Öö möödus rahulikult ja soojalt, kerge fleece kulus ära ehkki temperatuur alla 12 kraadi ei langenud. Ärkan veidi hiljem, 7:30 juba täitsa valge. Tavalised hommikutoimetused: mobla laadima, hambapesu, toit tuua puurist, vesi, lõke süüdata, ... Koer hulgub omaette telgiplatsi ümbruses ja oskab endale mingeid pisikesi takjaid karvadesse korjata. Nende karvust kiskumisega veedan seni aega kuni vesi keema läheb. Hommikusöögiks kaerahelbe puder, paar pizzataskut, leib vorstiga, ja kringlitükid kohvi kõrvale. Täna oli plaanis süstamatk, esiteks vaatan ilmaennustust - tuule tugevus normaalne 5-10 km/h, puhangud 15, õhtul veidi tõuseb. Suund põhjast, 12 paiku keerab kirdesse, taevas selge, temperatuur tõuseb 24 kraadini.
Kokkuvõttes väga hea süstasõidu ilm. Võtan kaardi ette saamaks paremat visuaalset ülevaadet. Mingit konkreetset plaani või ülesannet pole, mulle meeldib käigu pealt otsustada, mis ette võtan, siis pole ka mingit stressamist kuidas ja kas jõuan. Nagu eilse matkagagi, panen esialgse kava nii paika, et seda saaks soovi korral või olude sunnil sujuvalt muuta. Tekkis mõte ümber terve saare sõita - nats üle 20 kildi, ilm selleks piisavalt soodne. Samas oli mul õlts eelmisel õhtul otsa saanud ja janutas. Kui võtta veidi erinev marsruut, sõuan ümber kahe suure saare ja põikan sadamasse sisse haaramaks kärakapoest sixpacki ja saan ka kivi autosse visata, pole vaja järgmisel päeval vedada.
Edasi sõites on mitu alternatiivi sõltuvalt enesetundest ja tujust. Võin tagasi sõita sama teed pidi kuidas saarele läksime, siis tuleks mingi 10 kilti - liiga nõrk, niisama telgiplatsil pool päeva vedeleda oleks igav. Järgmine võimalus sõita ümber Little Beausoleil Island saare ja läbi selle ning põhisaare vahelise kitsa Little Dog kanali ning Beausoleil saare idarannikut pidi tagasi. Kolmas võimalus sõuda ümber saare põhjatipu läbi Main Channel väina avaveele ja siis pisisaarte vahelt põigata Long Bay lahte. Seda kasutan juhul kui hakkan hilja peale jääma või laine avaveel liiga kõrgeks osutub või lihtsalt olen liiga väsinud. Sealt tassiksin süsta portaazhi rada pidi alla kilomeetri risti üle saare kitsaima koha läänerannikult idarannikule. Viimane variant on täismäng ja tiir saartele peale ümber lõunatipu.
10:15 hakkame minema
Korjasin kodinad kiirustamata kokku, vaatasin et lõke kustunud ja tassisin süsta vee äärde. Söögipooliseks jälle kolm batooni, küpsisekott (rohkem koera peale mõeldes) ja joogiks kaks pudelit veega juhuks kui mingil põhjusel õltsi ei peaks saama. Järvel on joogiga ses suhtes mureta, et alati võid üle parda küünitada ja janu täis juua, lisaks vesi kui jahutaja käepärast. Koer sisse tassitud lükkasin süsta veerand üksteist kaldast lahti. Suund Roberts saare lõunatipu peale. Kerge tuul ja laine eriti ei seganud, rohkem tüli suurte ja kiirete paatidega, mis laineid tekitasid.
Saare lõunatippu jõudes läksin veidi lohakaks ja keerasin ilma kaarti vaatamata enda arust õigete saarekeste vahele. Mõne aja pärast kui kahtlane hakkas tunduma võtsin mobla välja. Õigel ajal, muidu tulnuks mõnus ring teha, olin liiga idasse kaldunud. Veidi "peenhäälestamist" ja "suunamudimist" - see sõna sobib mu arust ülihästi kirjeldamaks paadiga vee peal optimaalse trajektoori jälgimist. Igatahes otsustasin riskida ja proovida sõita pisisaare ja mandrivahelise silla alt läbi, kaardi järgi peaks olema võimalik. Lähemale jõudes selgus, et nelja meetri laiune sillaalune läbisõit oli metallkonstruktsioonidega tõkestatud. Kuradi jama, no miks küll, sõudsin siiski lähemale. Hmmm ..., äkki mahun süstaga läbi, ettevaatlikult ühelt poolt metallvarrastest tõmmates ja teiselt poolt kivisid vastu lükates libisesingi edukalt jahisadamasse. Siit pool kilti rahvuspargi kai juurde, kus tõmbasin süsta rannale. Viis pool kilti sõutud.
Sushi muidugi kargas vette end jahutama ja siis liiva sees püherdama. Las kaifib, selleks ajaks kui uuesti sõitma hakkame on ehk kuivanud ja suurem liiv karvadest pudenenud. Kuts rihma otsa, kivi kotiga teise kätte ja jalutasin mäest üles paarisaja meetri kaugusel pargitud auto juurde. Koer ei tahtnud eriti auto ligi tulla, vist kartis et äkki hakkame koju sõitma. Õllepood oli siit sadakond meetrit, loom aia külge seotud astusin sisse. Pikalt aega ei viitnud, haarasin kuuspaki tuntud head "Steamwhistle" käsitöö pilsnerit. Kassas maksmise ajal helises telefon, ema helistas uuesti Eestist, nojah enne õigel ajal kell 11 ei saanud rääkida, sest parasjagu sõudsin järvel.
Läksime istusime kutsikuga järve äärsele kaljule, kus sai vaateid nautides teloga lobiseda ja janu kustutada ning küpsiseid nagistada. Selja ja jalgade sirutamine kulub marjaks ära, süstas teha ei saa, selleks peab kaldale minema. Jutud aetud kergendasime mõlemad kutsikuga keha ja jalutasime randa süsta juurde. Sel ajal kui õltsi pagasisse paigutasin ja süsta vette tõmbasin otsustas koer ujuma minna. Pekki küll, nüüd on märg koer põlvede vahel, hakkab veel teisel vee peal tuule käes jahe. kamandasin välja ja enne kui keelata jõudsin viskus loom liiva sisse püherdama. minu pahandamise peale arvas, et aeg mängida hakates ringiratast eest ära jooksma. Hingasin sisse-välja, lõin käega, maailmas on hullemaidki asju kui liivane ja märg koer süstas.
Kena majake müüa
Sadamast välja veerand üks, kaks tundi teel oldud. Muidugi ei hakka kohe tagasi minema, võtsin suuna Main Channel peale. Millega ei olnud arvestanud oli liiklus, suuri ja kiireid paate liikus siin õige tihedalt, ometigi tegu teisipäeva ja hooaja välise ajaga. Suht tüütu oli iga natukese aja tagant poolviltu paatide vöörilainetesse pöörata, et vesi üle parda ei käiks. Lõpuks õppisin möödasõitvate suuremate jahtide laineid enda huvides ära kasutama ja neil süstaga surfama. Eks ta veidi riskantne on ja nõuab osavust, et süst ei pööraks lainega paralleelselt ning rulliks ümber.
