Lõpuks Ometi

Tõepoolest piinlik kirjutada, et see aasta sain alles eelmisel pühapäeval esimest korda suusad alla. Aga no mis sa hing teed kui pole ei lund ega külma, mis võimaldaks vähemalt tehislund teha. Igatahes otsustasime vaatamata pühapäevasele päevale Blue Mountainile sõita. Kuna meie hooajapiletid kehtivad laupäev ja pühapäev ainult pärastlõunal, aga suusatamise isu oli kõrvulukustav, panime kaks spetspiletit hakkama hommikuse sõidu nimel. Olime mäel vahetuste kaupa, kaks tükki korraga ja üks kohvikus sees. Esiteks kokkuhoidlik ja teiseks sobis lastele, sest mõlemal õppimine kaasas. Ega esimesel päeval rohkem jõuagi kui 2 tundi järjest uhada, päris mõnus vahepeal tunnine puhkus võtta ja siis uuesti kaheks tunniks mäele.

100 km/h spidomeetril

Hommikune äratus oli eriliselt varajane, et minimaalselt valget aega kaduma läheks, pool seitse ajasin lapsed voodist välja. Autosse veerand kaheksa ja suuskadele astusime pool kümme. Parkimisega vedas seekord, sest just meie saabudes tehti üks parkla lahti, saime koha täitsa kohviku juurde. Hommikuse sõidu tegi eriliseks asjaolu, et olles linnast välja sõitnud lasin esimest korda Kiki maanteel rooli. Varem polnudki ta üle 60 sõitnud, esialgu tundus lubatud maksimum 80 km/h kole kiire, aga kui selja taha tekkis kannatamatutest juhtidest saba ja paar tükki mööda sõitsid asus laps neid jälitama. Tavaliselt sõidetakse 80 piirkonnas 90 ja 95 vahel, siis politsei veel ei tülita. Enne Collingwoodi on lõik ametliku 90 km/h, seal sai tüdruk ka proovida mis tunne on roolis istudes 100 kilti tunnis kimada.

Hakkab hämarduma, mägi muutub ühtlaselt helehalliks

Suusamägi polnud just kõige paremas olukorras. Reedel oli veel vihma sadanud, laupäeval külmetas ja tuli paar senti lund, mistõttu mägi jääs. Esimese päeva jaoks õige rasked olud. Algul ikka oli ratidel natuke pidamist ja esimesed sõidud sujusid ootamatult hästi. Hiljem tulid suured jäälaigud välja, jalad hakkasid väsima ja suusatamine läks raskemaks. Ainus, kellele see erilisi probleeme ei tekitanud oli Kiki, pisem plika (kui 18 aastase kohta nii sobib öelda) kihutas oma võistlussuuskadega nii et terasrandid vilistasid jääs, ei saanud mina ega Mari järgi. Ilm oli üllatavalt külm, vunts läks jäässe, mis juhtub ainult siis kui temperatuur alla -15C langeb.

Lapsega tõstukil, mul habe jäätamas

Suusatasime enam vähem ühe hooga kuni kella viieni, mil lumetraktorid mäge siluma tulid. Neljast poole kuueni on ebamugav sõita, sest pilvise ilmaga ühtlane valgus tekitab hämardudes olukorra, kus lumepind sulab silmi ees ühtlaseks helehalliks massiks. Pole näha pinna kontuure ja isegi jäälaikusid pead ära aimama vaid selle järgi, et need kergelt tumedamad üldisest foonist. Tegu pole minu kui "vanainimese" nägemise probleemiga, lastel täpselt sama jama. Peale lühikest kohvikus lebotamist ja kerget kõhutäit sõitsime seitsmeni ning panime siis asjad kokku, mul varane ärkamine ja lastel mõlemal kontrolltööd koolis ees, tahtsid enne magamaminekut materjalidele pilgu peale visata. Polnud just parim suusailm ja mägi aga vähemalt saime maitse suhu.

Loojang Blue Moiuntainil

Stiltoni juust

Clawsoni Blue Stilton pakendis ja küpsistel

Paari päeva eest käisime kaasaga poes, tema mul sihuke juustugurmaan, ostab igasugu erilisi sorte, tavaline Cheddari kamakas ei kõlbavat. Ausalt öeldes omab maitset ainult selle juustusordi kõige "vanem" ehk "very old" versioon, mida mina hinnatundliku kliendina kasutan. Enamasti sulatan mikrokas saia peal olevate suitsuvorstitükkide sidumiseks. Lapsed kasutavad tavaliselt Goudat aga parema puudusel läheb ka eelnimetatu loosi. Üldiselt olen sinihallitusjuustu fänn, aga millegi pärast on viimase paari aastaga ainus jõukohane, ehk siis "Taani sinine" hinnas kaks korda üles kerinud. Roquefort on siinmaal kättesaamatus kauguses minimaalselt $50'se kilohinnaga. Juust Kanadas üldse kallis, odavaim Cheddar $10 kilo.

Juustu leti ääres olin just taanlaste oma võtmas kui jäi soodsa hinnaga Stilton silma, ühe naela ehk 454g eest küsiti ainult $7. Pakendi lähemal uurimisel selgusid kaks eriti põnevat fakti. Esiteks on tegu ehtsa Stiltoni juustuga - valmistatud Inglismaal Leicestershires Long Clawsoni Juustutööstuses. Lisainfoks oli pakendil kirjas, et ainult kolmes maakonnas - Leicestershires, Nottinghamshires ja Derbyshires tehtud juustusid võib ametlikult Stiltoniks nimetada, vastasel korral olevat tegu juustu meenutava ollusega. Teine fakt mis sundis mind seda pakki korvi panema oli asjaolu, et juustu valmistamisel kasutatakse Penicillium Roqueforti baktereid, just samasid mida kuulsa prantslaste juustu puhul.

Kodus lõikasin ootusrikkalt mõned killud küpsise peale aga, enne maitsesin paar tükikest paljalt. Maitse pole nii tugev kui prantslaste versioonil ja juust ise kuivem ning kõvem. Mulle meeldib küll prantslaste oma rohkem aga kui Inglaste oma saab rohkem kui kolm korda odavamalt, siis lepin sellega. Kokkuvõttes minu arust "best value" ehk parima hinna ja kvaliteedi suhtega juust mida seni olen Kanadas maitsta saanud kui jätta välja üks isevalmistatud köömnetega rohehallitus havarti, mida aastaid tagasi mingist pisikesest juustupoest sain. Kahjuks kadus see pood kiirelt.

Sunnitud Dieet ja Õõvastav Protseduur

Teisipäeva hommik

Homme pean minema mingile nilbele protseduurile, mis kõigile üle 50'stele siinmaal soovitatav. Ise oleks muidugi eemale hoidnud nagu üks täisvereline eesti mees kunagi aga naine käis peale ja kodurahu huvides tegin südame kõvaks ning võtsin asja ette. Homne üritus seisneb sisikonna uurimises miskisuguse sondi otsas oleva kaameraga. Nilbeks teeb asja see, et aetakse tagantotsast sisse. Hea isegi, et enne pannakse magama, sest kuuldavasti normaalsetel isastel pidada sihukese lähenemiskatse peale lisaks lõuga andmise soovile ka pärakakramp tulema.

