Vanalinnas

Eile sattusin esimest korda see aasta vanalinna nii, et oli ka aega veidi ringi vaadata. Ei tea kas muidu olekski jõudnud kui asjatoimetused poleks sundinud. Hommikul tuli lahendada mõned formaalsused saatkonnas ja siis tekkis vaba aeg.

Esiteks nautisime vaateid Toompealt, peale seda jalutasime treppidest alla ja möödusime Gustav Adolfi Gümnaasiumist, minu vanast koolist, kus keskooliaja veetsin. Küsimusele, kas on hirmutav kooli õuele astuda vastasin, et mul pole tollest ajast meelde jäänud eriliselt negatiivseid kogemusi. Hea meelega oleks majja sissegi läinud, aga ajaga oli veidi kitsas käes.

Järgmiseks astusime läbi loodusmuuseumist heitmaks pilgu tiigri ja ninasarviku topistele. Olid päris loomutruud, eriti see kui tiiger silitamise peale urisema hakkas:) Ettehoiatamatu oleks võinud küll päris kõrgele hüpata. Pisike karumõmm hiilis mulle ka selja taha ja võttis päris ähvardava poosi sisse nagu pildilt võib näha:)

Eriliselt sügava mulje jättis fotonäitus. Valgusemäng, võttenurgad, detailid, ... kõik see on mulle põnevam vaadata kui maalikunst, sest tegu on ju tegelikkusega (eeldusel, et photoshopi programme pole kasutatud). Neid pilte vaadates saad aru kui tähtis on kaamera ja objektiivide kvaliteet. Seebikarbiga saab ilusa pildi aga kunstilise foto jäädvustamiseks on vaja lisaks oskusele ka tipptasemel tehnikat.

Muuseumist lahkudes tabas meid ootamatult tihe vihmasadu ja kuna bastionikäikude külastamiseni oli paarkümmend minutit aega, läksime Linnateatri kohvikusse. Vanalinnas meeldivad mulle eriti need pisikesed kohvikud ja restoranid, kus ikka veel keskaja hõngu tunda. Juba ruumide sisearhidektuur massivsete paeseinte ja laetaladega annab miljöö, mis väärt tunduvalt rohkem kui keskmisest sutsu kõrgemad hinnad. Iga selline koht on nagu pisike ajaloo muuseum omaette.

Peagi pidime kohviku kaitsvate ajalooliste võlvide alt astuma paduvihma kätte, et jõuaks kokkulepitud ajaks Kiek in de Kökki. Õnneks päästsid meie olukorra naabrinaise ettenägelikult laenatud vihmavarjud, ehkki olin üritanud keelduda poole tunni eest kui päike taevas säras. Nüüd olid vanalinna tänavad kohati tormlevateks mägiojadeks muutunud, millest ka kõige parema tahtmise juures kuiva jalaga üle polnud võimalik hüpata.

Mõni minut enne täistundi jõudsime kohale, kus oli meil vastas lapsepõlvesõber kaasa ja tütrega. Tema idee see oligi, et minna bastionikäike vaatama. Esiteks näidati ajaloolist ja harivat multifilmi ning peale seda suundusime maa alla. Muidugi oli huvitav aga minu jaoks veidi liiga kommertslikuks kogu asi tehtud. Sünge ja pimeda käigu asemel oli pigem tegu muuseumi eksponaatidega täidetud paekivist ja betoonist tunneliga. Tekib tunne, et üritatakse liialt lääne sarnaseid väljapanekuid järgi ahvida. Teadjamate käest kuulsin, et varem olla käigud palju ehtsamad olnud ning giidid viitsinud tervet ettenähtud teksti ette lugeda.

Väljudes oli vihm järgi jäänud ja kuna buss sõitis nina alt minema astusime aja viitmiseks raamatupoest läbi. Uurisin väljapandud kirjandust ja tõdesin, et kaasa raamat oli endiselt müügis. Ostsin siiski vaid suures formaadis topograafilise Tallinna ja selle lähema ümbruse kaardi. Kassas sain järjekordse üllatuse usaliseks kui kassaneiu minu terele vastas: "That costs five euros and eighty two sents". No mida kuradit, kas tõesti minu tere oli nii kange aktsendiga. Preili üllatuseks laususin muiates hästi selgelt hääldades: "Ma saan üsna hästi eesti keelest aru". Neiuke hakkas ehmunud/häbelikult ülevoolavalt vabandama, rahustasin et pole hullu, seda millegi pärast ennegi juhtunud. Aga miks, no mitte ei saa aru??? Järsku on mul miski lõhn juures:)

Igatahes bussiga sõitsime Nõmmele, kus läksime sõõriku ehk minu jaoks alatiselt pontsiku baari. Sabas olles arutasime palju osta ja leti ette jõudes otsustasime 10 võtta. Aga kui müüja küsis, avaldas kaasas olev naabripoiss arvamust, et kilo ei teeks ka paha. Nii võtsimegi kilo, mis kujutas endast rohkem kui 20 pontsikut, kilekott sai ääreni täis. Laua äärde istudes jätsime vastaslauas olevale neiukesele kustumatu mulje kui küsisin kõva häälega naabripoisilt, mitme minutiga peame need nahka panema, et bussile jõuda. Loomulikult oleks kogu koti sisu sisseajamine võimatu olnud.

Bussipeatusesse jõudes avastasime, et 10 oli just läinud aga 27 iga hetk saabumas. Meie tunnipiletil oli veel kümmekond minutit järgi. Pileti kasutuse kohta uurides sain nii palju targemaks, et Nõmmel ja Pääskülas pidavat Mupo aktiivsus erakordselt madal olema. Samas polnud mingit soovi sattuda õhtulehe tagakülje uudistesse Kanada turistist jänese kuulsuses. Kokkuvõttes avastasin meie peatuses väljudes ja kella vaadates, et olin siiski poolteist minutit jänest sõitnud, südametunnistus jääb piinama:)