Kodune Leib

Täna sain oma elu kõige maitsvamat leiba naksata. Kaasa on küll aastaid saia ja kooke küpsetanud aga tänane leib oli esimene katsetus. Algul jäin veidi kahtlevalt piidlema kahte niruvõitu pätsikest, mis keeksivormi põhja nii kolme sendi paksuselt katsid. Köögis leviv lõhn oli aga isuäratav ja nii lõikasin pisikese viilaku tihedat ja nätsket kuuma leiba ning panin võid peale.

Suhu susates võttis paar sekundit enne kui maitseelamus kohale jõudis. No tõepoolest super hea, just selline rukkileib nagu minu ettekujutuses too peab olema. Ikka on mida närida, mitte nagu kohaliku poe õhkutäis poroloonist madratsit meenutavad küpsetised. Rukki maitse oli paras, kerge hapukas mekk just mokka mööda, tekstuur tugev. Absoluutse täiuslikkuse saavutaks, kui veidi terakesi juurde lisada nagu seda seemneleiva puhul tehakse. Uurisin kohe, et kas ikka juuretis on alles, pisikese näidise sellest peaks laskma kaasal pangaseifi hoiule viia:) Mis täpselt sees ja kuidas tehtud, eks sellest kirjutab autor ise.

Karate Sügisturniir 2011

Seekord võtsid meie perest võistlustest osa vaid kaks nooremat liiget. Mina olin umbes kuu aega tagasi oma vasaku jala puusa ning põlve vigastanud ja ehkki käin trennis edasi ei saa eriti mugavalt jalalööke teha. Ilmselt on tegu vähe tõsisema kõõluste venitusega, sest kergemad lähevad tavaliselt paari nädalaga üle. Pean lihtsalt rahulikumalt võtma ja laskma paraneda nagu arst soovitas. Tolle vigastuse tõttu olin sunnitud ka oma teise astme musta vöö eksami kevadele edasi lükkama. Tegelikult päris hea, sest nii saan rahulikult katasid harjutada ja vigastust ravida. Õige loll oleks olnud võistlustuhinas jalale uuesti haiget teha, nii võiks hooaja suusapiletid ja suusapuhkus minna vett vedama.

Aga nüüd võistlustest endist, mis toimusid Jaapani kultuurikeskuses ja mida ametlikult nimetatakse Shito-Ryu Itosu-Kai Canada sügisturniiriks. Osavõtjate arv oli seekord väiksem kui tavaliselt, kevadised meistrivõistlused on alati rahvarohkemad. Kümmekond klubi oli oma esindajad võistlustulle saatnud ning mõnes grupis oli päris tihe rebimine. Alguses pidulik sissemarss ja Canada hümni laulmine, sissejuhatavad kõned ning kohe anti teada, et võistkondliku kata esitajad end valmis seaks. Järgnes eri vanusegruppide laste võistlus nii katades kui kumites. Nagu piltidelt näha on nooremad osavõtjad päris pisikesed aga sellele vaatamata hingega asja juures.

Minu plikadel oli aega, sest mustad vööd võistlevad viimases järjekorras. Nad läksid suurde saali oma katasid üle kordama ja vabavõitluse kombinatsioone lihvima. Pisem käis vahepeal ka puhvetis abis. Peale lühikest vaheaega toimus demonstratsioonesinemine, kust tüdrukud osa võtsid esitades kolmekesi Awayagi kata. Demonstreeriti erinevate traditsiooniliste Jaapani relvade kasutamist ja enesekaitse võtteid.

Eriti muljetavaldav oli ühe pisikese hiina tüdruku esinemine, kes olevat lausa käsitsivõitluse "olümpiaadil" esimeseks tulnud. Tema esitust filmisin, mistõttu ainus pilt on suht mittemidagiütlev. Siinkohal tahaks rõhutada, et ka enda plikade esinemisest pilte minimaalselt, sest tegelesin filmimisega. Video monteerimisega ei viitsi suurt õiendada, selle töö lubas kaasa teha ja vastavad videolõigud enda blogi varsti üles riputada.

Ja kutsutigi juuniorid mustad vööd katasid esitama. Katade puhul võistlevad musta vöö kandjad poisid ja tüdrukud vanusest sõltumata ühes grupis. Pisem plika tegi hea esituse, mille põhjal lootsin nii kolmandat-neljandat kohta. Päris suure üllatusena sai ta jälle esikoha. Minu arust olid paar teist paremad, aga kes olen mina, et vaielda viie kõrgema astme mustast vööst kohtunikuga;) Alloleval pildil kiirustab tüdruk oma medalit vastu võtma.