Protseduuriga kaasneb eelnev näljutamine ja lahtisti manustamine, et parema nähtavuse huvides sisikond tühjaks teha. Eile õhtul tohtisin viimast korda süüa, kasutasin võimalust ja nautisin rasvast suitsuvorsti rukkileival ning liitri jäätist. Teatava hirmuga suhtusin näljakuuri, sest oma elu jooksul pole vist kunagi üle poole päeva söömata olnud. Hommikul polnud eriti hull, musta kohvi võisin juua ja vett manustada nii palju kui isu ehk janu on. Ega eriti polnud aga mõtlesin, et parem vesi kõhus kui mitte midagi ja luristasin peale kohvi ka kruusitäie vett.

Tööl tavatsen lisaks lõunasöögile iga paari tunni tagant teha kerge näksi. Seekord piirdusin kella kaheksa ajal kahe lahtisti tabletiga ja jäin hirmuga mõju ootama. Paraku ei juhtunud õnneks midagi, vedasin kenasti tööpäeva lõpuni välja ilma et oleks pidanud vetsu külastama. Mure oli, et häda tabab sõidu ajal, mida kuradit ma maanteel ummikus teen ??? Õnneks polnud probleemi. Kodus neelasin ühe pulbri kahest nahka ja üritasin aru saada, kuidas seda rohtu täpselt kasutada. Rohuretseptil üks juhend arstilt kaasaantud lehel teine, kurat ei suuda nad ka kokku leppida kuidas seda sodi endale sisse ajada. Igatahes vett ja õunamahla segi tuli poolteist kuni 2 liitrit peale juua. Sellise koguse õllega saaks naljaga hakkama aga proovi sa vett juua, no vastu hakkab. Lõpuks siiski joodud ja kõhus selline raske tunne nagu ootaks titte.

Kui arsti jaoks pole raha mine lennujaama - röntgenipilt
ja rinnakompimistest tasuta, kolonoskoopia soovi puhul
piisab sõnaühendi Al Quaeda kasutamisest :)  

Igal juhul läksin välja lund lükkama olles iga moment valmis vajadusel jooksuga tuppa kihutama. Paraku sai lumi maja ümbert aetud ja ei miskit reaktsiooni. Jalutasin koera aias, istusin tunnikese arvuti taga, ikka ei midagi. Helistasin murelikult kaasale, et minu nõukaaegne magu vilistab peenikeste lääne rohtude peale ja seedib need muuseas läbi. Temal olla küll omal ajal funksinud nagu ette nähtud. Mõtlesin, et käin võtan bensu ja kui tunni aja jooksul miskit ei juhtu uhan järgmise portsu otsa. Bensujaama sõites tekkis kummaline tunne, nonii hakkab tööle, loodetavasti mitte nii äkki, et lahkun tanklapüstol pihus orbiidile. Silme ette tuli pilt ammulisui juhtidest bensusabas, kes kaugenedes järjest väiksemaks jäävad.

Ehkki reaktor oli ilmselgelt tööle hakanud, suutsin kontrollimatut ahelreaktsiooni veel pingutustega tagasi hoida ja kihutasin kodu poole. Olukorda ei teinud lihtsamaks ka pisem laps, kes poolel teel helistas tahtes, et ma toidupoest läbi sõidaks. Mu vastus oli suht lühike ja pahane urin, sisaldades juhendit toit unustada ja välisuks lahti teha, et saaksin hoo pealt sekundit kaotamata poti suunas tormata. Autos kaalusin mõtet, et aja kokkuhoiu mõttes foori taga püksid jalast võtta, aga hirm politsei ja naabrite ees hoidis tagasi.

Olukord lahenes siiski ilma enneagse katastroofilise plahvatuseta, jõudsin edukalt ettenähtud ruumi ja isegi ukse kinni lüüa enne kui kosk vallandus. Pikemalt ei hakka siin kirjeldama, aga kõhugripp on selle kõrval naljaasi. Igatahes veerandtunni pärast olin nagu uuestisündinu, paraku ootas ees järgmine doos. Segasin sodi kokku ja neelasin alla. Vee joomise vahepeal uurisin igavusest infolehte ja avastasin ehmatusega, et olin valesti lugenud ja rohud segi ajanud, kuradid nii sarnaste nimedega. Hullu polnud, lihtsalt läks kahekordne doos, kõht lahti poole kiiremini kui ette nähtud.

Tunni aja pärast kordus vetsu epopöa nagu ette nähtud. Kogu see aeg olen tarbinud vaid vett ja õunamahla, teatava üllatusega pole erilist isu toidu järgi, mida eelnevalt kõige suuremaks katsumuseks pidasin. Isegi laste tuunivõileiba vaatasin suht ükskõikse pilguga. Loodetavasti ei ärka öösel suure näljatunde peale üles. Eks homme kirjutan järje, kuidas kulges, momendil pean jälle vetsu kihutama.

Kolmapäeva hommik

Magama sai varakult ja uni oli tühja kõhuga uskumatult hea, tavaliselt ikka lesin kella kümnese koriseva ja mulksuva kõhutäie otsas. Hommikul viimane süsteemi tühjendamine, kruusitäis vett kõhtu ja läpakalt otsima parimat ning kiiremat teed Püha Joosepi haiglasse (täielik müstika, miks siinsed haiglad pühakute järgi nimetatud). Läksin metrooga ja sealt bussile. Bussipeatuses paraku oli vastukäiv info, paberplaanil samad ajad mis Google pakkus, elektroonilisel tablool pooltundi hilisem. Õnneks siiski elektrooniline oli rikkis ja buss tuli õigel ajal ette. Viis minti jalutamist räiges -12C külmas, mis tuule tõttu tundus alla kahekümne kraadi olevat ja jõudsin õige sissepääsu ette. Remondis muidugi, pidin tegema tiiru ümber kompleksi enne kui teisest uksest sisse sain.

Mõningase küsimise ja omapäi otsimise järel leidsin registratuuri üles. Sabas kulus oma veerand tundi enne kui sain ühe noormehe jutule, kes nähes mu tervishoiukaarti küsis kas olen eestlane. Jah vastasin imestades, ma olen soomlane selgitas ta. "Puhummekko suomea" küsisin aga ta arvas, et ametliku dokumendi täitmisel peaks siiski inglist kasutama. Lõpus lobisesime paar lauset, kuni sabasolijad närviliseks hakkasid muutuma; "Kiitos, hyva päivä" laususin lahkudes.

Sain vaevalt protseduuride ukse taga maha istuda kui kitlis noormees välja astus ja raske poola aktsendiga üritas mu nime veerida. Kas ikka seesama Toomas uurisin, sest tavaliselt kulub meditsiiniasutustes pikalt rohkem aega kui ette nähtud. Selle haigla tunnustuseks sujus kõik kui õlitatult kusjuures töötajad askeldasid pidevalt. Totaalselt erinev 10 aasta tagusest esimesest haigla traumapunkti külastusest, mis eriliselt laiskade, ebasõbralike ja teovõimetute töötajatega oli mehitatud, kui üks arst välja arvata.

