Jaanid, hein ja rand

Lennuseiklused jäid pooleli Kopenhaageni lennujaamas. Ega seal miskit põnevat enam juhtunud. Kui sain kenasti lennu peale pidin kurvastusega tunnistama, et Air Balticu lennukis on vaiid 2 esimest rida tsiviliseeritud väljanägemisega, ehk siis äriklass, minu iste kuuendas tavapäraselt kitsas. Lend kestis suht lühikest aega, kuid suutsin sellegi jooksul magama jääda, pildi kerisin uuesti ette alles Eesti kohal. Tallinna lennujaamas üllatas tolli ja piirikontrolli osas täielik mahajäetus, ühtki võimuesindajat polnud kuskil näha. Illegaalsetel immigrantidel ja salakaubavedajatel pidu. Ei tea kas kõik juba jaanitulele sõitnud, vahtkonna vahetus, või oleme lõplikult EU'ga integreerunud nii, et polegi põhjust miskit kontrollida.

Mobla millegi pärast ei suutnud datat üles tõmmata, hiljem selgus, et unustasin oma EU rändlusplaanis data roamingu peale lülitada ja Kopenhaageni lennujaama wifis olles seda lihtsalt ei märganud. Bolti äpp ilma ei funksinud, läksin võtsin lihtsalt esimese takso, sõit läheb küll kümmekond euri kallimaks, tühja kah. Kodu võttis tuttava värskepuidu lõhnaga vastu - kopsud kohe lõdvestusid. Kohvri pakkisin kiirelt lahti ja sõitsin ema vaatama, kes pikisilmi ootas. Arvestades ajavahet võis iga hetk karta, et mingi tuumauni tuleb kallale. Esialgu oli igati ok, istusime, jõime kohvi, sõime saiakesi ja lobisesime aga nagu oli karta kippus peagi silm kinni vajuma. Küll jõuab veel koos olla, parem lähen tagasi, muidu jään roolis magama.

Rummu karjäär

Kodus muidugi ei tulnud und. Panin teleka peale, jalka just käis, tegin veel ühe kohvi, sõin Maximast ostetud suitsukeele viilakate karbi tühjaks enne uuesti proovisin uinuda. Seekord õnnestus aga öösel kolme ajal ärkasin. Veidikese pöörlemise peale lükkasin läpaka käima ja suhtlesin veidi ülemere perega, seal kell alles kümme õhtul. Neil endiselt vastikult palav, mul tuli akna vahelt värskendavalt jahedat ja puhast õhku. Kaks tundi ärkvel, siis viskasin uuesti pikali ja põõnasin poole üheteistkümneni. Ärgates igati väljapuhanud ja valmis jaanipeva tähistama minema. Sõber helistaski, et nad suunduvad peagi Rummu karjääri jetiga paarutama, kui jõuan tulgu juba sinna enne kui lõket tegema hakkame.

Korjasin vajalikud riideesemed kokku ja toppisin seljakotti, ilm nii soe, et suurt miskit vaja polnud. Peole minek nagu ennevanasti kui tipikatena nädalavahetuseks Tartusse sõitsime. Olulisteks esemeteks olid hambahari (pastat sai laenata), kamm ja rahakott, kõike muud kaasa arvatud öömaja võis lihtsalt leida kohapealt. Kamm ainult asendunud moblaga. Tee peal põikasin poest läbi ja krabasin 24'se kasti õlut, esimeseks soenduseks peaks jaguma😁 Toitu pole sinna kunagi mõtet kaasa viia, neil uhke viimase peal resto söök alates salatitest ja lõpetades kookidega - peremees ise vastutas grillimise eest.

Jämm karjääris käis juba täie hooga, jett tegi vee peal uhkeid ringe rõngas sõitjaga taga. Õltsi ei saanud veel libistada kuna olin roolis, mõne kildi sõidu pärast ei maksa saatusega mängida, too niigi helde mu vastu olnud. Sain kah ägedama rõngal lohistamise tuuri, mingi moment läksid kiirus ja lained nii suureks, et ei jaksanud enam kinni hoida ja lendasin täiega maha. Kiirus sihuke, et põrkasin ja libisesin nagu lutsukivi mööda vett. Mis ikka, ronisin tagasi rõngale ja sõit jätkus. Hiljem küll selgus, et paar näppu olin maha lennates välja väänanud ja käelihased ning kogu õlavööde veits valusad ning kanged.