Kaldal jäi silma suur haigur, muidu oli lindusid suht vähe. Vahel hüppas mõni kala veest välja, neid paraku ei näinud, ainult peale plartsatust tekkinud laienevaid ringe. Tuul oli vastu, mitte küll tugev aga piisavalt tülikas. Vahepeal olin jõudnud väikese kanali lähedusse, kust saaks keerata saare idakalda varju. Kaalusin, vaatasin kella, kuid otsustasin paar kilti edasi Frying Pan laheni sõita, seal otsustan kas keeran tagasi või sõidan edasi. Pool tundi sõudmist ja olin kohal, marsruut keeras otsevastutuulest poolvastutuulde, laine eriti ei seganud, väsimust ei tundnud. Mis ikka - põrutan edasi, alati saan vajadusel portaazhi peale minna. Pealegi oli kell alles kolmveerand üks.
Varsti sain väikeste saarte vahele, kus navigeerimine ilma kaarti kasutamata mõnevõrra raskendatud. Otse sõitmiseks valisin horisondil mingi punkti, et siis selle suunas nina hoida. Saared olid enamasti eraomaduses, igaühel ilus uhke suvila või mitu peal.
Vahtisin ringi, nautisin vaateid, lonksasin õltsi ja sõudsin tasapisi. Mingi moment sain aru, et ilmselt olen portaazhirajale viivast Long Bay lahest mööda sõitnud. Enesetunne oli endiselt hea, vaatasin igaks juhuks ilmaennustust, ega see vahepeal muutunud ole. Hmmm ... õhtupoole pidi tuul tõusma, kuid mitte palju. Sõidetud 17 kilti, kell oli veerand kolm, aega maa ja meri. Kaalusin olukorda, viimases hädas kui laine peaks liiga suureks minema, eks siis sõidan randa, peidan süsta ära, jalutan laagriplatsile ja sõuan ta järgmisel päeval telgi juurde.
Giants Tomb silmapiiril keskel
Giants Tomb Island
Avaveel, suund Gin Islands
Otsisin horisondil enda arust õige punkti saare lõunatipu lähedal ja lasin rahumeeli edasi. Neli tundi sõutud hakkas tekkima kerge kahtlus, avavett kummaliselt väga laialt ümberringi, ja Giants Tomb Island, mis ka Awendast näha tundus kahtlaselt lähedal. Positsioneerisin enda GPS'ga ja sain teatava üllatuse osaliseks. Selle kursiga oleksin põrutanud otse lahe vastaskaldale, olingi juba viimastest saartest möödas. Järsk pea 90 kraadine suunamuutus, boonuseks oli poolseljataha pööranud tuul. Esialgu mõtlesin otse majaka poole minna, sest meenus, et lastega olime mingi majaka juures ujumas käinud, äkki näen selle koha ära, aega on. Lähemale jõudes mõistsin: majakas saarel (Brebeuf), aga saarele me küll toona ei ujunud, vale koht.
Brebeuf Majakasaar
Meenus, et kõige otsem tee Beausoleil lõunatipule peaks olema pisikeste Gin Islands saarte vahelt läbi, mida matka ajal kaldalt nägin.
Gin Islands, pool kilti sõuda
Kaardile visatud pilk kinnitas seda, nüüd oli vaid vaja õiged saared horisondil leida. Ei osutunudki väga keeruliseks, need ainsad selles mõõdus graniitkünkad. Kümmekonna minuti pärast kontrollisin mobla kaardilt üle, et liigun ikka õiges suunas - liikusin akkuraat. Kolmveerand tundi allatuult ja lainet sõudmist ning sõitsingi läänepoolse saare edelaranda tuulevarju, kust lihtne süst kaljutpidi kuivale sikutada. 21 kilti sõutud, kell kolm, paras aeg einet võtta, õlts lahendada, sirakile visata ja veidi hinge tõmmata.
Läänepoolne saar
Miilustan kutsikaga😘
Kutsik jooksis mööda pisikest saart ringi, las lippab, kaduma ta siin minna ei saa. Valisin mugava kaldus sileda päiksesooja kaljupinna ja võtsin vabalt: sõin batooni, jõin õlle ja lasin pikali. Isegi silm läks momendiks looja, taustaks uinutav lainemühin vastu kaljusid. Tukastusest uimaselt virgudes tundus justkui varasemast valjem. Aju hakkas parasjagu infi töötlema kui üle põse ja huulte libisev soe märg keel äratas. Kiirelt istukile ehmatades oli esimene asi pilk veele visata. Laine ja tuul olid tõusnud kuid asi polnud hull, jänest veel peal ei olnud, molutada siiski pole mõtet.
Lasin süsta otsapidi vette aga kutsik millegipärast arvas, et võiks veel saarel aega veeta ja keeldus kutsumise peale kaljut pidi alla laskuma. Pidin lõpuks loomale järgi ronima ise ühe silmaga süsta jälgides, et lained ja tuul seda vahepeal kaldast lahti ei lükkaks. Saare varjust välja sõites oli lainetust tunda kuid allatuult eriti ei seganud. Pooliku õlle olin joogihoidjasse susanud ja kui hakkasin lonksu võtma libises märjast käest ning kukkus koerale selga, kutsik sai õllekümbluse. Beausoleil saare lõunatippu siit üle 3 kildi avavett ja kaldaäärset kulgemist. Rannale lähemale jõudes polnud lainetega üldse probleemi, põhjaprofiil ilmselt soodne, pikalt madal. Kohati liikusin vaid poolemeetrises vees, vaid veealuseid kive pidi jälgima.
Ümber lõunatipu keerasin vastutuulde, pildistama hakates mõla käest pannes keeras süst kiirelt risti ja läks allatuult triivima. Siin oli see koht, kus Koko ujuma õppis, haruldaselt pikalt madal liivapõhi, soe vesi, mõned kõrkjasaared. Sõitsin liivaleetseljakule, tõmbasin süsta kuivale ja käisime Sushiga mitu korda ujumas. Kulus hädasti ära, sest Sushi lõhnas liisunud õllest kui sadamakõrts. Ilm oli endiselt soe ja nüüd vaid viimane ots ees, 25 kilti sõidetud, kolm umbes minna. Paraku oli see kolm kilti üsna tugevas vastutuules, hoidsin ranna lähedale, et puud võimalikult palju tuulevarju pakuks. Lõpuks viimane kaljusaar enne sadamakaid ja meie telgiplatsi esist liivikut.
Randusime veerand kuus, vee peal olime seega täpselt seitse tundi läbides 28.26 kilomeetrit. Nii pikka süstasõitu järvel polegi varem teinud. Erilist väsimust polnud aga kere ja jalad kangevõitu. Näis kuidas homme käelihased ja selg on. Süüa teha oli natuke liiga vara. Lähedal olev päikese käes kümblev Thumb Point kaljuneemik paistis väga ahvatlev, eriti kui seal siraki visata ja õltsi konsumeerida. Mina polnud ainus, kes nii arvas nagu kohale jõudes selgus, kolm neli seltskonda võttis päikest ja limpsis mitmesuguseid jooke. Sushi muidugi tõmbas tähelepanu, jahil olnud inimesed olid enne näinud kuidas ta uhkelt mu põlvede vahel süstas istus.