Pandi mind istuma ühte nurka suures ruumis kus neli haiglaürpides patsienti toolidel reas istudes ees ootas. Õhuke kardin tõmmati ette ning kästi kõik riided peale sokkide ja kingade maha koorida. Ihualasti kingades ja sokkides, loodetavasti pole see mingi pornofilmi katsetusvõte. Kaks nööriga kinni tõmmatud ürpi pidin selga ajama, tagumik ja selg jäid poolest saati paljaks. Tüüp täitis mingi lehe, esitades mulle mitmeid küsimusi, mida teiste patsientide juuresolekul nagu natuke ebamugav vastata. Millal viimati sittusite, kas sitas oli midagi ebatavalist, igasugu haiguste põdemise kohta, isegi seda mis usku olen, ime et seksuaalseid eelistusi ei küsitud. Teades kui oluliseks siin riigis privaatsust peetakse oli õige kummaline käitumine. Lõpetuseks suskas parema käelaba peale veeni nõela, mille kaudu uimastit anda ja vasaku käe ümber numbri, et hiljem laipa lihtsam tuvastada nagu kahtlustasin.

Ainult kolonoskoopia puhul on väljend
"Milline perseauk" inimesele positiivseks hinnanguks

Paberid täidetud, pandi mind teistega koos ootama ja kutsuti järgmine patsient sisse, kelleks osutus kahekümnendates kena häbelik blond. Mina istusin temast vaid kolm meetrit eemal kui naine pidi küsimustele vastama, ta tundis end ilmselgelt ebamugavalt. Siis paluti kõik riided peale rinnahoidja maha võtta, "Oh my god" ohkas neiu ja kogu seltskonnale oli selgelt kuulda kuidas riideesemed ükshaaval maha kooriti. Mõnes teises keskkonnas oleks ehk üsna erutav olnud, praegu aga mõtlesid kõik vanamehed oma pärasoolika peale.

Kui minu aeg saabus, juhatas õde teise palatisse ja pani voodile lebama, kinnitas käele vererõhu ja pulsi mõõtja ning ninasse hapnikutorud. Ekraanil nägin vererõhu taset ja pulsilööke nagu filmis. Arst küsis mõned lisaküsimused ja lasi mul alla kirjutada vormile, millega andsin end tema meelevalda võttes kogu vastutuse enda peale - no mis mul üle jäi. Õde kamandas külili ja ühendas uimasti ampulli käesüstlaga teatades, et see mõjub kiiresti. Mõtlesin, huvitav kui kiiresti ja pöörasin pilgu aparaadi ekraani poole, et leida sealt kellaaega ... 

... lala lala maal ... (loodetavasti ei sondeerinud mind UFO'lased sel ajal) 

... pilt keris ette teises ruumis, kus veel mitu uimastatud patsienti vedeles. Üks norskas, teine peeretas, ainult minul oli pilt ees. Vahepealsest polnud aimugi, ei ajast ega sellest mis toimus, viimase üle oli päris hea meel. Õde astus sisse ja nähes, et olen ärkvel küsis kuidas end tunnen. Justkui peale kosutavat und, valmis hommikujooksule minema vastasin täiesti tõsiselt. Õde vaatas korraks kahtlustavalt mulle otsa aga ulatas siis riidekoti, võin riidesse ajada. Kui valmis olin ulatas infovoldiku lisades, et kõik oli OK, enne 10 aastat pole vaja tagasi tulla aga 4-6 nädala jooksul tahab arst korra pilgu peale visata. Samas ei tohi ma 24 tunni jooksul mingit masinat kasutada, autot juhtida ega kontsentratsiooni nõudva ülesandega tegeleda. Arvutimäng loodetavasti selle alla ei käi :) Teistest tüüpidest hakkas üks end vähehaaval liigutama - "uimasti mõju on väga individuaalne" oli õe kommentaariks. 

Kaasa olin kutsunud umbes üheks vastu. Ta tuli veits varem, ajastus sobis perfektselt. Olemine täiesti tipp-topp, enne kojusõitu käisime poest läbi. Mis iganes sorti uimastiga tegu, mingit pohmakat pole ja väga hea uni oli - ideaalne unerohi minu arust.

Marslane - film

Kaader Filmist

Nonii, eile hommikul vaatasin ka filmi ära. Kokkuvõttes polnud mingit üllatust, ei positiivses ega negatiivses mõttes. Nimelt oskasin ette oodata, et film ei saa kunagi olla samal tasemel kui raamat (millest blogisin eelmine nädal) ja seda isegi tänapäevase tehnoloogia juures, kus palju fantastilisemad planeedid kui Marss on digiefektidega võimalik õige usutavalt esitada. Marsi kujutamine nii erkoranzhi ja üldse selgete värvidega oli visuaalselt kena kuid totaalselt ebarealistlik, tegelikult tegu suht kontrastitu ja tuhmide värvidega maastikuga kui sealt seni saadetud pilte uskuda. Samas "tegeliku" värvuse määratlemine polegi nii lihtne kui võiks arvata, sest lisaks objektiivsele fotoelemendile (raw image) tulevad mängu selle ja inimsilma värvitundlikkuse erinevused, pildi ajutöötlus, atmosfääri, varjude ja paljude muude tingimuste mõjud. Seetõttu pea võimatu määrata kuidas täpselt inimsilm Marssi näeks.

Marsi tegelik "värv" - töötlemata pilt, kalibreeritud "naturaalne" pilt, "valge" balansiga pilt.

Üldises plaanis suudeti raamatu sisu suht hästi edasi kanda. Dramaatilisuse mõttes oli nii mõndagi juurde lisatud (näiteks arulage ja tegelikkuses juhitamatu "rakett-mehe" stseen avakosmoses liikumiseks lõpus) ja üht-teist olulist ära jäetud (tolmutorm teel õhkutõusmismooduli juurde). Lisaks oleks nii mõnedki momendid jäänud selgusetuks või märkamata, poleks enne raamatut lugenud - heaks näiteks see, et Hiinlaste abi tingimus oli nende mees järgmisele Marsi ekspeditsioonile kaasa. Lõpukaadrites vilksatas pilu Aries 5 kabiinis, aga see oleks sama hästi võinud olla asiaadist USA kodanik.

"tegelikes" värvides pilt on üsna roostekarva

Nüüd jõuan ka tehniliste apsude juurde, mis nii teravalt silma torkasid, et ei saanud märkamata jääda. Kohe alguses tormi käes jalutasid tüübid suhteliselt rahulikult ja püstises asendis aga kui antenn astronauti tabas lendas see kui tühi kilekott tuulega minema. Radioktiivse mooduli juures olev varras lipukesega oli tolmutormi üllatava kergusega vaevu tolmuhunnikusse torgatuna üle elanud ja püsti püsinud, astronaut tõmbas selle mingi vaevata välja ja viskas kõrvale.

