Tormihoog Torontos

Eile kui istusin allkorrusel arvuti taga läks äkki ootamatult pimedaks ja kostis miski mühin, mürin. Mida kuradit, mis toimub, tormasin trepist üles. Akna taga kihutasid metsiku tuule käes veejoad pea maapinnaga paralleelselt, vett lausa kallas lainetena taevast alla. Loodetavasti ei kesta see pikalt, muidu on keldri üleujutus kindlustatud nagu eelnevast kurvast kogemusest teame. Kaasa haaras mobla, et tormi läbi köögiakna filmida - hea mõte, kus minu oma on. Jooksin magamistuppa ja rebisin Nexuse laadimisjuhtme küljest ära. Seni kui askeldasin ning kaamera käima sain oli tuule jõud vähe raugenud. Julgesin esiukse lahti teha, ilma et peaks kartma tolle koos lengidega minema lendamist. Allolev video ongi sel hetkel filmitud, samas vähenesid nii vihmahulk kui tuulekiirus silmnähtavalt lühikese ajaga. Eriti just lühiajalisuse ja intensiivsuse tõttu jäi mulje nagu oleks tegu nõrga trombiga. Hiljem lugesime ilmateate lehelt, et tuule kiirus oli 90-100 km/h, tornaadoks loetakse ametlikult alates 120 km/h.

Laastamistöö meie tänaval

Laps saabus mõni mint hiljem koju, autoga polnud suurel tänaval läbi saanud sest puu risti üle tee. Läksime välja vaatama ja märkasime, et ka meie tänaval puu asfaldil pikutamas, seda polnud tüdruk märganudki. Mitmed masinad, kes blokeeritud suurelt teelt lootsid meie tänava kaudu läbi saada olid sunnitud tagasi keerama. Kogu meie pisikeses elamutekvartalis oli õige mitu suurt puud murdunud, küll keskelt pooleks küll juure pealt maha võetuna. Oksarisu kõik kohad täis. Palju olevat kaasa aidanud asjaolu, et lehed ikka veel küljes, mis tekitavad hulga suurema tuuletakistuse. Meil läks korraks elekter ära, arvutid lülitusid välja ja tütre 3D printer jäi poole pealt seisma, õnneks miskit läbi ei kärsanud. Tervet Torontot oli torm parasjagu rüüstanud, isegi paar ehitusjärgus maja laiali lükanud. Vedas, et korsten sai just enne remonditud, poleks miski ime kui tuule mõjul muidu ümber kukkunud.

Kõrvaltänavas juurikalt murtud puu

Pirakas puu risti üle Kiplingi

Veteran, Oktoberfest, Valimised

Käes lühikese töönädala pühapäevahommik. Ei suutnud kiusatusele vastu seista, kobisin kaalule, sest seoses minust sõtumatute (nali) asjaoludega sai viimase kahe päeva jooksul kast õlut kahe peale sisse kaanida, lisaks paar kotti kartulikrõpsusid ja kuivatatud krevette, suur osa sellest hilistel õhtutundidel. Boonusena grillisime tavatult rasvaseid ribisid, mille sularasva lasin kartulite ja sibulate peale tilkuda. Noh et ikka rammusam tuleks. Midagi pole parata, ehtne searasv annab vastupandamatult hea maitse kartulitele. Kaalunumber 81.6kg kinnitas fakti, et lühiajaline rütmist väljaminek suurt mõju ei avalda.

Eelneva nädalasisese joogiralli ja grilliõhtu põhjuseks oli asjaolu, et võõrustasime kaks päeva üht Afganistanis haavata saanud Eesti sõjameest koos tema kaasaga. Nad jäid peale Võitmatute Mängusid puhkuseks kaheks nädalaks siiapoole Atlandit tehes ringsõidu Kanada ja USA idarannikul. Viimased kaks päeva enne kojulendu veetsid meie pool. Igati toredad inimesed, meie noored, kes kipuvad tundmatuid inimesi veidi võõristama, ei peitnud end oma tubades ja lobisesid rõõmsalt seltskonnas kaasa. Ainult pisemal koeral oli raske harjuda, urises ja haukus iga kord kui uksest sisse astuti. Toas rahunes vähehaaval maha ning lasi end isegi silitada, lõpuks ronis diivanile proua kõrvale. Koko tunnistas kohe omaks, läks nuuskis huviga kunstjalga ja tuterdas siis ringi silitusi norimas. Tuuli on ajakirjanik, kelle üheks projektiks "100 Eesti Peret" juttude kokkupanek. Ta oleks meiegagi intervjuu teinud aga kaasa põikles kõrvale, aega niigi vähe, põnevam oli nende pajatusi kuulata.

Meil meestel hakkas jutt kohe jooksma, neljapäeva öösel istusime õllepudelite taga juttu ajades kella üheni, oleks kauemgi kannusid kummutanud aga mul meenus, et viie ajal vaja ärgata ning tööle minna. Tegu sellise tüübiga, kes vaatamata läbielamistele on suutnud hoida positiivset ellusuhtumist. Vaatad teda ja mõtled, et mis õigust on ühel tavakodanikul viriseda tühiste argielu murede pärast, eriti teravalt tuleb see välja muidugi praeguse valimisvõitluse taustal. Sõjamehed igatahes on eranditult patriootiliselt meelestatud, oleks nende võimuses saadetaks pool kesikutest (Toom, Loone ja tuntud venelaste punt) ilma pikema jututa teispoole Narva piiri. Kui tavaliselt kiputakse massimeedia poolt sõjameestest maalima pilti kui musklis tohmidest jõhkarditest siis Eesti sõdurid kummutavad oma avara silmaringi ja intelligentse jutuga taolise eelarvamuse. Tänapäeva sõjatehnika puhul on ilmselgelt vaja parasjagu ajusid, pole enam aeg kus piisas vaid lihastest nuia viibutamiseks.

Füüsilise poole juurde minnes tuli mulle täieliku üllatusena, et mees hüppab ka praegu langevarjuga ehkki üks jalg ülaltpoolt põlve läinud ja teine kõvasti deformeerunud. Protees ise on inseneriteaduse ime, võimaldades seadistada erinevatele rezhiimidele tänu millele ei valmista ka rattasõit mingit probleemi. Hind on muidugi vastav, ilma riigipoolse toeta sihukest ei jaksaks soetada. Õnneks on haavatuid piisavalt vähe, et vaatamata hullult kallile taastusravile ja proteesidele suudab riik need kulud ilma suuremate probleemideta kanda. Niipalju kui mina kõrvalt nägin üritatakse kaitseväe ja riigi poolt praeguste haavatute ja vigastatute heaks teha kõik, et nad saaks nii palju kui võimalik normaalselt edasi elada. Kokkuvõttes astuks Eestis kindlasti nende poolt läbi, kui veab saame ehk koos langevarjuhüpetele minna, mis vanemal tütrel silmad särama pani.

