 |
| Piisab vaid mõtlemisest ja saad mis iganes tahad, äraütlemata mõnus ... või hoopis igav ja tüütu? |
Tehisaru negatiivsete "maailmalõpu" stsenaariumide puhul on tavaliselt teemaks ühel või teisel viisil inimeste kontrolli alt väljuv superintellekt, kes kas eesmärgipäraselt või kogemata inimkonna hävitab. Nende meeste jutuajamises pöörati põhitähelepanu hoopiski positiivsele stsenaariumile - olukorrale kus supertehisaru lahendab kõik inimkonna ees seisvad probleemid ... ja sellises ideaalmaastikus võimalikult varitsevatele ohtudele.
Kõik me blogijad oleme seda kogenud: istud pühapäeva õhtul arvuti taha, sul on vaja kirjutada see üks "geniaalne" postitus, aga ainus, mida suudad genereerida, on raskekujuline prokrastineerimine. Ja siis mõtled: "Oh, kui vaid tehisintellekt lahendaks kõik mu probleemid. Siis saaksin lõpuks ometi päriselt elada!"
Nick Bostrom on veetnud palju aega mõtiskledes, kas superintellekt meid üldse alles jätab. Ta pakkus välja mõiste "süvautoopia" (Deep Utopia) - maailm, kus tehisintellekt on lahendanud kõik inimkonna probleemid – haigused, vaesuse, nälja ja ilmselt ka selle, millal peaks pesu pesema või koera jalutama.
Kõlab nagu paradiis, mis utoopia peakski olema. Aga on üks "aga". Bostromi sõnul võib see paradiis olla eksistentsiaalne õudusunenägu. Talle tundub, et inimene on loodud kannatama, või vähemalt pingutama. Esimesel pilgul mulle küll ei tundu ... aga lähemalt uurides on Bostromi vaatenurgal point.
1. Eesmärgitu "Liivakasti" - režiim
Praegu on elu nagu keeruline RPG-mäng: inimesel on vaja tööl käia, et süüa osta, ja süüa, et mitte ära surra. See on tüütu, aga see on tegevus. Süvautoopias on kõik lahendatud. Ärkad hommikul üles ja tehisintellekt on juba su hommikusöögi valmistanud, su blogipostituse kirjutanud ja su pangakonto täitnud, kui raha üldse peaks eksisteerima.
Mis sul üle jääb? Ainult "vaba aeg". Aga vaba aeg ilma eesmärgita muutub kiiresti vabaks ajaks, kui lihtsalt vahid lakke ja mõtled, miks sa üldse eksisteerid. See on nagu mängida "The Sims" mängu, kus oled sisestanud koodi "motherlode" ja nüüd on sul nii palju raha, et mängul pole enam mingit mõtet.
2. "Ma teen seda paremini" – ütles robot
Kujuta ette, et oled maalikunstnik. Töötad aastaid, et tabada valguse mängu lõuendil. Ja siis tuleb superintellekt, kes loob sekundiga 10000 maali, mis on tehniliselt täiuslikumad, emotsionaalselt sügavamad ja müüvad oksjonitel kallimalt kui kogu sinu suguvõsa pärand on väärt.
Süvautoopias oleme me kõik ... keskmised. Või noh, tegelikult me oleme kõik täiesti ebaolulised. Egot võib turgutada teadmine, et meie koer on ikka veel nummi, ja kiisu nurrumine nauditav. Intellektuaalses ja loomingulises mõttes oleme paraku nagu lapsed, kes joonistavad kriitidega asfaldile, samal ajal kui AI ehitab kvantfüüsika printsiipidel põhinevaid kosmoselaevu.
3. "Headus" võib olla hirmutav
Bostrom hoiatab, et tehisintellekt võib olla liiga hea. Kui palume AI-l end õnnelikuks teha võib ta järeldada, et kõige efektiivsem viis õnne maksimeerimiseks on ühendada meie ajju elektroodid, mis stimuleerivad naudingukeskust 24/7.
Kas see on utoopia? Tehniliselt jah. Kas me tahame olla püsivas uimas nagu õnnelikud laborirotid või narkarid? Tõenäoliselt mitte. Aga kui pole enam valikuvõimalusi, sest AI on "optimeerinud" meie elu perfektsuse tasemele, siis kes meid päästab?
4. Stagnatsioon – mugavuse vangla
Kui sa oled juba tipus ja sul pole ühtegi probleemi lahendada, siis kuhu sa liigud? Mitte kuhugi. Süvautoopia oht on selles, et me muutume staatiliseks. Ühiskond, kus pole konflikte, pole ka ideid. Me jääme mugavuse vangi, kus areng on peatunud, sest "paremat" pole enam võimalik saavutada.
