Killarney - 4 Päev

Seekord oli öö soem olnud ja polnud põhjust pead teki alla toppida. Sai end rahulikult välja sirutada ja enam-vähem korralikult välja magada. Korra ärkasin küll mingi imeliku pröökamise peale üles aga eriti ei muretsenud, sest see imelik hääl ei kuulunud ei karule ega hundile. Ilmselt oli tegu põdraga. Kõige jubedamat häält teeb aga minu kogemuste põhjal siin hoopiski kohalik rahvuslind kaur, selle kooljaluu häälitsus ajab esmakuulmisel turjakarvad turri ja külmavärinad peale.

Karu kohta lugesin, et temaga kohtumisel ei ole vaja suurt muretseda kui loom möirgab ja tagajalgadele tõuseb, või isegi petterünnakuid teeb. See olevat vaid märguandmine, et oled minu maaalale tulnud - lase jalga. Ja kui rahulikult taganed siis pidavat karu seda aksepteerima. Hoopis hullem olevat kui ta vaikselt nuuskides sulle järjest lähemale püüab tulla, nüüd on tegu saaklooma hindamisega. Seda olen korra telgis kuulnud aga siiamaani pole selge kas oli tegu päris või hoopis pesukaruga. Kuna mu nuga ja kirves olid lõkke juurde jäänud ei tikkunud eriti vaatama. Kes iganes ta oli, käte plaksutamist loom ei kartnud, kuid lõpuks lahkus omal vabal tahtel.

Hommikul olime praktiliselt samal ajal ülal, paistis, et ka lastel on suur väsimus järgi andnud. Liikmed olid küll veel kanged aga mitte nii hullusti kui eelmistel hommikutel. Hommikusöögi ajal arutasime, et millegi pärast pole väsinud ja eilne pikem matk sujus üle ootuste lihtsalt, küllap hakkame harjuma. Kiki küsis minult äkki, et kas pole kahju, et juba ongi viimane päev. Tõepoolest, kuid poleks osanud seda temalt oodata. Kartsin, et Kikile ei jäta rasket füüsilist pingutust nõudnud matk just kõige positiivsemat muljet. Aga paistab, et hakkama saamise tunne ja looduses viibimine varjutasid raskused või vähemalt tegid selle pingutuse vääriliseks. Nüüd ta tunnistas ka, et tuli kaasa suuresti tänu Mari õhutamisele.

Seljakoti pakkimise juures olin seekord ettevaatlik ja suutsin ilma probleemideta kõik sisse toppida. Oma suure pussnoa ja eelmisel päeval leitud kullisule panin jälle otsapidi Kiki seljakoti taskusse. Käisin veel ujumas enne kui minema hakkasime ja lapsed ronisid telgiplatsi kohal kaldus oleva puu otsa, et saaksin neist pilti teha. Hoiatasin, et sellises lollis kohas alla ei kukuks ja oma jalgadele häda ei teeks. Astumist ja ettevaatlikust rõhutasin iga päev vähemalt sada korda, tüüdates tüdrukud sellega põhjalikult ära. Lõpuks tekkis selline situatsioon, et nii pea kui suu lahti tegin teatati mulle täpselt teadvat mis tahan öelda.

Kuna meil oli jäänud umbes sama pikk maa tagasi kui eile sai läbitud siis eeldasime suht lihtsat päeva. Ainus probleem, mis võis esile kerkida oli ilmaga seoses. Nimelt ennustas viie päeva vanune ilmateade vihmasadu terveks päevaks ja seekord paistis üsna ootamatult see päris tõenäone olevat. Momendil oli ilm lihtsalt pilves ja vihma ei sadanud aga kaugemal paistis pilvitus tihenevat. Ronida oli sellise ilmaga muidugi parem kui pähe lõõskava päikese all. Telgiplatsilt lahkudes tuli korralik tõus mäkke ja kohe andis keha märku kuna võtsime seda veidi liiga suure optimismiga. Mäkke ronimist tuleb teha rahulikult, siis ei väsi ja jaksad õige pikalt minna enne kui tekib puhkuse vajadus. Järgnes laskumine ja uus raske tõus sellele ahelikule, mille kaugemas otsas asus esimesel päeval läbitud "crack" ehk lõhe.

Just mõtlesin, et küllap peab seljakott nüüd lõpuni vastu kui kostis ilma mingi erilise põhjuseta raksatus ja kott vajus tugevalt küljele. Libistasin kandami kiirelt seljast maha ja asusin olukorda uurima. Riputusaas oli lõplikult küljest rebenenud, kuid leidsin veel ühe nailonrihma, mida pingule sikutades suutsin hädapärase kinnituse koti ja õlarihmade vahele tekitada. See oli igatahes viimane ja kui peaks rebenema siis ei jää muud üle kui nööriga kogu kupatus kuidagi kokku siduda. Lohutasin end meenutusega "Survivorman'i" sarjast, kus tollel täitis seljakoti otstarvet selga kinnitatud kilejope, alati saab kuidagimoodi hakkama.

Selgus, et olime just jõudnud ühe teise lõhe juurde, millest esimesel päeval pilti võtmata mööda marssinud. Parandasin koheselt selle vea ja siis jätkasime matka. Ilm oli vahepeal järjest pilvisemaks läinud, kaugemal paistis sadavat aga meil veel mitte. Põhimureks oli kuiva jalaga ahelikult alla saamine, kuna siledad kaljupinnad muutuvad sajuga väga libedaks ja ohtlikuks. Mõningase üllatusena tekkis paar korda aheliku harjal käies orientatsiooniga segadust kuna rajamärgid viisid kohati lausa vastupidises suunas kui ilmakaarte järgi otsustada. Mari arvas ilmselt põhjendatult, et küllap on rada lihtsalt ilusamatest paikadest läbi viidud mistõttu pole kasutatud lihtsamat või otsesemat trajektoori.

Tunni ajaga jõudsime "crack'ini" ja nüüd sai siit rohkem pilte teha. Allapoole vaadatuna jättiski too geoloogiline moodustis palju vägevama mulje.

Suhteliselt hiljutiste varingute tõttu tundusid nii mõnedki rahnud kahtlaselt ebastabiilses asendis istuvat.

Alles lõhe lõpus kohtasime esimesi inimesi sel päeval, paistab et suht vilets ilm oli rahvast ära hirmutanud. Veidi aja pärast nägime veel kahte ja kui märkasin raja lähedal suuri mustikapuhmaseid kuulutasin mustikapuhkuse välja. Võtsime kotid seljast ja pugisime seekord julgelt neid metsamarju, sest eelmise päeva kõhutäis polnud kellelegi pahasti mõjunud. Aja pärast suurt ei muretsenud, sest raskem osa teest oli praktiliselt läbitud ja isegi kui hakkab vihma sadama, siis raja lõpuosa suht kerged tõusud ja laskumised ei tohiks probleeme tekitada.

Pikal teel läbi metsa allapoole laskudes kohtasime veel kolme seltskonda kuni jõudsime Kakakise järve otsas asuva sillani. Siin tegime puhkuse ja vaatasime kalu toetades oma seljakotid silla käsipuule. Äkki jäi mu pilk Kiki seljakotile, oi kurat, nuga seal küll enam ei olnud. Kui küsisin kuhu ta selle pani vastas laps, et tema teada peaks koti taga olema, kuid seal nuga ilmselgelt polnud. Ilmselt oli tee peal maha pudenenud.

Rohkem pahameelest panin oma koti maha ja läksin sörgisammul tuldud teed tagasi mühatades lastele, et oodaku siin. Mari hüüatus mulle järgi, et vaevalt sa nuga leiad, ei tea ju Kiki liikumise radagi, oli küll mõistlik kuid emotsionaalselt vastuvõetamatu. Andsin endale aru, et noa leidmise võimalus oleks optmistlikult võttes nii 10% ringis aga ei tahtnud ilma proovimata alla anda. Ilma seljakotita liikumine oli ootamatult kerge ja nii ma siis vaheldumisi sörkisin ja hüplesin ülesmäge vahtides samal ajal võimalikult laialt ringi. Iga veidi aja tagant mõtlesin, et lähen järgmise käänaku või tipuni ja pööran siis tagasi. Aga kuna minek oli mõnus uhasin aina edasi.

Korra tuli üks paar vastu kelle käest küsisin, ega nad pole nuga näinud - ei olnud. Vahepeal hakkasin end loobumiseks ette valmistama ja veenma, et niikuinii on mul vaja paremat nuga, mille pideme sisse saaks vajalikku kraami panna. Veidi enne meie mustikapeatuskoha juurde jõudmist nägin perekonda, kellele esitasin sama küsimuse ja minu üllatus oli suur kui nad vastasid, et ise pole küll leidnud aga üks matkajate paar oli just nende käest küsinud, ega nad sellist nuga pole kaotanud. Nood olid vaid saja meetri jagu kõrgemal, uhasin kohe järgi ja hõikasin hingeldades, ega teie need pole kes noa leidsid. Jah muidugi, sellise suure sõjaväe noa mustas tupes ja kulli sule ka, tuli vastus.

Nad olid imestanud, et ma kogu selle tee üles tulin oma nuga otsima. Ei julgenud öeldagi kui kaugelt siia üles sai silgata. Jutu sees mainisid, et on päevamatkal ja oleksid noa pärast kontorisse viinud, mul poleks ilmselt pähegi tulnud seda sealt küsima minna. Igatahes olin kole tänulik ja andsin neile juhiseid edasise raja topograafia asjus, lisades et vihmaga pole just kõige kergem neil kaljudel ronida. Justkui oleksin ära sõnanud, sest vaevalt sain tagasi pöörata kui esimesed piisad langesid. Mäest alla jooksmine käis tonks maad kiiremini, kuid olin ettevaatlik, ehkki sadu veel nii hõre oli, et kivipinnad päris märjaks ei läinud selle ajaga kui metsa vahele jõudsin.