Niipea kui masinad pargitud korgiti esimesed õlled ja Jaaniõhtu tähistamine võis alata. Seltskond oli valdavas enamuses hulka noorem, ei tundnud mina end ebamugavalt ega ka nemad - ma loodan. Muidu jaaniõhtu nagu ikka - tohutu lõke, joogid, pugimine, saun ja kergemas või raskemas joovastuse astmes kodanike pidu ja pralle. Ma kangemaid jooke peale õlle eriti ei tarbi, seekord sai huvi pärast proovida viina Red Bulliga. Maitse polnudki kõige hullem ja mõjust ei saanud ka kohe aru. Sealjuures oli mõjuagendiks Red Bull mitte alko, kuidas muidu seletada kella kuueni hommikul üleval püsimist ja hommiku kümne ajal täiesti värskelt ärkamist.

Hein kohati rinnuni, vasakul niidetud tee lõkkeni.

Hommikuõlts jäi tegemata kuna päeval on kardetavasti maanteed puhumisreide täis. Kohvi, pannkookide, omleti ja kookide manustamist see ei takistanud. Keskpäeval hakkas seltskond vähehaaval laiali vajuma, aeg minulgi töiseks muutuda. Otsustasin suvilast läbi hüpata, et heina niites viimasedki alkomolekulid kehast välja aurutada. Kohale jõudes pidin tunnistama, et rohumaa hooldamata jätmisel muutub see kiirelt tagasi looduslähedaseks, ehk siis selliseks nagu ta oli enne kui inimene oma maitse järgi kujundama hakkas. Täitsa usun, et kui inimene 100 aastat ei puudu oleks raske leida märke kunagisest asustusest. Naat ja hein olid mitte põlvini vaid üle vöö, kõrges rohus loomade rajad ja isegi paar magamiskohta kus hein maha vajutatud. Õunapuud viletsas seisus, sammaldunud ja oksad kuivanud vaatamata eelmise aasta põhjalikule pügamisele. Suurt vahet pole, sest keegi sealt saaki korjamas niikuinii ei käi. 

Raiusin vikatiga paar tundi maja ümbert veidi lagedamaks ja laia raja lõkkeplatsini - tasuks sain kaks puuki nagu hiljem selgus. Neil kõrge rohu sees eriti mõnus tshillida. Rohkem ei viitsinud seekord, loodan sõbra abile, kes murutraktoriga käib oma krunte niitmas. Häda selles, et pind on jube mättaliseks läinud, jube tülikas vikatiga vehkida kui iga nats aja tagant mättasse lööd. Ma ju linnauntsakas, kel õigetest niitmisvõtetest õige vähe aimu. Vikati teritamine pole kah käes nagu see isal oli, temal käis luisk siuh-säuh nii kiirelt et mul lõi südame alt õõnsaks, äkki lõikab nukkidesse. Kunagi ei juhtunud, isegi veidi enne 90 aastaseks saamist oli ikka tema see kes teritas.

Vana tuttav kahe tipuga kivi Vääna rannas

Mere äärde minemata ei saanud kuidagi jätta. Ilm soe ja vesi ilmselt ka kui suplejate arvu järgi otsustada, Kilomeetrike mööda randa, jätsin tossud särgiga rannale ning hüppasin sisse. Vesi oli täiesti ujutav, pakuks nii 20 ringis. Tagasiteel oleks üks rattur selja tagant hooga tulles peaaegu otsa ajanud, pidurdas raginal ja karjus "kurrat kuhu nüüd", vastasin "kurrat vaata ette". Nii nejakümnene sportrattaga vinks-vonks vormis tüüp vaatas tagasi, mühatas ja surus edasi. Pekki, ei tea mis kombed Eestis ratturite ja jalakäijate puhul kehtivad, ma olen paraku harjunud, et ratturi asi on hoida piisavat distantsi, vältimaks kokkupõrget jalutajatega.

Sõber helistas ja pakkus välja Lahemaa rattaringi idee. Ilm tõotab teisipäeval super. Sealkandis olen autoga küll sõitnud aga mitte rattaga, nii mõnigi kord suud vesistanud toredaid metsateid silmates. Palju polnud mind vaja veenda, head ilmad tuleb eesmärgipäraselt ära kasutada!