Island1 - Kiusatusele järgiandmine

Mul on kõik need aastad Ameerikast Eestisse lennates olnud kiusatus Islandil vahepeatus teha. Praktiliselt iga kord lendan üle ja saan vaid 10 kildi kõrguselt imetleda vägevaid vaateid liustikele ning vulkaanidele. See aasta otsustasin lõpuks kiusatusele järgi anda ja lennupileteid kinni pannes lisasin ka Reykjaviki vahepeatuse sisse. Teatava üllatusena oli hind paarsada taala soodsam kui otse Euroopasse lennates. üritasin ka kallist kaasat ära moosida: läheme koos, talle oli Island väga meeldinud kui seal tütrega mõned aastad tagasi kolmeks päevaks käisid. Paraku oli naine oma aja ära lubanud. Soome sõbrale hakkas idee meeldima ja lasin isegi tehisarul planeerisida kolmepäevase tuuri koos ajakavaga kuid lõpuks sõber loobus logistilistel põhjustel. 

Kahtlesin kas üksi tasub minna aga otsustasin siis, et muidu jääbki käimata. Kompromissina otsustasin vaid päevase peatuse teha ning andsin tehisarule ülesande koos sõidu ja huvipakkuvate kohtadega täpne reisuplaan koostada, milles nii sõiduks kui kohtades viibimiseks ajakava. Esiteks ütlesin talle, mis mind eelkõige huvitaks (looduslikud huviväärsused) ja palusin suurema valiku välja pakkuda, et oma maitse järgi sobivad välja valida. Peale lühikest vestlust jõudsime arusaamisele milliseid kohti külastada. Lõplikku valikusse kuulusid kuus huviobjekti: Grindavik värske laavaväli, Krysuvikurberg kaldakaljud, Kerid kraater, Gulfoss kosk, Stokkar geiser ja Thingvellir - maailma vanima "parlamendi" asukoht. Tee peale jäävad ujumine kontinentide vahelises praos ja Reykjavik jätsime ajalistel kaalutlustel välja. Tehisaru soovitas Kuldset ringi ülejäänud turistidest vähem segada laskmiseks tagurpidi ehk vastupäeva sõita.

Jägnes lennupiletite, autorendi ja hotelli broneerimine. Lennupilet oli soodne (vähemalt praegusi hindasid arvestades) ja selle ostsin pikemalt mõtlemata välja arvestades, et kui isegi autorendi või hotelliga mingi jama siis lihtsalt elan need 23 tundi lennujaamas üle. Mu lend Torontost pidi maanduma 8:35 hommikul ja järgmine Stockholmi õhku tõusma 7:35 järgmine hommik. Teoreetiliselt 23 tundi Islandi pinnal viibimist kuid realistlikult mõni tund vähem - lennukist välja saamine ja ka lennule minek röövivad jupi aega: vähemalt tunni maandumisel ja poolteist õhkutõusmisel.

Nii autorent kui hotell osutusid müstiliselt kalliks. Kaasa küll hoiatas mind hindade eest aga enne ei uskunud kui oma silmaga nägin ja lasin tehisarul üle kinnitada, et mind lihtsalt lohku ei taheta tõmmata. Ajakokkuhoiu mõttes tahtsin auto rentida lennuväljalt ja hotelli võimalikult lähedale. Odavaim manuaalkägukastiga auto päevaks otse lennuväljalt oli 140 Euri, seda kõigilt rendifirmadelt. Otsimise peale leidsin suht lähedalt ootamatult "soodsa" pakkumise: 100euri automaatkäigukasti ja navigatsiooniga Toyota Yaris, firma asus lennujaamast 9km aga lubas tasuta lennujaama transferid - ainult helista neile kui saabud. See viimane on natu problemaatiline, sest meie Kanada (ülisoodne) moblafirma ei paku teenuse osutamise võimalust Ameerika mandrilt väljas. Tele2 see-eest pakub, mul nende sim kaart ja kuuajane piiramatu andmeside ning EL roaminguga pakett momendil soodukaga vaid 11.95 - probleem lahendatud.

Majutusega oli keerulisem, alla 150 euri ööd ei pakkunud lennuvälja läheduses keegi, ükskõik mida otsisid. Aga kui esitasin tehisarule küsimuse leidis too vaid 65 euri maksva koha, mina ei leidnud, sest olin hostelid otsingust välja jätnud. Jagada väikest tuba nelja võhivõõra tüübiga tundus natu ebamugav kuid tuletasin endale meelde: vajan seda kohta maksimaalselt 6 tundi, elan üle. Arvustuste ja piltide põhjal tundus täiesti OK. Esialgu veel kinni ei pannud, sest ka see hind tundus sulaselge röövina - omanik kasseerib nelja voodiga ühikatoa eest 260 euri öö eest. Pealegi kaalusin tõsiselt autos magamist, esiteks olen seda ennegi teinud ja teiseks kindlasti mugavam kui lennuväljal pingil põõnata. Venitasin sisuliselt viimase momendini, las saatus otsustab: kui seal enam kohta pole või teist sama soodsat ei leia magan autos. Kaasa korduvate majutusteemaliste küsimuste peale viskasin paar päeva enne väljalendu uuesti pilgu peale - koht oli ikka pakkumisel, broneerisin ära. Unustasin mainida lisaboonust: hostel vaid paarsada meetrit autorendikohast.