Õhtusöögiks tegin kartulipudru, kuumutasin lõkkel viimased pizzataskud ja sõin vorstileibasid. Õhtukohvi kõrvale kaks kringlitükki, kaks jäi hommikuks. Vaatasin, et mobla üsna tühi, lähen laadin kontori juures, kus istun mugaval toolil, surfan netis ja naudin samal ajal veini viimaste juustuküpsistega. Kuts istus mu kõrval ja kuulas kikkis kõrvadega aeg-ajalt mandrilt üle vee kostvat huntide ulgumist. Eriti ei paistnud häirivat kuid mingi moment muutus rahutuks ja hakkas metsa poole vahtides madala häälega hoiatavalt urisema. Pingutasin silmi, midagi ei näinud, ka taskulambiga mitte.
Uni hakkas kallale tulema ehkki kell polnud veel kümmegi. Mobla 80% laaditud, tõmbasin seinast välja ja läksime tagasi telgi juurde. Kuuvalgus piisav, et ähmaselt heledamat teed näha, pealampi ei hakanud sisse lülitama. Äkki Sushi sikutas järsult rihmast ja lõrises täie häälega, mingi tume kogu otse nina ees tee peal. Panin kiirelt lambi peale - okassiga kurivaim, küll oli hea, et koer rihma otsas. See nali oleks võinud lõppeda halvemini kui skunksiga kohtumine, Sushil ju pole kogemust okastega loomaga. Telgi juures istusin veidi lõkke ääres, panin viimased suured halud tulle, homme minek. Veini ei jaksanudki ära lõpetada, pidin viima puuri ülejäänud toidu juurde. Tähistaevas äge kuid ei virmalisi ega meteoore.
Juttu ei tule Martha Wellsi raamatuseriaalist, hoopiski 5 aastat tagasi tehtud lühiulmekast. Olen mõnda aega tagasi jupi samast videost postitanud aga siis polnud tehnoloogia nii kaugele arenenud kui praegu. Ükski kriitilistest komponentidest (AI, andmeside kiirus, autonoomsed droonid, patarei võimekus, miniaturiseerimine, koostöö parves, ... ) polnud tasemel, mis võimaldanuks filmis demonstreeritud botiparve tegevust.
Praeguseks on toimunud kiire areng nende probleemide lahendamiseks:
1. Vajaliku võimsusega eriotsrabeline (näo või objekti tuvastus, maastikul orienteerumine, ... ) AI miniaturiseerirud suure drooni tasemele.
2. Parve andmeside koordineeritus ja kiirus piisavad, vaadake kasvõi hiinlaste demonstratsioone droonidega kujundite taevasse "maalimisel".
3. Patareide võimekus oluliselt kasvanud, puhtalt elektrimootoritega lühimaa operatsioonid. Suurematel distantsidel siiski vaja lendamiseks muid mootoreid.
Sõda kiirendab alati tehnoloogia arengut palju rohkem kui valitsuste programmid või erafirmade kasumisoov. Hirm on võimsam motivaator kui ahnus.
Ukraina sõjas pole küll kuulda olnud omavahel koordineeritud drooniparvede kasutamisest aga olen veendunud, et seda ei tule kaua oodata. Kui üks pool saavutab sellise võimekuse saab ta mõneks ajaks lahinguväljal suure eelise. Tavaliselt ei kesta eelis kunagi eriti kaua, sest teine pool tõmbab järgi või leiutab mingi vastumeetme. AI protsessoritega varustatud droonide puhul võib teisiti minna.
AI'ga varustatud massilise hulga minidroonide kasutuselevõtmisel oleks Ukrainal eelis kui suudetaks USA tehnoloogia levikut piirata. USA käes on jäme ots riistvara koha pealt ja mõningate AI protsessorite füüsiline kaotamine vastaspoolele ei annaks suurt midagi, sest kellelgi teisel pole tootmistehnoloogiat. Isegi Hiinal venest rääkimata, kelle enamus moodsaid relvasüsteeme sisaldab hulgaliselt lääne komponente.
AI võidujooksu kõrval toimub tegelikult palju olulisem robotitehnika võidujooks. Robokoerad ja droonid on juba praegu hämmastava võimekusega. Kokkuvõttes hakkab tasapisi järjekordne vene eelis inimmass tähtsust kaotama. Minidroone on võimalik palju odavamalt ja kiiremini toota kui sõdureid.
Mis oleks efektiivsed vastumeetmed droonidele? Esmajärjekorras side katkestamine ja andurite "pimestamine". Esimesega on tegeletud algusest peale, niinimetatud elektroonilised vastumeetmed ehk sidekanalite segamine, nii operaatorside kui GPS signaali. Kirvelahendus oli optiliste kaablite kasutamine. Elegantne ja efektiivne oleks droonide varustamine piisavalt võimeka AI'ga, muutes nad autonoomseteks tapjadroonideks. Selliste vastu aitaks ainult andurite halvamine, mis on aga võrdlemisi keeruline seoses äärmiselt laia võimaliku diapasooniga. Kõne alla tuleb ka droonide kasutamine droonikaitseks, paraku on kaitsmine alati hulka keerulisem kui ründamine nõudes nii rohkem kui kalleimaid droone kui just mingit tehnoloogilist läbimurret ei saavutata.
Kokkuvõttes ootan lähema aasta paari jooksul uudist autonoomsete tapjadroonide kasutamisest ja kohe peale seda ka sünkroniseeritud parvedest. Lõpuks muutub konflikt droonide vaheliseks sõjaks, lääs ei saa lubada endale selles kaotajaks jäämist. Seoses AI'ga on tegu palju olulisema ja võimekama tehnoloogiaga kui kunagi tuumarelvad. Aga nagu tuumarelvade korral ehitatakse see tehnoloogia valmis, võetakse kasutusele, ja avastades kui hävitav on, üritatakse keelustada või vähemalt kontrolli alla võtta. Ebaõnnestumine üsna kindel, sest erinevalt tuumapommist, saab olema vajalike komponentide olemasolul tapjadrooni konstrueerimine jõukohane suht keskpäraste tehniliste teadmistega.
P.S. Tähelepanu investorid: järgmise Nvidia'ga sarnase aktsiakapitali tähelennu teevad paar robootikatootjat😉 Muski väitel pöörab Tesla edaspidi põhitähelepanu robotitele. Kas just tema üheks osutub raske ennustada, eelkõige Muski isiksuse tõttu. Pigem ehk mõni momendil heas positsioonis asuv väiksem tegija. Väiksem on muidugi suhteline mõiste.
Tehisaru poolt antud ülevaade drooniparvedest:
Alljärgnev kokkuvõte mis drooniparved on, kuidas sõjaväed nende kasutamist näevad, reaalsed näited, tugevused ja piirangud, õiguslikud/eesrtilised küsimused ning ülevaatlikud vastumeetmed ja lisamaterjalid.
Mis on „drooniparv“ (üldjoontes)
Parv = palju droone, mis tegutsevad koos koordineeritud juhtimisskeemi alusel, nii et need käituvad kollektiivina (jagavad andmeid, jaotavad ülesandeid, kohanevad olukorraga). Parved võivad olla kõigest mitmekümnest väikestest quadkopterist kuni segakomponentidest koosnevate üksusteni (loitering-ülesanded jt).
Sõjalised kasutusvõimalused ja ülesanded
Massiivne rünnak/küllastamine: õhutõrje ülekoormamine hulga ja dubleerimisega.
Laialdane sensor/-tuvastus (ISR): ala skaneerimine, pidev jälgimine ja andmete jagamine platvormide vahel.