Curiosity üles leidmine tolmu alt sellele juhuslikult peale astudes polnud kah kõige usutavam kellelegi, kes kunagi kaduma läinud asju on otsinud. Eriti veel kõrbes, kus pole mingit võimalust oma asukohta poolemeetrise täpsusega kindlaks määrata, Marsil nimelt pole veel ega eeldatavalt ka siis GPS kasutusel. Curiosity väljakaevamise juures oli lõpukaader väga õnnetu nurga all võetud, sest esimese pildi juures asus kogu kupatus ilmselgelt tasase liivakihi all kui tüüp kaevama asus. Viimases kaadris polnud auku ollagi kui aparaat justkui iseenesest pinnale oli tõusnud. Need olid esimesel pilgul silma jäänud apsud, kindlasti on veel kümneid kui mitte sadu.

Kõigele vaatamata ma ei kahetse filmi vaatamisele kulutatud aega, sest võrreldes paljude teiste "tõsielu" ulmekatega oli see väga hästi tehtud. Film pani mind mõtlema, kas tegelikkuses õnnestuks minul kunagi näha teleka või neti vahendusel inimest Marsi pinnal. Vaatamata Ameeriklaste ja ka teiste suurriikide sellesuunalistele arglikele katsetele ei usu, et minu elu jooksul - optimistlikult vaadates ütleme nii aastaks 2050 - seda juhtub. Isegi kui jätta kõrvale suht pinev poliitiline olukord, mis seoses ressursside vähenemisega vaid teravamaks läheb sundides riike oma vahendeid pigem sõjatööstusse suunama räägivad kaks fakti inimese Marsile saatmise vastu.

Esiteks oleks inimese elus hoidmine liigselt kallis ja teiseks arenevad robootika ja tehisintellekt sellise kiirusega, et saavad peagi igasuguste ülesannetega paremini hakkama kui inimene. Poliitiliste punktide teenimine esimesena Marsile jõudmise eest, nagu see Kuu puhul oli, enam ei toimi, sest põhimõttelisi ideoloogilisi erinevusi pole palju alles jäänud. Oleksin õnnelik, kui järgmise kolmekümne aasta jooksul inimene Kuulegi tagasi jõuaks. Viimane astronaut käis seal 1972 detsembris. Lahkudes olid ta sõnad: ... as I take man's last step from the surface, back home for some time to come – but we believe not too long into the future ... ( ... astudes mõneks ajaks Kuu pinnal viimase sammu koju tagasi pöördudes - usume et pöördume tagasi mitte liiga kauges tulevikus ... ) Usun, et keegi ei osanud oodata nii pikka pausi, 43 aastat kulunud ja aeg tiksub edasi.

Kagami Baraki 2016

Kagami Biraki avamine

Eile oli meie dojos traditsiooniline Jaapani uue aasta tähistamine. Üritus algas kell 11:00 grupiviisilise treeninguga, mis kestis kahe vaheajaga poole viieni. Käisin enne trenni minekut dushi alt läbi, et oma "paraadvormi" (Jaapanis MM'l käinud gi'd) mitte liialt ära määrida, seda ainult "värske" higiga immutades. Üritus algas mediteerimise ja "hinge puhastamisega", et astuda värskelt järgmisse aastasse. Loeti ka ette Dojo etikett, mida kooris järgi kordasime.

Järgnes soendus ja põhielementide nagu blokkide, erinevate käe- ja jalalöökide sooritamine 20-stes seeriates, lisaks lihtsamad kombinatsioonid.

Teine kolmandik kuulus katadele, alustades põhikatadest, käies läbi kõik värvivööde Pinan katad ja lõpetades mustade vööde katadega. Mustade vööde osas tegime umbes 30 katat, millest kõiki oskasid üksikud kogenud vanemad mustad vööd. Kata esitlusel tegid kaasa need kes oskasid, mis tähendas, et kergemate puhul olid kõik mustad vööd koos tatamil, raskemate puhul vahel vaid kolm esitajat. Ülejäänud istusid tatami äärel ja vaatasid pealt.

Mina suutsin kaasa teha kümmekond, lapsed veits alla kahekümne kuuludes seega kogenumate hulka. Meie puhul on eeliseks treenimine Kanada Shito-Ryu peakorteris, mistõttu saame alati tipptegijatelt nõu küsida, et katasid meeles hoida. Treeningu intensiivsusest rääkimata, paljud teised olid juba esimese kolmandikuga täitsa võhmal.

"Unustatud" kata Channan õppimine

Viimane kolmandik kujunes alustuseks kümmekonna lihtsama vabavõitluse kombinatsiooni harjutamisele ja siis hakati uut katat õpetama. Tegu oli niinimetatud "unustatud" kataga, nimeks Channan mida shihan küll nimetas one-one või midagi sellist. Igatahes oli tegu kataga, mida ma polnud kunagi näinud, ega nimegi kuulnud. Esimest korda nähes tundus pikk ja keeruline aga ise õppides polnudki eriti raske, vaid lõpuosa nõudis ohtralt tähelepanu. Muidugi ei taha ma väita, et tunni ajaga kata ära õppisin, lihtsalt suudan seda mitmete mõttepauside ja lastelt nõuandeid küsides enam-vähem läbi jalutada. Põnev sellegi poolest ununema hakanud katat edasi kanda.

Treeningosa lõpetamine

Peale treeninguosa lõppu hüppasime kodust läbi, et dushi all käia ja teised riided selga panna. Õhtusöögile võtavad lisaks dojo poolt pakutavale kõik osalised üht-teist omavalmistatut kaasa. Meie panuseks oli seekord kaasa valmistatud imemaitsvad vahvlid ja kodused shokolaadikuubikud pähklite ning viigimarjade tükikestega.

Mina maiustasin rohkem jaapanipärase toidu nagu sushi kallal, lisaks mõned ampsud nende pelmeene ja mõningaid tundmatuid toitusid. Lobisesime paljudega aga pikemalt ühe argentiinlanna ja jaapanlasega, kes kumbki ka suusatamisega tegelevad. Esimene neist elab ja töötab ühes Lõuna-Ameerika tuntuimas suusakuurordis.

Jaapanlane pidi oma sünna puhul järgmisel päeval Blue Mountainile minema, paraku ilmaga tal küll ei vedanud, sest pühapäeval on vihm ja +6C. Koju tulime poole üheteistkümneks väsinud kui kotid ja keerasime kohe magama.

Eesti Keel Toronto Ülikoolis

Eesti Keele kursus Toronto Ülikoolis 2015-2016

Eelmine aasta, kui tütrel oli vaja Toronto Ülikoolis valida kolmanda kursuse ained otsustas ta minu hämmelduseks ka Eesti Keele kursuse võtta. Eesti Elus oli sel teemal pikem artikkel "Eesti keele kursus Toronto Ülikoolis". Miks küll eesti keele kui oskad seda piisavalt hästi Eestis töötamiseks, kas poleks mõistlik õpperaha kasutada erialaste teadmiste süvendamiseks. Selgituseks sain, et kolmandal kursusel on lisaks erialalistele ainetele kohustuslik üks "science" ehk loodusteaduskursus ja üks "arts" ehk humanitaarkursus. Kahjuks teaduse osas olid mitmed põnevamad nagu "Astronoomia" ja "Tuumafüüsika" juba nende erialade tudengite poolt täidetud, ülejäänuist valis laps "Earth Science", mis tegeleb maakera uurimisega. Humanitaaralade hulgast polnudki miskit mõistlikku valida peale Eesti Keele, sest huvi puudumisel oleks kunstiajaloo või usuõpetuse kursus totaalne ajaraiskamine. Loodetavasti ei kujune eesti keel liiga koormavaks ning hea hinde saamine kergem, nii saab ka keskmist nats üles upitada.