Vanema tüdruku kata esitus toimus õnneks enne noorema vabavõitlust. Täiskasvanud mustad vööd esinevad kahes voorus. Esiteks kohustuslik kata, milleks Bassai-dai või Seienchin. Neli paremat saavad järgmisse vooru kus kata on vabal valikul, kuid ei tohi korrata eelnevalt esitatut. Vahel tuleb ka kolmas voor kui võistlejad sama arvu punkte kogunud. Minu tüdruk läks teisena põrandale, mis on hea, sest siis ei ole muret, et jääd istudes kangeks, ning pole ka aega närvitsemiseks. Ta valis esimeseks Seienchini, mis päris ilusti välja tuli. Ei ühtki suuremat apsakat, andes lootuse teise vooru pääsemiseks.

Allolev pilt tehtud tavalisest võistluste vahele jäävast miljööst, kus keegi ei poseeri, sest ei tea, et pildi tegin:)

Ja läkski nii, ta kutsuti uuesti välja. Teiseks kataks oli suhteliselt keerulisem Matsumura-bassai, mida kõvasti dojos harjutatud. Seegi õnnestus kenasti, ei mingit koperdamist ega pausi valel ajal. Peale kõigi esinejate nägemist oli ta minu hinnangul kolmandat või neljandat kohta väärt. Üks võistleja oli selgelt parem, teine ka aga kolmas tegi mõned vead. Paraku antakse mustade vööde autasud kätte alles lõpus, seega jäime esialgu teadmatusse.

Kohe algas pisema lapse vabavõitlus, milleks valmistuvatest osavõtjatest tegin kiirelt foto enne madina algust. Esimeseks vastaseks sai ta endast oluliselt suurema tüdruku, keda küll kevadel võitnud. Mulle paistis, et läks mütsiga lööma ja enne kui arugi sai oli 0:2 taga. Kohe võttis küll kena löögiga punkti tagasi aga siis tegi rünnakule minnes vea ning kaotas matshi 1:3, sest seekord oli võistlus kolmanda punktini. Edasisest konkurentsist hoobilt väljas. Mõnes mõttes hea, sest viimasel ajal on ta end minu arust põhjendamatult heaks pidanud, ehk hakkab rohkem õpetusi kuulama.

Järgmiseks oluliseks momendiks oli vanema tüdruku vabavõitlus täiskasvanud naiste mustade vööde kategoorias. Esimeses ringis tal vedas, sest sai vastaseks enda vanuse tüdruku. Too oli küll hea aga minu "laps" surus peale tasavägist 2:2 algust enda ründava stiili peale ning võitis kokkuvõttes 6:2. Sellega oli auhinnaline koht kindlustatud kuna osavõtjaid vaid kuus, mitmed naised loobusid vabavõitlusest osavõtust viimasel momendil erinevatel põhjustel. Teise koha matshis läks tüdruk millegipärast pingesse, mis muudab automaatselt aeglaseks. Iseenesest polnud kõrvaltvaadates vigagi, aga vastane sai algul paar punkti. Siis tabas minu plika veidi liiga tugevasti pähe saades hoiatuse. Nüüd muutus ettevaatlikuks ning kaotas kaks vaieldavat punkti.

0:4 seisus polnud miskit kaotada aga hea kombinatsiooni lõpetas ta jällekord sutsu tugeva sisselöögiga teenides teise hoiatuse, ning sellega oligi matsh läbi. 0:6 kaotus paraku ei peegeldanud tegelikke jõuvahekordi. Ehkki vastane oli võidetav kasutas too oluliselt osavamalt olukordi ära. Kokkuvõttes jäin nii kolmanda koha kui esitusega rahule. Päev enne võistlusi kui dojos harjutasime avastasin äkki, et tüdruk on just vabavõitluses suure sammu edasi teinud. Liikumise kiirus ja kordinatsioon märgatavalt paremad kui alles paari nädala eest. Aga eks see võtab veidi aega, et vabavõitluses alati lõdvalt aga kindlalt esineda. Vähemalt nüüd ta teab mis tunne on kui keha kiirelt ja täpselt tahtele allub. Siitki pole pilte, ei viitsinud videost välja lõigata, küll kaasa teeb selle ära:)