Kombineeritud efektid: elektroonilised efektid, häirurid, eksitajad või kamikaze-laadsed (loitering munitions) sihitud löökide jaoks.
Mehitatud-ja-mehitamata koostöö: parved toetavad mehitud platvorme (nt luure, kaitse).
Need on rollid, mida analüütikud ja arendusprogrammid kõige rohkem rõhutavad.
Reaalsed näited & kes selle kallal töötab
Ukraina: lahinguväljal on nähtud taktikalist kasutust paljude väikeste droonide koordineeritud rünnakutest ja õhu- ning merelahingute uuendustest; praktikud on välja töötanud odavaid parvkasutus taktikaid.
USA: pikaajalised uurimisprogrammid (nt DARPA LOCUST/OFFSET) parvetaktika ja tarkvara arendamiseks jalaväele ja linnakeskkonnas.
Hiina / PLA: doktriin ja kontseptsioonid näitavad tugevat huvi parvete kasutamise ja massiliste UAS-kontseptsioonide vastu tulevastes konfliktides.
Peamised eelised
Skaleeritavus ja vastupidavus — osa kaotamine ei pruugi missiooni nurjata.
Paindlikkus — parved saavad ümberkonfigureerida, luurata, katta või koondada jõude.
Analüütikud hoiavad siiski, et need eelised sõltuvad kontekstist.
Peamised tehnilised ja operatsioonilised piirangud
Side-haavatavus — parved vajavad robustset sidekanalit; segamine ja pettesignaalid (jamming/spoofing) võib jõudlust vähendada.
Andurite ja autonoomia piirid — usaldusväärne sihtmärgi eristamine ja kokkupõrgete vältimine kompleksses keskkonnas on endiselt keeruline.
Logistika ja hooldus — paljude üksuste start, laadimine, taastamine ja asendamine on keeruline.
Kasutusreeglid ja tsiviilriski hindamine — väikeste ja odavate platvormide kasutamine raskendab positiivset sihtmärgi tuvastamist ja proportsionaalsuse hindamist.
Õiguslikud ja eetilised küsimused (üldiselt)
Sihtimine ja vastutuse määramine: kes vastutab, kui autonoomsete rühmade otsus põhjustab ebaseaduslikku kahju?
Tsiviilrisk: tihedates linnakeskkondades on kõrge tsiviilkaotuse ja infrastruktuuri kahjustamise oht.
Leviku-probleem: madal hind ja ligipääsetavad komponendid muudavad parvetaktika kättesaadavaks nii riikidele kui ka riigivälistele gruppidele.
Need küsimused on aktiivse poliitilise ja õigusliku arutelu keskmes.
Avastamine ja integreerimine: mitmeanduriline tuvastus (radar, EO/IR, akustika) ja andmete ühildamine varajaseks hoiatussüsteemiks.
Elektrooniline võitlus: raadiosageduse häirimine, GNSS-spoofing, et katkestada suhtlus või navigatsioon.
Suunaenergia relvad: laserid ja kõrgepinge-mikrolained droonide välja lülitamiseks (tehnoloogia veel arenev).
Kineetilised tõrjevahendid: kahurid, raketid, tõrjedroonid — kallid ühiku kohta, seega kulukas odavate parvede vastu.
Rünnak logistika vastu: parve stardipaikade ja tarneahela ründamine.
Analüütikud rõhutavad kihilist, integreeritud kaitset — ei ole üht ainsat lahendust.
Kus edasi lugeda
DARPA programmi kirjeldused (OFFSET / LOCUST) kui US-uuringute näited.
Mõttekodade analüüsid Ukraina drooniinnovatsioonist ja PLA-kontseptsioonidest.
Poliitika- ja kaitseanalüüsid vastupidamisest parvadele (CNAS, CSIS, NDU jpt).
Lõpumärkus ja hoiatus
Avalikud allikad annavad kõrgetasemelisi kirjeldusi, doktriine ja juhtumeid — ma ei saa ega tohi anda operatiivseid ega tehnilisi juhiseid (nt kuidas parve ehitada, koordineerida või kaitsemehhanisme vältida). Kui soovid, võin koostada lugemisnimekirja (artiklid, aruanded, ülevaated) mõne täpsema nurga alt — näiteks doktriin/research, Ukraina juhtumiuuring või vastupidamisstrateegiad.
Ärkasin juba enne päikesetõusu, looduses olles lähed kiirelt looduse rütmi. Kui silmad pimedas suurt ei seleta nagu inimesel, ega siis muud pole teha kui sel ajal magada ja taastuda. Samas uni kaob niipea kui valgeks läheb, aeg tegutsema hakata. Natu pikutasin, kiiret pole ju kuhugi - metsapuhkus. Telgist välja ronides vaatas järve vastaskalda metsa tagant tõusev päike otse näkku pühkides viimase unekübeme silmist.
Harukordselt vaikne, eelmisel õhtul pidu pannud jahiomanikud magasid veel sügavat und. Panin mobla akupakist laadima ja hakkasin lõket sättima, et kohvi keeta kui tuli pähe mõte, miks mitte säästa akut ja viia mobla kontori juurde laadima, seal kindlasti kusagil väljas seinapistik. Tegelt nad lausa pakuvad tasuta laadimisteenust, kuid ainult lahtioleku ajal siseruumides ehk 9:30 - 16:30. Kutsik rihma otsas jalutasin sadakond meetrit kui äkki märkasin mingit prisket elukat tühjal telgiplatsil askeldamas ja tammetõrusid järamas.
Esimese hooga imestasin - mida kurat kobras siin teeb, seljatagant meenutas tagajalgadel istuv ja esikäppade vahel olevat kraami nakitsev loom täiega kergelt hallikaks tõmmanud karvaga vanahärrast kobrast. Kutsik läks ärevaks ning hakkas sikutama, õnneks küll mitte haukuma. Lülitasin mobla peale ja astusin lähemale, et pilti teha. Loom pööras meie poole uurimaks kes nii vara hommikul tülitab. Okassiga, mitte kobras! Tollest tüübist on mõistlik veidi distantsi hoida, ei tea kas vastab tõele, et sabaga vehkides võib mõne okka lendu saata aga parem karta kui kahetseda. Okassea okka väljasikutamine on äärmiselt piinarikas ja tülikas tegevus. Tegin pilti, loom piidles, Sushi sikutas nina pikalt ees nuuskimas. Lõpuks vänderdas sigudik rahulikult platsi ääres kasvavasse võsasse, ei hinnanud meie seltskonda.
Meie sinine telk vasakul kalda ääres
Mobla seina äärde laadima pandud suundusin tagasi telgi juurde, panin lõkke põlema ja tõin puurist toidukoti ning nõud. Joogikõlblikku vett saab siin kraanidest, ei peagi otse järvest võtma nagu tavaliselt teen. Kutsik sai vee ja toidu ette aga ega ta enne puudu kui mina sööma hakkan, olen ta ära rikkunud lootusega mõne parema pala peale. Isu eriti polnud kuid hommikul mõistlik midagi kõhtu susata, järgmine toidukord alles õhtul. Sõin mõned pizzataskud ja leiva suitsuvorsti viiludega, magusaks kringlitükid kohviga. Võtsin kaardi ette otsustamaks, kuhu minna. Üks terve päev tahaks süstaga ringi sõita ja teine päev pikema matka teha. Järvel puhub juba praegu paras tuul, seega lähen matkale. Põhimõtteliselt peaks suutma teha ringi ümber saare, distants umbes 25 km. Kui liiga väsitav või palav, saab paaris kohas teekonda lühemaks lõigata.