Nädala alguses sai plika lisaks oma uue arvuti protsessorile ka eelmise poolaasta eksamihinded kätte. Issi rind kohe paisus uhkusest, see laps annab mulle silmad ette. Ehkki sain isegi omal ajal päris hästi ülikoolis hakkama siis õppekoormused pole paraku võrreldavad. Minu ajal tuli õppimisega tõsisemalt tegeleda vaid eksamisessiooni ajal samas kui pidu ja pillerkaar ülejäänud aasta jooksul. Tütre puhul näen, et ilma pideva õppimiseta pole lootust normaalseid hindeid saada. Seda eriti eksamitel, sest kuus eksamit oli kaheksa päeva peale kontsentreeritud. Vahel tuleb ette, et kaks eksamit samal päeval. Selge, et ilma eelneva õppimise ja aine valdamiseta pole võimalik neid sooritada.

Tütre kolmanda aasta sügissemestri tulemused Inseneriõpingutel Toronto Ülikoolis

Samas pole sugugi kindel kumb meetod pikas perspektiivis paremaks osutub, sest minu põlvkonna Eesti ülikooli haridusega seltskond on üldjuhul nii Eestis kui välismaal päris edukalt läbi löönud juhul kui omal ajal sai õige eriala valitud. Kokkuvõttes saime oluliselt väiksema vaevaga suht sama tulemuse kui teised hullult õppides. Lisaks säilis õpihimu, mida tuupimine ära ei võtnud. Lugesin hiljuti artikli siinsete arstide kohta, mis oli õige hirmuäratav. Nimelt olevat varjatud saladuseks asjaolu kui meeletult suur on enesetappude hulk sellel erialal ja seda eelkõige stressi ning ülekoormuse tõttu. Suur palganumber ei tule mitte kõrgest tunnipalgast vaid hullumeelsest ületundide hulgast. Sama probleem ka ülikoolides, eriti just aasia päritolu üliõpilaste hulgas, kellele pannakse nii pere kui kogukonna poolt ebarealistlikke ootusi. Eluterve laisklemine ja hobidega tegelemine on mõistlik, hea õigustus lapsele korraliku mänguarvuti võimaldamiseks :D

MariLohe - Käivitamine

BIOS setup ekraan

Järgmisel päeval kui laps koju saabus viskasime veelkord pilgu peale ja saabuski see tähtis moment kui aeg stardi nupule vajutada. Pisem plika oli igaks juhuks toast välja astunud ja piilus ukse vahelt, mis juhtumas. Mina filmisin moblaga. Saanud Marilt kinnituse kõigi jubinate valmisoleku kohta laususin: "All systems GO" ning alustasin lugemist: kümme, üheksa, ... . üks, start. Masina tuled läksid peale ja ventikad hakkasid puhuma, üllatavalt on tegu äärmiselt vaikse aparaadiga. Esimesel momendil paistis kõik ok olema aga kui paarikümne sekundiga ekraan pilti ette ei kerinud tundus asi kahtlane. Ootasime veel veidi aga miskit paremaks ei läinud, no vähemalt õhku ei lennanud arvuti.

Juhendist veakoode studeerimas

Emaplaadil olevad numbrid andsid mitmeid eri koode ja lõpuks hakkasid protsessori temperatuuri näitama. Ekraan siiski jumala must, ei mingit signaali. Ühendasime läpaka taha et välistada ekraani probleemi, pilt kohe ees. Lauaarvutil oli ta emaplaadi HDMI videoväljundisse ühendatud, proovisime graafikakaardi omasse panna, ei mingit tolku. Kuna kõik muu tundus töötavat siis viga paistis olevat kas videokaardis või emaplaadis.

Laps googeldas veakoode otsides lahendust, mina murdsin niisama pead. Selgus, et probleem võib olla ka BIOS setupis. See on juba piirkond, kus tuleb õige ettevaatlikult liikuda. Selleks, et BIOS resettida ja CMOS puhastada oli vaja kas emaplaadi patarei korraks eemaldada või kaks jalga lühistada. Võtsin vana DVD mängija tagant judina mis sobis selleks otstarbeks perfektselt. Paraku polnud abi, saime lihtsalt teise veakoodi. Jäi üle kasutada kirvemeetodit ja kõik ülejäänud jupid lahti ühendada, mis võivad probleeme tekitada.

Kastile oli jäetud mulle teade, et ma arvutit
ilma tema kohalolekuta ei puuduks :D

Kiskusime isegi videokaardi välja, sest kui see või emaplaadi kaardipesa defektne, tuleb niikuinii tagasi viia. Igaks juhuks tõin oma monitori, millel oli DVI juhe. Uuesti arvutit peale lülitades ei juhtunud algul miskit, aga siis äkki tuli kiri ekraanile - hurraa samm edasi. Veidi askeldamist ja tüdrukul õnnestuski BIOS setupi sisse saada. Hiljem selgus, et vahel on HDMI draiveritega probleemi, samas oleks eeldanud mingitki videosignaali. Igatahes BIOS setup ekraan oli ise igavesti ägeda kujundusega, mul tekkis kuri kahtlus, et selle pärast laps just MSI firma kraami tahtis. No tegelt ikka asjatundjate soovitatud.

Videokaarti ei hakanudki tagasi panema, enne laadib Windows 10 peale, mille ülikooli kaudu inseneritudeng tasuta saab. Siingi tekkis tõrge, sest tema mahalaaditud Windows ei tundnud ära koodinumbrit. Selgus, et peab kasutama spetsiaalset ülikoolidele mõeldud väljalaset, millel ka hulk muid Microsofti programme tasuta kaasas. Igatahes minul oli aeg magama minna, laps hakkas Window Educational maha laadima. Soovitasin tal mitte samal õhtul seda installida, läheb liiga hilja peale. Järgmine hommik helistas mulle tööle üheteist ajal, et sai edukalt Windowse installeeritud ja ka viirusetõrje peale, kinnituseks saatis moblaga võetud pildi. 

Moblale saadetud pilt, Windows peal ja BIOS flashitud

Graafikakaardi saime alles õhtul tagasi peale panna, esialgu oli ekraan jupp aega pime, arvasime, et ju siis ikka videokaart defektne. Õnneks ei jõudnud veel masinat kinni panna aga mingi moment kargas pilt ette, no oleks pidanud aru saama, et draiverite laadimine võtab veits aega. Plika üritas ka mälu kiirust tõsta, aga millegi pärast andis BIOS selle peale vea ja restartis masina. Googeldades soovitati BIOS flashida ehk uusim versioon paigutada. Jällegi tegevus, mis nõuab erilist ettevaatust aga laps sai ka sellega edukalt hakkama ja mälu kiiruse 20% üles kerida.