Kokkuvõtteks
Tehisintellekt on tulnud et jääda, aga äkki lihtsalt inimene pole veel ("positiivse" stsenaariumi puhul) valmis kõigiks mugavuseks ja kohustusteta eluks, mida ta suudab pakkuda. Võib-olla on tegelikult "must töö" ja "elulised probleemid", mille üle pidevalt kurdame, meie elu koos hoidvaks liimiks.
Kui kõik on lahendatud, siis ainus, mis meil üle jääb, on küsimus: "Ja mis nüüd?"
On see küsimus ehk hirmutavam kui ükskõik milline tehisintellekti risk, või mis teie arvate?
Kas vahetaksid oma argimured "süvautoopia" vastu, kus kõik on tehtud, aga sul pole midagi teha?
Ilmselt ikkagi mitte, ainult need lihtsamad võiksid tema poolt tehtud olla. Kardetavasti, kuna inimene on loomult mölakas (vähemalt paljud on, vt. ajaloos ringi) ja kui pole vaja enam midagi teha ega millelegi mõelda, siis hakkavad inimesed igavusest üksteist tapma näiteks, või piinama või igats muid ilgusi tegema. Välja arvatud juhul, kui meil pole ajus elektroode, mis hirmuteod ära hoiavad.
ReplyDeletema tahan natuke tähte närida. Emotsionaalne sügavus tähendab seda, et kunstnik on omaenda emotsionaalsetest kogemustest nii hea mõistmise saanud ja seda nii hästi jaganud, et publikul tekib omakorda iseendast ja teistest inimestest sügavam teadmine. St tegemist on suhtlusaktiga, kus jagatakse emotsionaalset, olemuselt kehalist kogemust. Hüpoteetilisel tehisintellektil pole emotsionaalset kogemust, mida jagada. Isegi kui tal õnnestub seda hästi simuleerida, on ka publikul endal suhtlusakti õnnestumiseks mingeid allkogemusi vaja, mida teos saaks mõtestada, ja passiivselt hõljuval publikul on ka nendest vajaka.
ReplyDeleteLihtsustatult saaks öelda, et on vaja olla kannatanud, et aidata teistel, kes on samuti kannatanud, seda mõtestada. Selles hüpoteetilises utoopias pole seda kumbki pool.
Kõik me blogijad oleme seda kogenud: istud pühapäeva õhtul arvuti taha, sul on vaja kirjutada see üks "geniaalne" postitus, aga ainus, mida suudad genereerida, on raskekujuline prokrastineerimine. Ja siis mõtled: "Oh, kui vaid tehisintellekt lahendaks kõik mu probleemid. Siis saaksin lõpuks ometi päriselt elada!" -
ausalt, ei ole. Alustades sellest, et ma ei hakka blogima selleks, et olla postitanud, vaid sellepärast, et miski nõuab minu sees kirjutamist. Ja siis ma kas lasen, nagu torust tuleb, või võtan algsed sõnad ja mätsin veel igatpidi ringi, kuni tundub, et sai parasjagu. See on nagu mäng. Õnnestumine ei tähenda esimeses järjekorras mitte "geniaalset blogipostitust", vaid seda, et peas tekib eriliselt mõnus surin.
Jah, mina ka pole kogenud. Kirjutan postituse siis, kui tekib tahtmine, soov ja vajadus.
DeleteJa siis tuleb AI ja teeb su eest sporti ning joob õlut ...kuidas sa ennast tunneksid? Sest arvamus, et tehisaju hakkab loojaks ning me oleksime siis jube õnnelikud on täpselt samasse auku.
ReplyDeleteOeh...
Ma just sedasama tahtsin öelda. Et kas sa oleksid rahul, kui su jooksuringid teeks sinu asemel AI? Ja su kiirusrekordid oleksid AI nimel? Kui suusamäele poleks mõtet minna, sest AI suusatab ju niikuinii paremini ja milleks siis pingutada, pingutus on ju mõttetu?
DeleteOot-oot, Tomi jutt on ju ebameeldivatest asjadest, kas pole? Huvitav, kui erinevalt asju loeme ja näeme. Tom oma kokkuvõttes ju üsna selgelt sedastabki - ja mina olen sama meelt - et pikalt roosamannas sulpida ei suuda. Blogipostituse näide paraku pole just õnnestunuim, sest blogitakse ju vist ikka siis, kui teisiti ei saa.
DeleteKas Tomi jaoks on toodud näited - hommikusöögi valmistamine, blogipostituse kirjutamine ja maalimine - vaikimisi ebameeldivad tegevused?
