Beausoleil: läksin metsa saarele.

Beausoleil Island

Septembrikuus käime tavaliselt kohalikus looduses lühipuhkusel. Viimastel aastatel pole lapsed kampa löönud ja ka kaasa ei saa pikemaid pingutustnõudvaid jalgsimatku kaasa teha. Seega koosneb matkaseltskond minust ja Sushi nimelisest koerast. Kutsaga on küll omad väljakutsed kuid iga kell eelistan koos temaga minna, koer on ikkagi inimese parim sõber. No ja Sushi täiega fännab neid looduspuhkusi, niipea kui matkavarustust hakkan üles tooma muutub ärevaks ning hoiab silma peal, et ma jumala pärast teda maha ei unustaks. Ses suhtes kadund Kokoga sama maitsega. Õnneks on tegu väikese usaldava koeraga, kes vett ei karda, teda saab edukalt süsta minu põlvede vahele paigutada. Kahe koeraga veematka puhul pidime kanuu võtma, muidu kuidagi ei mahuks ehkki teoreetiliselt võiks ka kahekohaline süst sobida. Süsta eelis on oluliselt parem tuuletaluvus, kanuuga kõrge parda tõttu vähegi tugevama tuulega üle lageda vee ei lähe.

Eelmine reede tööl ilmaennustust vaadates jäi silma selleks nädalaks lubatud soodsad olud: päevatemperatuurid 20 ja 25 plusskraadi vahel (öösel 12-17), enamasti päikesepaiste, ei vihmatilkagi. Sihukest ilma ei saa lasta raisku minna. Kõigepealt helistasin kaasale kas tuleks kaasa, talle ei sobinud mitmel asjaolul, seega võisin ajakava puhul vaid endaga arvestada. Enne kui otsusatsin kuhu minna, küsisin ülemuselt järgmise nädala alguse vabaks ja lisasin, et kui neljapäeval tööle ei ilmu siis kas on mind karu nahka pannud või lihtsalt liiga tore, otsustasin koha peal pikendada. Eelnevaga avaldub üks mu töökoha suurtest plussidest: vabade päevade võtmine minimaalse etteteatamise või isegi takkajärgi mainimisega.

Nüüd oli aeg mõtlema hakata kuhu ja kuidas seekord minna. Eelistan käia ametlikes loodusparkides, mitte päris ürgmetsas, ehkki Canadas võib riigimaal igaüks ringi hulkuda. Matkaradadel liikumine oluliselt lihtsam ja soovi korral võid ka seal rajalt kõrvale minna. Oma kogemusest tean: otse ürgmetsast läbiminek uskumatult vaevarikas, ainus mõistlik kulgemine loomaradu pidi. Septembri keskel tavaliselt kõigis loodusparkides vabu telgiplatse, lihtsalt vaja liisk langetada kuhu seekord. Jalgsimatk vaevalisem, kuna kõik eluks vajamineva pead seljas kaasas tassima. Süsta või kanuuga kannab vesi, ise pead vaid edasi lükkama. Viimased aastad olen süstaga käinud, mugavaks läinud mis muud. Veesõiduvahendi valimine piirab parkide arvu kuid samas annab palju avarama võimaluse sobivaks liikumiseks, Ontario põhjaosa meenuatb vägagi Soome-Rootsi järvede piirkonda, siin järved lihtsalt suuremad ja metsikut maad rohkem.

French River käisin üleeelmine aasta, tore aga tahaks miskit uut. Killarneys käisin eelmine aasta, see nii suur, et uusi marsruute leiab alati. Veerandi Eesti pindalaga lõputu hulga võimalustega Algonquini vastu muidugi ei saa. Kaarti ekraanil piideldes jäi silm Beausoleil Islandi peale, kus käisin viimati laste ja Kokoga 2011 augustis. Kel huvi siis tollest korrast on ka lausa viis blogipostitust. Meelde jäänud äge loodus: kaljud, ürgmets, liivarannad. Saar on suht väike 10 kilti pikk ja poolteist kilti lai, vaid põhjas nõks üle 3 kildi. Nagu võite isegi ülaloleva kaardi põhjal veenduda meenutab rikutud mõtteviisiga inimesele kuju poolest organit, mida kunstnikukalduvustega kodanikud peldikute seintele võõpavad😜 Saare väiksus annab telgitamiseelise: võid ilma iga päev telki kokku-lahti pakkimata kogu aja ühes kohas olla ja ikka jõuad matkata igale poole.