Täna ootasin teda kannatamatult koju, et saaks vaadata kuidas on uue arvutiga Battlefieldi mängida. Uhasime kaks tundi ja saime natuke meeskonnatööd harjutada. Eriti hästi ei läinud, aga saime ühe uue mängusõbra, kes uuris mis keeles me räägime. Tüüp oli õige osav, kolmekesi päris lahe koos rünnakuid planeerida. Viimase mängu tegime vastastele kiirelt pähe. Parim moment oli see kui ühte snaiperit jahtisime, kes mitu meie meeskonna liiget nottis. Enam vähem aimasime, kus ta on. Tütar meelitas tule enda peale nii, et tüüp ei jälginud ümbrust piisavalt tähelepanelikult. Mina tegin paukude järgi asukoha kindlaks, hiilisin seljataha ja suskasin noa ribidesse. Selline neljapäevaõhtune meelelahutus mul tütrega :D

MariLohe - Riistvara kokkupanemine

Lapsed arvutit kokku panemas

Esmaspäeval saime postist kätte viimase ja ühtlasi ka kõige kallima puuduoleva riistvara jupi, milleks CPU ehk põhiprotsessor. Entusiastid tavatsevad enda poolt kokkupandud süsteemidele nimesid panna, mina otsustasin ilma plikaga konsulteerimata seda/teda MariLoheks kutsuda. Põhjuseks asjaolu, et kahe olulisema detaili: emaplaadi ja graafika kaardi tootjaks on MSI, kelle logos draakon. Lisaks on tütrele lapsest peale need fantaasiasünnitistest elukad meeldinud, isegi ülikoolis loengutes kritseldab draakoneid vahepeal paberile. Igatahes ootasid järgnevalt ülesloetud jupid toa nurgas hunnikus.

Riistvara:

Kast - DeepCool Kendomen MidTower 6 ventilaatorit             $45 CAD

Emaplaat - MSI Z170A Gaming M5                                    $215 CAD + $32 CAD (3a täis garantii)

CPU - Intel i7 6700K                                                         $570 CAD

Jahutusblokk - CoolerMaster HeatPipe CPU cooler                $40 CAD

Mälu - Corsair Vengence 2X8GB DDR4 2666 gHz                $120 CAD

Videokaart - MSI R9 390 8GB GDDR5                                $435 CAD

SSD - Samsung 850 EVO 250 GB  6GB/s                            $90 CAD

Kõvaketas - Seagate 2 TB SATA 3  64MB Cache                  $90 CAD

Toiteblokk - EVGA SuperNova 750W Moodul                       $115 CAD

MariLohe Hind               $1752 CAD  +13% käibemaks  =  1980 CAD  =  1400 USD  =  1300 EUR

Umbes $80 saame tootjate kupongidega tagasi aga ehk sama palju kulub veel spets klaviatuuri ja DVD mängija peale nii et ülevaltoodud number peegeldab üsna täpselt süsteemi kogumaksumust.

Korrektne oleks ilmselt kogu toda tegevust nimetada mitte arvuti ehitamiseks vaid kokkupanemiseks, sest ausalt öeldes pole tegu millegi muu kui 9 eraldiseisva jupi kokkukruvimisega ja kaablitega omavahel ühendamisega. Ainsaks vajalikuks tööriistaks on paari kolme erineva otsikuga kruvikeeraja. Arvuti omalk jõul kombineerimine kostab esimesel pilgul keerulise ja eksperdi oskusi nõudva ettevõtmisena, paraku suudab seda teha iga googeldada mõistev ja kruvikeerajat käes hoida oskav isik, kel on piisavalt pealehakkamist ja julgust. Ilmselt on just viimase kahe omaduse puudumine massides ja arvutiasjanduse keerulisuse oreool asjaolud, mis seni oma disainitud arvutisüsteemide ehitamist suht piiratud ringkonnas hoidnud. Pean tunnistama, et minagi pole varem kunagi arvutit otsast lõpuni valmis ehitanud vaid läinud kergema vastupanu teed ja sobiva süsteemi enda maitsele vastavaks ümber ehitanud. Hinnavahed on sealjuures suht tühised, sest suured firmad saavad kraami hulgihinnaga osta, aga nende süsteemid on tihtipeale odavatest juppidest või siis ülehinnatud.

Protsessor (pisike hall ruut paremal) on sisse pandud

Tööjaotus kujunes meil järgnevaks: Mari pea kooste insener, Kiki oskustööline ja mina konsultant ning kvaliteedikontroll. Esiteks eemaldati kasti mõlema külje katteplaadid (mis nõudis minu jõulist sekkumist) ja vaadati üle juhtmete paigutus ning otstarve. Järgmise sammuna kruvis tüdruk emaplaadi üheksa kinnituskruviga kasti tagumise seina külge, kusjuures puuduva kruvi tõin oma varudest. Emaplaadi sobitamisel oli vaja kübeke survet rakendada, sest tagumiste ühenduste avasse käib tolmukindel vahtkummist tihend.

Järgmiseks üks kriitilisemaid momente, ehk protsessori pesasse istutamine. Selle protseduuri juures peab super ettevaatlik olema, et emaplaadi LGA protsessori pesa 1151 imepeent kuldset ühendusnõelakest mitte ära painutada. Kogu süsteemi "süda", ehk Inteli i7 6700K on füüsiliselt vaid paari millimeetri paksune 37 x 37 mm plaadike, mis sisaldab 1,750,000,000 transistori. Käisin korra ülalkorrusel ja selle ajaga olid lapsed minu ehmatuseks ise hakkama saanud, protsessor istus oma pesas plaadil. Loodetavasti ikka panid õiget pidi ja ei väänanud mõnda jalakest ära.

Radiaator (hall kolakas) istub protsessoril 

Ees ootas eeldatavalt kõige keerulisem protseduur, mida ma ise pole kunagi teinud - termoregulatsiooni radiaatori ja ventilaatori kinnitamine protsessori peale. Vajalik vaid selliste protsessorite korral, mida ähvardab kasutaja poolsest sageduse tõstmisest tulenev ülekuumenemine. Meie 6700K saab lihtsalt BIOS'e läbi overclockida ehk sagedust tõsta vähemalt kuni 4.2 gHz'ni. Vaevalt seda vaja läheb aga hea kui taoline võimalus olemas. Igatahes tüdruk pani sortsu termopastat (mis tagab perfektse termodünaamilise kontakti protsessori ja radiaatori vahel) protsessorile ja vajutas radiaatori vaskplaadi protsessori vastu. Pastaga ilusa ja hirmkalli CPU määrimine tundus lausa pühaduserüvetamisena, aga paraku vajalik kui ei taha, et see kärssama läheb.

Radiaator ja selle juurde kuuluv ventilaator on tõelised monstrumid mahtudes vaevu kasti ära. Kinnitus ja toetusklambrid on nii emaplaadi tagaküljes kui eespool, sest kuidagi peab ju seda lisaraskust toestama ning kinni hoidma. Täpselt paraja surve tagamiseks tuleb neli kruvi vaheldumisi paari pöörde kaupa kinni keerata kuni jõuavad lõpuni. Protseduur sarnaneb automootori blokikaane kinnikeeramisele mikroskoopilises skaalas, siin pole küll vaja väändemomendi mutrivõtmeid kasutada. Ventilaatori toitejuhe tuleb susata emaplaadil kindlasse pesasse, sest sealt tuleb ka juhtsignaal mis sõltuvalt protsessori temperatuurist reguleerib ventika kiirust.