DeleteMa sain Tomi jutust aru nii, et ta tervitab heameelega AI tegutsemist mh tüütute asjade kallal, mis lubaks rohkem puhata ja mängida. Poleks osanud selle peale tulla, et õllejoomine ja suusatamine mängu tuua. Kuidagi kreeni kiskusid need pakutud näited. Muud midagi.
DeleteLugesin veelkord postituse läbi, sest 1) hilja ja pea väsinud, ei haara hoobilt midagi, 2) kuidagi kohmetuks teeb : hakata omi arusaami Tomi mõtetest lahti harutama? OK. Hommikusöögitegemise näide on minu jaoks üsna neutraalne : kui keegi valmis sätib, väga kena, ei pea sellele aega kulutama, kui tahaks näiteks hoopis kaasblogijate loomingusse süveneda. Aga et oleks eos ebameeldiv, seda kindlasti mitte.
DeleteMa olin mõned ajad tagasi pikalt haige ja väga vähese jõudlusega. Ehk tegin peamiselt seda, mida tahtsin. Väga kiiresti tuli kätte igav liiv ja tühi väli.
Küsimus oli selles, kas inimkond on loodud kannatama või vähemalt pingutama? See tähendab, kas pingutus annab inimese elule mõtte ja väärtuse ja naudingu? Suusatamine ja üldse igasugune sport on pingutus. Kunsti tegemine on tihtipeale pingutus. Hommikusöögimenüü koostamine ja toiduvalmistamine on ka teinekord pingutus, mille AI võiks vabalt ära teha ja ma saaksin siis nautida... mida? Seda, et ma ise ei ole mitte midagi saavutanud? Kui koera jalutamise graafiku koostab ka AI, milleks ma oma aju siis üldse kasutan? Iga saavutus sisaldab eneses suuremat või väiksemat pingutust, mis muudab selle saavutuse väärtuslikuks.
DeleteAusalt, ma läheks sirgelt hulluks, kui mul ei oleks võimalik ise oma peaga asju välja mõelda ja ise oma kätega neid valmis teha.
Kas kannatusel on mõte, sellele ma ei oska vastata. Võimalik, et teatud piirini kannatus on vajalik selleks, et inimeses saaks üldse tekkida kaastunne, teiste inimeste mõistmine, aga ka heaolutunne, sest kasvõi väike hetkeline kannatus loob kontrastse raami, mis aitab heaolu paremini tajuda. Inimene, kes ei ole iial elus kannatust tundnud, ei ole ei varvast kivi vastu löönud ega lemmiklooma surma pärast kurvastusest nutnud, on poolik.
Pingutus on mu arust küll hädavajalik, et inimest üldse elus ja mõistuse juures hoida. Niisama hõljuda ja vegeteerida, nii et absoluutselt kõik on sinu eest ära tehtud - no millel siis üldse veel mõtet oleks? Selleks, et inimene oleks terve ja tegutsemisvõimeline, peab ta olema liikumises. Ja mitte ainult füüsiliselt vaid ka vaimselt. Anna kõik vaimutöö AI-le ja vaata, mis su ajuga edasi saab. Seda katset pole vaja enda peal korraldama hakatagi, iga psühhiaater (ja kasvõi perearst) võib sulle rääkida koledaid lugusid, mis saab inimesest, kes igasugusest vaimsest gümnastikast täiesti loobub.
Lendav, mulle tundub, et sinu viimane lõik ja postituse postulaat 1. Eesmärgitu "Liivakasti" - režiim on ju enam-vähem samast mõttest kantud.
DeleteJah, on. Tahtsin selle lihtsalt oma sõnadega välja kirjutada vastuseks Tomi viimasele küsimusele: "Kas vahetaksid oma argimured "süvautoopia" vastu, kus kõik on tehtud, aga sul pole midagi teha?". Ei vahetaks, see seisund tundub mulle pigem põrguna.
DeleteAI hangib kauandusvõrgust MULLE sobiva spordivarustuse ja hoolitseb kylmkapi täidetuse eest, minu asi on ainult puid lõig..., tähendab, joosta ja õlut juua.
DeleteTeate ikka, kui ropp on suur osa tööajast riistu hooldada, hankida, asendada, parandada, kurat, ja söögitegemisega peab ka tegelema? Just praegu, just täna olen sellega hädas, sest suvepoolaastal on tegemist palju, aga lähikonnast pole piisava intellektitasemega abijõude kuskilt võtta. Paraku, muinasjutte ma ei harrasta, AI ressursikulu ning mistahes asjalikuma rakenduse tavakodanikule kättesaamatu hind tähendab, et meie teiega oleme parim mõistus oma hektaril.