Laste juurde jõudes oli vihm keskmise tugevusega ja mõlemad mind oodates vihmakeepide alla peitunud. Tublid, et seda omal käel tegid. Ma nimelt olin spetsiaalselt vihmajoped seljakottide tagumisel küljel oleva kumminööri alla toppinud, et vajadusel kiirelt ja lihtsalt kätte saada. Näitasin neile võidurõõmsa hõikega noa ja sule ette. Nüüd toppisin mõlemad Kiki kotti tõmbluku alla, sealt ei saa kuhugi kaduda. Ületanud silla järgnes jupp aega nii sile tee jõekese ääres, et hakkasin kahtlema kas see ikka õige on ja sammusime veidi tagasi. Oli ikka, aga lihtsalt ei mäletanud nii lihtsat osa. Peagi tuli vastu üks väga omapäraselt puu sisse kasvanud rajamärk, mis mul selgesti meeles oli.

Siit kulgeski umbes 3 km metsarada kopra tammini. Vihm sadas vahelduva eduga aga kuna arendasime parajat tempot siis oli särkide väel paras käia. Lapsed läksid kohe kilede all kuumaks ja võtsid need ära. Külmetamise kartust polnud, kui pidevalt ühtlast tempot hoida ei jõua keha maha jahtuda. Lisaks oli teada, et laagriplatsis ootab iga soovijat kuum dušš, mis kuulub kohalike matkakeskuste mugavuste hulka. Kopratammi ja ojade ületamisel olid minul ja Kikil kaasa võetud tammepuust matkakepid suureks abiks. Mari sai oma akrobaadioskusi demonstreerides ilma kepita kiireminigi üle. Siin kostis mul seljakoti juures järjekordne raksatus aga kuna ta vaid veidi rohkem loksuma hakkas siis ei viitsinud maha võtta, loodetavasti peab need viimased 3 kilomeetrit vastu. Ja pidaski andes paar korda endast veel märku aga püsides siiski ühes tükis.

Päris lõpus hakkas jälle kõvemini sadama ja kaljud läksid õige libedaks. Nüüd oskasid mõlemad plikad väikese vahemaa tagant pikali käia. Õnneks ei juhtunud midagi hullemat aga haiget nad vist siiski said, ehkki ei tahtnud seda tunnistada. Norisin, et kui te nüüd peaksite jala murdma peale minu tuhandendat hoiatust siis esiteks hakkab emme pahandama ja teiseks ei jäta ma teid kunagi rahule tuletades alati meelde, "kas ma ei öelnud et olge ettevaatlikud libedaga". Selle peale kostis vaid pahast nohinat aga ilmselt võeti mu juttu arvesse, sest rohkem kukkumisi ette ei tulnud. Oleks ju piinlik issi ees peale sellist norimist jälle sirakile käia. Tahtsin teha mõned nostalgilised võtted kohtadest kus nad ka pisikesena on matkanud aga plikadel oli laagrisse jõudmisega nii kiire, et pidin leppima vihmase maastikupildiga.

Auto juurde parkimisplatsile jõudsime 17:07 parajas vihmasajus. Kiirelt matka viimane foto, asjad autosse ja kontorisse järgmist telgiplatsi kinni panema. See läks tänu mu broneeringule sujuvalt, sattusime samasse kohta, kus olen juba kolm korda olnud. Haruldaselt kena plats, kus piknikulaua tagant avaneb vaade järvele ja tagaplaanil olevaile mägedele. Kuna meil oli kakao otsa saanud siis kimasime 10 km kaugusel asuvasse Killarney linnakesse. Toidupoodi ma ei leidnud küll aga jäi silma viinapood. Sealt juhatust küsima minnes märkasin letis Saku Originaali, mida ostmata jätta oleks patt olnud. Kaheksa purki ladusin kotti (poole liitrise purgi hind on Ontarios 21EEK, seega pea poole kallim kui Eestis) ja sain ka juhatuse toiduka asukoha suhtes, kuhu Kikiga jalutasime. Hinnad olid hirmkallid aga kakaopaki ja õunamahla jaoks siiski jagus raha.

Tagasiteel hakkas lausa paduvihma kallama nii, et telgiplatsil istusime pool tundi autos enne kui nina välja pistsime. Mina lahendasin seejuures Originaali ja lapsed lürpisid raamatut lugedes õunamahla. Ma ei saanudki aru, mis viga, aga külm õlu, millele mõeldes viimased viis kilomeetrit püsti püsisin ei maitsenud üldse hästi. Ja kui ka kohvi hiljem mu maitsemeele külmaks jättis hakkasin kahtlustama liiga pikka tsivilisatsioonist eemale jäämist. Kui vihm jäi vähemaks panime telgi üles ning valmistasime kiirelt söögi. Isegi lõke õnnestus põlema saada, aga seda rohkem moe pärast, vee keetsin elektrikannuga. Enne magama minekut käisime kuuma duši all kus plikad pool tundi mõnulesid. Ma pidin juba ukse taga hõikuma, et kas nad ikka elus on. Hämaras üritasin veidi lugeda aga kui gaasilambi taht otsad andis kobisin magama.

Killarney - 3 Päev

Silmi avades leidsin Mari lugemas ja ennast pea telgi keskel. Kiki tudis meie vahel soojas, endal väga rahulolev ilme näol. Liikmed ja lihased protestisid vahest ehk rohkemgi kui eelmisel hommikul. Osaliselt ilmselt tingitud ebamugavast asendist, milles viimased paar tundi olin veetnud. Ilm oli karge ja ilus, sinises taevas polnud pilveraasugi. Peale ujumas käimist panin lõkke põlema ja söögi käima.

Kuna mõlemad plikad olid selleks ajaks ülal uurisin, mis nad arvavad hommikusest matkast Silver Peak'i mäe tippu. Mari oli kahevahel aga Kiki ei soovinud minna ja teatas, et kui me läheme siis tema jääb telgi juurde ootama. Kaalusin seda varianti nii ja naa ning leidsin lõpuks, et ei hakka lapsi tagant sundima. Kikit nagu üksi ka ei tahtnud jätta. Ise oleks ju võinud minna aga pole enam selles eas, kus tingimata pead kas või jonni pärast ettevõetud plaani täitma. Pealegi oli kell juba üksteist, mis tähendas, et kui hommikust süüa ka siis saan alles kaheteist ajal minema ja kõige varem kolmeks – poole neljaks tagasi. Seega kujuneks tagasitee järgmisse laagrisse parajaks kiirustamiseks, et enne pimedat kohale jõuda.


Küsisin lastelt mis nad arvavad, kas tahaksid teine kord jälle tulla ja siis parema ettevalmistuse korral uuesti mägironimist proovida. Mõlemad olid nõus ja mulle tundus, et mitte ainult selle pärast, et seekord mäkke ronimine kaelast ära saada. Mari kaalus tõsiselt isegi pika üle 100 km'se ringi läbimise võimalust. Tegin otsuse seekord võtta rahulikult, et lastel liigse sundimisega matkamise tuju mitte ära võtta. Tegin mõned fotod meist endist ja metskirsi viljadest, mille kaljul kasvamas avastasime. Marju ei hakanud proovima, sest kuuldatavasti on need kole hapud.


Sõime oma pudrud, keetsime kakaod, ja käisime veel kord ujumas. Seekord juhtus juba pakkimise käigus seljakotiga äpardus, nimelt rebenes nailonkate kui magamiskotti telgi kõrvale toppisin. Ma lihtsalt ei uskunud oma silmi, kas on veel mõnda materjali mis pole järgi andnud. Pakkisin ülejäänud riided ettevaatlikult ära ja kui olin kõik rihmad kinni pannud ning asunud laagriplatsi üle vaatama avastasin, et mul olid ujumispüksid jalas.

Poleks suurt lugu kui need oleks sellised ameerika tüüpi pikkade säärtega aga tegu oli pikamaajooksja pükstega (õnneks mitte päris “speedodega”). Linnatänaval sellistega käies võtaks politsei ilmselt kinni. Vaatasin seljakotti, mis just erilise hoolega pakitud ja jõudsin kiirelt järeldusele, et järgmisse laagrisse lähen nendega, mis jalas.

Üheks mureks oli see, et nood ei pea kaljul istuli libisemist vastu, mida oli näha vanema tütre ülimalt moodsaks muutunud tugevate matkapükste tagumikust, kust aluspesu serv kahekümne sendi laiusest lõhest välja piilus. Teise probleemi valmistasid igat sorti verd imevad ja hammustavad putukad, mida küll polnud palju aga kel oli nüüd juurdepääs õrnematele ja hõrgumatele piirkondadele, mis pole sellise rünnakuga harjunud.

Telgikohale viimast pilku heites avastasin sealt maast vedelemas kellegi eelmise kasutaja plekklusika, mille rahuloleva mühatuse saatel lapse kotti torkasin, nüüd läheb meil pudru ja supisöömine 2 korda efektiivsemalt kui enne. Muidugi olid ka siin sokid puuoksal, mis paistavad üldse lausa telkimisplatside aromaatseks märgistuseks olema.