Shotimaa VIRU õlu

Rahvatants Oktoberfestil

Laupäeval peale tööd viisin nad lennukile ja kiirustasin ise koos tütrega edasi Eesti Majas toimuvale Oktoberfestile. Laialt reklaamitud üritus valmistas kerge pettumuse, võimalik et olin lihtsalt ise väsinud aga peotuju ei tekkinud isegi peale paari Shotimaal litsentsiga pruulitud Viru õlut. Istusin tuttavatega lauas, vaatasin rahvatantsu esinejaid ja muutusin uniseks. Küllap avaldas mõju kahe eelmise päeva ülivähene unehulk. Seltskond oli suures osas minust vanem, mis juba iseenesest paljuütlev. Olin lootnud, et pakutakse suurt sortimenti erinevaid õlusid aga vaid Viru ja Spaten saadaval. Söögini ei jõudnudki, kodus vitsutasime kõhu eelnevalt täis enne kui saatsime külalised lennukile. Kui tütar helistas, lahkusin peolt ilma kahetsuseta, kodus ootav pehme ase tundus vägagi ahvatlev.

Täna ootab ees valimiste jälgimine. Ega erilist üllatust oodata pole aga paras laiskus kallal ja valimised on hea vabandus, et mitte hakata mõnda tõsisemat tööd ette võtma. Just avaldati evalimiste ehk siis noorema ja harituma rahva eelistused. Kahjuks muidugi lõplik seis saab olema oluliselt erinev, aga mingid õhkõrnad lootused üllatuseks (kesikute läbikukkumiseks) siiski eksisteerivad.

Asjalik teisipäev

Pika nädalavahetuse viimane vaba päev läks õige asjalikult. Esmajärjekorras oli hullult mõnus koos koertega sisse magada kui kõik teised hommikul kes tööle kes kooli kiirustasid. Üheteistkümneks sai kohvi joodud ja hakkasin askeldama. Korsten vajas remontimist, mingil imelikul põhjusel on segu ja isegi kaks tellist mitmest kohast välja kukkunud jättes haigutavad augud konstruktsiooni. Elulist tähtsust korsten ei oma, kuna pole kasutuses. Ostes sai maja gaasiküttele ümber ehitada, heitgaasid lähevad välja läbi seinas oleva plasttoru. Korstent võiks vaja minna kui ehitaks kamina, mis oli algul plaanis. Paraku nagu noorusplaanidega kipub juhtuma, plaaniks see jäigi ja kui just mingil põhjusel hullult igav ei hakka siis enam küll kaminat ei viitsi ehitada.

Nagu juba vanasõna ütleb: üheksa korda mõõda üks kord lõika. Korkisin õlle (kummaline, et vanasõnast õlle oluline osa välja unustatud) ja hakkasin plaanima kuidas oleks kõige kergem korstnaprobleem lahendada. Lihtsaim muidugi veel kaks õlut võtta, köis korstnale visata ning kogu kupatus ümber tõmmata. Nii kerge ja kardinaalse vastupanu teed ma kodurahu huvides siiski ei läinud. Viimase lonksuga oli plaan paigas, tassisin garaazhist redeli, ajasin katuse äärele uurimaks olukorda lähemalt. Poole pange segu ja paari kiviga peaks tehtud saama.

Tsementi õnneks ammusest ajast järgi, meeldiva üllatusena oli see plastämbris säilinud täiesti kuivana kõvaks paakumata. Suurematesse pragudesse toppimiseks sobiva kiviklibu sain vanast lillepotist, asenduskivid paarist varasemast ülejäänud punasest sillutisekivist. Segu segasin kaheliitrisse plastist jäätisepotsikusse, kellu kätte ja ronisin üles. Pragusid täites selgus, et praktiliselt kõik tuli üle käia, mis võttis hullult aega. Vahepeal saabus noorem laps ja tegi lõunasöögiks praemune. Toitumispausi kasutasin valimistest osavõtuks, et ka meie hääled kirja läheksid.

Googeldasin "evalimised" ja sattusin üllatuseks kaaperdatud veebilehele, kus Virgo Kruve pseudonüümi all olev tüüp demagoogitseb üritades näidata kui paha mõte on ehääletamine. Ainuüksi fakt, et teatud jõud on evalimiste pärast tõsiselt mures, veenis mind kindlasti seekord hääletama. Seni pole kunagi laiskusest valimistest osa võtnud, aga praegune poliitiline seis sundis esmakordselt ID kaarti välja otsima. Vähemalt ei jää minu hingele patt kui peaks juhtuma, et kesikud ühe häälega enamuse saavad :P Isegi poliitilises plaanis suht ükskõikne tütar andis hääle eestimeelsetele jõududele, ehkki minu valikust erinevale parteile. Tuleb tunnistada, et valimis ja hääletamisprotsess on tehtud tõepoolest väga lihtsaks. Kõik läks sujuvalt ilma mingite tõrgeteta.

Kella kuueks sain korstnaga ühele poole, vahepeal oli laps abis redelit hoidmas, et kõrgustes kõõluval issil natu julgem oleks segupotsiku ja kelluga zhongleerida. Korstna ülemine ots oli sellises seisus, et tegelikult peaks vist kevadel ikka oluliselt lühemaks tegema. Tellise väljakukkumises kahtlustasin pesukaru või äärmisel juhul oravaid. Samas pole selge kuhu neil minna isegi kui saavad korstnast sisse. Keldris olevast avast tuleks nad alla aga seni pole majas veel metsloomi kohanud, koerad oleks kindlasti üliõnnelikud mänguseltsiliste üle. Remondi käigus sain tunda kihulasi, keda kogu Kanadas veedetud aja jooksul kohtasin esmakordselt. Päris tüütud tegelased, ise pisemad kui äädikakärbsed aga hammustavad valusasti, justkui nööpnõeltega torgitaks.

Päeva lõpetuseks kuulsin viimasel kursusel õppivalt vanemalt tütrelt, et teda oli suur rahvusvaheline firma kutsunud vestlusele. Emailiga saadetud pakutav töökoht kujutab endast kolmeaastast täispalgaga juhikoolitust. Ühest küljest muidugi põnev, aga teisest küljest mitte see, mida talle inseneri ja disainerina meeldiks teha. Arutasime, et iseenesest võiks ju proovida, siis saaks ka selgeks kas ja kui palju juhitöö sobiks. Äriala koolitus koos palgaga mis vähe teist masti kui inseneril kostab ju päris hea. Tavaliselt peab kursuseid oma raha eest võtma ja need pole sugugi odavad. Kõigepealt ootame vestluse ära, eks plika saab seal teada, mida see koht endast täpsemalt kujutab ja siis otsustab, muidugi kui ikka ametlik pakkumine tehakse.

Suplus Oktoobrikuus

Liival lebotamas ja päevitamas oktoobrikuus

Pealkirja põhjal otsustades võib tunduda kahtlane värk justkui oleks tegu algaja talisuplejaga. Tegelikult on 2017 aastaajad siinkandis üsna sassis olnud. Kevad ja suvi mõnusalt jahe nagu Eestis, sügis seevastu hullult palav. Septembri lõpus tegi ilm selle suve ja kõigi aegade kuumarekordeid, terve nädal oli üle 30 kraadi sooja. Mõni ime siis, et 8 oktoobril randa minnes ettevaatlikult varbaga vett katsudes tõmbasin püksid jalast ning kartsumdi koos koertega lainetesse.