Järgnes meeste mustade vööde vabavõitlus. Mul ikka kangesti sügeles sekka lüüa, olin kindadki igaks juhuks kaasa võtnud;) Õnneks võitis külm kaalutlus, küll jõuan kevadel. Sain mõned hea situatsiooniga aga viletsa kvaliteediga fotod. Miks osa alavalgustatud või udused ei oska öelda, ei tea kas välk jupsis või ajas fotoka automaatrezhiimi heledate tulede valgus sassi, aga korralikke pilte ei saanudki. See eest jäädvustasin mitmed videolõigud, mis väärt ülevaatamist.

Lõputseremoonial anti vanemale tüdrukule kolmanda koha medal nii vabavõitluse kui ka kata eest nagu olin arvanud. Lisaks sai ta parima naissoost juuniori karika, sest oma vanuse poolest on ta tehniliselt ikkagi veel 16 aastasena juunioride klassis ehkki võistleb täiskasvanutega.

Pisem plika sai oma suureks rõõmuks ka karika "sportsmanshipi" eest. Ei suuda korralikku eestikeelset tõlget selle kohta välja pakkuda, sest ei oska öelda mille eest talle taoline autasu anti. No imelik oli küsima ka minna:)))

Alumisel pildil antakse vanemale tüdrukule vabavõitluse kolmanda koha medal üle, millele järgneb kõigi mustade vööde käepigistus.

Sellega polnud päev veel läbi, sest suundusime tuttavate juurde nende lapse sünnipäevale. Krabasin poest kasti head õlut kaasa. Kohale jõudes rüüpasin kiirelt paar tükki kerre ja kuna kogu päeva polnud praktiliselt miskit söönud hakkas see mugavalt pähe. Nojah, oli lõbus aga kui peale neljandat või isegi viiendat õlut kümne paiku lahkusime andsin autovõtmed igaks juhuks kaasale. Kodus polnud und ja kobisin alla arvuti taha mängima, kus libistasin tapatalgu käigus huvi pärast veel ühe hiina õlle. Mänguoskusele paistis alkohol pigem positiivselt mõjuvat. Aga kokkuvõttes tähendas selline nali, et hommikul polnud mitte ainult kaasal vaid ka minul peavalu:( Mida kuradit, õllest ju olla ei saanud, seda oli liiga vähe, aga äkki see viimane "hiinlane" oli miski mürk. Igatahes aiamaale kaevama jõudsin alles peale kella ühe paiku lürbitud "hommikukohvi" :)))

Tunnistused

Selle kooliaasta esimesed tunnistused on nüüd käes. Kohe võin mainida, et olen mõlema lapse tulemusega rahul. Kui vanema tüdruku oma oli veidi parem kui ootasin siis noorem üllatas tõsiselt positiivses mõttes. Ma ei teagi kas eelmises koolis või eelmisel aastal olid tal nõudmised kõrgemad, on üheksas klass lihtsam kui kaheksas, on talle sattunud iseäranis heatahtlikud õpetajad või on laps tõepoolest õppimisse tõsiselt suhtuma hakanud. Tüüpiline eesti vanema mõttekäik kui lapsel üle ootuste hästi läheb:)

Nüüd siis konkreetsete tulemuste juurde kus numbrid väljendavad protsenti nagu meil omal ajal ülikoolis kombeks oli. Esimene tulp lapse tulemus, teine tulp klassi keskmine.

Pisem pseudonüümiga K on saanud kõigis ainetes klassi keskmisest parema hinde kui kehaline kasvatus välja arvata. Viimase pärast ma suurt ei muretse eriti peale seda kui laps tuli täna esimeseks katas karate Canada Shito-Ryu meistrivõistlustel juunioride mustade vööde kategoorias (millest tuleb juttu järgmises postituses). Oma jutu järgi polevat ta meeskonna spordis eriti osav, tühja kah. Võrreldes eelnevate aastatega on edasiminek hinnetes ilmne kui just tegu pole mingi statistilise eksitusega. Võimalik, et aitab ka sõprade valik, kes enamasti õppimist oluliseks peavad. Siin loetakse üle 80%'st tulemust "viie" vääriliseks, millise mõõdupuu kohaselt oleks tal viis viit ja kolm nelja. Ainus mure, et laps suudaks seda taset hoida!