Asusime teele keskpäeval ja läbisime kahe tunniga sama tee, millele eelmisel päeval kulus üle 4 tunni. Kogu teel tagasi eilsele telkimisplatsile tegime vaid ühe lühikese vahepeatuse. Paistis, et keha on hakanud harjuma koormusega, sest ka selg ei andnud enam eriti tunda ja jalad läksid “matkarezhiimi” peale juba esimese saja meetriga. Küsisin lastelt kuidas nemad end tunnevad ja sain sama vastuse, et üllatavalt hästi. Kui poolel teel viskasime pilgu kauguses paistvale Silver Peak'ile oli veidi kahju, et ei üritanud hommikul. Praeguse enesetunde põhjal otsustades poleks ei jaksust ega ajast puudu tulnud. Aga kes seda ette teadis, tühja kah, küll jõuab teine kord.

Vanale laagriplatsile lähenedes sain juba enne meie peidetud power-bari'de panipaiga juurde jõudmist aimu, et kõik pole korras. Rajal vedeles paar pisikest läikiva paberi tükikest, mis looduses kohe silma hakkasid. Korjasin need üles ja vaatasin kaljuprakku, kivid olid nagu veidi nihkunud ja nende ümber vedeles veelgi pisikeseks järatud kattepaberi tükikesi. Kivide alla vaadates polnud aga ühtki “jõu-pulka” järgi, kaugemalt kaljupraost kostis vaid pahast vöötorava tsõksutamist. Küllap nad olid toidule lihtsalt altpoolt lähenenud kui avastasid, et kive liigutada ei jaksa.

Ega toidust kahju polnud, sest tegu oli nii minu kui laste jaoks kõige ebameeldivama maitsega – “peanut butter”. Paljud ameeriklased ja canadalased jumaldavad seda, kuid meie peres ei istu maapähkel kellelegi samas kui tavapähklit naudime nii paljalt kui küpsetistes. Loodetavasti ei teki sellise vägeva toidu manustamisest uus muteerunud supervöötoravate liik:)

Vanal laagriplatsil võtsime saapad jalast ja tegime veidi pikema puhkuse, sest aega oli laialt. Mina käisin ka kaks korda järves ujumas, mille Mari pildile jäädvustas. Olles piisavalt puhanud ajasime kotid jälle selga ja marssisime edasi. Kiki aitas mind putukate eest kaitsta vehkides oksakesega ümber enda pea ja vajadusel ka tema ees kõmpivaile jalgadele laksusid jagades. Mari käis kas kõige ees või kõige taga.

Tunni aja pärast olime vaid paari kilomeetri kaugusel oma telkimisplatsist ja nähes mäeküljel suurt hulka mustikapõõsaid, otsustasime siin kerge magustoidu korraldada. See kujunes tükk aega kestvaks mustikate pugimiseks, mul hakkas juba seedimise pärast mure tekkima. Mäletasin küll, et mustikaid soovitatakse kõhuhädade vastu aga ma polnud kindel kas lahtisti või kinnistina. Igaks juhuks lõpetasime enne kui kõht päris täis sai.

Kella viieks jõudsime oma uuele telgiplatsile peale mõningast otsimist. See oligi too teise paika ületoodu, mille kohta esimesel päeval nähtud silt väitis, et plats on suletud. Koht oli kena järve kaldal nagu kõik senised, seekord vaid rohkem metsa ja vähem paljast kaljut. Samas oli järv suurem ja järsemate kallastega, kohe kaldakaljult sai sisse hüpata kartmata end põhja vastu ära lüüa.

Oluliseks eripäraks oli eelmiste asukate sokkide puudumine, kuid katkise klaasfiibrist telgi tugivaia ja kolme kinnitusvaia näol oli siingi üht teist maha jäetud. Mulle meenus, et peaks endale lühikesed püksid ujukate asemel jalga ajama. Noh ja nüüd selgus tõsiasi, et minagi olin järgmistele oma pükste näol suveniiri jätnud, sest vaatamata kõigi kottide läbiotsimisele polnud neid kusagil. Ainus võimalus, et jäid maha eelmisele laagriplatsile, kus ma rohelise värvi tõttu neid ei märganud kui kiire ülevaatuse tegin.

Õhtu möödus tavapäraselt. Alustasime ujumisega ja kaljul päikese käes kuivamisega. Peale seda panid tüdrukud telgi üles ning mina korjasin puid ja tegin lõkke. Toit kanapuljongi ja nuudlikeste näol sama mis eelmistel õhtutel kuid seda küll kurta ei saanud et tüütama oleks hakanud, pigem maitses paremini kui enne. Eelmiselt platsilt leitud lusikas kulus marjaks ära.

Siin leidsime lõpuks üles sellise toreda asutuse nagu metsapeldik. Teoreetiliselt peaks olema need iga telgiplatsi juurde ehitatud, aga seni polnud veel ühtegi avastanud. Tegelikult pole see ehitis peldiku nime ära teeninud, sest kujutab endast vaid puidust kasti, mille peal olev auk kaanega kaetud. Kuna kasutustihedus on minimaalne siis ilmselt muretseb loodus ise selle eest, et ta kunagi täis ei saa. Muidu on matkaja “meelespeas” antud juhend, et ootamatu ihuvajaduse esilekerkimisel tuleb minna rajast vähemalt 60 meetrit eemale, kaevata maa sisse auk ja peale ürituse lõppu see ka ilusti kinni ajada, et sinu tegevusest mingit jälge ei jääks.


Päikeseloojakut vaatasime koos kaljul lesides. Kuna järvelt puhus jahedam tuul ei viitsinud tüdrukud kaua olla ja kerisid peagi telki lugema. Mina keetsin veidi vett järgmiseks päevaks, vahtisin lõket ja lesisin nats järve kaldal lootes selges tähistaevas meteoriite vilksamas näha. Seoses kuuvalguse ja põhjast tuleva pilvitusega pidin selle pooleli jätma ning telki laste juurde kobima.

Olin just uinunud kui Mari mind üles ajas, et ega mets ei põle. Proovisin teda uniselt rahustada, et pole häda miskit, maga rahulikult edasi. Aga kui laps ikka murelikult kolmandat korda küsis hakkasid ka mulle lõkke leegid kahtlaselt suured tunduma. Mari avas telgi ukse ja ütles rahunanult, et tegu on ikkagi ainult lõkketulega, varjudemäng telgiseinal oli tegelikku olukorda oluliselt võimendanud. Ilmselt liikusid mu lõkkesse jäetud palgijupid soodsamasse asendisse tekitades mõneks ajaks suurema leegi.

Killarney - 2 Päev

Hommikul ärkasin õige vara, sest põlv oli jala ebamugavast asendist valutama hakanud. Üritasin edasi magada, aga peale pooletunnist pöörlemist ronisin telgist välja. Päike paistis juba üle mäetippude aga õnneks oli telk mägimändide varjus, mis ei lasknud sees liiga palavaks minna. Välisõhk oli nii +15C ringis, seega minusugusele jahedalembelisele just paras palja ülakerega ringihulkumiseks.

Kõigepealt komberdasin lõkkeplatsi juurde, kus rüüpasin eelmisest õhtust jahtuma jäetud vee potist ära. Esimesed sammud olid nagu vanal inimesel, liigesed ja lihased eilsest pingutusest kanged ning valulikud. Aga lühike jalutuskäik eelmisel õhtul puu otsa tõmmatud toidukoti juurde kontrollimaks selle eksisteerimist ka käesolevas ajamõõtmes tegi imet. Kott rippus vanas kohas ja paistis, et keegi polnud ka sõlmede kallal oma oskusi proovinud.

Istusin kaljule ja veidi aega vahtisin niisama ringi nautides kenasid vaateid. Pikapeale tuli tegutsematusest igavus peale ja kuna lapsed ikka veel ei liigutanud siis lasin toidukoti alla ning tassisin lõkkeplatsi juurde. Ootamatult nägin just jala ees midagi, mis kuidagi loodusega kokku ei käinud. Vaevu jõudsin vältida maas vedelevate päikeseprillide peale astumist. Korjasin need üles, osutusid päris viisakateks Ryderi sportprillideks.

Mida kõik inimesed telgiplatsidele maha ei unusta. Õhtul olid lapsed leidnud lisaks paarile telgivaiale ja küpsetusrestile paari sokke ning ühed optilised prillid. Esimene mõte, et omanik läks ujuma ja ei jõudnudki tagasi. Igatahes oli raske ette kujutada kuidas inimene saab matkata ilma prillideta kui ta neid tegelikult ikka vajab, miks selliseid asju muidu nii kaugele kaasa tassida. Mari igatahes oli kinnitanud prillid õhtul paraja paksusega puu külge vaatega telgiplatsi poole.

Otsustasin tule süüdata, et kakaovesi keema ajada. Vahepeal sai värskenduse mõttes järve hüpatud ja paarkümmend meetrit ujutud. Veest välja ronides nägin, et Mari oli end juba lõkke äärde sättinud ja kohendas oksaga paja all kustuma kippuvat tuld. Kiki olevat sügavalt maganud, ja keeldunud Mari äratuskatsetele reageerimast. Otsustasime ise enne kakao juua ja pudru süüa, sest niikuinii oli meil kamba peale vaid üks lusikas, seegi hiina päritolu “šveitsi” taskunoa küljes. Nagu näha olin selle koha pealt 3 korda alavarustatud, õnneks polnud lusika näol tegu just kriitilise aksessuaariga (ehkki vene sõjaväes oli kirsasse topitud lusikas olulisemaid sõjapidamisvahendeid).