Vee temperatuur lõdvalt üle 20 soojakraadi. Solberdasime päris pikalt, koerad ujusid üle pea käivaid murdlaineid trotsides järvele järgi. Vee soojusest andis kinnitust tõsiasi, et kutsad sulistasid pikalt vees ega hakanud hiljem kaldal külmast värisema nagu suvel.

Sushi kihutab rannaliival

Koko jookseb mulle vette järgi

Käisin üksi, sest lapsed õppisid kodus ja kaasa oli eelmise päeva sõidust väsinud, tahtis võtta rahuliku puhkepäeva. Sõidu peal kuulasin Michio Kaku põnevat populaarteaduslikku ja filosoofilist raamatut "The future of the mind", millest kindlasti peaks eraldi pikema postituse tegema. Teimegi raamat seljakotis aga suurt lugeda ei viitsinud. Kohale jõudes avastasin, et rannatooli olin maha unustanud. Polnud hullu, õllepurgid ja krõbinad olid kaasas :)

Rahvast rannas suurt polnud, seadsin end sisse piknikulaua juurde, mille ääres istudes lained üle varvaste käisid. Koerad lasin kohe lahti, neil lõbu laialt. Justkui lapsed, püherdasid ja kaevasid liivas, jooksid vahepeal ujuma, koukisid kive veest välja, ajasid teineteist klähvides taga.

Koerad lainetes kive otsimas

Kõige õnnestunum selfi Sushiga

Liiva peal lebotades lainete kohinat kuulates mediteerimisest suurt välja ei tulnud. Elukad käisid iga nats aja tagant kas keelt kõrva toppimas, pealage lakkumas või lihtsalt jooksid tagaajamisetuhinas üle selja nii et liiv lendas.

Harjumuse jõud on inimestel nii tugev, et peale minu läks vette vaid üks seltskond - oktoobris ju ei ujuta vaid valitakse talvejopesid esimese lume jaoks. Igavusest ehitasin lihavõttesaarte tüüpi kivimehe, kes hoidis karmilt pilku piki rannajoont.

Mustast graniidist kere oli õige raske püsti ajada, munakast pea asetamine nõudis veidi sättimist, et kena välja näeks ja alla ei veereks. Pilte klõpsisin nii lainetest kui loomadest vahele paar selfit, mis välja ei tulnud.

Kuradikalmu saar

Loojang saabumas

Päikeseloojakut ei viitsinud ära oodata. Hiljem kodus kaasa aias tehtud pilti nähes oli kahju, järve ääres oleksin võinud vist õige vinge foto saada. Torontosse kihutasin rekordajaga, tund ja nelikümmend minutit.

Õppimisest ja entusiasmist pensieelikuna :P

Esiteks pühapäevahommiku kaalunumber 81.1kg. Ma ei teagi kas on mõtet enam iganädalast kaalupostitust teha, numbrid püsinud suht igavalt ettenähtud piirides, ei mingit dramaatilist äkilist muutust ühes ega teises suunas. Nüüd võin vist üsna kindlalt väita, et kaaluprobleemi saab lihtsalt lahendada kui vaid viitsimist ja tahtmist ette seatud eesmärgist kinni pidada. Minu puhul tähendas saia, magusahulga ja õhtuse õgimise olulist vähendamist - nii lihtne see ongi. Ma ei kahtle, et kilod ronivad üles kui pöörduksin tagasi endise toitumisrezhiimi juurde. Õnneks on magusaisu sisuliselt kadunud, saia kaasa enam ei küpseta, bageleid ma poest ei osta. Kodus küpsetatud teraleiba naudin edasi nagu enne. Õhtul peale trenni ei söö, ehkki vahel tahaks näksata. Tavalisel päeval vahel võtan õhtul tassi kohvi paari Kalle kaaviariga finncrispi kuivikuga.

Eelmine nädal olin koolitusel. Esimesel päeval ikka väga harjumatu kuus tundi instruktori juttu kuulata ja skeemide raamatuid lehitseda. Teisel päeval hakkasin harjuma ja ülejäänud nädal tundsin lausa mõnu uue õppimisest ning eriti arusaamisest. Viimane tund või paar tuletasid meelde ülikooli aega kui päeva lõpus ei jaksanud keskenduda, õppejõud rääkis aga mõtted läksid uitama, valemid tahvlil ei tekitanud enam seoseid. Reedel oli eksam. Kohe esimene küsimus paras pähkel, vaatasin seda kaks minutit, lõin käega ja läksin järgmise juurde. Veerand tunniga vastasin pooled ehk kergemad kümme kahekümnest ja pöördusin siis tagasi teiste juurde. Ükshaaval sain lõpuks kõigist jagu, kahest tunnist vähem kui tund kulunud. 

Ei tahtnud esimesena paberit ära anda, vaatasin teist korda küsimused üle aga miskit parandamisväärset ei leidnud. Üks tüüp andis vastustelehe ära, ootasin veel viis minti ja andsin ka enda oma. Hiljem käidi ülesanded üle, peaksin 90% saama. Ühe ülesande juures tegin tüüpilise lohakusvea lugemata küsimust lõpuni eeldades, et küsitakse väljundit, tegelt küsiti sisendsignaali. Teisel puhul sõltub tõlgendusest, minu vastuse võib lugeda õigeks või mitte. Kokkuvõttes võisin rahuloluga nentida, et aju pole veel liiga pehastunud, saan uute asjade õppimisega hakkama paremini kui enamus nooremaid tüüpe. Hakkasin lausa mõtlema, et õige tore oleks ise kodus mingeid automaatikaprojekte teha. Samas kardan, et sellest ei tule miskit välja eelkõige entusiasmi puuduse tõttu.

Tütar üliõpilasena tegeleb mitme projektiga paralleelselt, temaga koos oleks päris äge miskit ette võtta. Paraku võtab kool ja trenn kogu aja, Tore siiski kõrvalt vaadata millise entusiasmi ja pühendumisega mõlemad plikad rabelevad. Nooremast peast sai ise maja juures mõnuga remonditud ja nokitsetud, nüüd enam ei viitsi nii väga. Hädapärasemad asjad tuleb muidugi teha, aga see mõnus õhin on kuhugi kadunud. Vanasti ootasin tööl kannatamatult millal kuju saan, et remondiga edasi minna. Ei tea kas aastakesed oma töö teinud või lihtsalt laisemaks jäänud. Vanemadki kurdavad, et kõik tegemised võtavad rohkem aega kui vanasti, nende vanuse puhul on see muidugi loomulik. Mina veel liiga noor, et niisama logeleda aga igasugu asjade tegemiseks vajalik aeg kipub salakavalalt näppude vahelt läbi libisema. Pean ikka end kokku võtma, homme oleme kõik kodus ja teeme sügisese suurpuhastuse. Täna hiilisin kohustustest kõrvale ja käisin koertega rannas, tänu palavale sügisealgusele on vesi soem kui juulikuus.

