. Tõepoolest meeldiv üllatus kui suurt huvi ajateenijate sugulased, sõbrad ja pruudid üles näitasid.
 |
| Foto natu digitaalselt töödeldud ;) |
Väravast läbi pääsedes võttis meid laialt naeratav sõdurpoiss oma hoole alla ja asus baasi ning elamistingimusi tutvustama jagades infi kuidas elu kulgeb. Olud olevat palju paremad kui ta osanud oodata, süüa saab nii palju kui tahab ja paremini kui tsiviilelus. Näitas ka pilti oma lõunasöögist - isegi pilt ajas isutama, seasnitsel kartulite, salati, joogi ja magustoiduga. Tüübid pidada teenistuse jooksul juurde võtma mitte kaalu kaotama.
Baasis elab suurem kontingent ameeriklasi, inglasi ja prantslasi, lisaks väiksemad üksused mitmest teisest NATO riigist. Kõigil on kõrvuti asuvad samasugused kasarmukompleksid. Kasarmus näitas ta oma tuba, kus terve jagu elas. Kahekordsed narid, mille kõrval suur maast laeni isiklik kapp riiete ja varustuse hoidmiseks. Vene sõjaväes oli tabureti suurune "tumbotska", ei mäletagi kus oma riideid hoidsime. Eesti sõduril on ka varustust hulka rohkem kui meil omal ajal. Relvastusest ei hakka pikemalt rääkima, huvilised võivad ise googeldada.
Edasi läksime harjutusväljakule liitlaste tehnikaga tutvuma. Suundusin brittide juurde ja küsisin naljapärast kas võin nende tanki sisse ronida. Aga muidugi vastasid nood, ära ainult mootorit käima pane. Ronisin üles ja lasin end ülemisest luugist komandäri istmesse. Ümberringi kitsad vaateavad, ruumi oli rohkem kui vene T72's. Paraku ei tunneks ka selles masinas end eriti kindlalt teades kui haavatavad kõik tänapäeva tankid droonidele on. Ausalt öeldes ei imesta, et sõdurid eelistavad rünnakule minnes mootorrattaid tankidele, pihtasaamise korral vähemalt lõpp kiire, tankis oled kui teraskirstus, enne moona plahvatust piisavalt aega küpseda.
Käsirelvade osakonnas sai igasugu toredaid tukke näppida. Pikemalt jäin pidama snaipri juures, too esitles Accuracy International L115A3 täiustatud versiooni. Pole midagi öelda, vägev riistapuu. Küsisin ka öösihikute kohta, mees tõmbas välja termaalse sihiku ja sättis optilise ette. Tuttav vaatepilt avanes, tuleb tunnistada, et arvutimängudes päris hästi modelleeritud. Briti standardite kohaselt peaks snaiper peale 2 kuust treeningut suutma 600 meetri pealt teha headshot ja kilomeetri pealt center-mass - 80% laskudest. Tuule. õhuniiskuse, õhurõhu, kaldenurga, jne hindamise teeb pisike seade, mis mõõdab kõik vajalikud näitajad ja arvutab sihiku hälbe. Samas pole need pea kunagi stabiilsed, tipptasemel snaiper korrigeerib seda "kõhutunde" järgi - appi tuleb kogemus. Mees ütles olevat 15 aastase staazhiga snaiper ja küsis kus mina teenisin. Vastasin, et pole sõjaväes olnud, lihtsalt arvutimänge mänginud - tüüp vaatas mulle otsa ning lausus, kuule ma ju nägin kuidas sa relva käes hoiad.
 |
| Peldik oli kõikse muljetavaldavam osa kasarmus |
Kokkuvõttes jättis Tapa sõjaväelinnak ja sõdurid väga hea mulje ... liiga hea kui järgi mõtlema hakata. Iseenesest väga tore, et sõdurid saavad hästi süüa ja neid ei kurnata liigse füüsilise koormuse või tarbetu käsutamisega ning lastakse välja magada aga ... Aga päris sõjas ei pruugi mitu päeva süüa saada samal ajal kui lebad külmas poris tule all, ainus jook vesi sealsamas kõrval lombis. Ma muidugi ei tea, ehk lihtsalt esimene nädal kerge elu ja alles siis hakkavad mahvi saama. Loodetavasti, sest usun siiralt tuntud käibetõde: Raske õppustel, kerge lahingus ja vastupidi. Huvi pärast vaatasin ka sõdurite kehaliste võimete normid üle - nende läbimine vajalikele punktidele poleks mulle probleem, saaksin isegi äsja reklaamitud lisatasu. Paraku pidavat alla 30% noorsõduritest esialgu hakkama saama, teenistuse lõpuks tõusvat küll 70% ligi aga ikkagi pole just julgustav vorm noortel meestel. Samas liigub tänapäeva sõja rõhuasetus järjest rohkem tehnoloogilisele nutikusele, füüsiline vastupidavus pole enam nii määrav. Osav oivikust droonioperaator võib kerge vaevaga terve musklis dessantlaste jao magama panna.
P.S. Pildistamine teatud piirangutega oli lubatud, ilmselgelt pole Tapa linnaku asukoht saladus ja peldiku nägemine mõjub potensiaalse vastase moraalile hävitavalt :D
No kaitseväkke pääsenud inimesed on vast nii intelligentsed küll, et suudavad eeldada õppuse ja lahingu erinevust, ilma et neid väljaõppel näljutama ja muul moel tarbetult piinama peaks.