Deletetuletagem ka meelde, et selliste tüütute füüsiliste asjade jaoks ei piisaks kui tahes targast mõistusest, olgu ta bioloogiline või tehis, vaja on käegakatsutavaid ressursse, energiat ja füüsilist tööd.
Deletehästi suur osa sellest diskursusest ignoreerib minu arust maa peale tagasi kiskuvat materiaalsust. umbes nagu gravitatsiooni ületamine ja lõpmatu energiaallikas (ilma liigse jääksoojuseta) oleks puhtalt leidlikkuse taga kinni, mitte füüsikaseaduste.
Deleteühesõnaga, ateistide unistus jumalast, kes saaks puhtalt tahtmisega füüsikaseadusi muuta ja nipsust mateeriat välja võluda..
Minu arvates me olemegi ja elame simulatsioonis ning "mängija" üritab seda pidevalt paremaks muuta :) Kumb oli enne - kas informatsioon või aine? Kas info alusel pandi aatomitest kokku aine või aatomid andsid "mängijale" info aine kohta? Kas simulatsioone on üks või lõputult? Aga "mängijaid"?
ReplyDeleteMitme maailma ja simulatsiooniteooria kombinatsioon. Ja pole võimalik tõestada, kas see võiks olla nii või mitte. Äkki suudab AI välja mõelda universumit (ja iseennast) äraseletava teooria.
DeleteMINUL ja ei ole midagi teha???
ReplyDeleteMinu aju protsessib 24/7, isegi siis, kui magan, unenägusid näen rohkem ja värvilisemaid kui "normaalseks" peetakse. Ideid, töid ja tegemisi on juba praegu järjekorras 100 aasta jaoks, ainus probleem on omaenda jõudlus. Kui "keegi" suudab lahendada ressursside ja tehnika kysimuse, siis ausõna, piiriks on ainult kosmos ja minu eluiga.
"Tehisintellekt on tulnud et jääda, aga äkki lihtsalt inimene pole veel ("positiivse" stsenaariumi puhul) valmis kõigiks mugavuseks ja kohustusteta eluks, mida ta suudab pakkuda. Võib-olla on tegelikult "must töö" ja "elulised probleemid", mille üle pidevalt kurdame, meie elu koos hoidvaks liimiks."
ReplyDeleteMa tooks võrdluse immuunsüsteemiga. Kui sellele ei anta piisavalt tööd (st laps kasvab üles näiteks liiga steriilses keskkonnas), siis läheb immuunsüsteem lolliks. Tekivad allergiad ja autoimmuunhaigused, immuunsüsteem hakkab inimest ennast hävitama. Sama lugu üldse inimesega tervikuna - aju on loodud mõtlema ja probleeme lahendama, keha on loodud liikuma. Kui ajul ei ole ühtegi probleemi lahendada, siis ta hakkab neid ise leiutama. See häda ei avaldu kõigil inimestel ühtemoodi, aga me kõik tunneme mõndagi inimest, kelle kohta võiks öelda "liiga heast elust lolliks läinud". Anna kõik elulised asjad AI lahendada ja sa näed, et inimene ei tule niisama mõnulemisega pikalt toime, elevuse ülalhoidmiseks hakatakse kas veel rohkem sõdu pidama või midagi veel jaburamat.
Teisest kyljest, kui organismil on liiga palju tööd, stressi, kurnatust, valu jne jne, siis hakkavad erinevad organid endid ise hävitama. Autoimmuunhaiguste vallandumisel v kulul on oluline osa keskkonnamõjudel. Ehk kesktee peab olema seal kuskil elusolendile sobivas, teda tervena, aga tegusana hoidvas kohas.
DeleteTäpselt nii. Tervena, aga kindlasti tegusana. Kõike parasjagu. Nii puremist vajavaid pähkleid kui eduelamust kui puhkeaega.
DeleteMida? "Kõik me blogijad oleme seda kogenud: istud pühapäeva õhtul arvuti taha, sul on vaja kirjutada see üks "geniaalne" postitus, aga ainus, mida suudad genereerida, on raskekujuline prokrastineerimine. Ja siis mõtled: "Oh, kui vaid tehisintellekt lahendaks kõik mu probleemid. Siis saaksin lõpuks ometi päriselt elada!"" -
ReplyDeleteEi. Kujutad sa ette, mulle meeldib oma blogi ise kirjutada. Nii et paluks selle "kõik" sealt ära jätta. Räägi enda eest.