Kuidas õunu ostma minnes $1000 hakkama panna.

Pika tänupühade nädalavahetuse puhul (mul koguni 4 vaba päeva) otsustasime teha traditsioonilise sõidu Blue Mountainisse sealsele sügisfestivalile. Tee pealt oleme alati mõnest ümbruskonna farmist paarkümmend kilo õunu ja muid frukte ning köögivilju kaasa ostnud. Mul oli rahakotis vaid viiekas, kaasa haaras igaks juhuks kaks kahekümnest sula kaasa, sihukestes kohtades ju kaardiga ei maksa. Suusakraami polnud kavas osta, kõigil varustus enam-vähem olemas ja vahepeal pole keegi kasvanud ega nii palju ümbermõõdus muutunud, et vajaks uusi rõivaid. Aga nagu öeldakse: inimene mõtleb, jumal juhib, seekord vist küll pigem mäetroll.

Minnes astusime maakohas tee ääres saksa lihapoest läbi. Saagiks neli kohapeal valmistatud küüslauguvorsti, kaks suitsukonti koertele pühade puhul ja mõned õunaküpsised. Laps pani tagaistmel need koos sõbraga nahka nii, et mullle jäi vaid poolteist. Ostsin endale Loblaws toidukast kaksteist juustukroissanti lohutuseks. Täna saab saiasöömise koha pealt dieedi vastu räigelt patustatud. Mäekuurordis ei suutnud kiusatusele vastu seista ja nii tuli esimese käiguna väljapandud suusavarustusega tutvuda. Kaubandusala iseenesest oli väiksem kui kunagi varem, eriti nigel seis riietuse osas. Suusarestis hakkas üht-teist põnevat silma. Ootamatult selgus, et tütrel oleks ehk ikka vaja kiirema sõidu suuski, praegu mõlemad kasutusel olevad paarid slalomi versioonid.

Tuliuusi ei raatsi osta vahel niisama mäel kihutamiseks ehkki plika võitis eelmine aasta Põhja-Ameerika Idaranniku Eestlaste mäesuusatamise parima naissuusataja karika. Paraku pole ülikooli ja karate kõrvalt palju aega mäel veeta, eriti kui sinna sõiduks kulub kaks tundi. Poole tunnise valiku peale jäid sõelale 160cm Fisher World Cup GS ja 165cm Atomic Race GS. Asjatundjatega jutustades otsustasime veidi kallimate Atomicude kasuks, $200 super hind. Seni kui uudistasin keppe ja riidekraami läks plika saapa osakonda. Äkki hakkab miskit head ja odavat silma, praegused saapad olevat veits liiga suured. Ainsad, mis meeldisid osutusid proovimisel jalas loksuma. Viskasin pilgu muuseas meeste saabaste peale, asjalikke ja odavaid polnud ka seal.

Tahtsin just ära tulla kui suusainstruktorist müügitädi ligi astus küsides kas saab aidata. Olin enne kümmekond müügimeest minema saatnud, mõtlesin et miks mitte küsida kas neil häid laiu nr11 saapaid ka soodsa hinnaga saada on. Kindlasti on, sebis veidi ringi ja leidiski kaks paari. Eee... aga mul pole sokke osutasin sandaalides jalgadele. Ega teil sokke müügis pole, lootsin vaikselt agarast abilisest lahti saada. Ma kohe toon ülevalt vastas ta ja sebis minema. Pergel, loll oleks niisama jalga lasta, samas saapad mul olemas, ehkki õige vanad ja loksud juba. Hästi istuvad ju soodsalt ostaks, aga tädi oli krabanud mõlemad paarid, mille hind üle $300. Seni kui jokutasin oli ta sokkidega tagasi. Proovides kuidagi kõrvale hiilida kutsusin tütre kohale, temale oleks ka vaja saapaid. Plika pööritas silmi, sest üldse ei meeldi tal müügiinimestega suhelda, aga alt ära hüppamiseks juba hilja.

Pandi istuma, mõõdeti jalg ja toodi kolm paari saapaid kohale. Saime suht kogenud suusatajatena teatava üllatusega teada, et saapa pikkust tuleb valida mitte tavakohase numbri 6, 7, ... 10, 11 alusel vaid parallelse euroopa cm süsteemi järgi, mis plikal on 24.5 (selle suurusega saapanumbrid 6.5, 7 ja 7.5). Jalgapanemisetehnika samuti veits erinev võrreldes tavalisega. Esiteks tõmbad tugevalt kinni sääre kõige alumise klambri ja õõtsutad säärega ette liigutades kanna võimalikult taha. Järgnevalt kinni jalalaba klambrid, sääre ülemine, siis käid kõik samas järjekorras üle kontrollides kas kusagilt peaks pingutama juurde ja lõpuks sääre rihm peale. Tütrel ei sobinud ükski saabas piisavalt hästi. Hakkasime lahkuma kui mainisin muuseas, et ta sõidab ka nats rada. Oot, kusagil peaks olema ühed head ekspertidele mõeldud Lange saapad. Tuhnis natuke ja leidis puna-mustad meeste riiuli alt. Need küll väikese kestaga aga äkki sobivad, proovime. Tütrel olid silmad värvikombinatsiooni peale särama läinud, jalga proovides istusid nagu valatud. Südant kõvaks tehes piilusin hinda, $225 tundus igati soodne Lange XC100 eest.

Enne kui jõudsin põgeneda pöördus proua minu poole, nüüd on sinu kord. Istusin resigneerunult maha ja lasin end ümmardada, jalga mõõta ning saapaid proovida. Eriti pingutama ei pidanud, kõik valitud saapad osutusid siit või sealt liiga kitsaks. Müügitädi arvas, et sihukese pardijalaga pean endale tellima "custom mold" ehksiis eritellimuse järgi minu jalale valatud saapa, mis muidugi tavalisest oluliselt kallim. Jaa, jaa, ... eks ma vaatan, asutasin sandaale tagasi jalga sikutama. Ajasin end püsti kui tädi justkui maa alt kavala naeratusega välja ilmus. Mul on sulle üllatus, leidsin ühed Salomoni "custom-fit" eriti jäigad saapad. 

Valge värv ja kitsas liist eriti lootust ei pakkunud, ok proovime ära, olin kindel et need samuti kitsad. Toppisin jala sisse, hmm... tihedalt istus aga otseselt ei pigistanud, paneme teise ka. Kui lõpuks mõlemad jalas ja kõik klambrid kinni proovisin painduvuse jäikust, uskumatult tugevad, kindlalt ja tihedalt istusid, jalg üldse ei liikunud aga ei pitsitanud kah. Pidin tunnistama, et nii häid saapaid polnud elus proovinud. Need on alles baasvormis, sinu jala järgi ahjus vormides lähevad ainut täpsemaks. Üritasin mingit vabandust välja mõelda, miks ei osta täna. Olin veendunud, et hinnalipikut nähes ei saa neid niikuinii endale lubada, samas kuidagi piinlik ausalt tunnistada. Muuseas hinda vaadates ei uskunud silmi, $300 tundus vargusena sihukeste saabaste eest. Ei pea vist rõhutama, et ei lasknud saapaid käest kuni kassani ja edasi autosse viies.