Sushi toolis
Lapsed ja Koko samas 14 aasta eest
Toidukraam tagasi puuri, mobla oli laadinud 85% peale, matkariided (käisteta t-särk ja taskutega lühkarid) selga, istusin natu rahulikult netis surfates kuni lõke põlenud. Seljakotti panin kaks veepudelit ja kolm batoonikest ning pooliku küpsisepaki. Pool kümme hakkasime liikuma, esimene peatus suht lähedal laugel Finger Point nimelisel graniitkaljuneemel kust avanes vaade ka meie lahe kaldal asuvale telgile - sinine hakkas roheluses kenasti silma. Siin suur graniidilahmakatest ehitatud "rannatool", meelitasin kutsa sellele poseerima. Tegelt mõnusaim telgilähedane ujumiskoht, suht siva läheb sügavaks.
Poole kildi kaugusel asus järgmine neemik Thumb Point, läksime ka selle peale. Siin nagu eelmiseski oli väga ilusate vaadetega telgitamisvõimalus. Osa platse varustatud puidust telgialustega, sest siledal kaljul poleks kuhugi telgivaiu või nööre kinnitada, isegi lahtisi kive polnud. Lõkke tegemiseks restiga raudkast ja istumiseks puidust piknikulaud. kamba peale oli nii lõkkepuude varjualune kui katusega pliit. Muidu ju igati äge kuid tuulise ilmaga võib suht ebamugavaks kujuneda.
Inimesi ega loomi polnud, lasin kutsiku rihma otsast lahti. Edasi minekuks valisin kaldaäärse punktiiriga tähistatud raskema aga huvitavama Treasure nimelise raja. Ilmselgelt harva kasutatav, kulges läbi tiheda metsa. Mingi moment nägin pisikest pruuni looma meie poole jooksmas ja siis seisatamas. Jõudsin isegi kõhukotist mobla välja võtta ja pildistama asuda sel ajal kui tegelane ikka veel keset rada uudishimulikult nuuskis. Sushi muidugi ei suutnud end tagasi hoida ja tahtis lähemat tutvust teha, loom jooksis volksatustega minema kadudes pika rohu sisse. Vist nirk, saarmaks liiga väike.
Palju edasi minna ei jõundubki kui järve kaldale viiva raja kõrvalt roostikust järve poolt kostis raginat ja raksatus nagu oleks suur oks murdunud. Jäin seisma ning tegin valju häält, veel veidi raginat kuid kedagi ei hakanud silma. Põder ei saanud olla, üle roo paistnuks välja. Tagasi minema ka ei hakka, panin kutsa rihma otsa ja sammusin valjult rääkides edasi. Oli kes oli, jäi vaikseks ja näole ei andnud. Nuki tagant hakkasid silma mitmed jahid, mis Treasure lahes ankrus. Natuke veel, enne kui jõudsime Huroni rajale. Kildi pärast lühike kõrvaltee liivarannal asuva Wana Keta kai juurde. Kuts joob ja lebotab vees, mina pildistan.
Peagi esimene valik, mille tegin kõhklematult. Olime läbinud 4.5 kilti ehk umbes viiendiku pikast ringist vaid tunni ajaga - enesetunne igati värske. Keerasin paremale Massassauga rajale kulgemaks edasi piki rannajoont. Kaardi põhjal otsustades oli siin mitu telgitamisplatsi, piknikukohta ja pisikest sadamakaid järve ääres, põhirajast vaid sadakond meetrit eemal. Esimene kohe Sandpiper telgitamisplats hästi ilusa graniidimustriga kaljupaljandil. Kuts sai juua ja vees end jahutada. Mulle oli 18 soojakraadi just paras, tuul järvelt hoidis jahedana. Vahepeal rääkisin emaga moblaga ja näitasin talle ka videopilti kutsikust, metsast, kaljudest ja järvest.
Järgmise kai ja piknikukoha McCabe Rock juures teatas mobla, et 5 kilti on täis tiksunud ja rajal oldud tund kakskümmend minutit. Istusin kivile vaadet nautima, näksisin pool batooni ja lonksasin vett. Kuts uitas põnevusega nuuskides läheduses ringi, kai ääres paar mootorpaati. Pikalt aega ei viitnud, küll veel kilomeetreid ees. Nüüd oli rada veidi rohkem kaljupinnal ja üles-alla liigendatud. Kilomeetri pärast möödusime sügavale saare sisse ulatuvast lahesopist, siin oli saare kitsaim koht ja poolekildine portaazh kanuude-süstade üle saare tassimiseks. Veel pool kilti ning järgmine kena telgitamisplats "Oaks", kus nimele vastavalt kasvas hulgaliselt suuri tammepuid.
Soine koht portaazhi juures
Oaks telgitamisplats
Mida edasi seda kaljusemaks rada läks. Korra vaatasime vee äärde Chimney Bay ankruplatsi juures. Kell oli pool kaksteist, kahe tunniga 8 kilti läbitud, täitsa normaalne kui arvestada, et olen rahulikult käinud, pildistanud ja kividel järve ääres vaateid nautides istunud. Kui samamoodi edasi peaks kuue tunniga tegema suure ringi peale, peaasi et enne pimedat tagasi telgiplatsile jõuda, taskulambi või mobla valgusega oleks tülikas matkata.
Jõudsime rajahargnemiskohta: kas teha terve Fairy ring või lõigata, aega küll, ikka terve. Samas saare kõige idapoolsema neljakildise Cambrian raja otsustasin teiseks korraks jätta. Nüüd läks rada õige mägiseks, ronisime suht paljaste graniidikõrgendike otsas, päike kõrvetas ja hakkas palav. Kuts oli aga üllatavalt heas vormis, muudkui lippas ees, ei näidanud mingeid väsimuse märke. Tema pärast ma olingi rohkem mures, kui kustub poole tee peal tuleb looma süles tagasi tassida. Viimasel ajal nimelt ei viitsi eriti ümbruskonna tänavail jalutamaski käia, kilomeetrisegi ringi tregemine paras rihmast sikutamine. Kahtlustasime, et hakkab teine vanaks ja väsinuks saama.
Punane lill ja kuts kaljul
Kuts sadamas jahutamas
Paar korda kuulsin kahtlast lõgistamist põõsastes ehkki ühtki roomajat silma ei hakanud, no ma väga uurima ka ei läinud. See on ainus koht Kanadas, kus olen looduses lõgismadu näinud ja õige mitu korda. Panin igaks juhuks koerale rihma peale, et too madu nähes toda tülitama ei läheks. Lõgismao hammustus inimest tavaliselt ei tapa aga väikese koera võib küll teise ilma viia.
Frying Pan kai äärde oli hulk uhkeid paate kinnitatud, meie laskusime järve äärde jahutama ja kutsikule juua pakkuma. Minu maitsele liiga tsiviliseeritud see saar. Matkarajal küll inimesi ei kohta aga kalda ääres kai ja piknikukohtadel igal pool hulk veesõiduvahendeid ning rahvast.