"Puhtalt viieline" vanem tüdruk hoiab oma taset, aga see aasta on ta pidanud märgatavalt rohkem koolitööga tegelema kui eelnevail. Plikal on hea pea ja kui vaid viitsimist siis ei tohiks mingi ainega probleemi tekkida. Tema puhul pole mul suurt aimugi, mis nad koolis õpivad, abi pole kunagi vaja olnud. Juba hakkavad osade ainete hinded olema ülikooli sissesaamiseks olulised. Suht kõrgelt hinnatud Toronto Ülikooli saamiseks peaks olema 85% keskmine ja sama ülikooli kõrgtehnoloogia alale saamiseks eeldatakse 92% loodusteadustes. Eks näe kuidas läheb, aga momendil ei paista tema pärast olevat põhjust muretsemiseks.

Toronto Aastaajad

Novembri 15 kuupäev, kell on kolm ja jahedavõitu päike paistab, sooja nii 15 kraadi ringis. Mulle meeldib Toronto sügis. Just eile rääkisin üle Skype sõbraga Eestist ja jutt läks sita ilma peale nagu novembrikuus kipub juhtuma. Tuletas elavalt meelde neid poriseid ja pimedaid aegu peale oktoobri lehesadu ja enne detsembri lund. Aga siin tekib vahel tunne nagu oleks alles augusti lõpp käes.

Praegugi seda postitust toksides istun tagaaias ja nillin Creemore Springs Lager õlut, mis pidada canada parim olema nagu mu pruulmeistrist naaber väidab. Hinna põhjal otsustades päris kindlasti, sest 0.33 pudel maksab 2 eurot. Tõele au andes on hea küll aga kahtlen, et seda hinda väärt (mistõttu need ongi viimasest peost ülejäänud notid, mis üks hea ja kalli maitsega tuttav kaasa lohistas). Isiklikult eelistaks maitse poolest ikkagi A. le Coq'i Pilsi, mille poole liitrise pudeli sai suvel Eestis kampaania korras kolm korda odavamalt!

Tagasi pealkirja teema juurde. Ega siin muidugi alati sügisel selline ilm pole aga pimedat pilves ja sajust palju vähem kui Tallinnast mäletan. Ja kui päike välja tuleb on tal ikka veel piisavalt võimu, kuivatades teed paari tunniga ära. Isegi talvel pole seetõttu nii palju löga tänavail, päike lihtsalt kuivatab selle esimesel võimalusel. Vaid valge soolakord jääb asfaldile ja betoonile, mistõttu koer kannab tänavail jalutades papusid jalas.

Talv on siin lahe, vahepeal külma ja lumetorme ja siis ilusat päikesepaistet. Kevad on Torontos lühike, kuiv ja harjumatult palav. Talvest suveks üleminek nii kiire, et tihtipeale ei jõua aiatöödegagi ühele poole enne kui 30 kraadine palavus tapma hakkab. Suvi kindlasti see aastaaeg, mille puhul iga kell Eestit eelistan. Siinse palavuse ja niiskusega pole ka pea 20 aasta jooksul ära harjunud.

Eestlasele võib kuuma üle kurtmine kosta eputamisena aga uskuge mind. Kuumalaine esimesel päeval päris vahva, teisel päeval pole häda aga neljandaks päevaks istuvad ka kohalikud õhujahutusega majades turvaliselt varjus. No ja mis kuradi suvi see on kui väljas ei saa olla, hullem kui Eesti talv kui vähemalt suusatama saab minna. Kokkuvõttes leian, et Eestil on oma geograafilise asukohaga vedanud: on aastaajad ja pole maavärinaid, vulkaanipurskeid, orkaane, tsunamisid ega mingeid teisi maailma mastaabis märkimisväärseid katastroofe. Eestis on ikka hea elada vaatamata tavapäraselt vihmasele jaanipäevale ja sääskedele:)

Mendelejevi Tabel

Novembrikuu "Discovery" ajakirjas oli eelviimasel leheküljel välja toodud mõningaid kilde Mendelejevi ja tema kuulsa tabeli kohta, millest polnud mina ja ilmselt ka paljud teised kunagi kuulnud. Keemia oli mul kooliajal reaalainete hulgas kõige nigelam ja seega ei pakkunud erilist huvi, aga mõningad põhiteadmised on ikka siiani meeles tänu erikooli süsteemile.

