Torm

Profid lohelaudurid

Neljapäeva öösel vastu reedet (4.juuli) oli kõva torm, tuulehood raputasid tervet maja. Vahepeal hakkasin muretsema, et suurte mändide alla pargitud auto võib murduva tüve alla jääda. Kuidagi ei viitsinud mujale parkimiseks välja minna. No ja lähedal väga suurt valikut polegi, puid igal pool. Rahustas ka mõte: kui 50 aasta jooksul pole puud suuremate tormidega ümber kukkunud siis vaevalt nüüdki. Samas muidugi piisab oksast, et masin lömmi lüüa või aken sisse nagu mul Torontos korra juhtunud. Hommikul oli vähe vaiksemaks jäänud aga ikka õige tuuline.

Vaatasin huvi pärast ilmateenistuse veebilehte ja märkasin üllatusega, et torm Ulla olla Soome lahel viimase 45 aasta suvise lainekõrguse rekordi teinud: oluline lainekõrgus 4.1m ja maksimaalne 8 meetri lähedal, lainepikkus 130 meetrit. Kes kunagi paadiga paarimeetrise lainega sõitnud oskab sellist numbrit hinnata. Kõige tuulisem ja kõrgemad lained Vaindloo juures, ida pool ilmselt veel suuremad kuid vene vetes meil mõõtepoisid pole. Tuul polnudki rekordiline aga tormi kestvus ja suund lõid laine üles. Loomulikult tuli tahtmine neid ise katsuma minna, Vääna rannas on lääne ja loodetuulega võimas pikk laine.

Jõin kiirelt hommikukohvi ja põrutasin suvilasse. Tee peal oli siin seal näha murtud puid ja oksi. Suvila ette keerates olin üllatunud: kase oksad kummaliselt madalal, käivad lausa vastu katust. Välja vaadates panin kiirelt tagurpidi käigu sisse, pirakas kaseoks oli murdunud ja toetus osaliselt lepa okstele - mitte väga kindlalt. Olin autosse õunapuude lõikamiseks kettsae pannud, nüüd kulus marjaks ära. Parasjagu ronimist ja akrobaatikat, saagisin ühe käega samal ajal kui jalgadega tüve ümbert kinni hoidsin. Jätsin viimased kiud lõikamata, ronisin veidi kõrgemale ja põrutasin kannaga, oks murdus teisel katsel ning kukkus mürtsuga alla, katus sai pihta vaid peenikeste tippudega, miskit häda ei sündinud.

                                        Selliste lainetega hullult lahe ujumine

Lasin kiirelt juppideks ja vedasin tee pealt ära, siit saan hulga vihtasid, raadiost rääkis, et sel aastal tuleb vihad teha peale jaanipäeva. Nüüd lõpuks oli aega randa sörkida. Teel veel mõned puud maas ja murdunud oksad. Rannas puhus korralikult, profid lohelaudurid kaifisid täiega. Laine oli päris korralik, sumasin sisse. Nojaa, kohe puusani vees oli tunda hoovust, mis piki randa ida poole vedas. Teadagi mõnes kohas voolab mere poole, eriti tugevasti idapoolse neemiku lähedal. Laine käis üle pea, hüppasin murdlainetega kaasa lastes neil liugu. Mingil momendil avastasin, et jalad ei ulatanud ka laineorus põhja, ehkki eriti kaugel rannast polnud. Ujusin paralleelselt rannaga vooluga kaasa proovides aegajalt sügavust. Kui põhi jälle tunda, oli õige aeg ranna poole pöörata, lained aitasid kenasti kaasa.

Laine oli öösel kõrkjateni käinud

Välja sumades tuli üks noormees vastu, mainisin, et päris hea hoovus. Too ütles olevat esimest korda mere ääres - ju mõni tantsu või laulupeoline, soovitasin ettevaatlik olla. Välja minnes kuivasin ja hoidsin tüübil pilku peal, kedagi teist ujumas polnud ja üksi hätta sattudes võib asi halvasti lõppeda. Kui nägin, et hakkas välja tulema kõmpisin suvilasse. Läksin läbi metsa ja avastasin seal hulga metsmaasikaid, suured ja magusad. Suvilas lõikasin kuivanud õunapuud maha aga oksi ei jõudnud raiuda enne kui tagasi linna põrutasin - küll teinekord jõuab. Hea meel, et sain ujumas käia, selliseid laineid saab Eestimaal harva nautida.