See on R9 390 videokaart

Mälupulkade sissesuskamine oli lihtne, aga see tuli teha enne ventilaatori kinnitamist, muidu oleks tülikaks osutunud napi ruumi tõttu. Emaplaat toetab 64 GB DDR4 RAM'i neljas pesas, kuna momendil piisab 16 GB'st iga programmi jaoks ostsime kaks kaheksast, hiljem saab kaks juurde osta kui peaks tekkima vajadus 32GB peale edasi liikuda. Kasutasime pesasid 2 ja 4 nagu juhendis soovitatud.

Toitebloki kasti kinni kruvimine oli kõige kergem, siin lihtsalt ei saa miskit valesti minna. SSD ja kõvaketta paigaldamine oleks pidanud samuti triviaalne olema, sest nende jaoks hulk pesasid kuhu saab plastsahtlikestesse kinnitatud judinad lihtsalt sisse libistada. Paraku olid kruviaugud nii totralt paigutatud, et normaalset pidi sisse susates tekkis kahtlus kas kasti kaas mahub peale. Hiljem selgus, et napilt mahub, aga tütar sättis neid kaks korda ringi. Toitekaablid külge ja SATA andmekaablid samuti. Emaplaat võimaldab lisaks tavalisele SATA'le ka SATA express, PCIe ja M.2 SSD ühendusi, aga need seadmed ise, mis kiiremaid ühendusi toetavad, on momendil kallimad ja kiiruseprobleemi meil lähemal ajal karta pole.

Kõik on koos, masin ootab esimest käivitust

Viimaseks jäi graafikakaardi paigaldamine. Tean varasemast kogemusest, et sellega võib probleeme tekkida, polnud erand nüüdki. Esiteks oli see osa igavesti massiivne nii mõõtmetelt kui massilt ulatudes kasti tagant otsast praktiliselt kõvaketaste pesadeni välja, teiseks ei tahtnud hästi pesasse istuda. R9 390 on kahekordse paksuse ja kahe jahutusventikaga nagu enamus kõrgema klassi videokaarte. Juhendi põhjal kasutasime kõrgemat pesa kolmest võimalikust, tükk sudimist ja parasjagu jõu rakendamist, et ta sisse saada - selle võtsin enda peale. Lõpuks siiski õnnestus ja keerasime kruvid kinni ning ühendasime kaks toitejuhet, kuue ja kaheksajalase.

Kell oli palju ja ehkki oli kange tahtmine näha kuidas arvuti käima läheb soovitasin lapsel seda järgmisel päeval teha, sest esiteks tuleks kõik kaablid veelkord tagurpidi järjekorras üle vaadata ja kui masin lähebki esimese katsega perfektselt tööle võtab Windows 10 installeerimine parasjagu aega.

"Marslane" - Andy Weir

Mul oli kavas seda raamatut juba suvel lugeda aga muidugi kui sügisel just peale filmi linastumist läksin raamatukokku asja uurima sain end ainult järjekorda panna, numbriks 624. Aasta lõpuks olin juba 260'ks tõusnud. Vaheajal vaatasid lapsed filmi telekast, aga ma ei tahtnud raamatu muljet rikkuda ja keeldusin suurde tuppa minemast. Kaasale kurtsin, et kardetavasti ei saa raamatut enne kui suvel Eestisse lendan ja nii vaatan hoopis enne lennukis filmi kui lugeda saan. Kümne minuti pärast ulatas ta mulle oma lugeri, kuhu oli raamatu netist maha tõmmanud.

Ma suhtun küll skeptiliselt lugerisse, vana kooli mehena naudin ehtsa raamatu käes hoidmist. Siiski ei suutnud kiusatusele kaua vastu panna ja hakkasin lugema. Natukese ajaga sain aru, et ehkki tunne teine, on tegelikult lugerit hoopis mugavam kasutada kui raamatut. Korralikel ekraan tõepoolest raamatu lehe tooni ja kontrastiga, mida saad vastavalt soovile muuta just nii palju ja selliseks nagu tahad. Põhiline eelis tuli välja magama minnes, nimelt pole ju vaja öökapi lampi põlema panna, luger helendab parasjagu segamata kõrval tudivat kaasat. Lugesin poole kolmeni enne kui pilt hakkas eest ära vajuma - seda mitte lugeril vaid minul.

Nüüd raamatu enda juurde. Tegu just sellise teadusliku fantastikaga mis mulle on juba lapsepõlvest lemmikuks olnud. Peab olema piisavalt realistlik, et saaks ette kujutada nagu tõepoolest võiks taoline lugu juhtuda. Mulle kui insenerile meeldis eriti ka pikk ja detailne kirjeldus kuidas probleeme lahendati. Usun et paljudele on tehnilised üksikasjad tüütud ja igavad aga mind häirib hoopis kui miski keeruline probleem võlukepikesega lahendatakse või toimub see vastuolus füüsikaseaduste või tavaloogikaga. Kipun otsima raamatutes just tehnilisi apsusid ja kahjuks paljud autorid ei vaevu vastuolusid märkama ega seletama. Andy Weir olevat väidetavalt süvitsi uurinud nii orbitaalmehhaanikat, Marsi olusid, kosmoselennu ajalugu kui botaanikat, et jutt võimalikult tõepärane kirjutada. Sellega sai ta minu arust hästi hakkama. Nii palju ma muidugi ei viitsinud süveneda, et ise arvutused üle teha, nii fanatt ma ka pole.

Kriitikat teeks aga peategelase karakteri ja probleemide esilekerkimise ning lahendamise koha pealt. Tegu on minu maitsele liiga positiivse ja absoluutselt kõigi probleemiga pea mängeldes hakkama saava tüübiga. Jah inimene võib olla geenius probleemide lahendamise juures aga olla võimeline kõiki jamasid nii kiiresti lahendama, eriti mis puutub tema konkreetsest ekspertiisist eemale jäävat temaatikat, ei tundu usutav. Nagu iga insener teab on ainult Murphy seadus kindlam kui klassikalised füüsikaseadused, raamatus see paraku enamasti töötas risti vastupidi harilikule olukorrale, ehkki tüüp mitu korda tsiteeris, et ükski plaan ei kesta kaua peale esimest kokkupuudet reaalsusega. 

Tegelikus elus kipub olema pigem nii, et asjad, mis peaks sujuma ladusalt ilma probleemideta jooksevad kokku tänu idiootlikele madala tõenäosusega kokkulangevustele, millede võimalike kombinatsioonide arv on loendamatu nii, et aegajalt midagi ikka juhtub. Murphy seadus tegelikult põhineb entroopial, võimalus et juhuslikud kõrvalekalded osutuvad positiivseks on mõõdetamatult väiksem kui võimalus, et kõik seetõttu kuradile lendab. Õnnelikke juhtumisi polnud liiga palju aga kriitilistes situatsioonides ei saanud ilma hakkama.