Fairy rada kulgeb mööda saare kaljust põhjakallast, kalda lähedal olevad pisisaared enamasti eraomaduses. Igaühel oma paadisild ja suvila või lausa villa peale ehitatud, kuidas kellelgi võimalusi. Tore muidugi sellist kohta omada, samas juurdepääs siiski suht tülikas ja aeganõudev. Paraku nõudlust jätkub, alla miljoni taskus ei maksa pisikest kaljunukki koos suvilaga otsima hakatagi. Honeymoon Bay telgiplatsi juurde jõudes laskusime järve äärde, et loom saaks janu kustutada ja end jahutada. Ronisin üles veidi teisest kohast üle madalate kadakapõõsaste kui korraga avastasin, et Sushit pole kuskil.
Kutsusin ja kutsusin, ei miskit. Ronisin tuldud teed alla vee äärde tagasi, ka siin polnud koera. Kaks matkajat tulid rada mööda, nemadki polnud pisikest koera näinud. Läksin juba murelikuks, tavaliselt hoiab Sushi alati meie ligi. Ainult eelmine aasta juhtus sama asi: metsas võõraid inimesi kohates pani plehku, jupp aega otsisin ja kutsusin enne kui loom välja ilmus. Siin oli muidugi kole kaljune ja järsk, väike koer ei pruugi paljudest kohtadest omal jõul üles ega alla saada. Kutsusin paar korda ja jäin siis kuulatama, ehk kostab kusagil liikumist. Päris mitu korda pidin kutsuma enne kui kuulsin kaugemal okste krõbinat. Liikusin selles suunas ja kutsusin jälle, lõpuks jäi silma pisike pruun karvane kuju, kes veidi paaniliselt üritas kadakatihnikust läbi saada. Minu juurde jõudes natuke ehmunud olemisega, silitasin ja kiitsin, et tubli kuts - kunagi ei tohi pahandama hakata, sest koer seostaks seda viimase tegevusega, ehk omaniku juurde tulemisega.
Rada endiselt kaljune, palju ronimist. Vasakule jäi Fairy järv paremale ilusate siledate graniitkaljudest kallastega Goblin laht. Olime mõlemad päris kuumaks läinud, kutsik sörkis kohe järvest jooma ja lasi end õndsalt kõhuli vette. Lõuna-Ontario suur eelis, et septembri keskel vee soojus lausa kutsub sulistama. Kaalusin kas ka ise sisse hüpata aga natuke liiga madal ja libedal põhjal ei tahtnud kaugele koperdada, veidi hiljem. Istusin kaljule, võtsin seljakotist vee ja lõpetasin batooni teise pooliku. Kuts ronis seepeale veest välja ning vaatas küsivalt otsa. Juustuküpsiseid sai mõned hamba alla, eks tal ka kõht tühi. Kolme tunniga olime matkanud 11 kilti.
Laavakihtidest "trepp" samblaga kaetud
Poole kildi pärast jõudsime Rockview rajale, mis ristus portaazhi teega, seekord lääneotsas. Nats edasi viimane kõrvaltee: Dossionshing, pidada tähendama mähet kohalikus indiaani keeles nagu raja kõrval olevalt tahvlilt võis lugeda. Põhjuseks rajaäärsetes varjulisemates ja niiskemates kohtades ohtralt kasvav sammal, mida põliselanikud omal ajal mähkmena kasutasid. Neljakildise raja ajakulu eeldatavalt poolteist tundi, küllap siis jälle palju üles-alla ronimist. Mis seal ikka, jalutan selle ka läbi, eks pärast otsustan kas lähen tagasi otseteed või järve läänerannikut pidi.
Matkatee õigustas oma nime, niiskemaid ja samblaseid kohti päris palju. Seeni samas ei näinud ühtegi, üldse kipub siin Kanadas neid napilt olema, vähemalt sellel ajal ja neid metsades kus mina käin. Septembri keskpaigaks ka kõik muud söödavad metsaannid ammu otsas. Pooleteise tunni asemel käisime raja tunniga läbi, puhkepeatusi ei teinud, kuts sai vaid korra järvest joomas käia. Rockview rajale tagasi jõudes tuli otsustada, kas minna telgi juurde otsest Huroni või pikemat varem käimata läänekalda Georgian rada. Kell alles pool kaks, 16.5 kilti läbitud, pimedani aega küll. Ehkki järveäärne rada suht pikk peaks ta üsna lihtne olema. Koer ei näidanud ka mingit väsimuse märki, vett piisavalt ja kaks batooni ning juustuküpsiseid pakis järgi.
Siin oli ka majaka juurde viiv teeots, kahtlustasin seda olevatki koht, kus 14 aasta eest esimest korda lõgismadu nägime ja kus meie eelmine koer Koko kaljult vettehüppeid harrastas. Kuna kindel polnud, ei hakanud aega kulutama, hiljem blogimärkmeist selgus, et muidugi see koht. Tore olnuks samast pilti teha aga las olla. Georgian rada oli enamasti kruusapinnas, kohati siledat kaljut kuid minimaalselt kõrgustevahesid. Järve ääres hulk pisikesi lamedaid ja paljaid kaljusaari. Otsustasin ühe peal puhata, süüa ja ujumas käia. Sobiva otsimine polnudki nii kerge, sest päikese käes liiga palav ja varju pakkuvaid puid leidus üksikutel. Head sügavat ujumiskohta ei leidnudki. Pidin jälle piirduma jahutamiseks mütsi märjaks tegemisega.
Lõpuks märkasin sobivat kohta, üksik mänd pakkus järve ulatuval neemenukil varju, värskendav tuul puhus järvelt. Võtsin seljakoti seljast, veepudeli, batooni ja küpsised ning lasime hea maitsta. Nälg kustutatud lasin kaljule sirakile ja surfasin veidi netis, siin levi oli ehkki vahpeal saarel kadus. Helistasin kaasale, lobisesime veidi, ta vaeseke oli tõbiseks jäänud - hea et matkale ei saanud tulla, muidu oleks siin haige olnud.
Kokku sai lebotada ja vaateid nautida oma pool tundi enne kui uuesti jalule ajasime. Randa pidi oli põnev jalutada aga tee hulka pikem ja kutsal raskem, suundusime ikka ranna ääres metsa sees olevale ametlikule rajale. Kohati oli teine päris pirakate munakatega kaetud - küllap endine rand.
Gin Island, tagaplaanil Giants Tomb
Nüüd tundusid kilomeetrid pikemad kui enne, kella kolmeks kahe järves oleva saareni jõudes (Gin Islands) kukkus 20 kilti. Siit pole rohkem kui 5 minna. Viskasin rannale sirakile, üks väheseid kohti kus nii sajameetrine liivariba. Nüüd käin küll ujumas, põhi veidi kivine kuid ikka palju parem kui mujal. Riided seljast ja jalutasin sisse, vesi mõnusalt karastav, selline 20 kraadi kanti, ikkagi suht avavesi ja kiiremalt sügavaks minev.
2 EUR mastaabiks
Sushi muidugi jooksis järgi ja ujus päris pikalt koos minuga. Väljas kuivasin päikese ja tuule käes, kuna niisama istuda ei viitsinud jalutasin nats ringi, ilusaid lihvitud kive nähes tekkis mõte üks mälestuseks kaasa võtta. Kümmekond minutit valisin ilusaimat, milleks osutus keskel asuva pikitriibuga ovaalne ning täpiline. Suht massiivne teine kuid seljakotti mahtus ära. Koera pilgust võis välja lugeda, et kahtleb mu terves mõistuses.