Kokkuvõttes võin julgelt tunnistada, et tänu sellele advokaadifirmas töötavale poole kohaga suusainstruktorist prouale, kes vabatahtlikuna müügipersooniks saime ülisoodsalt kaks paari perfektselt istuvaid saapaid. Paraku keris krediitkaardilt maha neljakohaline summa kui ka hooajapilet juurde lisada. Otsustasin pileti ära osta, et ei peaks esimest korda suusatama tulles järjekorras molutama. Poleks osanud oodata, et 20 inimeselise saba teenindamine võtab poolteist tundi kuna arvutite taha olid palgatud vanadekodu dementsemad esindajad, kes klaviatuurile pihta ei saanud. Nagu mida, suusakuurort hoiab kokku sente palgarahalt kasseerides kümneid või isegi sadu tuhandeid dollareid tunnis. Lõpuks sain pileti kätte ja kihutasin vetsu, viimased pool tundi sabas olin seisnud jalad ristis ja tammunud jalalt jalale kõrvulikustava pissihäda käes vaeveldes. Järjekorra kohta loovutada ei kavatsenud kui nii palju aega juba kulutatud.

Tagasi sõites keerasime vale teeotsa peale, sest kiirustasime jõudmaks õunafarmi enne kui see kinni pannakse. Lõime juba käega, et läheme järgmine nädalavahetus kui märkasime tee ääres pisikest müügikohta. Pidurid põhja ja uurima, mida pakutakse. Õunasorte palju polnud aga meie lemmik Cortland - $25 bushel (20 kg), õunad pirakad ja imeilusad. Teises korvis $9 odavamalt pisemad. Mina muidugi tahtsin kokkuhoiu mõttes pisemaid võtta kui kaasa juhtis tähelepanu mõttekäigu totrusele: just põletasid tuhat suusavarustusele aga õunte pealt tahad tingimata 9 kokku hoida. Muidugi ostsime ilusamad ja suuremad, lisaks koti Royal Galat. Maitse põhjal veendusime, et tegu kohalike äsja korjatud õuntega. Jätsime koha meelde, sihukestes pisemates paikades on valik küll väiksem aga võimalus petta saada samuti pisem. Äsja räägiti raadios, et enamus suuremaid "Farmers Marketitel" müüjaid toob oma kauba hulgilaost ja müüb seda kohaliku toodangu pähe. Suurim tööjõu kulu on neil USA ja Mehhiko siltide maha koorimine :P

Kataloonia sasipundar

Kataloonia iseseisvuse referendum tuli kuidagi ootamatult tõustes kohe maailma meedia tähelepanu keskpunkti. Olen ennast pidanud suht geopoliitiliselt haritud tüübiks aga pidin oma häbiks tunnistama, et Katalooniast suurt miskit ei tea. Ainult seda, et kusagil Hispaanias sihuke maakond asub, isegi nende oma keel tuli uudisena. Baskidest pigem rohkem kuulnud seoses niinimetatud terroriorganisatsiooni ETA operatsioonidega, mis aeg-ajalt uudiste künnise ületasid. Tuleb tõdeda, et maailmale jääd palju paremini silma vägivalla kui rahuliku protestiga. Kokkuvõttes sain äkki palju selgemini aru miks Eestit ja eesti keelt paljudes maailma piirkondades ei tunta ka nüüd kui oleme juba üle 20 aasta iseseisvad olnud, nõuka okupatsiooniajast rääkimata kui kõik NL rahvad nende meelehärmiks "venelasteks" tembeldati. 

Enne kui oma arvamuse avaldan annan lühikese ülevaate Katalooniast teiste minusuguste võhikute harimise mõttes. Tegu Hispaania kagunurgas Vahemere ääres vastu Prantsusmaad asuva kolmveerand Eesti pindalaga piirkonnaga kus elab 7.5 miljonit inimest. Ei saa märkimata jätta et katalaanid peavad omaks ka umbes 4000 km2 suurust 400000 elanikuga killukest Kataloonia vastast Prantsusmaa osa. Pea 8 miljonit inimest elavad Eestist väiksemal maatükil. Kataloonia on Hispaania üks majanduslikult edukamaid piirkondi, GDP (PPP) inimese kohta $44000 (Eestil $30000). Nad on olnud ammuses ajaloos vähemal või suuremal määral iseseisvad või liitriigis mõne teise piirkonnaga. Viimase paarisaja aasta jooksul siiski sunnitud autonoomiaga piirduma.

Praegune kriis on põhjustatud suurel määral nende autonoomia piiramisest ja Hispaania poolt Kataloonia soovide ignoreerimisest. Kataloonia jõudis arusaamisele, et ilma kardinaalsete meetmeteta miskit ei muutu. Oma iseseisvuse referendumiga seadsid nad Euroopa Liidu ja terve hulga teisi riike väga keerulisse olukorda. Neid ilmselt suurt ei huvita kui ebamugavalt maailma demokraatlikud riigid ja riikide ühendused end tunnevad nagu ka Eestile ja eestlastele 26 aasta eest lääne poliitikutele peavalu tegemine eriti korda ei läinud.

Mina isiklikult arvan, et moraalselt peaksime igati toetama Kataloonia ja iga teise rahva iseseisvuspüüdlusi kui nad ise seda tahavad ja üritavad rahumeelselt saavutada. Nüüd aga olen sunnitud kasutama vastikut sõna "reaalpoliitika", mille all kajastuvad eelkõige Kataloonia toetamise tagajärjed Eesti Vabariigile. Omakasu silmas pidades, mida meil võita, mida kaotada. Ei kujutagi ette millist poliitilist, majanduslikku või julgeolekupoliitilist tulu võiks sellest sündida. Ainult ehk head enesetunnet et me oma moraalsetest põhimõtetest ei tagane. Samas olukorras kus praktiliselt ükski demokraatlik riik ei julge erinevatel põhjustel toetada katalaane oleks meil kaotada palju. Sattuksime vastuollu Euroopa Liiduga ja mitmete Euroopa suurriikidest liitlastega, kes keegi ei taha näha mingi uue riigi tekkimist. Hispaaniast parem ei räägigi, nii EL kui NATO liikmena võiks ta meile soovi korral väga palju ebameeldivusi valmistada.