Eks enamus mäletab Mendelejevi tabelit rippumas keemiaklassi seinal aga kas keegi ka kunagi sellele mõtles, et tegu oli ju legaalse superspikriga, kui seda vaid lugeda osata. Elementide keemilised omadused on suures osas määratud väliskihis olevate elektronide arvuga, mistõttu klassikalises tabelis ongi kaheksa tulpa. Moodne tabel on keerulisem, sest esiteks on maksimaalne väliskihis olevate elektronide arv määratud lihtsa valemiga 2n² kus n on kihi number. Teiseks ei määra kõrgema aatommassiga elementide puhul keemilist aktiivsust mitte ainult välimises kihis olevad elektronid. Kolmandaks muudavad olukorra keerulisemaks nii mõnedki erandid.

Aga aitab populaarteaduslikust lobast, toon välja pigem mõned põnevamad ja kasulikumad faktid. Lihtne viis otsustamiseks, millised ained teineteisega reageerivad: Lõika moodsast tabelist keskmised elemendid välja, järgi jääb 8 tulpa. Voldi 4'da elemendi juurest kokku ja kõik teineteisele langevad elemendid reageerivad aktiivselt teineteisega. Põhjus lihtne, sest nende kombineerumisel täitub väline elektronkiht täpselt 8 elektroniga, mis on stabiilsuse tunnuseks. Neljanda tulba elemendid aga reageerivad omavahel moodustades kristalle (räni), ahelaid (süsinik), ...

Mendelejev oli agar kaardimängija ja leidis, et elementide organiseerimiseks on mugav neid ja nende omadusi kaartidele kirjutada. Mõningase sarnaste omaduste kombineerimise peale laduski ta seitsmetulbalise pasjansi:) Ise oli kaardimängu analoogiast nii sisse võetud, et ei tahtnud kaua aega tunnistada inertgaaside olmasolu, sest need ei sobinud tema pasjansi süsteemi nõudes kaheksandat tulpa.

Viimased avastatud ja ikka veel ametliku nimeta elemendid on 114 ja 116 aga eeldatakse, et teoreetiliselt on viimane võimalik element massinumbriga 137, seega peaks uute elementide avastajatel veel küllaga tööd jätkuma.

Auto müüdud

Ostmise peale olen ma küll mihkel aga müügimeest minust pole. Seda kogen iga kord kui vaja vanast autost lahti saada. Lausa stressi tekitab sihuke ettevõtmine nagu auto müümine. Ja ometigi suutsin nooremast peast sellega nii hästi toime tulla, et esimeste autode puhul ostsin masina, sõitsin sellega veidi ja müüsin siis alati kallimalt edasi.

Natuke kahju kohe loobuda sellest autost. On meid kokkuvõttes hästi teeninud ja pole kordagi tee peale jätnud. Ja kus kõik oleme koos käinud ja palju aega tema sees istudes veetnud. Aga mis teha, paratamatult saabub kord aeg kui meie teed lahknevad. Viimasel aastal oli selge, et see juhtub üsna pea, sest pisivigasid kippus järjest tihemini ette tulema ja kaugel seegi moment oli kui esimest korda oleks tee äärde ära väsinud. See masin oli mul kõige suurema kilometraazhiga, mis kunagi olnud, 201000 pole ükski enne välja vedanud, enda sõidetud veidi enam kui 105000.

Mul on ka kogemus igat karva muslimitega ja paistab et neil sellidel on oma taktika. Kõigepealt lepivad hinnas kokku aga kui maksmiseks läheb on ikka raha vähem. Siis näidatakse oma tühi rahakott ette ja kukutakse soiguma ning lubatakse prohveti habeme nimel kohe homme puuduv summa ära tuua. No kes see loll ikka uskuma jääb, teatavasti pole uskumatule valetamine nende arusaama järgi patt.

Aga seekord ei viitsinud neljakümnest puudujäänud dollarist suurt numbrit teha, sest auto sai mu hoovi pealt minema ja kokkuvõttes sain selle eest ikkagi ligi kolm korda rohkem kui diiler pakkus. Masin oli iseenesest suht heas korras, aga miskipärast näidati isegi minu soodsa hinna puhul minimaalset huvi. Vaatamas oli kahe nädala jooksul käinud vaid kaks inimest, müüsin ta kolmandale. Inimesi hirmutab kui ülevaatus tegemata, sest siis ei tea palju võib kordasättimine maksma minna.