Poolteist kilti juba tuttava Christian Beachini, siin sulistas vees grupp lähisida päritolu kodanikke. Ei saa mainimata jätta, et kui veel kümmekond aastat tagasi võisid üsna kindel olla, et metsas või suusamäel kohtad vaid valgenahalisi ja üksikuid asiaate siis viimasel ajal rassiline ja rahvuslik koosseis märgatavalt mitmekesistunud. Muidu poleks ju vahet aga tihtipeale osutuvad nad oluliselt valjuhäälsemateks, eriti kui suurema kambaga, kõik tahavad rääkida ja üksteisest üle karjuda. Euroopa päritolu inimestel juhtub see enamasti vaid siis kui alkot ohtralt manu. Õnneks rõhutavad rahvusparkide reeglid, et müra ei tohi teha ja tegelt on tüübid suht sõnakuulelikud kui pargivahid märkuse teevad. Tiheda paigutusega telkimisalal võib tipphooajal üsna tüütu olla.
Matk kaardil kirjas
Tagasitee telgi juurde tuttavat rada pidi, Sushi endiselt ees sörkimas. Olin tõsiselt üllatunud kui palju jaksu meie noorest penskarist kutsal on, ju minu geenid mis muud😜 Aega jäi ülegi, jalutasime mõlema kai juurest läbi ja viskasin pilgu peale, kas siinpoolsetel tee äärde jäävail tühjadel platsidel kasutamata halgusid vedelemas. Enda telgi juurde jõudes ja mobla retkejälgijat kinni vajutades olime läbinud seitsme tunni ja kaheteist minutiga 23.7 kilti, kohati suht raskel rajal. Õhtul enne magama minekut vaatasin, et päevaga kogunes 45064 sammu, teise koha vääriline tulemus peale suvist 52 tuhandest päeva.
Mao ega kala liiki ei tea
Esimese asjana andsin koerale toidu ette ja libistasin aeglaselt nautides viimase õlle. Tänu kuivadele ilmadele on lõkke tegemine naljaasi, kasetohtu, mõned kuivad raod, paar suuremat oksa ja halg või paar. Paned tule otsa ja rohkem ei pea muretsema. Endale õhtusöögiks veisepuljongi pakisupp aedviljadega, kõrvale paar kaasa koorikleiba. Siis kolm pizzataskut, mida koeraga jagasin, sest too ei taha enne oma toitu süüa kui miskit head sinna peale poetada. Suppi süües jäi silma mingi rabelemine vees. Lähemale minnes sain aru: madu püüdis kedagi rannalähedases madalas. Mobla sain just õigel ajal filmima kui krabas oma saagi hambusse ja ujus ranna äärde. Läksin lähemale uurimaks kellega tegu: väike kala, pakuks et säga maim. Teadsin, et maod konni söövad aga kalastamas nägin esimest korda.
Kuts uinus enne kui jõudsin toidu ette panna
Magustoiduks mul kringliviilud kohviga, tähtede vaatamise ajaks vein juustuküpsistega. Magama läksin alles kümne ajal, sest paadiomanikud tulid kaldale pidu panema. Nagu enne mainitud on ka valged inimesed alkoga koos õige lärmakad ja tüütud. Kuna esimene öö oli sutsu jahe siis nüüd tõmbasin õhukese fliisi selga. Kuts kippus omal algatusel telki, ega minagi kaua väljas istunud. Püüdsin küll näha virmalisi või meteoriite, sest taevas pime, kuid ei olnud ühte ega teist. Ronisin telki, ajasin kutsika magamiskotist välja ja jäin põõnama sisuliselt kohe kui pea kokkurullitud vestist patja puudutas, eks ikka kerge väsimus kontides.
Kõige rohkem ärritab iga jauravat madalalaubalist jõmmi kui tema nokut hakatakse arvustama. Eile tegid seda Trump ja Sikorski, täna torkas ka Zelenski omalt poolt: Ukrainal pole suuri jämedaid rakette, mida diktaatoritel meeldib liputada. Järgnes Kremli valuline reageering - Peskov: vene pole pabertiiger, oleme suur karu ... nüüd ei jää muud üle kui täiemahuline sõda. Vabandage väga, mis see siis seni on olnud. Paraku ei julge kremli kuri kääbus tuumanuppu niikuinii näppida, sest eks temalegi elu kallis.
Ukraina kui katsetus / globaalne hoiatus
Zelenski hoiatas, et Ukraina võib olla vaid esimene laiemas trendis:
„Ukraina on ainult esimene.“
Ta rõhutas, et kui maailmas ei suudeta peatada Vene agressiooni nüüd, siis levivad tagajärjed ka mujale.
Rahvusvaheline õigus ei toimi ilma jõu ja liitlasteta
Ta kritiseeris rahvusvaheliste institutsioonide nõrkust, öeldes, et seadustel pole tähendust, kui võimsad riigid neid ei taga:
„Ainult tugevad liidud, ainult tugevad partnerid ja ainult meie enda relvad … Turvagarantiisid ei ole, välja arvatud relvastatud sõbrad.“
Ta väitis, et globaalne julgeolek ei tohi olla privileeg üksikutele, vaid peab olema õigus kõigile.
Sõjatehnoloogia eskalatsioon: droonid, tehisintellekt ja relvastumise võidujooks
Zelenski hoiatas, et tänapäeva sõjapidamine areneb kiiresti – droonid, autonoomsed süsteemid ja tehisintellekt suurendavad riske märkimisväärselt:
„Me elame praegu läbi kõige hävitavamat relvastumise võidujooksu inimkonna ajaloos, sest seekord hõlmab see ka tehisintellekti.“
Ta tõi näiteks hiljutised droonirünnakud ja hoiatas, et tegevusetus viib veelgi ohtlikumate konfliktivormideni.
Moraalne vastutus ja kiire tegutsemise vajadus
Zelenski viitas humanitaarsusele ja moraalile, tuues välja laste röövimised, pommitamised tuumarajatiste lähedal ning tsiviilelanike kannatused.
Ta kutsus liidreid viivitamata tegutsema vene ohjeldamisel, sest hilisem kaitsmine on palju raskem ja kulukam:
„Selle sõja peatamine nüüd … on odavam kui hiljem maa-aluste lasteaedade või massiivsete punkrite ehitamine.“
Viited Trumpile, USA-le ja rahvusvahelisele hoiakule
Zelenski märkis, et USA viimased sõnumid on muutunud, kuid rõhutas järjepideva ja tugeva toetuse tähtsust:
Ta viitas oma kohtumisele president Trumpiga ja ütles: „Rahu sõltub meist kõigist.“
Samuti tuletas ta riikidele meelde, et vaikimine Vene agressiooni ees ei ole vastuvõetav.
Tahtsin kirjutada järjekordsest matkapäevast aga maailmapoliitika tuli vahele.
Esiteks õpikunäide Poola välisminister Sikorskilt kuidas tuleb kremliga suhelda:
„Me teame, et teil on täiesti ükskõik rahvusvahelisest õigusest. Te ei suuda kellegagi rahus elada. Teie haige natsionalism on lihtsalt tahtmine valitseda. Aga las see kärsatab teie ajusid, impeeriumide aeg on LÄBI. Teie oma ei tule tagasi.