Laupäeva õhtul olid siis kõik logistilised ettevalmistused tehtud, kohvri pakkimise jätsin esmaspäevale, väljalennu päevale. Suurt põhjust ju muretseda pole, sest 23 tundi elab inimene ilma sööma ja joomata üle, milleks Iceland Air sind vastutulelikult ette valmistab pakkumata lennu ajal süüa või juua. Või noh pakub aga seda tuleb osta eraldi juurde ja siis oleks lennupilet juba kallim konkurentidega võrreldes. Mõistlik inimene võtab omad söögid ja joogid lennukisse kaasa. Kui söökidel enne maandumist nahkapanemise eeldusel sisuliselt piiranguid pole siis turvast üle 100 milliliitri jooki läbi ei lasta, paraku jääb ka kõige kangema käraka puhul sellest väheks. Vältimaks dehüdratsiooni ehk terviseohtlikku kuivale jäämist sunnitakse reisija seadust rikkuma tollivabast poest joogi ostmise ja lennul konsumeerimise näol.

Pühapäeva võtsin vabalt, käisin koera ja kaasaga jalutamas, nokitsesin veidi aias ja lobisesin Eesti tuttavatega, kes peale pikemat aega Kanadas viibimist tagasi kodumaale pöördusid. Esmaspäeval tegin check-in, pakkisin kohvri, viisin sõbrad lennuväljale ja lõpetasin kohvri pakkimise. Kohvrit poleks muidu võtnudki aga kummalisel kombel oli see üks asi, mis muidu nii kokkuhoidliku Icelad Air piletiga tasuta kaasa tuli. 23 kilo täis saamiseks toppisin sinna suure telgi, jooksutossud, vahtrasiirupit, patareisid ja riideid, millest kahju pole kui kaduma lähevad. Lennukisse kaasavõetavasse seljakotti olulisem ja kallim kraam pluss lennukis konsumeeritav näks nagu kaasa küpsetatud pirukad, juustutükk, krõbinaid, kuivikuid, komme ja 8 energiabatooni, millest peaks Isladireisu jaoks rohkem kui küll olema juhuks kui sööma ei peaks jõudma. 

Kutsik vaatab ukse ees etteheitvalt otsa:
Sa lähed jälle ära ja ei võta mind kaasa😟

Vaatasin kõik dokustaadid üle ja laadisin mobla mällu maha, lisaks ka fotod isikut tõendavatest. Paber või plastikkandjal on tänapäeval piiriületusreisil möödapääsmatuks vaid pass, kui tahad rooli istuda siis ka autojuhiluba - ülejäänu istub moblas ja muidugi igaks juhuks pilves. Kui mobla peaks kaduma või rikki minema saad uue osta ja peale mõningast ajaviitmist kõik vajaliku pilvest tagasi, vaid paar konto salasõna pead meeles pidama. Sularaha tasub alati veidi omada kuid Islandi oma on Torontost tülikas leida ja enda mäletamist mööda kodus olnud eurosid ei leidnud üles, pole hullu, vajadusel saab ka kohapeal pangaautomaadist.

Viimase ettevõtmisena tegin termostopsitäie kanget kohvi, selle võtan lennujaama kaasa, enne turvakontrolli neelan kõik peale 100 milliliitri nahka. Pool üheksa tegin loomadele ja tütrele kalli, istusime autosse, kaasa sõidutas lennujaama ja sai tänutäheks pika musi. Lehvitasin ja marssisin kohvrit järele vedades seljakott seljas automaatustest sisse ... kohvri äraandmisletti otsides avastasin, et kohvi olin autosse unustanud. Helistasin kaasale aga siis mõtlesin, et pole väärt teda poolelt teelt selle pärast lennujaama tagasi kutsuda, teeb veel ärevusest avarii. Iceland Air check-in ala oli jumalast tühi ... tavaliselt kaks tundi enne suured sabad ... kurat, ega ma ometi väljalennu aega segi ajanud või lend edasi lükatud. Kodus jäi üle kontrollimata, mida tavaliselt alati teeme. Aga edasistest järgmises või järgmistes (te ei kujuta ette palju närvekõditavat on võimalik ühe ööpäeva sisse mahutada) postitustes.