Nostalgialaks ja Nädala tegemisi

Meie TPI ja TRÜ teklid

Peale laulupeo nädalavahetust sõitsin korra suvilasse. Põletasin hunniku vana risu lõkkel ära, käisin ujumas ja korjasin metsa alt hulga maasikaid. Sõin kõhu täis ning emalegi sai jogurtitopsitäis. Metsmaasikad on see aasta suured, ilusad ja magusad ja päris palju. Küllap vihm aidanud kaasa, samas peaks päike magusust tekitama, aga viimast on vähevõitu olnud. Vaarikaid seevastu ei paista veel kusagilt, täitsa toored teised. Mustsõstardel veidi vahetab värvi kuid süüa ei kõlba veel. Küllap jäävad see aasta kõik aiasaadused veidi hiljaks.

Tuhnisin veidi enda vanades asjades, mis ema juures nüüdseks juba õige mitu aastakümmet kappides tolmu kogunud. Osa riideid sai ilma pikema jututa kokku rullitud ja äraviskamiseks kotti topitud. No mida sa hing teed keskkooli aegsete Kalevi dresside, flanellpluuside või krempleenpükstega, sama saatus tabas pesu, sokke ja enamust t-särke. Vanu malevasärke ei raatsinud prügisse panna, üllataval kombel läksid need selga ja istusid päris hästi. Leidsin ka enda ja kaasa teklid - need hoian ilusti alles, tuletavad noorusaegu meelde ja äkki isegi saab mõnikord pähe panna - kursuse kokkutulekul või järgmisel laulupeol.

Kolmap'eval [heksandal tuli tahtmine rattaga sõita, niisama lambist seadsin suuna jälle suvilasse. Seekord otsustasin esiteks Türisalu panga all veidi matkata. Ratta lukustasin Vääna-Jõesuu kohviku silla juurde ning hakkasin astuma. Tänu tormile ja tuule suunale oli kaldaesine tavapäraselt mädaadruga täitunud lahesopp pea puhas. Pankrannik nagu ikka, mõned uued lahmakad alla kukkunud ja paar oja voolas hooga kaldast joana alla. Seda pole suvel muidu näinudki, ilusaid pilte sai. Ühe järsema koha peal harjutasid mägironijad köitega, kivim seal pudedavõitu aga eks nad ise teavad paremini. Ma all hoidsin igaks juhuks distantsi.

Suvilasse jõudes oli paras üllatus kui hooga maja ette keerasin ja tiiki sattusin. Jäin pehmesse maasse pidama, hea et jõudsin sutsu kõrgema koha juurde suure lepapuuni. Laiemas plaanis ei aidanud, sest majja sisse saamiseks pidin ikka jalad märjaks tegema. Varem pole suvel sellist asja näinud, et vesi ümber maja lausa lainetab. Naabrilt hiljem kuulsin, et esmaspäeva öösel olla pikalt ja pidevalt kallanud kui oavarrest, teisipäeval võinuks kummipaadiga sõita. Kui miskit muud kasu pole siis ehk tapab teod ära. Linnud nimelt seisid loikudes ja maiustasid uppumishirmus välja ilmunud vihmaussidega.

Neljapäeval käisin Dagö kontserdil. Reede ja laupäev veetsin emaga aidates teda asjatoimetuste juures. Pealelõunal sõitsin sõbra poole Lahemaale, kellega kavas kukeseenele minna. Kukekaid oli päris korralikult, kuid nii nagu sel aastal kombeks, väikesed kippusid teised olema. Mul õnnestus jälle leida üks viisakas kivipuravik. Sousti jagu sain, ei rohkem. Kuulu järgi toovad inimesed Lõuna-Eestis neid lausa ämbritega välja. Mustikaid sõime ise ja koergi mugis mõnuga, marjad ilusad suured aga õige hõredalt, ei viitsinud nende korjamisega vaeva näha. Õhtul tavapärane saun.

Järgmine päev käisime Mandri-Eesti põhjapoolseimas punktis - Purekkari neemel. Teel nägime põnevat infotahvlit, kus üles tähendatud piirkonnas filmitud filmid asukoha järgi. Parklas hulgaliselt välismaalasi, peamiselt sakslasi oma matkabussidega. Neem on tüüpiline pikk kivine merre viiv nina. Ilusaid mustrilisi kive massiliselt, üks sarnanes äravahetamiseni Osmussaare meteoriidikraatri bretshaga, samas raske ette kujutada kuidas ta oleks siia võinud jõuda. 

Mul õnnestus libedal kivil vette kukkuda ja tossud märjaks teha. Ilm oli palav, ujuma läksime mingi vana kalatööstuse juures muuli pealt. Vesi juulikuu kohta õige külm, päikest na vähe olnud, pole jõudnud üles soojendada. Loksa poe juures kohtasime ootamatult malevakaaslast, kes Mohni saarelt kursakokkutulekult naases.

Pühapäeva õhtune koosviibimine lapsepõlvesõbra poja kaitseväkke minemise puhul. Koplis oleva maja katusekorterist avanes äge vaade Tallinna panoraamile, kus uue objektina jäi silma Swedpanga vastne kõrghoone. Pidu ise oli viisakas, vanematega ärasaatmine ei saagi meenutada minu noorusajal peetud selleteemalisi üritusi, millelt meelemõistuse kaotanud kutsealused sõprade poolt vene armee rongile tassiti. Nagu näete, puhkus pole meelakkumine, elu kiirem kui tööl käies😁