„Iga Ukraina relvajõudude kangelaste käest saadetud droon (õnnistagu neid jumal), mis teid tabab, toob selle päeva lähemale.”
"See ei ole hoiatuslask, ja Poola ei blufi. NATO enam ei blufi. Teie eskaleerite, teie maksate selle eest. Enam pole kannatust ega illusioone. Poola ei ole see riik, kelleks meid peate. Sel korral lööme vastu, nagu oleme seda teinud ka varem palju kordi ajaloos venemaaga suheldes."
Kõne täispikkuses allolevas videos.
Teine märkimistväärt kõne muidugi Trumpi poolt. Tüüp rääkis talle eraldatud 15 minuti asemel üle 50. Tüüpiline segapuder, mille täispikkuses kuulamine oleks tõeline piin. Kuna ma selle eest makstud ei saa, lasen teistel kuulata ja loen AI kokkuvõtet enam-vähem usaldusväärsetest allikatest (suuremad uudisteagentuurid), mida teiegagi jagan. Ilmselt olid ka paljud delegaadid segaduses, on tegu irooniaga või mõtleb maailma võimsaima riigi juht päriselt seda mida suust välja ajab. Mitmed tegid selfisid Trump tagaplaanil. Samas kui 5 aasta eest naerdi Trumpi üle siis seekord pigem tegu shokeeritud vaikusega.
Huvitav kas teleprompteri rike oli meelega organiseeritud lootuses, et Trump ajab kõik totaalselt segi. Igatahes seda ei juhtunud, ehkki mitmed punktid panid inimesi silmi pööritama samas kui teised olid poliitiliselt ebakorrektsed kuid valusalt tõesed. Lisaks muidugi hulk pärle, millest eredaim ehk immigratsiooniteemaline ähvardus Euroopa riikidele: te lähete põrgusse. Huvi korral leiate ise netist kergelt kogu kõne teksti või videosalvestuse, järgnevad põhipunktid:
Põhipunktid
Kriitika ÜRO ja globaalsete institutsioonide aadressil
Trump ütles, et ÜRO on täis “tühje sõnu” ega täida oma potentsiaali. Tema sõnul ei järgne tugevatele avaldustele sageli tegusid.
Ta süüdistas ka organisatsioone nagu WHO ebaefektiivsuses ja märkis, et USA on lõpetanud toetuse paljudele ÜRO asutustele.
Immigratsioon ja piirid
Trump nimetas kontrollimatut migratsiooni kriisiks. Ta kutsus riike üles sulgema oma piirid ja välja saatma välismaalased, öeldes, et migratsioon “rikub” riike.
Ta kritiseeris Euroopa migratsioonipoliitikat ja poliitilist korrektsust, mis tema sõnul nõrgestavad rahvusriike.
Venemaa ja Ukraina
Trump hoiatas, et kehtestab Venemaale uued tugevad tollimaksud, kui see ei nõustu rahulepinguga. Samuti kutsus ta liitlasi üles majandussurvet suurendama.
Ta kritiseeris Euroopa riike Vene energia ostmise pärast hoolimata sõjast Ukrainas.
Kliimamuutused ja energiapoliitika
Trump lükkas tagasi kliimapoliitika, öeldes, et heitkoguste vähendamise meetmed on majandustele kahjulikud.
Ta rõhutas, et USA-l on suurimad nafta-, gaasi- ja kivisöevarud ning kiitis fossiilkütuste tootmist.
Palestiina riiklus / Gaza konflikt
Trump lükkas tagasi Palestiina riikluse tunnustamise, nimetades seda Hamasile tasuks.
Ta nõudis Gaza pantvangide viivitamatut vabastamist ja kutsus üles rahuläbirääkimistele.
“America First” ja USA suveräänsus
Trump rõhutas USA tugevust: armee, piirid, majandus.
Ta kutsus riike üles eelistama rahvuslikku suveräänsust globaalsele maailmakorrale.
🔊 Märkimisväärsed tsitaadid
“Mis on ÜRO mõte? … kõik, mida nad paistavad tegevat, on kirjutada väga tugevalt sõnastatud kiri ja siis seda mitte kunagi järgida. Need on tühjad sõnad … tühjad sõnad ei lõpeta sõda.”
“Teie riigid lähevad kuradile.” (migratsiooni ja energiapoliitika mõjude kohta Euroopas)
“Kui Venemaa ei ole valmis sõja lõpetamiseks kokkulepet tegema, on Ameerika Ühendriigid täielikult valmis kehtestama laiaulatuslikke ja võimsaid tollimakse.”
Esimese kolme punktiga olen teatud reservatsioonidega laias laastus nõus, ehkki mitte esitlusviisiga.
ÜRO on ebaefektiivne büriokraatia nagu ka EL.
Immigratsioon praegusel kujul pole jätkusuutlik ning peaks olema palju rangemalt reguleeritud. Eriti oluline sellega kaasneva kuritegevuse väljajuurimine.
Ukraina puhul on mul tõsine kahtlus, et (igati õigustatud kuid ebarealistlik) nõue Ungarile ja Slovakkiale vene nafta ostmise lõpetamiseks on tegelikult Trumpi hea põhjenduse otsimine venele sanktsioonide mitte rakendamiseks. Siinkohal tasub tema sõnastust tähele panna. Hilisem kohtumine Zelenskiga sujus üle ootuste libedalt kuid Trumpi avaldusi ei maksa liiga tõsiselt võtta, ta ju muudab neid pidevalt ja väga kiiresti. ÜRO'd kritiseeris teravalt ja mõni tund hiljem teatas, et toetab 100%.
Neljanda kliimateemalisega pole nõus, et tegu vandenõuga ja kliimamuutus pole inimtekkeline. Samas pole kahtlustki, et fossiilkütuste kasutamine veel veidi aega odavam, no kuni kliimamuutused nii kardinaalsed, et planeedi elamisväärilisena hoidmine metsikuid pingutusi ja raha neelama hakkab. Selleks ajaks aga nii Trump kui praegune keskealiste põlvkond maamunalt kadunud - ehk siis võõras mure.
Viienda Palestiina küsimuse koha pealt ei viitsi sõna võtta, piinlik tunnistada, aga ei paku huvi kuna palju hulka olulisemaid ja otseselt puudutavaid teemasid.
Sama USA tugevuse teemalise ärplemisega. Tegelikkuses on ju olukord vastupidine: USA suhteline majanduslik ja sõjaline võimsus on juba aastakümneid järjekindlalt vähenenud ehkki momendil USofA veel vaieldamatult esikohal. Küsimus kui kauaks, eriti Trumpi majanduspoliitilisi käike vaadates.
Kas sellest jututoast ka mingit kasu tõuseb ... julgen sügavalt kahelda. Aeg-ajalt imesid siiski juhtub. Kui Trump suudaks ellu viia mainitud Ukraina suveräänsuse taastamise rahvusvahelistes piirides annan talle kõik patud andeks. Seda muret vist siiski pole, sest tõrvatilgana jäi kõrvu presidendi lause, et konflikt oleks pidanud olema vaid mõnepäevane naabrite tüli mitte venima pikaks sõjaks. Mulle kostis kui kahetsus, miks Ukraina ei võinud alla anda nagu Austria omal ajal vaid hakkas vastu nagu Soome. Trumpi soovitus vene lennukid NATO õhuruumi sisenemisel alla lasta ilus kuulata, enne ei usu kui teod järgnevad.