Mina ei viitsinud aga sellega enam jamada, ega vanasse masinasse raha sisse panna. Mehhaanikust ostja teadis ilmselt enam-vähem mis masin väärt ja tegi kokkuvõttes hea äri. Nii et nüüd on siis lõpuks mu viimane Ford Taurus Wagon läinud - adjöö.

Kultuurierinevused :)

Selle pildi leidsin oma tuttava FB postitusest. Foto mõnedest tuntud riigijuhtidest G20 kohtumisel iseenesest ju ei miskit erilist, aga juurde lisatud tekst oli ikka tõepoolest vaimukas, eriti viimase aja poliitiliste sündmuste valguses!

Cultural Differences Noticed at the G20 meeting in Toronto ...

The Canadian: Self-absorbed and disconnected from reality.

The American: Businesslike, unwilling to be distracted.

The French and the Italian: "LOOK AT THAT ASS!"

Kultuurierinevused G20 kohtumisel, Väga tüüpiline:))) Lisan eestikeelse vabatõlke.

Canada - endale pühendunud ja kaotanud kontakti reaalsusega,

USA - professionaalne, ei lase end segada millestki.

Prantsusmaa, Itaalia - Vau milline pepu !!!

P.S. Eriti meeldib mulle Sarkozy näoilme:)))

See ongi Jalgpall :)

Ma ei leia, et oleks põhjust häbeneda kaotust 0:4 kui vastaseid väljakul kolme mehe võrra rohkem kusjuures üks neist kohtunik. Igatahes mäng ise mulle meeldis, sest Eesti meeskond ei andnud alla ka lootusetus seisus ja mängis talupoja kangekaelsusega lõpuni nii, et viimaks oli kohtunik sunnitud oma erapooliku vilepartii punktiks kaheldava penalti lisama. Samas peaks positiivse momendina mainima, et Eesti peab edasisaamiseks Iirimaal ainult 5 vastuseta väravat lööma, mis on täiesti võimalik kui peaks kohtunikuga samamoodi vedama kui seekord iirlastel.

Aga selline see jalgpall juba on ja sellega tuleb leppida. Niikuinii oleks sutsu palju oodata, et me jalgpallis suudame selle mängu suurkujusid lüüa. Iirimaa tunnuseks on ju jalgpall ja katoliku usk, millest viimane moodsal ajal kaduma hakanud. Mis neil vaesekestel alles jääks kui me ristikulehe maa asukatelt jalgpalli võtaks:) Alumistel piltidel on momendid, mis ilmselt mängu tulemuse määrasid, viga ja selle eest määratud ebaadvekaatne karistus:(

Aga mulle ikka väga meeldib mu töö (mis annab igal võimalikul juhul vaba päeva nagu näiteks 11.11.11). Siis veel meeldib hirmsasti kiire interneti ühendus, neti telekas ja ETV, mis võimaldab telesaateid, kaasa arvatud spordisaateid, otse vaadata. Nüüd on tõesti kodus teleka ees istudes tunne nagu oleks Eestis, ei peagi enam lennukisse istuma. Pildi kvaliteet väga hea, vaatamata sellele, et fotode peal just nii ei paista. Aga ega telekast pildi tegemisel vist kunagi kvaliteetset fotot saa. Jään põnevusega järgmist mängu ootama lootes, et ETV'l ikka õigus ka seal toimuvat matshi rahvusvaheliselt netis näidata.

Eesti-Iirimaa

Täna äkki tundsin, et Eesti on ikka täiega Euroopas ja Maailmas. Nimelt teades, et Eesti jaoks lausa sajandi matshiks kutsutud Eesti-Iiri jalgpallimatsh pidi kolmveerand kümme ehk kolmveerand kolm kohaliku aja järgi algama, viskasin pilgu läpakal peale. ETV kannabki üle - super, kohe HDMI taha ja signaal telekasse. Kiirelt korkisin õlle ning jõudsin just hümnide ajaks end mõnuga IKEA mugavasse tugitooli istutatud. Ega suurt lootust ju pole aga ikkagi uhke ja hea tunne vaadata kuidas Eesti maailma tasemel esineb!!! Eks hiljem kirjutan pikemalt, momendil 31'l minutil oleme küll taga 0 : 1 aga Eesti surub iirlasi kaitsesse!