Mõeldud tehtud, Beausoleilile läheme. Laupäeval vaja matkakraam kokku panna, toit poest osta ja netis telgiplats kinni panna. Vaatamata ilusale ilmale olid enamus telgitamisplatse tühjad, mis tekitas probleemi: tahad ju parima leida. Eelistused järjekorras: otse järve ääres, võimalikult eraldatud, vetsust eemal, ... kaardi uurimisel tundus koht numbriga 21 igati sobiv ja ka vaba (eelmine kord oli #30). Broneerisin telgiplatsi 4 päevaks, mis tähendab 3 öö eest maksmist - kõik kokku nats alla soti, kus sa mujal nii soodsalt ööbimist saad kui riigimets välja jätta.

Laupäeva hommikul enne tööd korjasin matkavarustuse kokku ja tassisin üles ukse juurde, kutsik muutus ärevaks. Otsustamisel, mida võtta, mida jätta aitas palju kaasa kahe aasta eest tehtud blogipostitus, kus olin pildistanud kogu varustuse ja toidu - seekord matk sama pikk ja samuti süstaga. Päeval käisin töö juurest poes, ostsin veidi toitu juurde ning liitrise pakiveini. Õhtul laual toitu kombineerides sain aru, et jälle liiga palju ja praakisin osa välja. Seekord ei suutnud ära öelda kaasa valmistatud kringlist, pole just matkatoit kuid nii maitsev hommikul kohvi kõrvale võrra. Lisaks kaasa seemneleiva pätsikesed ja küpsetasin pizzataskuid. Eelnimetatud täitsid kaks jäätisetopsi, tavamatkal sihukest luksust nagu ka veinipakki ei saa lubada, kes see jaksaks seljas vedada. Juustust (mille tõin tagasi) ja küpsisepakkidest rääkimata. Kartulipuder on tegelt pakisupi ja kaerahelveste kõrval kergeim, väikseim, mugavaim ja maitsvaim toit. Laialilaotatud kraami vaadates oli raske uskuda, et kõik pisikesse süsta ära mahub, aga mahub nagu kogemusest tean.

Süstamatka puhul avastanud, et toidu pakkimiseks parimad plastikust veekindlad konteinerid (1.5-2 liitrised jäätisetopsid sobivad). Süsta täis seljakotti ei topi, ja vesi tuleb põhja nii või teisiti. Pisikesed karbid saab taga olevasse pagasisse luugi kaudu toppida ja sobivalt laiali sättida, tühi seljakott kõige peale. Telk ja madrats lähevad istme taha, ujumisvest toetab samuti seljatagant mugavalt. Veekindlates kottides magamiskott ja riided süsta ninas, koer oma vestiga jalge vahel. Veepudel peab käepärast olema, kaart istme vahel ja mobla ning olulised asjad kõhukotis, hea mugav iga moment pildistamiseks või kaardi vaatamiseks haarata. Ses suhtes on tegu tsiviliseeritud piirkonnaga, et moblalevi katab praktiliselt kogu saare ja ümbruse. Igaks juhuks laadisin kaardi moblasse, siis ei sõltu GPS'ga asukohamääramine levist.

Pühapäeval väga varakult ei ajanud end üles, sest liiklus normaalne ka hiljem välja sõites. Mobla laadima, akupakk kaasa, pulsikellad käele. Jõin kohvi, jalutasin koera, pakkisin süsta ja asjad autosse ning oligi aeg sõitma hakata. Koer mu kõrval esiistmel süsta all tunneb end päris mugavalt.