Süvautoopia - igav ja tüütu?

Piisab vaid mõtlemisest ja saad mis iganes tahad,
äraütlemata mõnus ... või hoopis igav ja tüütu?

Vaatasin äsja Maailma Teadusfestivalil toimunud Brian Greene ja Nick Bostromi vestlust utoopilise tulevikuühiskonna teemal. Kes ei tea siis Brian Greene on üks juhtivaid eksperte supersümmeetria, stringi teooria ja kvantgravitatsiooni alal. Nick Bostromi (Niklas Boström) tegevusaladeks tehisaru filosoofia ja eetika uurimine ning futuroloogia. Ehk siis tegu pole tavaliste külapoe taga "Sarvikut" kummutades maailma probleeme lahendavate tüüpidega.

Tehisaru negatiivsete "maailmalõpu" stsenaariumide puhul on tavaliselt teemaks ühel või teisel viisil inimeste kontrolli alt väljuv superintellekt, kes kas eesmärgipäraselt või kogemata inimkonna hävitab. Nende meeste jutuajamises pöörati põhitähelepanu hoopiski positiivsele stsenaariumile - olukorrale kus supertehisaru lahendab kõik inimkonna ees seisvad probleemid ... ja sellises ideaalmaastikus võimalikult varitsevatele ohtudele.

Kõik me blogijad oleme seda kogenud: istud pühapäeva õhtul arvuti taha, sul on vaja kirjutada see üks "geniaalne" postitus, aga ainus, mida suudad genereerida, on raskekujuline prokrastineerimine. Ja siis mõtled: "Oh, kui vaid tehisintellekt lahendaks kõik mu probleemid. Siis saaksin lõpuks ometi päriselt elada!"

Nick Bostrom on veetnud palju aega mõtiskledes, kas superintellekt meid üldse alles jätab. Ta pakkus välja mõiste "süvautoopia" (Deep Utopia) - maailm, kus tehisintellekt on lahendanud kõik inimkonna probleemid – haigused, vaesuse, nälja ja ilmselt ka selle, millal peaks pesu pesema või koera jalutama.

Kõlab nagu paradiis, mis utoopia peakski olema. Aga on üks "aga". Bostromi sõnul võib see paradiis olla eksistentsiaalne õudusunenägu. Talle tundub, et inimene on loodud kannatama, või vähemalt pingutama. Esimesel pilgul mulle küll ei tundu ... aga lähemalt uurides on Bostromi vaatenurgal point.

1. Eesmärgitu "Liivakasti" - režiim

Praegu on elu nagu keeruline RPG-mäng: inimesel on vaja tööl käia, et süüa osta, ja süüa, et mitte ära surra. See on tüütu, aga see on tegevus. Süvautoopias on kõik lahendatud. Ärkad hommikul üles ja tehisintellekt on juba su hommikusöögi valmistanud, su blogipostituse kirjutanud ja su pangakonto täitnud, kui raha üldse peaks eksisteerima.

Mis sul üle jääb? Ainult "vaba aeg". Aga vaba aeg ilma eesmärgita muutub kiiresti vabaks ajaks, kui lihtsalt vahid lakke ja mõtled, miks sa üldse eksisteerid. See on nagu mängida "The Sims" mängu, kus oled sisestanud koodi "motherlode" ja nüüd on sul nii palju raha, et mängul pole enam mingit mõtet.

2. "Ma teen seda paremini" – ütles robot

Kujuta ette, et oled maalikunstnik. Töötad aastaid, et tabada valguse mängu lõuendil. Ja siis tuleb superintellekt, kes loob sekundiga 10000 maali, mis on tehniliselt täiuslikumad, emotsionaalselt sügavamad ja müüvad oksjonitel kallimalt kui kogu sinu suguvõsa pärand on väärt.

Süvautoopias oleme me kõik ... keskmised. Või noh, tegelikult me oleme kõik täiesti ebaolulised. Egot võib turgutada teadmine, et meie koer on ikka veel nummi, ja kiisu nurrumine nauditav. Intellektuaalses ja loomingulises mõttes oleme paraku nagu lapsed, kes joonistavad kriitidega asfaldile, samal ajal kui AI ehitab kvantfüüsika printsiipidel põhinevaid kosmoselaevu.

3. "Headus" võib olla hirmutav

Bostrom hoiatab, et tehisintellekt võib olla liiga hea. Kui palume AI-l end õnnelikuks teha võib ta järeldada, et kõige efektiivsem viis õnne maksimeerimiseks on ühendada meie ajju elektroodid, mis stimuleerivad naudingukeskust 24/7.

Kas see on utoopia? Tehniliselt jah. Kas me tahame olla püsivas uimas nagu õnnelikud laborirotid või narkarid? Tõenäoliselt mitte. Aga kui pole enam valikuvõimalusi, sest AI on "optimeerinud" meie elu perfektsuse tasemele, siis kes meid päästab?

4. Stagnatsioon – mugavuse vangla

Kui sa oled juba tipus ja sul pole ühtegi probleemi lahendada, siis kuhu sa liigud? Mitte kuhugi. Süvautoopia oht on selles, et me muutume staatiliseks. Ühiskond, kus pole konflikte, pole ka ideid. Me jääme mugavuse vangi, kus areng on peatunud, sest "paremat" pole enam võimalik saavutada.

Kokkuvõtteks

Tehisintellekt on tulnud et jääda, aga äkki lihtsalt inimene pole veel ("positiivse" stsenaariumi puhul) valmis kõigiks mugavuseks ja kohustusteta eluks, mida ta suudab pakkuda. Võib-olla on tegelikult "must töö" ja "elulised probleemid", mille üle pidevalt kurdame, meie elu koos hoidvaks liimiks.

Kui kõik on lahendatud, siis ainus, mis meil üle jääb, on küsimus: "Ja mis nüüd?"

On see küsimus ehk hirmutavam kui ükskõik milline tehisintellekti risk, või mis teie arvate?

Kas vahetaksid oma argimured "süvautoopia" vastu, kus kõik on tehtud, aga sul pole midagi teha?