Mälu

Mis arvate millisest mälust tuleb juttu, kas püsi- (ROM) või muutmälust (RAM). Vale puha, hoopis kõige tavalisemast kõrvade vahel asuvast mälust, millest sõltub kui kiiresti suudate leida oma eelmisel päeval kiiruga kuhugi "kindlasse" kohta susatud autovõtmed üles. Vahel võivad autovõtmed ka õige tavatutesse kohtadesse sattuda nagu juuresolevatelt piltidelt võib näha. Kellel meil poleks sellega probleeme, ja tavaliselt kipub just nii juhtuma, et mida kiirem seda jäljetumalt on kõik vajalikud asjad saladuslikult peitu pugenud.

Mul kippus unustamisega juba lapsepõlves suuri probleeme olema. Tihtipeale ei suutnud hommikul kooli tormates vihikut, raamatut, kalkulaatorit, taskumalet või miskit muud olulist leida. Inimese pea pole põhjatu prügikast kuhu igasugu rämpsu pidevalt võib sisse loopida, paratamatult hakkab varsti üle ääre ajama ja osa asju kukub välja. Probleemiks kipub olema oskus eraldada rämpsu vajalikust, sest tihtipeale mäletame absoluutselt ebaolulisi asju detailselt samas kui lihtsad kuid tähtsad ununevad.

Mingi moment hakkasin juba arvama, et normaalne elu ongi kui suure osa ärkveloleku ajast kulutad otsimisele. Aga lõpuks viskas üle, no kaua võib. Istusin maha ja otsustasin leida loogilise lahenduse - Heureka, nii lihtne see oligi! Minusuguse kalamäluga isiku jaoks on ainult üks lahendus - distsipliin. Kokkuvõttes tuleb piiratud hulk eriti olulisi objekte panna ALATI (see on oluline võtmesõna) kindlasse kohta, kust võid seda ka kinnisilmi leida.

Kõige raskem oligi muidugi distsipliini kasvatamine, koju jõudes oli ikka esimene liigutus autovõtmed instinktiivselt pikemalt mõtlemata kuhugi visata. Aga kui veidi aega olin endaga vaeva näinud ja avastasin kui palju see elu lihtsamaks muutis polnud enam keeruline end momendiks sundida. Võtmed riputan kindlasse nagisse, rahakoti, kella ja mobla sinnasamasse lähedale riiulile. Need ongi 4 hädavajalikku asja, mida pean tööle minnes kaasa võtma. Uksest välja astudes seisatan momendiks ja kontrollin, et kõik need 4 asja on ikka füüsiliselt minu küljes. Sedagi juhtunud, et enne suure tuhinaga uksest välja tormamist olen momendiks autovõtmed käest köögilauale asetanud ja puudumist märganud alles auto ust avama asudes. No ja muidugi snepperlukk kindlalt sulgunud:(

Kokkuvõttes:

1. Määra ära suht väike number HÄDAVAJALIKKE asju.

2. Aseta need ALATI kindlasse kohta, ükskõik kui kiire momendil on!!!

3. KONTROLLI lahkudes füüsiliselt katsudes, et need ikka on sinuga kaasas!

Igatahes on tulemuseks uskumatuna tunduv olukord, kus olulisi asju praktiliselt enam kunagi maha ei unusta. Olen sarnast meetodit laiendanud ka reisima/matkama mineku puhul. Kui vanasti võis kindel olla, et olulisi asju jäi maha siis nüüdseks olen toksinud arvutisse Excelis kolm üldist nimekirja: Talveasjad, Suveasjad, Eestireis. Nimekirjad on koostatud osavõtjate nimede alusel ning lisaks üldised esemed. Enne iga konkreetset reisu teen arvutis vajalikud muudatused, trükin nimekirja välja, jätan mõned tühjad read viimasel momendil lisanduvate esemete tarvis. Märgin vastava eseme alles siis tärniga ära kui see kohvris või kotis sees.

Võib tunduda, et kole aegavõttev organiseerimine aga uskuge mind, iga planeerimisele kulutatud minut toob tagasi kümme asjatule rahmeldamisele kaotatud minutit. Lisaks muidugi oluliselt madalam stressi tase ja hilisem närvitsemine kui miskit maha jäänud. Loomulikult pole see lollikindel süsteem ja vahel ikka ununeb mõni asi aga minusuguse uimapea puhul ainus mõeldav lahendus. Peagi on veelgi lihtsam, kui saan iga moment pähe kargava idee nutitelefonil nimekirja toksida.