Siin sobiks anda nõu Hiinas valmistatud šveitsi nugade (tegelikult šveitsi nuga meenutavate esemete) asjus. Kõigepealt pean tunnistama, et ei teagi kuidas see minu matkavarustuse hulka kunagi on sattunud aga igatahes praegusel momendil seal ta on (loodetavasti mitte kauaks). Üheks põhiprobleemiks on kõigi erinevate noa juurde kuuluvate judinate koos püsimine, selleks tuleb kogu kaadervärki tugevasti pihku suruda (muidu hoiab neid koos ettenägelikult noaga kaasas olnud kotike).

Kui kunagi üritasin kasutada nuga lõikamise eesmärgil, selgus et võist palju tugevama materjali peale ei hakka. Tera lähemal uurimisel selgus, et see kas oli kogemata jäetud teritamata või siis eeldatakse, et taoline töö tuleb teha lõpptarbijal. Peale mõningast vaevanägemist on nüüd võimalik ettevaatlikult isegi leiba nüsida aga puiduga pole mõtet vaeva näha. Kaasas olev saetera oli küll sakiline aga ilusate läikivate kumerate servadega – positiivse momendina peaks märkima, et täiesti ohutu. Peale esimest korda pole ma teda lahti teinud.

No ja peale seda kui konservikarbi avaja poolel teel ümber karbi noa küljest lahti tuli on too “šveitsi nuga” olnud mul kasutusel kui kohmaka pidemega varulusikas. Ainus asi millega võib rahule jääda on värv, sest sellega on tõesti üsna täpselt ehtsat tumepunast tooni tabatud.

Kokkuvõttes kipub olema nii, et enamus Hiina Rahvavabariigi poolt sanktsioneeritud piraat-toodangut meenutab välimuselt originaale aga sellega ka sarnasus piirdub. Kõik ülejäänud kolm nuga on meil originaalid kuid paraku õhemad variandid ilma lusikata, ja seni pole nendega probleeme olnud.

Kui olime oma kakao ja pudru nahka pannud arutasime mis edasi teha ja kuna palju ei tahtnud aega viita siis otsustasime hakata asju vähehaaval kokku panema. Plaanisime Kiki koos magamiskotiga telgist välja sikutada ja lasta tal kaljul edasi põõnutada, seni kui telki kokku paneme. Kui tahtsime seda kavatsust ellu viima hakata selgus ootamatult, et pisem laps oli tegelikult jupp aega ülal olnud ja enamuse asju juba telgis kokku pakkinud. Selline omapoolne initsiatiiv tuli mulle meeldiva üllatusena.

Nüüd saatsime tema omakorda sööma ja panime seni telgi kokku ning pakkisime ka seljakotid. Toidukoti juures mõistsin, et kraami on pikalt liiast ja otsustasin umbes kilo jagu power-bar'e maha jätta. Selleks tegime polaaruurijate eeskujul niiöelda laopaiga kitsasse kaljuprakku ladudes mõned kivid kaitseks peale. Pragu oli piisavalt kitsas, et karu oma käpaga sealt kraami kätte ei saaks ja muud loomad ei jaksaks kive liigutada.

Kuna päike oli juba parajalt küpsetama hakanud hüppasin enne teeleasumist järve ja lapsed tegid oma pead märjaks. Täna oli meil kõige lühem etapp ees, plaanis see kiirelt läbida, siis telk üles panna ja pealelõunal Ontario kolmandaks kõige kõrgem tipp vallutada. Umbes 6-7 km pikkuse rajajupi peale ei eeldanud rohkem kui 3 tundi kuluvat. Algus oligi suhteliselt lihtne kuna asusime aheliku harjal. Siis aga tuli läbida sügav org ja peale mäest üle ronimist ning järgmisele ahelikule tõusmist olime päris väsinud, ehkki vaid kilomeetri jagu edasi liikunud.

Eelmise päeva pingutus oli oma jälje jätnud. Tuli teha puhkus, et end mitte liiga kiirelt läbi tõmmata. Järgnes tõus ühele madalamale mäeküljele, mida mööda saime suhteliselt lihtsat rada mööda järgmise kilomeetrikese edasi möödudes ka telkimisplatsidele viivatest kõrvalteedest. Uus tõus oli aga ootamatult raske ja pikk. Kuna mul polnud ka topo kaarti siis aimasin seda vaid aerofotol olevate valgete - paljaid kaljupindasid kujutavate - piirkondade põhjal. Tõusul võtsime paar sundpuhkust ja lõpuks üsna tipu lähedal nagu hiljem selgus tegime pikema pausi.

Teed jätkates jõudsime paarisaja meetri pärast mäetipus kõrgele kaljule, kust avanes vaade meie sihtmärgile – Silver Peak'ile. Tahtsin siin pilte teha ja otsustasime papu-puhkuse võtta, et jalad üle kontrollida ning sokid kuivatada. Boonusena märkasin ka mustikapõõsaid mis polnud karude poolt veel täitsa tühjaks söödud. Lapsed eesotsas Kikiga asusid õhinal marju suhu noppima, mina viskasin momendiks pikali ja läksin siis fotografeerima. Selle käigus ei unustanud ka aeg-ajalt kummarduda ja mustikaid suhu pista kui neid silma hakkas.

Kalju äärelt avanes vaade oma 270 kraadi ulatuses ümber-ringi. Kohati oli kaljupind justkui liivapritsiga lausa läikima lihvitud. Just neil osadel paistsid kõige selgemini liustike põhjas kaasa veetud kivide poolt kriibitud jäljed. Geoloogid väidavad, et Killarney kaljude kulumiskiirus on haruldaselt madal, keskmiselt vaid 1mm tuhande aasta kohta. Ja kuna see on keskmine siis paljudes kohtades on paljas kaljupind säilinud praktiliselt muutumatuna viimasest jääajast saadik. Samas kui kvartsiit on enamasti särav-valge leidub ka erinevate mineraalide poolt esile kutsutud roosakaid ja kollakaid toone.

Mari hakkas juba muretsema, et viidame liialt aega ja nii sidusime oma saapad uuesti jalga. Peagi nägime esimest kahte inimest sellel päeval. Nende käest kella küsides saime aru, et oleme ajakavast kõvasti maas. Edasise raja raskuse kohta uurides vastati, et kui ahelikud lõppevad läheb kergemaks. Noogutasin - see on hea uudis, aga oma väsimuses unustasin küsida kaua ahelikud jätkuvad. Tegelikult kulus järgneva kilomeetri peale, kui ronisime muudkui kaljulõhedest alla ja üles, vähemalt tund aega. Järgnes paar pikemat rajajuppi suuremate paarikümne kuni saja meetri laiuste lõhede põhjas metsa sees liikudes.

Tuul taolistesse kohtadesse eriti ei ulatu ja seal on meeldivalt jahe. Puud kasvavad suht lopsakalt ning nende võrade ning kaljuseinte vari muudab metsaaluse ka südapäeval veidi õudust-tekitavalt hämaraks ning vaikseks. Kui jääd seisma ei kuule jupp aega muud kui oma hingamist ja südamelööke, aeg-ajalt kostab kusagilt metsast oksa prõksatus või mõni muu heli kui inimsilmale nähtamatud “trollid” kaljupragudest piiludes meile lõksu seavad. Sellises kohas oleks isegi minul veidi kõhe üle öö telgitada, lõkke teeks siis igatahes õige suure. Õnneks on telkimisplatsid eranditult järvede ääres, kuna vee olemasolu pikamaa matkajale eluliselt vajalik.

Muidugi tuletas ka seljakott end meelde kui hakkasin veidi rohmakamalt astuma – riputusaas rebenes ühest otsast lahti. See sai siis samuti lihtsalt nailonrihma külge seotud lootuses, et ehk teine ots peab. Ma ei tahtnud mõeldagi, mis siis teen kui midagi taolist järele annab, mida ei saa enam nii lihtsalt parandada. Seljakotti süles üle nende mägede koju vedada poleks küll võimalik, samas ka tarbetu. Ühe lahendusena tuli kõne alla osade riiete ja mittevajaliku toidukraami katkises seljakotis raja äärde puu otsa tõmbamine ning hädavajalike asjade tervesse seljakotti ümberpakkimine. Tagasiteel korjaks siis veidi toitu ja paar tähtsamat riietuseset üles jättes katkise seljakoti maha. Etterutates võib öelda, et nii radikaalset lahendust polnud vaja rakendada.

Peale lõhedevahelise mäeseljaku ületamist kohtasime kaht järgmist inimest, kes jäid ka selle päeva viimasteks. Nende jutu põhjal oli järv vähem kui poole tunni tee kaugusel, seega polnud meie järgmisele telkimisplatsile rohkem kui kolmveerand tunni tee. Veidi veel ronimist ja küll oli hea tunne orukese lõpus metsa vahelt paistvat veepinda näha. Järve äärt pidi edasi matkates jõudsime peagi kohale, esimene asi oli kotid maha, saapad jalast, riided seljast ja kartsumdi kaljult vette.

Kuna olime tsivilisatsioonist nii kaugel siis ei tekkinud ka teismelistes tüdrukutes erilist tõrget paljalt vette karata. Korra siiski heideti kiire pilk ümbruskonna uurimiseks. Lohutasin, et vaevalt siin kedagi peale karu piilumas on ja teda huvitate te vaid kulinaarsest seisukohast. Ujusime higi maha ja jahutasime end oma veerand tundi enne kui soojale kaljupinnale kuivama ronisime. Mõnus oli kõiki lihaseid lõdvaks lastes lesida ja sinises taevas purjetavaid valgeid pilverünki vahtida, isegi lapsed ei tundnud enam muret riiete puudumise pärast. Mari äkki ütleski, et nii hea vaba tunne on.