Kõige ebausutavam moment polnud aga mitte tehniline vaid hoopis organisatoorne: fakt et üldse otsustati tüüpi päästma asuda. Tegelikkuses taolist asja lihtsalt ei juhtu, sest inimesed, kes sellistes organisatsioonides on juhtivatel kohtadel teevad otsuseid külmalt kaalutledes jätmata ruumi emotsionaalsusele. Kosmosesse ei saadeta inimesi, kellel oleks kergegi kalduvus ülemuste käskudele mitte alluda, see lihtsalt muudaks kogu organisatsiooni juhitamatuks. Just nagu ei saa sõda pidada kui iga sõdur hakkab ise otsustama, kas ja millal ta lahingusse läheb, või põrutab hoopis linna peale.

Muidugi annan aru, et raamatu loetavana hoidmiseks pole seda võimalik liiga realistlikuks ka ajada, muidu oleks liiga igav. Suurimaks tõrvatilgaks kujunes õnnelik lõpp, ilma milleta Ameerikas raamatut müüa ei saa. Oleksin eelistanud pigem mingit lolli apsu kusjuures lisaks peakangelasele ka üks või kaks teist tüüpi oma rumaluse tõttu hukka saavad.  Kõigele vaatamata annaks kaheksa punkti kümnest, sest lugemine oli nauditav ja taolisi tasemel insenertehnilisi ulmekaid ilmub harva.

Pühad läbi

Vaade aknast 1 Jaanuari hommikul

Esimene jaanuar võttis meid tõepoolest ilusa hommikuga vastu. Ilm oli külmaks läinud, ok mitte just külmaks aga vähemalt veits külmemaks nii, et isegi kerget lund sadas. Koerad olid hommikul välja minnes parasjagu üllatunud ja kuuekuune kutsikas õige ettevaatlik esimest korda lund nähes. Peagi hakkas aga elukas ringiratast kihutama ja üritas lisaks lumehelvestele ka jäätükke närida. Mõne aja pärast esiku põrandale ilmunud loik andis tunnistust, et loom oli päris korraliku kõhutäie lund ja jääd sisse ahminud.

Vana aasta õhtu möödus õige rahulikult. Vanad tuttavad tulid külla, istusime teleka ees ja vaatasime Eesti TV vahendusel kodumaiseid aastalõpu saateid. Teatava üllatusena olid lapsed kodus, mina küll veetsin viimast korda aastavahetuse vanematega vist 14-sena. Ei teagi kas selle üle rõõmustada või muretseda :D Igast head nämmi sai mekkida ning seda tshehhi õllega alla loputada. Magustoiduks oli kaasa teinud shampanja tarretis, mille peale terve pooleteiseliitrine pudel hakkama pandi. Kartuli salati ja krabisalati tegid lapsed, kaasa küpsetas värske leiva, mis nagu tavaliselt tahtis kõigil keele alla viia. Kui muu enam ei kõlvanud näksiti piparkoogi lossist ampse kõrvale.

Saabus Eesti Uus Aasta !!!

Tujurikkuja oli suht tasemel, ehkki paistsid silma esimesed väsimuse märgid. Seepärast polnudki eriti kahju kui teatasid, et see jääb viimaseks. Suur oskus on õigel ajal lõpetada. Võrreldes aastalõpu ühislauluga meeldis mulle hoopis enam tolle musta inglise laulja esitus, kes Curly Stringsi "Kauges külas" hämmastavalt heas eesti keeles ette kandis. Eriti läks publikule peale koht kus Kariibi neegri välimusega bariton lootis teiseks juuniks pruuniks saada :) Tavaliselt oleme Canada Uut aastat teleka vahendusel vaadanud, aga seekord magasime maha, sest paari minutiga ei suutnud leida, millise netilehe pealt otseülekanne tuleb. Olime oma kartliku kutsika tõttu nats mures ilutulestiku pärast, õnneks oli meie kandis paugutamist minimaalselt, ei saanud isegi asjalikku fotot. 

Paar sekundit peale kohalikku Toronto aastavahetust

Üldinfo müttes peaks mainima, et jõulude ajal sain neli päeva ja uue aasta puhul kolm järjestikust vaba päeva. Päris hea oli end lõdvaks lasta ning lisaks hobidega tegelemisega ka veits elamist korda seada. Jõulude ajal olin sunnitud iga päev natuke arvuti taga istuma, et Battlefieldi kogukonna ülesanded täita, olin päris edukas ja sain kõigiga 100% hakkama. Seoses kindlate relvade kasutamise reeglile hakkasin end mugavalt tundma ka nendega, mis seni olen unarusse jätnud - eriti kehtib see lähivõitlusrelvade nagu püstolite ja haavlipüsside kohta. Noaoskuselt olen niingi maailmas miljonite mängijate hulgas 3-4% parimate seas.

Vanema plika tuba on lõpuks 99.8% valmis, paar pisiasja jätan talle lõpetada. Igavesti kena näeb välja, lausa kadestan, et minul omal ajal sellist polnud. Tegelikult muidugi oli mul oma tuba vanemate juures korteris ja isegi veits suurem, aga arvutit polnud. Ajaviiteks pidin rahulduma raamatute lugemisega. Enne ei hakka lapse toast pilti üles riputama kui too on arvuti kokku pannud ja kõik enda maitse järgi üles seadnud. Dojo allkorrusel on ka lõpetatud, ainult poksikotid üles riputamata, sest viimastel päevadel kui see plaanis oli, käis mitu satsi külalisi ja ise olime ka laisad.

Uue aasta kolmepäevane puhkus lõigati siiski katki, teisel pakuti võimalust kohale tulemise eest kaks pool päeva lisapuhkust saada. Sihukest võimalust ei jätnud kasutamata eriti arvestades, et uue ülemuse saabumisega võivad taolised asjed õige harvaks muutuda. Mina jällegi harjunud vähemalt kahe kuu puhkusega, raske oleks vähemaga leppida.

Ilmad on lõpuks jahedamaks pööranud, andes lootust suusamäele minna. Mitmed nõlvad olidki Blue Mountainil avatud, aga lund vaid 15 senti. Nii õhukese kihiga kraabid oma suusapõhjad mõne pöördega ära. Loodetavasti annab veidi pikemalt külma ja isegi kui looduslikku lund ei tule siis saavad mäel lumekahurid täie võimsusega tööle panna. Kõigil meil jalad sügelevad mäge kratsima minna. Järgmine nädalavahetus saan samuti kolm vaba päeva, loodetavasti siis on piisavalt lumekihi paksust.

Täna tegelesin allkorrusel vanade arvutite lammutamise ja sorteerimisega, nimelt kavas kolmest üks tagavara kompuuter kokku panna, mida neljanda koopia fotode ja videote arhiivina kasutada. Viskan sinna suuremad vanad kõvakettad sisse ja plaanin võrgust lahus hoida, et mingi jama korral see puutumata jääks. Seni oleme küll suutnud kogu arvutite kasutamise aja jooksul viirustest praktiliselt priid olla, ehkki kasutame tasuta viirusekaitset. Parim meetod on muidugi teadlikkus, mida netis olles ei tohi teha, sellega vähendad ka oluliselt oma haavatavust. Suunatud rünnaku puhul see muidugi ei aita aga õnneks pole ma piisavalt tähtis ega rikas, et tõsistele kübersulidele huvi pakkuda.