Minu arust oleks kõige mõistlikum tegu olnud Eesti valitsusel lihtsalt võimaluste piires igasugustest kommentaaridest hoiduda. Poliitik ma pole ega tea kas oleks võimalik pea liiva alla toppida. Samas ei kujuta ette Hispaania kuningat või peaministrit pisikesele Eestile peale käimas ja toetavat avaldust lunimas. Paraku meie peaminister avaldas kindlat toetust Hispaaniale vihjamata referendumi ajal toimunud vägivallale. Enne kohalikke valimisi on arvata, et selline avaldus lisapunkte ei too. Opositsioon ei jätnud võimalust kasutama, nende juttu ei saa võtta Eesti ametliku seisukohana mistõtta palju vabamad käed ütlemaks mis sülg suhu toob. Kõigist seniloetud avaldustest meeldis kõige rohkem Krossi oma Postimehes "Miks eestlased võivad olla iseseisvad ja katalaanid mitte", mis suures osas minu arusaamadega kokku langeb.

Mis Kataloonias edasi saab. Kardan, et liiga jõulise reageeringuga pingutas Hispaania keskvõim üle muutes katalaanidega suhtlemise palju keerulisemaks. Ehkki referendum ilmselt ei vastanud rahvusvahelistele normidele ei läbiviimise ega tulemuste poolest on selge, et suur hulk katalaane toetab iseseisvust. Peale eelmise nädala sündmusi ja ilmselt lähemal ajal eskaleeruvat situatsiooni hakkab järjest suurem osa katalaane iseseisvust toetama, kui sulle miskit jõuga keelatakse seda magusam see tundub. Hispaania keskvalitsus seisab väga tõsise kriisi lävel, sest suurema vägivalla puhul ei saa ka Euroopa Liit kaua mööda vaadata ja vait olla. Kriisi rahumeelseks lahendamiseks peaks Hispaania astuma sisulistesse läbirääkimistesse, samas pole see neil võimalik kuna jätaks mulje väljapressimisele järgi andmisest. Viimaste kuninga ja peaministri avalduste ja kohtuotsustega on kdeskvõimud end nurka mänginud. Kahjuks on raske positiivset lahendust näha.

Lõpetuseks elan südames katalaanidele kaasa ja loodan kõige kiuste rahumeelsesse lahendusse. Täna algas WRC Kataloonia Ralli, kus Ott Tänakul õnnestumise ja lähemate konkurentide ebaõnne korral õhkõrn võimalus maailmameistritiitlile läheneda.

Lõpetamine

Eesti lipp tuuakse sisse

Laupäeval saidki läbi "Võitmatute Mängud" mis viimasel nädalal meie ja eriti kaasa elust suure osa moodustasid. Naine enamasti lahkus hommikul vara ja jõudis koju hilisõhtul, tööl pole ta küll kunagi sihukese agarusega käinud. Takkajärgi hakkas mul korraks veidi piinlik, et üritustest veidi lõõpivalt kirjutanud, aga olles kokku puutunud nii võistlejate kui nende kaaslastega usun, et keegi ei solvuks. Sõduritest võistlejatega saab ja peabki heatahtlikku võllanalja viskama. Neil on pigem hea meel, et suhtumine ja käitumine nagu tavaliste inimestega mitte nagu invaliididega. Seega lasen edasi vanas vaimus, teisiti ma ju ei oskagi.

Laupäeva õhtul ootas ees pidulik lõpetamine samas Air Canada Centre's kus avaminegi toimus. Tõmbasin selga ülikonna, mis oli mind kannatlikult elutoas toolileenil nädal aega oodanud. Ametlik algus poole kaheksa ajal, VIP vastuvõtt kella kuuest. Jõudsin kenasti väikese hilinemisega kohale, turvade seltskond suunas peale otsa vaatamist ilma mingi läbikatsumiseta otse üles vastuvõtule. Ma tõesti peaks uurima, kellega sarnanen, et sellise kohtlemise olen ära teeninud. Võtsin õlle ja sättisin end lilleehtel oleva sildi põhjal otsustades Franklin Templetoni Fondi poolt sponsoreeritud laua äärde sisse. Kelnerid jalutasid igasugu suupistetega ringi, mekkisin kõike ja paremaid palu mitu korda. Kokad oleks kindlasti rõõmustanud nähes kui hea isu mul on :)

Ka Jordaanlased on liitlased

Peagi liitus muhe Eesti ohvitser, kellega lahedam koos jooke kulistada. Ta tegi juttu kõrvallauas olevate Taanlastega kellest üks langevarjumärgiga Taani sõjaväe ülemjuhataja, teine mereväe kõrgem juht. Vahepeal vestlesime Hiina konsuliga ja paari sakslasega. Natuke üllatav, et kuningliku perekonna liikmed või peaministrid meie laua juurest läbi ei astunud :)

Ürituse avas võistkondade sissemarss, Ene jälle sportlastega koos all areenil. Kohe kahju temast, mina naudin võõra töö vilju. Naine ise ei jõudnud kordagi VIP'de loozhi kogu mängude ajal. Toronto teletornis sponsorite vastuvõtul ainus kord kui vähe ebaametlikumas õhkkonnas sai lõdvestuda.

Võtsime uued õlled ja istusime oma kohtadele. Õnneks sattus kõrvale kaasa töökaaslane ja vana tuttav, kellega omal ajal juba Rootsis kohtusime. Tore oli vanu aegu meelde tuletada ning nalja visata. Jällekord saime ilmselt wifiga juhitavad helendavad käevõrud, mis hea lastele mängida viia. Prints Harry jäi nats hiljaks, tuli istus koos pruudiga meist kaks rida allapoole kümmekond kohta vasakule.

Järgnes kontsert, kus esines igat masti tuntud tegelasi. Minu puhul oli tegu suures osas pärlide sigade ette loopimisega, sest musast ei taipa mõhkugi. Päris lahedalt mängisid tüübid kitarri ja laulsid aga polnud mulle nende esinemisel suurt vahet mõne kodukootud kitarritinistajaga. Esinejatest olin kuulnud vaid Bruce Springsteeni nime, ülejäänud (Kelly Clarkson, Brian Adams, ... jne ...) jumalast tundmatud. Esialgu oli kavas oma tehtud video postitada aga Youtubest leidsin palju parema kvaliteediga :P

Vahepeal käisime joogivarusid täiendamas, üritasin ka miskit kallimat kraami tellida aga paraku prantsuse konjaki peale mainiti, et seda sponsorid ei kinni ei tao. Viski, rumm, viin, ... veinid, õlled on priid. Peale konjaki ja brändi muud kangemad joogid ei maitse, mis mul üle jäi, järgmine Creemore Springs Lager valati välja.

Lõpetuseks pidas prints kõne ja näidati lühikest videokokkuvõtet mängudest. Kõiki kutsuti järgmisel aastal Sydneysse, nojah läheks küll aga paraku ei näinud ma uuesti seda daami, kes lubas pileti välja teha :) Oma raha eest ei jaksa nädalaks vabatahtlikuks sõita, isegi kui kutsutaks. Pealegi leidub Austraalias kindlasti piisavalt noori, kes hea meelega abistajakäe ulatavad.