Rammestus tuli peale ja peaaegu oleks magama jäänud. Kraami tassimisest valusa selja all oli justkui terapeutiline tool. Valge kalju läheb siinsetel laiuskraadidel päikese käes mõnusalt soojaks samas kui mustale kaljule ei kannata palja jalaga astuda nagu oma rannakividel jalutamise kogemusest tean. Kui end lõpuks üles ajama hakkasin tõrkus organism selle vastu talle ainuomasel viisil muutes liikmed ja lihased uskumatult kangeks. Kupatasin lapsed telki püstitama ja hakkasin ise lõkkepuid metsa alt otsima. Täiesti arusaamatult ei tahtnud kangus kuidagi liikmeist lahkuda.


Selleks ajaks kui telk sai üles ja lõkkepuud kokku oli kell viis. Hakkasin kaaluma kui kiiresti peaksime liikuma, et jõuaks eemal paistva Silver Peak'i tipus käia kui Mari juhtis mu tähelepanu sealkandis tõusnud ähvardavalt tumeda pilve peale. Selgus, et juba mõnda aega aeg-ajalt kaugelt kostav kõmin tuli samast äikesepilvest, mis suundus just selle mäe peale. Varsti nägime ka välgusähvatusi, ning pilv kattis vähehaaval järjest suurema osa alles äsja sinavast taevast. Nüüd oli selge, et sel õhtul jääb tipu vallutamine ära. Pean tunnistama, et ei tundnud suuremat kahjutunnet, sest ehkki ei kahelnud, et oleks sellega hakkama saanud, polnud sugugi paha ka veidi puhata ja niisama rahulikult kaljul lesida.

Ega kaua ei saanud seda lõbu endale lubada, sest äikesepilv lähenes küll aeglaselt kuid pidurdamatult. Lõkke olin juba süüdanud ja veegi peale pannud kui esimesed piisad langesid. Õnneks olime suhteliselt pilve ääres nii, et suurt sadu ei saanud ja lõket ei jaksanud see kustutada. Lapsed kobisid telki varju ning kui kanasupp valmis sai sõime seda männiokste all mille peale oma kiled vihmavarjuks viskasime. Vihma lõppedes kuivasid ka kivid ja tunnikese võisime väljas istuda kuni uus pilv oma laadungit alla kallama asus. Ka seekord saime vaid veidi riivata, mina jäin välja, mis see väike vihm ikak teeb. Lapsed asusid telgis ainsat kaasasolevat raamatut lugema milleks mul oli “SAS Survival Guide”. Aeg-ajalt valgustati ka mind vajalike faktidega – momendil olid põletavaks teemaks pilvede järgi ilma ennustamine ning välgust hoidumise näpunäited.

Oligi aeg leida toidukotile sobiv puu ja see üles sikutada. Tagasiteel lükkasin ümber ühe peenema kuivanud tamme, mis kukkudes pooleks läks. Sellest sai rohkem kui küllalt põletusmaterjali ja ülemisest oksast mugav matkakepp. Sel ajal kui lõkkesse suuremaid palgijuppe sättisin, et tuld kauem susisemas hoida pesid lapsed hambad ja kobisid tagasi telki oma lugemisvara juurde. Nüüd oli nii pime, et edasi lugemine toimus taskulambi abil. Ega nad palju jaksanud kruttida, sest ühe väntamisega lambid üle viie minuti vastu enam ei pannud.

Ise itusin lõkke ääres vaadates uuesti selginenud taevasse ilmunud tähti ja mõeldes selle peale, et paari tuhande aasta eest võis just siin samas keegi lõkke ääres samuti taevasse vaadata. Mis küll tema võis mõelda. Jahimehena proovis ehk ilma ennustada, et kuidas see järgmise päeva jahti mõjutab. Šamaanina üritas taevamärke leida, või lihtsalt logeles nagu see taoliste ametite esindajail kombeks. Naisena kaalus marjade või seente korjamise plaane ... Aga mis me tegelikult nende inimeste mõtlemisest teame, kes nii palju aega tagasi elasid. Tegelikult väga vähe, paratamatult proovime kõike enda mõttemallide või kujutluste järgi seada.

Siin meenus huvitav seik, et enne laskudes nägin raja ääres esimest korda Canadas kukeseeni. Seeni kipub siinseis metsades üldse vähe olevat, igatahes võrreldes Eestiga. Võib-olla on tegu kliimaga mis tavaliselt palju kuivem, see aasta on erakordselt vihmane olnud. Muidu olen suur seenefänn aga siin ei julge eriti korjata, sest ei tunne teisi ja ei taha ka riskida. Seekord nägin nii mõndagi liiki millest mitmed sarnased eesti omadega aga enne kui neid suhu pistan kavatsen internetis veidi asja uurida. Eestis oli asi lihtne, enamust tundsin niisama ära ja milles polnud kindel (puravikulised) seda näksisin veidi, et maitsta kas on kibe. Kui polnud läks potti ja siiani olen elus.

Seekord oli uni veidi rahutum, sest lapsed olid magamiskotid vahetanud ja pidin leppima Kiki õhukesega. Keset ööd oli isegi jahedavõitu aga selle asemel, et miskit selga võtta läheb inimene ikka ajutise kergema vastupanu teed. Tõmbasin teki üle pea ehkki selleks, et too ulatuks oli vaja jalgu kõverdada. Kui need kangeks kippusid jääma ja sirgeks lükkasin hakkas jahe, sest kott ulatus vaevu õlgadeni. Nii ma siis vahetasin asendeid viitsimata fleece selga ajada, mis sealsamas kusagil külje all vedeles. Vastu hommikut surusin end seljaga Kiki vastu, nii oli vähemalt sealt soe, ja jäin magama kuni suure valgeni.

Killarney - 1 Päev

Hommikul ärkasin küll üsna vara aga ei hakanud plikasid üles ajama, las põõnavad kuni und on. Läksin keetsin vett ja tegin endale kange kohvi, seda ei saa nüüd jupp aega nautida. Üheksa ajal kobisid tüdrukud kakao lõhna peale telgist välja ja asutasid end pikniku laua äärde. Sundisin neid vaatamata isu puudumisele kõhu korralikult täis pugima, et kohe alguses ei hakataks näksi küsima. Siis võtsid nad telgi maha ja rullisime selle koos kokku.

Seljakotid sai alles nüüd lõplikult pakitud. Sel ajal kui mina telki suurde kotti sobitasin askeldasid nemad omade kallal. Asju autosse visates jäi pilk Kiki koti peale, mis kahtlaselt pungis ja raske tundus. Tal oli küll oma pisike magamiskott seal sees, aga lähemal uurimisel avastasin ka igasugu muud tarbetut kraami. Markantsemaks näiteks 7 paari aluspükse kummalegi ja pehme Sepu nimeline loom küljetaskust välja piilumas. Peale mõningast vaidlust sai pükste arv kahele ekstra paarile maha kaubeldud ja hulk muud kolu kaasaarvatud kaks vähemalt kilost raamatut auto pagasisse laotud, Sepu paraku tuli kaasa.

Sõitsime raja esisele parkimisplatsile, laadisime selja ja veekotid välja ning tegime "grupipildi" aegvõttega kusjuures fotokas oli asetatud "karukindla" prügikasti peale. Viimane väljend eeldab, et kaane avamismehhanismi suudab välja nuputada vaid keskmisest kõrgema IQ'ga imetaja. Teatud hulk kasti vahetus läheduses vedelevat prügi andis tunnistust, et nii mõnelgi inimesel käis see üle jõu. Enne teele asumist sundisin lapsi vett jooma, sest kõige lihtsam on seda nii kaasas kanda. Ise kaanisin seni kuni polnud kindel kas vee loksumine kostab kõhust või on see mida kuulen järve lained. Seadsime seljakotid selga, veekotid kõhule ja astusime esimesed sammud rajal poole üheteist ajal - tonks maad hiljem kui lootsin. Samas eriti ei muretsenud, sest eeldasin, et umbes 15 km-ne etapp ei tohiks üle kuue tunni võtta ja pimedaks läheb alles kaheksa ajal.

Raja algus on meile tuttav, lapsed on seda paar korda käinud ja mina ligi 10 korda. Kohe oli paar suht järsku tõusu ja laskumist, kus kohati tuli isegi käsi appi võtta. Hoidsin laste entusiastlikku kiirustamist tagasi teades, et pikk ja raske tee on ees. Esialgu ei paistnud kott eriti raske aga mida edasi seda enam tundus kaal suurenevat. Olime vaid pool kilti läbinud kui higistamisest ja hingeldamisest sain aru, et tempo liiga kõrge on. Läksin ise ette ja üritasin teadlikult end aeglasemaks sundida. Mäest üles minekul selgitasin, miks järskudes kohtades lausa kukesammudega peab liikuma - mida rohkem jalg põlvest kõver seda raskem seda sirgeks suruda. Proovige kas on lihtne ühel jalal kükki teha (jalasirutusega surud raskuskeset pea meetri võrra kõrgemale) aga trepist ülesminek ei nõua mingit pingutust (raskuskese kerkib vaid 15 cm).

