Pähklid ja Koera seksuaalelu

See nädal olid pähklid meie Loblaws supermarketis odavmüügil 99 senti nael ehk umbes 23 EEK/Kg. Kuna tegu on tavapärasest umbes 3-4 korda odavama hinnaga siis sai teisi 10 kilo ostetud. Lapsed söövad neid, nii palju kui viitsivad koori katki kaksata, mulle endalegi on tavalised maapähklid alati mokkamööda olnud. Ainus mure, et pärast kipub pähklikoori igal pool talla alla jääma, tangide vahelt lendab ikka mõni kild laia ilma peale. Nüüd põhjust minna kaasa juurde ja teha anuv koera nägu ette, et tead kui maitsvaid pähklitega kaneelikukleid sa oskad teha:)

Kui juba koer jutuks tuli siis peab mainima, et viimasel ajal on ta mitu koeratempu teinud. Millegi pärast on loomal tekkinud jälle närimise komme. Esiteks järas ühed rihmikud juppideks, siis lapse t-särgi, seljakoti klambri, kaks paari aluspükse, elastiksoki (pahkluu väänamise vastase), ja kindlasti veel miskit, mis olen unustanud või millest pole veel teadlik. Lisaks on elukal tulnud jooksuaeg, mis väljendub enda intiimpiirkondade agaras limpsimises ja kasside tülitamises. Meie koera puhul paistab olevat tegu seksuaalse liigitamise mõttes täieliku mõistatusega, looma käitumine paneks isegi Freudi hauas ümber pöörama. Spetsiaalselt tema tarvis mõtlesin välja uue termini "Biseksuaalne omnivoor" (kõigesööja), et mitte looma solvata ja labaselt eesti keeli perverdiks kutsuda:)

Kui koer endaga tegelemisest tüdib otsib ta kiirelt kassi üles. Krabab sellel hammastega kuklast kinni, et väetike eest ära ei saaks ja kohe selga ronima. Kuna Koko puhul on vaatamata sellisele käitumisele siiski tegu emase loomaga ei jõua asi tehniliselt vägistamiseni, ehkki kassidel on ilmselt veidi teistsugune arusaamine. Pisem isane kass laseb kogu protseduuril rahus toimuda nautides sellist tähelepanu valjult nurrudes (mõni ime:). Kui aga koer liialt agaraks läheb kräunatab kiisu, väänab end koera alt välja ja laseb kiirelt jalga. Suuremal emasel kassil meil ilmselgelt lesbilisi kalduvusi pole, millest too annab märku korraliku kõrvakiiluga. Koko aga käitub nagu tüüpiline isane ja võimaluse korral üritab uuesti, äkki teine väsib ja ükskord ehk näkkab:)

Laste küsimusele, et miks Koko nii käitub jäin momendiks mõtlema, kuidas parimat vastust vormistada. Hea, et ei hakanud kohe selgitama, sest küsimus oli hoopis teise suunaga kui ootasin. Nimelt imestasid nad miks emane Koko isasele Pumale selga ronib, sex-ed (ehk sexual education) tunnis olevat jäänud neile mulje, et tavaliselt peaks see ettevõtmine teistpidi käima. Kuna mullegi oli segane, miks meie koer isase rolli võtnud, siis vastasin, et Koko pole ilmselt sex-ed tunnis tähelepanelikult kuulanud. See neid paraku ei rahuldanud, mistõttu pakkusin välja loogilisema võimaluse: Küllap on loomal nii suur kutsikasaamise isu, et tal ükskõik. Nii palju on lapsed igatahes juba õppinud, et koer ja kass kahjuks järeltulijaid ei saa nagu pisem plika kurvastusega mainis. Ehkki see võiks küll väga tore olla, millega pidin nõustuma kujutades vaimusilmas ette Puma ja Koko ristsugutist:)

Külm ilm

Lõpuks on külm siia jõudnud, öösel olla termomeeter lausa alla 20 kraadi langenud. Eesti mõistes on see muidugi naljategu:) Suusatama minnes oli hommikul siiski vaid -18C ja selline temperatuur meiesuguseid, kes ka -34C-ga panevad suusad alla, mäelt eemal ei hoia.

Mäe peal oli paks udu lumesajuga või kohalikus kõnepruugis "lake effeck snow showers". Lahtiseletatult tähendas see, et veel lahtise järve pind aurab sellise külmaga aktiivselt ja kondenseeruv niiskus sajab seal maha, kuhu tuul udupilve ajab. Momendil oligi tuul järvelt ja meie suusatasime pilve sees. Külm jäätas hingeauru ja lumepudi mulle habemesse - nägin välja nagu polaaruurija. Kohvikupausi ajaks oli asi nii hulluks läinud, et paar minutit kulus habeme jope küljest lahti sulatamiseks.

Aga peagi hakkas päike udu seest läbi kumama. Kui tuul oli pööranud, ei võtnud palju aega, et viimased pilveriismed hajusid ning karges pakases eriliselt sinisena tunduv taevas välja tuli. Mäe otsast paistis eriti selgelt järve kohal aeglaselt kaldaga paralleelselt liikuv udumassiiv. Plikade arvates jättis see mulje tohutust tsunamist, mis kohe-kohe meid alla neelab.