Kokkuvõttes pean esiteks tänama oma kaasat, kes võimaldas osa võtta ja ägeda elamuse saada üritusest, mida ma suure tõenäosusega muidu vist õieti märganudki poleks. Eesti koondisele Suur Äitähh, et "Ene mehele" VIP pass anti, mille abil võimete piires üritasin väliseestlastest jätta mulje kui piiramatu isu ja januga metslastest. Esimene ja kardetavasti ka viimane kord kui saan nautida VIP eluviisi eeliseid.

Tegelikult muidugi on kõige tähtsamad tegelased vigastatud veteranidest võistlejad, kes avasid mulle täiesti uue ja enne tundmata maailma. Sellist pühendumust, positiivsust ja kokkukuuluvustunnet inimeste poolt, kes üle elanud tavakodanikule ettekujuteldamatuid katsumusi pole võimalik kirjeldada, tuleb ise tunda. Neid mehi ja naisi nähes oli selge, et Eesti kaitsetahe seisab kindlal alusel. Olge tublid, edu ja õnne teile kõigile, võitmatud nagu te olete!!!

Tore oli ka näha, et Eestis olid need mängud päris laialt kajastatud isegi peavoolu meedias. Kliki järgnevale lingile => TV3 uudistes oli kohe esmaspäeval intervjuu äsjasaabunud sportlase ja meeskonna esindajaga kus Enegi ära märgiti. Südantsoojendavat tagasisidet sai kaasa nii ametlikku liini pidi kui isiklike postituste kaudu. Tore, et tundsime end nii hästi koos Eesti esinduse liikmetega ja loodetavasti kohtume Eestis järgmisel suvel. Invictus Games Team Estonia FB grupis oli ka järgnev => video üleval.

Lõpetuseks pean avaldama ka oma pühapäevahommikuse kaalumise andmed 81.3 kg, mis vaatamata nädalapikkusele hilisõhtusele VIP roogade pugimisele ja selgelt ülemäärasele õllepruukimisele on siiski veel 80 - 82kg normi piires.

Kuidas ma printsile kulinaariaalast nõu jagasin.

Kelguhoki

Et kõik ausalt ära rääkida peaks alustama momendist kui Võitmatute Mängude viimasel võistluspäeval töölt tulles kohalikku jäähalli kelguhokit vaatama läksin. Muidu poleks sihuke asi huvi pakkunud aga kaks eestlast võttis osa ja neid oli vaja hiljem ujumisvõistlustele transportida. Vahetasin kodus pikkade pükste, golfi särgi ja vesti näol viisakamad riided selga ning kimasin kohale. Riided sai seepärast korralikumad valitud, et äkki on ka seal miski VIP ala kus tasuta hõrgutisi ja jooke pakutakse. Hokikoht oli suht tagasihoidlik, polnud siin kusagil sihukest klaaskasti kus prominente kostitatakse. Mäng oli juba alanud, üks otsatribüün millegi pärast õige tühi, ainult paar tüüpi istus ja vahtis.

Ott mustas meeskonnas ...

... ja Ergo kuldses.

Ergo intervjuu Canada TV'le

Mingil kummalisel põhjusel vaatas turva mind pineva pilguga aga miskit ei öelnud. Ronisin üles, et oleks parem vaade põhitribüünile, kus kaasa pidi istuma. Uurisin jupike aega tähelepanelikult kuid ei leidnud teda. Helistasin ning mõningase juhendamise peale sain lõpuks asukohast aimu. Istus teine otse mängijate pingi taga, mind paraku sinna ei lastud. Vaatasin kõrvaltribüünil vaheajani, siis pugesin kaasa kõrvale, kes mulle kohta hoidis. Kas Harryt nägid küsis naine. Mis mõttes, seal polnud suurt kedagi. Ta läks kohe samasse istuma kui sina telefon käes minuga rääkides tribüüni trepist alla tulid sain vastuseks. Ah siis selle pärast oli tribüün nii tühi, ime et mind üldse lasti sinna.

Meeskonnad ja treenerid

Hoki ise näidisalana päris naljakas ja isegi põnev vaadata. Kuna võidupinget suurt polnud sarnanes rohkem poisikeste entusiastliku jalkaga. Mõni ime, sest nagu hiljem kuulsime olid paljud esimest korda kelgul, said enne mägu vaid tunnikese juhendamist ja vaits sihukese imeriistaga sõitu harjutada. Meeskonnad "Kuldne" ja "Must" olid koostatud segamini eri riikide esindajatest, ilmselt oleks vaid Kanada ja USA suutnud kuus meest ehk meeskonna jagu kelguhokilasi välja panna. Mäng lõppes sõbraliku 3 : 3 viigiga kusjuures ühe värava viskas eestlane. Pärast tegi mingi Kanada telekompanii tüübiga intervjuu.

Pan American Sports Centre

Selgus, et meid oli täpselt viis inimest, kel vaja edasi ujulasse kihutada. Tee peal läksin Costco bensukast läbi ja lasin sabas ootamise ajaks seltskonna poodi. Neil võimalus veidi viisakamate hindadega korralikku kaupa shopata. Ostsidki üht teist, eriti õnnelikud mänguautode komplekti üle, mis mujal pidada neli-viis korda kallim olema. Linnas jäime tipptunni ummikusse, hakkasin juba muretsema kohalejõudmise pärast kui selja tagant tulid politsei motikad mööda ja peatasid liikluse just meie ees. See veel puudus, nüüd oleme täiega plindris. Paraku osutus politsei eskordi saatel kahe võistlejate bussi ilmumine õnnistuseks. Haakisin end paari kiire manöövriga vilkuritega mootorratturite taha. Kõrvalistmel olev Ott lubas oma mereröövli logoga proteesjala aknast välja susata kui pollarid peaks õiendama tulema. Saime terve tee läbi ummikus linna kimades imetleda politsei mootorratturite balletti, kes sujuvalt ja koordineeritult eespool liikluse sulgesid või mujale suunasid. Kohale jõudsime mõnusa ajavaruga, lasime võistlejad välja, vaid parkimise leidmine kujunes sutsu aeganõudvaks.

Äge ronimissein

Pan Am Sports Centre osutus päris pirakaks ja moodsaks ehitiseks, mis mõne aasta eest Pan American Games jaoks ehitati. Täismõõdus olümpia basseine õige mitu, lisaks igasugu muud sorti sportimissaalid ja isegi läbi nelja korruse ulatuv ronimissein. Uksel uurisin kus VIP loozh, esimesed tüübid väitsid, et sihukest kohta pole. Mul raske uskuda, igaks juhuks läksin küsisin uuesti ühe veidi tähtsama välimusega ametniku käest.

Eestlased istuvad VIP "Klaaskapi" all

See juhatas aupaklikult läbi turvaväravate trepist üles, adjöö näeme hiljem, pilgutasin kaasale silma. Kõik ees minejad otsiti loozhi ees põhjalikult läbi aga kui pöörasin turvade poole viipasid nad mind edasi. Ju nägin piisavalt usaldatav välja, või ajasid nad mind lihtsalt kellegagi segi, seda nimelt juhtus hiljem veel.