Esimesed kolm kilti läbisime siiski kiirelt jõudes kopratammini, kus tuli mööda palgijuppe balansseerida, et mitte vette või mudasse kukkuda. Oluline on saapad kuivad hoida vältimaks villide teket. Märjad jalatsid teevad naha pehmeks ja ei lähe palju aega kui isegi kõige mugavamad papud villid jalale hõõruvad. Kuna matkaja kõige tähtsamateks kehaosadeks peale pea on jalad siis uurisin iga natukese aja tagant kuidas need end tunnevad ning rõhutasin ettevaatlikku astumist. Siin tekkis ka esimene pisike probleem, Kiki kurtis, et tema seljakott on kole raske. Võtsin selle mõneks ajaks enda kätte ja riputasin siis rinnale veekoti peale kavatsusega peagi tagasi anda. Kui Marilt küsisin, kuidas tal on vastas plika, et jõuab küll. Sain aru, et ega tal kerge pole.

Järgnevad paar kilti olid suhteliselt lihtsad kuni jõudsime Kakakise järve äärde, kus algas järsk ja pikk tõus esimese kvartsiidi aheliku tipu lähedal oleva "Crack'i" ehk kaljulõhe juurde. Nüüdseks oli ka Marile kandam raskeks läinud ehkki ise ta seda ei tunnistanud. Peale minu poolset soovitust ning mõningast kaalumist tegime põhjaliku pakkide ümberpaigutuse. Mina võtsin endale Mari seljakoti kõhule, andes talle vastu oma veekoti. Seega kandsin kombineeritult umbes 25 kg. Maril oli kaks kaheliitrist veekotti kõhul ja Kiki seljakott seljas, temal tuli veidi vähem kui 15 kg kandami kaaluks. Kiki pääses seega kõige kergemalt, talle jäi vaid kaheliitrine veekott seljas ja pisike kõhukott koos paari juurdesokutatud esemetega, kogukaal nii 5 kg ringis.

Kui olime ümber organiseerunud ja ajasin end püsti käis raksatus ning seljakott tundus turjal kuidagi väga lõdvalt istuvat. Kõhust käis külm jutt läbi, kas tõesti mu enda arust korralikult tehtud õmblus andis järgi. Toetasin koti kiirelt maha ja uurisin asja lähemalt. Minu õmblus pidas aga õlarihmade ja koti vaheline kahe sendi laiune nailonrihm oli ühe otsaga koti küljest lahti rebenenud. Päris suur jama, sest ehkki niidi olin kaasa võtnud polnud mul nõela, mis koju kapile jäänud. Mõningase uurimise tulemusel avastasin, et asja annab veidi parandada kui rihma lahtine ots kõrval asuvast pandlast läbi sikutada. Mõeldud - tehtud ja kui koti jälle selga upitasin seisis teine kindlalt nagu enne.

Järgnev ronimine oli kõige raskem, mida olen kunagi suure seljakotiga teinud. Takkajärge on päris hea, et mul polnud aimugi faktist, et see alles esimese päeva sissejuhatuseks osutus. Poolel teel üles komistasin mingil kivil ja jälle käis raksatus ning seljakott vajus ühele õlale. Mõningate krõbedate vandesõnade saatel võtsin ta maha ja vaatasin hirmuga mis siis nüüd lahti on. Ühe õlarihma plastikust kinnituspannal oli lihtsalt katki läinud. Teatasin lastele, et tuleb veidi pikem puhkus ja lasin neil kotid maha panna. Pandla keskmine kinnitus oli lihtsalt murdunud nii, et seda polnud enam võimalik kasutada. Ainsaks lahenduseks oli pandlast mööda minna ja nailonrihmad omavahel kokku sõlmida. Seda tuli täpselt teha, et mõlemad õlarihmad sama pikkusega oleks. Õnneks oli pikkust piisavalt ja peale paari katsetust võis koti jälle selga võtta.


Nüüd oli mul tekkinud tõsine mure seljakoti pärast ja astusin väga pehmelt ning ettevaatlikult, et võimalikult vähe teda raputada või õõtsutada. Me polnud läbinud veel kolmandikkugi esimesest etapist aga juba oli kott kaks korda järgi andnud. Metsapiirilt välja jõudes ronisime mööda päikese käes silmipimestavalt valget kaljut kõrgemale kuni jõudsime tolle kaljulõheni. Polnudki teine nii impostantne kui olin ette kujutanud, sest varem samades mägedes radade väliselt ringi hulkudes olin vägevamate peale sattunud. Minule oma kahe kotiga kujutas ta siiski suhteliselt raskesti ületatavat takistust, sest pidin võimalikult pehmelt liikuma.

Kui lõhe sai läbitud oligi paarisaja meetri pärast mäe tipp, kus tegime pikema puhkuse. Siin võtsime ka jalatsid maha, et kontrollida jalgade olukorda ja kuivatada nii sokke kui matkatossusid päikese käes. Meeldiva üllatusena polnud kellelgi ville ja jalad nägid head välja. Paljajalu kaljul jalutamine oli juba iseenesest suur puhkus. See oli viimane punkt kuhu ühepäeva matkajad harilikult jõuavad ja kasutasime võimalust, et lasta endast pilt teha. Pildistajaks valisin mehe, kelle fotokas paistis maksvat rohkem kui minu auto.

Ta lasi ka endast pilti teha ja avaldas imestust kui fokuseerisin kõigepealt nende peale ning suunasin siis kaamera kõrvale, et inimesed foto serva jätta. Väga vähesed teadvat seda lihtsat nippi, mille kaasalt olen õppinud ja mis pildile palju juurde annab. Nad rääkisid, et olid just äsja näinud karu, kes raja kõrval mustikaid pugis ja matkajaile erilist tähelepanu ei pööranud. Laste suureks kurvastuseks oli loom selleks ajaks minema jalutanud kui meie tollest kohast möödusime. Pean tunnistama, et ehkki oleks tahtnud fotot saada ei tundnud ka mingit soovi mõmmi otsima minna. Aga see ei takistanud meil endil momendiks aega maha võtta ja mustikatega maiustada.

Järgnes raja kõige ilusam aga ka raskem osa. Esiteks pikalt mööda aheliku harja, mis kujutas endast pidevat erineva sügavuse ja laiusega lõhede ületamist. Lõhede põhjas ja vahel oli suhteliselt tasane või normaalse kaldega rada, neisse sisse ja välja ronimine aga paras turnimine, eriti tülikaks muutsid ronimise rasked seljakotid. Selja ja õlgade valu, mis enne vaid tuimalt tunda andis muutus teravamaks ja sundis tihemini puhkepause tegema. Ühe laia lõhe põhja mööda jalutades märkas Mari õige põneva kujuga puud, mis lausa rõngasse kasvanud. Päike liikus paraku omasoodu hoolimata meist ja seetõttu ei saanud lubada rohkem kui mõneminutilisi peatusi kuna alles veidi üle poole tee oli läbitud. Hirmutava vahepalana rebenes raskemalt astudes seljakoti põõn ka teisest otsast ja mul ei jäänud muud üle kui selle asemel kasutada koti nagisse riputamise aasa.

Nelja paiku jõudsime aheliku lõppu ja otsustasin teha puhkuse enne ees ootavat pikka ja järsku langust, mis viis Little Superior järve äärde. Kartsin, et muidu võime väsinud jalgadel komistada ja endale tõsiselt haiget teha. Lõpuks alla jõudes vaatasin õudusega tagasi, teades et kahe päeva pärast pean sama teed üles ronima. Ainsaks lohutuseks nahka pandud toidu jagu veidi kergem koorem. Siin pidi olema laagriplats, kus peatume tagasiteel, kuid silt lõkkekoha juures teatas, et plats on suletud, ei mingit lisaselgitust.


See mure oli aga liiga kaugel tulevikus, et praeguses situatsioonis aktuaalne olla. Ees ootas järjekordne järsk tõus kahe järve vahelisele kaljule. Ülevalt tegin pildi jändrikust mägimännist, mis jäi järgmise kolme tunni jooksul viimaseks. Ilusaid vaateid jagus küll kuhjaga aga lihtsalt polnud energiat fotokaga jandamiseks. Laskumine järve äärde ja ränk tõus uuele ahelikule. Viimased tund aega kostus jutuajamise asemel raske hingeldamise vahele üksikuid küsimusi teemal kui kaugel veel. Edasine tee jätkus aheliku harja mööda tuttavalt kurnava lõhede ületamise tähe all. Kusagil seal sai kaks kolmandikku teest läbitud. Siin jõudsime ka oma topograafiliselt kaardilt välja ja pidin kasutama hakkama Googlest välja trükitud aerofotot, mis oli küll suurema mastaabiga kuid millel polnud kõrgusjooni.

Edasi saabus veidi kergem osa, pikk lühikeste tõusudega vahelduv laskumine kahe järve vahelise kanuu tassimise tee peale. Vähemalt see tee osa pidi olema suhteliselt lihtsamini läbitav, sest kanuud pole lihtsalt võimalik liiga rasket rada pidi transportida. Nüüdseks olid lapsed nii kutud, et ei esitanud enam küsimusi ja käisid automaatselt. Kanuu tassimise tee oli tõepoolest lihtne, porisemate kohtade peale oli isegi laudtee ehitatud, paraku jatkus seda vaid pool kilomeetrit ja siis pidime jälle mäkke keerama. Samas olime õnnelikud iga meetri üle, mis veidigi tasasem oli, see viis ju ikkagi telkimisplatsile lähemale.

Tõusul hakkas selja tagant allasurutud nuuksumist kostma, Kiki oli omadega täitsa läbi. Lohutasin teda, et see on viimane ronimine enne telkimisplatsile jõudmist. Tegime ainult lühikesi hingetõmbepause, sest päike vajus kiiresti madalamale. Jõudsime üles ja peale lühikest laskumist, kus oleks lootnud näha järve ja telkimisplatsi ootas meid ees uus järsk tõus.