ReplyDeletemilnetis oli sel teemal lausa arutelu - et hädasti oleks tarvis, et ajateenijatega tegeleks pädevad allohvitserid, kes mh oskavad viisakalt inimestega ümber käia. Sest see kujundab noorte silmis sõjaväe mainet ja see omakorda mõjutab seda, kas ohvitseriõppesse lähevad parimad või need, kes mujale ei pääse.
Deleteaga seda räägitakse küll, et sõjavägi parandab noorte võimekust.
DeleteTäpselt - viisakus. Meil on vaja kaitsjateks intelligentseid ja motiveeritud inimesi, mitte hirmu jõul lahingusse aetavat biomassi. Eriti oluline on, et käsuahela ülemises otsas valitseks arukus ja eetika.
DeleteSõjaväe ülesanne on kasvatada sõduri vaimset ja füüsilist stressitaluvust ning käsule kuuletumist - viisakusel siin erilist rolli pole. Edukas sõjavägi on diktaatorlik mitte demokraatlik.
Deletekontekst oli see, et kaitseväeakadeemias ei saa kohti täis ja sellise olematu konkurentsiga ei saa kandidaate sõeluda. Ja üheks põhjuseks oletati seda, et ebapädevad seersandid jätavad ajateenijatele kaitseväest nõmedama mulje, kui see päriselt on.
DeleteVene armees on dedovštšina ja sõdurite halb kohtlemine standard (kuni ajateenijate prostitueerimiseni välja), ei paista, et sellest kuidagi parem armee tuleks.
nt kui ajateenijale jääb mulje, et käske antakse kiusu pärast (ülemus tahab võimu näidata), mitte põhjusega, siis on tal vähem huvi minna ohvitseriks õppima.
DeleteLingin seda diskussiooni kommentaari, kus seda oletati:
Deletehttps://militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?p=902598#p902598
"On mõnes mõttes paradoksaalne, et oma inimvara usaldame kõige vähesema kogemusega tegevväelastele (nii AO'd kui O'd), aga mul ei ole ka kohe paremat lahendust pakkuda. Kuna KVA värbamisväli on niikuinii ahtake, siis need AO'd ja O'd kes ajateenijatele organisatsiooni kehvasti esindavad, tuleks välja praakida."
Vaimse ja füüsilise stressitaseme talumine, käsutäitmine - just nimelt viisakus on see alus, millelt tuleb neid asju arendades ja reservväge kasvatades lähtuda. Meie inimesed ei ole pärisorjad, keda võetakse 25 aastaks soldatiks, vaid vabad inimesed ja ühiskonnale vajalikud liikmed. Parem meile kõigile, kui neid koheldakse vaikimisi lugupidamisega, mitte kui (vanasti) koeri, kelle isiklik tahe tuleb murda.
DeleteMa ei saa aru kas sa vene sõjaväes teenisid või mitte, kirjutasid kuidas asju tumbotškas hoidsid sõjaväes ja hiljem ütled et pole sõjaväes olnud? On nagu meelde jäänud et läksite Rootsi omal ajal et mitte vene sõjaväkke minna? Pole muidugi detailides kindel aga segadust tekitav.
ReplyDeleteNii ongi, olen ja ei ole olnud, dualistlik olukord. Ehk siis olin enne Rootsi loata puhkusele minekut.
DeleteMinu poisiraisk oli 2 a tagasi Tapal. Põmst iga ndlv sai välja, toideti hästi, seltskond oli "normaalne", õpe koosnes suuremas osas kuskil vedelemisest.
ReplyDeletema näen Tapal resideeruvaid välissõdureid siis, kui rongiga Rakvere-Tartu vahet käin, olgu siis rongi peal või Tapa pitsakohvikus, mis pidada üle NATO kuulus söögikoht olema. Väga toredad tunduvad, viisakad noored inimesed, vahel on mõni noormees baaridaamist ära võlutud näoga.
ReplyDeleteSoomusest - vaatan, et asjatundjad kirjutavad, et kuigi soomus ei tee sõidukit haavamatuks, aitab hea soomuk võitlejatel ellu jääda, isegi kui ise läheb lõpuks katki.
ReplyDeletehttps://xxtomcooperxx.substack.com/p/dons-weekly-4-august-2025-part-6
"cope cage" aitab ka.
Donald Hill sealtsamast lingitud artiklist:
"Because of the drone, all vehicles are vulnerable. Armored vehicles provide more protection and western armor is more protective that Soviet-era armor. But that just represents a level of resistance, not invulnerability. An Abrams tank survived 9 drones before it was immobilized and destroyed. Still, because of its level of resistance, the crew survived. The windshield of a Ukrainian MaxxPro, that already survived a bullet, also survives a direct hit by a drone. Eventually, with enough hits or a large enough munition, that window would break. This MaxxPro survived multiple drone hits, at least this time, and drove away. This is why drones often try to immobilize a vehicle first because eventually they will destroy it. As resistant as some vehicles are, cope cages were added to provide another level of resistance, as seen here. Cope cages are a continuing presence on the battlefield because they are worth the effort."
mu mäletamist mööda on see ka põhjus, miks ukrainlased Bradleysid kiidavad - Bradley saab pihta ja vajab remonti, halvemal juhul läheb täitsa vanarauaks, aga meeskond jääb ellu.
DeleteVene tankid teevad tabamuse peale torniheidet, sest neil on laskemoon ohtlikumalt paigutatud.