Esimene käik oli joogileti juurde, kus võtsin külma õlle ning asusin siis suupisteid sisse vohmima. Esimene nälg möödas vaatasin välja avastades, et eestlased istuvad just meie ees nii 15 rida allpool. Kaasa paistis sealsamas, helistasin talle uurimaks kas kavas tribüünile jääda või peab ta sportlaste juurde minema. Ene vaatas meie klaaskasti poole, lehvitasin talle. Naine käitus kuidagi naljakalt, vaatas uuris, viipas korra ja pööras siis ära. Mis iganes, eks söön kere täis, võtan veel ühe õlle ja astun alla eestlaste seltsi. Läks natuke pikemalt kui olin arvanud, jäin paari kergejõustiku võistlustel tuttavaks saanud tüübiga juttu ajama. Lõpuks vabandasin, haarasin uue külma õlle ja sammusin trepist alla, trepiturvadele mainisin, et lähen oma meeskonna juurde.

Kaasa oli paraku kuhugi kadunud, helistasin aga ta ei vastanud, ju siis ikkagi sportlaste juurde läinud. Vaatasin all võistlusi kuni õlu otsa sai, tegin mõned pildid eestlastest ja läksin tagasi VIP loozhi.

AK videost leidsin ka ennast tribüünil mustas särgis kahe Kanada lipukese all moblaga filmimas. 

Natu unist olemist otsustasin kohviga peletada, täiesti üllatav aga tuleb välja, et ka termosmasina kohvi on võimalik päris head teha. Agent 007 sarnanev äärmiselt soliidne turva seisis kohvimasina ees, vaatasin talle otsa tühi kohvitops pihus. Mees vabandas briti aktsendiga ja astus eemale. Lasin kohvi, mõtlesin momendi ja otsustasin tänaseks dieedi unustada ning mõne parema koogi proovida. Võtsin umbes midagi võimalikult vähe magusat, üllatavalt maitsvaks osutus kookose laastude ja puuviljadega kaetud tükike. Ega teinegi paha tee, astusin uuesti kookide ligi, juhtusin just samal ajal ühe habetunud punapeaga.

Ujumisvõistlused

Tüüp lasi viisakalt mind ette lausudes jällekord tugeva briti aktsendiga et siin paistab kõik maitsev. Ma julgen seda kookosekooki soovitada, osutasin eelmisel korral valitule, ise proovin miskit uut. Vahetasime veel paar toiduteemalist lauset, mida eriti ei mäleta. Mõtlesin omaette, et mees näeb välja päris sarnane prints Harryga, ütleks talle seda aga äkki veel solvub, las olla. Sõin oma koogi, jõin kohvi ja tundes, et uni läinud võtsin klaasikese punast veini, millega gurmeejuustusid mõnus alla loputada. Läbi klaasi polnud nii hea võistlusi vaadata, läksin välja ning otsustasin istuda siiasamasse VIP'le reserveeritud ülemisse kolme ritta ääre peale. Turva astus ligi ja palus veidi edasi liikuda, need kolm kohta reserveeritud. Jälle mingi kindral mõtlesin paar istet vasakule minnes.

Filmisin parasjagu kui märkasin silmanurgast, et kolm inimest istusid kõrvale. Seekord siis tegu "ainult" Ontario provintsi peaministriga. Eesti mõistes ehk vallavanem nagu hiljem muiates sõpradele mainisin. Muidu polnud häda miskit aga Premier Wynn ei kavatsenudki lahkuda. Paraku hakkasid joodud õlled põiele käima. Lõpuks ei jäänud miskit üle, tõusin ja astusin vabandades neist mööda. Julgen kinnitada, et see oli küll esimene kord kui peaminister pidi minu pärast püsti tõusma, aga mis sa teed, kusehäda ei anna häbeneda.

Elame kaasa omadele, kaasa vasakul.

Uhkes vetsus käidud (seekord pilti ei teinud) võtsin järgmise õlle, ruumi nüüd kõhus oli. Leidsin, et mõned ampsud vinnutatud liha ning juustu ei tee kindlasti paha, hiljem läksin uuesti alla eestlaste juurde. Tegin pilte, nüüd ilmus ka kaasa välja, selgus ta istus kogu aeg sealsamas barjääri taga, mina lihtsalt ei märganud. Küsisin miks ta pea ära keeras ja enam minu poole ei vaadanud kui enne talle ülevalt lehvitasin. Kas sa ei näinud prints Harry istus sealsamas, ma ei saanud ju lehvitada ja vahtida tema poole. Mis mõttes, polnud seal miskit printsi, mina küll ei näinud. No sa ei osanud vaadata jäi kaasa omale kindlaks.

Parajasti algas autasustamistseremoonia, kuulutati välja, et medalid riputab kaela Harry ise. Vaatasin, pilgutasin silmi ja mõtlesin, miks see teksades heleda särgiga tüüp, kellega kookide juures vestlesin, autasustamisele sammub. Moment veel ja küsisin kaasalt, kas seesama on Harry. See ikka, kes siis veel, küsis naine vastu. Aga ta on ju teksades .... On küll, mis siis. Eeee.... ma arvan, et ma äkki vist ikka nägin teda enne ... mmm ... kohvilaua juures ja andsin nõu milline kook hea on. Kaasale tegi eriti

Martin Piisang

nalja, et oleksin tüübile peaaegu öelnud, et too sarnaneb prints Harryga. Tal oleks kindlasti hirmus lõbus arvas naine, muidugi mõistmata kui loll tunne mul oleks olnud. Aga tõepoolest takkajärgi pole imestada, et ma aru ei saanud. Nii palju kui märkasin ei hakanud ta eriti silma, kui siis ainult sellega et riietus oluliselt lihtsam kui enamusel. Jalutas rahva seas ringi nagu iga teine, vestles siin-seal, silitas teenistuskoera. Keegi ei kippunud pilti tegema (VIP loozhis pole ka kombeks) ega pikemalt vestlema. Ega ma sada prossa kindel pole, et printsiga tegu, ta ju ei tutvustanud ennast ega pakkunud visiitkaarti :P

Martin sai kaks pronksi ja hõbeda !!!

Lõpuks ürituse kõige tähtsama osa, ehk võistluste juurde jõudes peab uhkusega mainima, et eestlased said mitu medalit. Kokkuvõttes kogu medalisaak Invictus Games seekord 8, veits vähem kui eelmine kord. Samas lisandus uue riigina Ukraina, kellel oli väga suur ja tugev meeskond. Kuidas vaadata, kas õnneks või kahjuks, aga neil on haavata saanud sõjamehi ilmselt kõige rohkem ja tuleb pidevalt juurde. Samas ei võta mitmed liitlasriigid seetõttu osa, et neil lihtsalt pole piisavalt vigastatud sõdalasi mängudele saatmiseks. Tõepoolest uskumatu oli näha ühe käega kolmekordset amputeeritud inglast, kes ujumises medali sai.

See vaid ühe käega britt suutis kõige raskemini vigastatute hulgas medalile ujuda