Kontrollisin kaarti, sest minu arust oleksime pidanud kohe-kohe järve äärde jõudma, millest polnud aga vähematki märki. Kõige rohkem oli kahju Kikist, kes õnnetu näoga üles vaatas ja alles nüüd kuulsin esimest korda lapselt, et oleks võinud ikka koju jääda. Lohutasime Mariga mõlemad teda ja kiitsime kui tubli on siiani olnud. Eks ta sai ise ka aru, et ega siia kivile istuma ei saa jääda, tõusis üles ja hakkas hambaid kokku surudes aeg-ajalt alla surutud nuuksatusi kuuldavale lastes edasi ronima.

Seda tõusu ei jaksanud ilma puhkuseta lõpuni võtta, tegime peatuse just enne tippu jõudmist ühe välgutabamuse saanud männi juures, mida pildistasin. Peale pikka kümne minutilist puhkust ajasime end vaevaliselt üles ja viiekümne meetri pärast lasin kuuldavale rõõmuhõiske - nägin märki, mis suunas laagriplatsile. Samm kiirenes automaatselt ning mõnekümne meetri pärast oli põhjust veel kord rõõmustada. Eeldatud pikka laskumist järveni polnudki, sest tegu oli mäetipu lohus asuva järvega, eks sellest ka nimi "Heavens Lake". Pildilt nägin hiljem, et olime poole kaheksa ajal kohale jõudnud.

Potsatasime istuma, võtsime seljakotid ja jalatsid maha ning vedelesime kõigepealt oma kümme minutit päikesest soojaks köetud kaljul. Jalad olid kõigil üllatavalt heas korras, vaid Maril kahe varba vahel vill - sellele torkasin noaga augu sisse ja lasin vedeliku välja. Plaastrit on alles hommikul mõtet panna, las seni kuivab. Siis ajasime end Mariga üles ja hakkasime laagriplatsi otsima. Mina läksin järve äärt mööda paremale, tema vasakule. Leidsin küll vana lõkkeaseme, kuid ei näinud kusagil laagriplatsi märki, peagi kuulsin Mari hüüet, et tema leidis õige koha.

Selleks ajaks oli ka Kiki end kogunud ja lapsed alustasid telgi üles panemist. Mina kiirustasin metsatuka alla lõkkepuid koguma, et süüa teha ja vett keeta enne kui pimedaks läheb. Kuuest liitrist veest olime neli nahka joonud kusjuures mina suhteliselt vähe tänu eelnevale kaameli moodi kaanimisele. Riided olid kõigil higist märjad, need sai kaljule kuivama laotada. Mina hüppasin ka järve, et end loputada ja jahutada, plikad loobusid kuna vesi oli veidi vetikane.

Söögiks keetsin kaks pajatäit kanapuljongit, mis hea meelega nahka pandi, lisaks kaks portsu nuudlikesi. Kanapuljong on selles suhtes ideaalne matkatoit, et varustab nii soola, energia kui vedelikuga. Kõrvale sõime leiba ja viimased emme tehtud viineripirukad. Olin unustanud mainida, et nii viineripirukaid kui kukleid pidin kaasa võtma, sest need oleks autos hallitama läinud. Vedelikuvajadust supp täielikult ei katnud ja nii tegin lastele kakaod aga ise jõin pajatäie kuuma vett, mis tundus lausa oivaline. Tee oleks muidugi parem olnud, aga ununes maha.

Peale sööki avastasime veel ühe asja mis maha jäänud - vetsupaber! Polnud miskit teha, tuli läbi ajada ürginimeste kombel kasetohu ja puulehtedega. Hiljem aga tärkas Maril hea mõte hakata kakao, supipakkide ja pudrupakkide ümbriseid selleks otstarbeks koguma, mida ka tegime. Limiit oli range, tundsime end kui nõuka ajal kui peldikupaberi defitsiit valitses. Samas väheneb suure pingutuse korral vajadus jääkproduktide eraldamiseks, sest keha kasutab nii vedelikku kui toitaineid võimalikult palju ära.

Kikiga otsisime sobiva puu toidukoti puu otsa riputamiseks ja tõmbasime selle üles - toiduaineid ei tohi telgis olla, et mitte metsloomi ligi meelitada. Üritasime lastega tähti vaatama jääda aga kuu oli liiga hele ja lapsed üleväsinud ning kobisid telki magama. Mina keetsin vett järgmiseks päevaks ja sättisin lõket pikemalt põlema. Ikka julgem kui tuli praksub, ehkki karud polevat ööloomad. Telki pugedes kuulatasin veidi aega tuule kohinat mändides, kuid uni ei tulnud sugugi kohe. Lõpuks magama jäädes oli uni hea vaatamata kõvale küljealusele, öösel ei ärganud kordagi.

Killarney - sissejuhatus

Augusti esimene nädal oli meil plaanis pikem ja tõsisem matk Killarney pargis. See asub umbes 4 tundi autosõitu ehk 400 km Torontost põhja pool. Põhilisteks vaatamisväärsusteks on valgest kvartsiidist mäeahelikud, mille vahel metsa sees asub loendamatu hulk järvi, järvekesi ja soolaike. Nood on omavahel ühendatud kiirevooluliste ojade või jõekestega. Peamine matkarada on üle 100 km pikk ja tänu raskele maastikule kuluvat kogenud matkajatel selle läbimiseks ligikaudu nädal. Samas võib toda rada ka jupikaupa ette võtta mis oligi plaanis.

Kuna oleme suht algajad aga enda arust piisavalt heas vormis otsustasime rahulikult võtta ja nelja päevaga edasi-tagasi veidi üle 40 km läbida. Asjade ja toidu pakkimine toimus siiski täiesti amatöörlikul tasemel. Harilikult olen isegi suusareisideks nimekirja teinud, et miskit maha ei jääks aga seekord arvasin, et saan ilma hakkama. Muidugi oli see viga nagu hiljem selgus.

Jalatseid sai igaühele kaasa kaks paari - veekindlad sandaletid ja matkasaapad. Mõnevõrra ootamatu üllatusena selgus eelmisel päeval, et Kikil on nii matkasaapad kui sandaletid väikeseks jäänud. Mis muud kui kihutasime poodi ja ostsime uued. Matkasaabaste puhul otsustasime peale pikemat kaalumist Garmont'i veidi raskemate aga tugevamate kasuks. Mina oleks kergemaid Columbia tossusid eelistanud aga laps teatas, et need on mugavad ja lõppude lõpuks kannab ju tema jalatseid. Kui hakkavad hõõruma siis ei saa issit süüdistada. Tegelikult oli selline ettevõtmine õige riskantne kui mitte öelda totter. Uute saabastega ei tohiks kindlasti pikemale matkale minna. Tihtipeale tuleb isegi harilikud jalatsid sisse käia enne kui mugavad jalas.

Ilmaennustus lubas superhead selget ja jahedapoolset ilma +20C ringis päeval ning +10C öösel. Vaid viimaseks päevaks ennustati vihma. Oma kogemusest tean paraku, et ennustust ei maksa väga tõsiselt võtta, sest eelmine kord Killarneys käies saime lubatud +18C ja päikese asemel lörtsi kaela, mis sundis esimese päeva autos ja telgis veetma. Lihtsama vastupanu teed minnes otsustasin seekord uskuda ja riidekraami minimaalselt kaasa võtta teades, et ronimine ajab kiirelt kuumaks. Igaühel müts, kaks t-särki ja fleece vest ning õhuke vihmakindel kilejope ning kilepüksid. Lastel äravõetavate säärtega poolpikad püksid, mul kaks paari lühikesi pükse.

Esialgu oli kavas vaid kaks magamiskotti võtta kasutades neid tekkidena kuna kodus ainult kaks keskmises mõõdus kotti oli. Ülejäänud sobimatult suured, täidaksid terve suure seljakoti. Siis selgus, et üks kahest on liiga katkine ja peale saabaste ostmist sai ka "all season" (pidavat -16C vastu pidama) magamiskott Wal-Mardist muretsetud. Tollel tuli kodus ümbrise sang lahti, mis polnud küll eriline ime kui hinda vaadata. Õmblesin tolle ja ka seljakoti katkise rihma kalapüügi niidiga kinni.

Seljakoti valikul kaalusin kas võtta vana ja äraproovitut või uut igavesti vinge disainiga "The Noth Face" kotti, mille kasutatud peast soodsalt sain. Kuna mul on sama firma veematka tossud, mis väga hästi vastu pidanud, ei muretsenud eriti kaasnenud defektide pärast. Küllap olid katkine suur kõhupannal, üks nailonrihm ja veidi rebenenud nailonkate polsterdusel hea hinna põhjuseks, ilmselt ei viitsinud eelmine omanik lihtsalt ise parandada. Pandla asendasin vana läpaka koti pealt võetuga, rihma ja nailonkatte õmblesin kinni ning oligi "viimase peal" seljakott olemas.

Mulle avaldas muljet, et kogu kaadervärk oli nii paljude rihmakeste, kummikeste, aasade, taskute ja muude judinatega, et ei suutnud kõigi otstarvet isegi välja mõelda. Lõpuks pakkisin kiirelt üht-teist sisse ja proovisin selga. Peale rihmade kohendamist ja pingutamist istus teine nagu valatud hoides enamuse raskusest kõhurihma abil puusadel ning toetades ülejäänu paksu polsterdusega õlarihmadele. Olin nii rahul et demonstreerisin seda uhkelt kogu perele. Oleks ma vaid teadnud, et tegu on kogu varustuse kõige nõrgema lüliga.

Teiseks seljakotiks valisime ühe väiksema, mis oli plaanitud enamasti toidu tassimiseks ja pidi Mari selga minema. Tegu oli küll rohkem koolikotiga, kuid kuna toitu polnud plaanis palju võtta siis ei muretsenud selle üle. Tollel kotil olid samuti polsterdatud õlarihmad ja eest kinnituseks nii rinna kui kõhurihm. Kikile sai samuti üks väike seljakott. Lisaks oli igaühele plaanitud 2 liitrine veekott kõhu peale. Olen ennegi seda trikki kasutanud, sest kõhul olev lisakott tasakaalustab raskuskeset ja võimaldab sirgemalt käia. Telk mille kaasa võtsin oli kolmekohaline ja raskevõitu aga see eest korralik erekollane (hea värv looduses märgata) vihma ning tuulekindel.

Toidukraami oli suhteliselt lihtne planeerida kuid raske seda arukalt teha nagu hiljem selgus. Süüa kavatsesime ainult hommikul ja õhtul kui telgitame, lõuna ajal käigu pealt vaid veidi näksida. Hommikueineks kaerahelbe pudru ja õhtuks kanasupi ning kuivatatud nuudlite pakid. Joogiks kakaod lastele, ise kavatsesin veega läbi ajada. Närimiseks kõrvale veel kuivikuid ja kogenematusest ka kaks leiba ning suur Kiki küpsetatud sai. Nagu hiljem selgus olid need täiesti mõttetu kaalulisa, ühe leiva tõin tagasi. Ronimise ajal kõrvale närimiseks "power-bar" energia pulkasid, neli tahvlit šokolaadi ja lastele kaks pakki eesti komme üllatuseks. Piinlik tunnistada aga kõik šokolaadid ja enamus power-bar'e tõin kah tagasi. Lisaks kilone suitsuvorst, millest pool peale mägedes rändamist samuti Toronto külmkappi jõudis. Seega oli toitu nii mahu kui kaalu poolest vähemalt kaks korda nii palju kui tegelikult vaja läks. Hea õppetund tulevikuks.

Muu olulise koha pealt olin kõigile teinud pisikese "ellujäämise paki" mis sisaldas veekindlaid tikke, tulemasina, kompassi, vile (endast märku andmiseks ja karu peletamiseks), ja šveitsi noa. Mul endal oli kaasas GPS koos korraliku topo kaardiga ja ka meie matkapiirkonna aerofotod. Lisaks kalakonkse, niit, nöör ja veel üht-teist potensiaalselt vajalikku. Kodus olin eelnevalt teinud lastele lühikursuse kuidas kõike seda kasutada. Igaühel oli ka generaatoriga laaditav taskulamp seljakotis.

Enesekaitse vahendiks võtsin kaasa saksa sõjaväe noa, mille kohta kaasa veidi irooniliselt mainis, et vaevalt karu see hirmutab kui noaga vehkima hakkan. Tõsi küll aga ägeda välimusega külmrelv annab vähemalt psühholoogilist tuge, iseasi muidugi kas karu sarnaselt asja mõistab. Põhieesmärk on siiski pea ainsa tolle piirkonna ohtliku loomaga (teisteks üliharuldased puuma, lõgismadu ning veidi ootamatult ka põder) kohtumise võimalus miinimumini viia. Oleksin kaasa rahustuseks ka karuvastast piprapihustit ostnud aga jahipood oli kinni ja mujal seda polnud.

Tegin tüdrukutele väikese teooriakursuse kirjeldades erinevaid hädaolukordi, mis võiks juhtuda ja lasin neil endil mõelda, kuidas sel juhul käituda. Eriti panin rõhku olukorrale kus mind mingil põhjusel pole või siis olen tegutsemisvõimetu (eksinud, kaljult alla kukkunud, karu poolt nahka pandud, ...) ja nad peavad ise otsustama milline edasine tegutsemine kõige tõhusamalt olukorra lahendab. Pisemat plikat pani tema elav ettekujutusvõime muretsema, kuid vanem lohutas, et tegu on vaid teoreetiliste situatsioonidega, mille võimalus väga väike, aga milleks peab valmis olema. Välise abi peale ei saa väga loota, sest oleme piirkonnas, kus enamasti puudub mobla levi.

Esmaspäeva õhtuks oli kraam koos ja enamus ka autosse tassitud. Kuna esimese ja viimase öö veedame auto juures laagriplatsil sai grillvorstide ning kohvikoore näol veidi luksuslikku külmkarbi söökigi kaasa võtta.

Järgmisel hommikul ärkasime küll vara kuid startisime alles kümne paiku. Bensu võttes astusin ka kohalikust kodutarvete poest läbi ja ostsin igaks juhuks $15 eest kolmanda pisikese magamiskoti. Taolise hinna eest pole kahju kui too vaid nädala vastu peab. Ette rutates tuleb tunnistada, et meie ilmaolude puhul osutus see ideaalseks lahenduseks. Meenus ka, et olin unustanud oma noa koju lauale. Tõime selle ära, ütlesime veel kord emmele, koerale ja kassidele nägemist ning asusime lõpuks teele.


Liiklus oli talutav ja sõit möödus kiiresti kuna kuulasime CD mängijalt "The end of Faith" nimelist väga asjalikku filosoofilist raamatut, mis kirjeldas miks usk ühiskonnale ja inimkonnale üldse kahjulik ja lausa ohtlik on. Jumalasse või üldse ükskõik millesse uskumine on mulle alati totter tundunud, aga seni olen usklikesse suhteliselt tolerantselt suhtunud seni kui nad ei hakka oma arusaamisi peale suruma. Toda raamatut kuulates aga tekib tõesti tunne, et usk hävitab inimkonna ja selle vastu tuleks aktiivselt võidelda kuna seal toodud faktidele toetuvaid väiteid on raske ümber lükata. Pikemalt usul ei peatu, sest ei kuulu praeguse teema alla aga soovitan soojalt seda raamatut igal oma peaga mõelda suutval inimesel lugeda. Hea tsitaat: "Kui ühel inimesel on luulud peetakse teda hulluks suurema hulga puhul nimetatakse seda religiooniks"

Kolme tunniga jõudsime French Riveri parki, mis teele jäi. Pakkusin lastele välja võimaluse jalgu sirutada ja pisike sissejuhatav matk pooleteise kilomeetri kaugusel asuva kärestiku juurde teha. Jalatsitena kasutasime kõik sandalette, nii lühikese maa peale ei pidanud vajalikuks matkatossusid jalga ajada. Äsjane sadu oli raja mudaseks ja libedaks teinud, saime esimese maitse, kui salakavalad pealtnäha siledad kivid on. Keegi lausa pikali ei lennanud ja porisse ei kukkunud aga ootamatuid libastumisi tuli ette. Rõhutasin ettevaatlikkust, oleks piinlik jalg juba enne matka välja väänata.


Kose juurde jõudes tegime mõned pildid ja Mari leidis kolm madu kivide vahel rohus peesitamas. Üks poiss oli juba pisema Gartersnake üles korjanud ja pakkus meilegi näha. Lapsed võtsid teda endale hoida ja lasid roomajal mööda käsi liikuda. Ise ma eriti ei naudi madude lähedust aga plikadele nad millegi pärast meeldivad. Ühest oli vähe ning Mari korjas ka suurema veemao üles aga lasi lahti kui keegi hoiatas, et selle hammustus võib haigeks teha. Ma küll kahtlesin tolle väite tõsuses, aga parem karta kui kahetseda. Auto juurde tagasi jõudes avastas Kiki, et sandaletid on jalale villi hõõrunud - seega olid need ilmselgelt pikemaks matkaks kasutud. Jäi vaid loota, et matkatossud head on.


Edasi sõites nägin tee ääres jahipoodi ja otsustasin sisse pöörata, et ikkagi see karupiprapihusti ära osta, mis naisele sai lubatud. Polnud eriti pettunud kui neil taolist asja polnud ning poest väljudes jäi pilk pidama pisikesel kohalikul kärakapoel. Kui juba kinni peetud, eks siis peab ka läbi astuma, noh saigi üks kuuene karp hollandi õlut kaasa haaratud. Oli veidi loll tunne küll - justkui Homer Simpson, kes ostab karukaitse vahendi asemel õlut.

Killarney parki saime peale lõunat kohale, registreerisime, saime oma paberlipikud autole ning sõitsime kruusasele metsa all asuvale platsile number 68. Kui auto pargitud korkisin õlle ja lasin lastel telki hakata üles panema. See oli neil esimene kord täiesti iseseisvalt teha, muidu olin ikka veidi siin ja seal aidanud. Selleks ajaks kui mul purk tühjaks sai oli telk ülal ja kuna ilm ilus siis läksime järve randa. Plikad sulistasid kivide ja liivaga askeldades jalgupidi vees, mina lugesin kaasavõetud jaapani kriminulli.


Õhtul lõket tehes lasin tüdrukuil paar korda ise tule süüdata. Selgus, et olin tulemasina kasutamise kui enda arust kõige lihtsama vahendi lähemalt selgitamata jätnud. Peale natukest näpunaha kulutamist ja küüne kõrvetamist said aga mõlemad sellega hakkama. Peale vorstide praadimist ja kõhu täis pugimist lugesime veidi taskulambi valgusel ja kobisime siis magama. Hommikul oli kavas varakult teele asuda, sest esimeseks päevaks oli meil kõige pikem ja raskem etapp plaanitud.