Suusatamine tuli plikadel päris hästi välja - paistab, et tuttava suusaspetsi nõu on aidanud. Ühest küljest ei oska mina neid enam eriti edasi õpetada ja teisest küljest usutakse/kuulatakse ju alati kõiki teisi peale oma vanemate parema meelega. Muidugi ei saanud nad jätta ka oma hüppamise oskust demonstreerimata:)

Vaatamata külmale võtsime vaid mõned pausid. Lapsed tunnistasid tõsiasja, et kui külm hakkab siis tuleb lihtsalt ägedamalt suusatada. Lõpuks aga ei aidanud seegi ja poole kaheksa ajal lasin neil kohvikusse sooja minna. Ise uhasin veel mõned kiired sõidud enne kui minekule asusime.

Järgmised 100 Aastat

"THE NEXT 100 YEARS" - strateegiline tulevikuennustus 21'ks sajandiks - autoriks George Friedman, kes on STRATFOR'i asutaja ja CEO. Huvitava kokkusattumusena märkasin seda trükist raamatukogus just kui olin lugenud (ja blogginud) Stratfor'i aastaaruande ja Nato Eesti kaitsekava teemadel. Muidugi krabasin kaenlasse ja peab tunnistama, et tegu oli tõsiselt huvitava ja sügavalt mõtlemapaneva lugemisvaraga.

Autor ennustab ette selle sajandi olulisi globaalpoliitilisi konflikte ning sündmusi, erinevate riikide ja nende ühenduste tõusu ning langust. Friedmani väitel põhinevad tema ennustused globaalsete trendide ning ajaloo analüüsil. Eelmiste sajandite suuremad konfliktid olevat seda meetodit kasutades üsna täpselt ette ennustatavad. Ehkki autor ei pürgi ennustamise juures kuupäevalisele täpsusele pakub ta need välja tähtsamaile sündmustele, et raamatut põnevamaks teha. Ja paistab, et alates oma loomisest 1996 on STRATFOR olnud üks täpsemaid poliitikasündmuste ennustajaid.

Lühidalt tähtsamad ennustused:

1. USA jääb ka sel sajandil võimsaimaks globaalvõimuks, kelle huvides on ära hoida iga teise suurvõimu tekkimine, mis tema hegemooniat võiks ohustada. Seda poliitikat viib ta ellu nii poliitilise manööverdamise kui ka vajadusel otsese sõjalise sekkumisega.

2. Euroopa ei suuda tänu poliitilisele killustatusele ja faktile et juurdepääs on vaid ühele ookeanile end maksma panna. Raskuskese liigub vähehaaval Lääne-Euroopast Ida-Euroopasse kusjuures juhtivaks jõuks kujuneb Poola.

3. Venemaa esialgu tugevneb kuni 20'te alguseni suures osas tänu kõrgetele toorainete hindadele ja suudab selleks ajaks suure osa oma endisest impeeriumist taastada kas otsese liitmise (Valgevene, Ukraina, Kasahstan, Põhja-Kaukaasia) või sõltuvuse tekitamisega (Baltikum ja Soome). Järgneb stagnatsiooni periood ja 20'te lõpus kokku kukkumine tänu sisevastuoludele (nagu NL) ja katastroofilisele rahvastiku situatsioonile (venelasi alla poole impeeriumi elanikest).

4. Eesti olukord (ka meid mainitakse) saab olema nagu eespool mainitud esialgu Venemaa mõjuvõimu all aga peale viimase langemist ennustatakse, et ümbritsevad riigid tormavad kui shaakalikari korjuse kallale. Soome võtab Karjala ja kogu Koola poolsaare tagasi, Eesti Peterburi piirkonna koos linnaga, Läti, Poola, Rumeenia, Türgi - kõik krahmavad midagi kusjuures Venemaa kohalike võimude poolt seda pigem soositakse kui seistakse vastu.

5. Hiinale ennustatakse fragmenteerumist välismaise mõju all olevateks rikasteks rannikuäärseiks piirkondadeks ja Pekingi võimu all olevaks vaeseks sisemaaks. Seega ei mingit globaalvõimu sealtpoolt.

6. Osa muslimiriike koondub Türgi juhtimise alla kuid seoses nende omavahelise rivaalitsemisega ei teki sellest globaalvõimu, mis suudaks Ameeriklasi ohustada.

2040-ks aastateks on tekkinud situatsioon kus USA on globaalvõim kuid Euraasias kaks suurvõimu - Türgi ja Jaapan, kes liitumise korral võvad teda ohustada. 2050-ks kasvab vastaseis nii tõsiseks, et puhkeb kõrgtehnoloogiline sõda, mille võidab suurte kaotuste hinnaga USA. 2060'd oleks suhtelise rahu ja ülesehitustöö periood. Sajandi lõpuks tekkiks suurema konflikti võimalus USA ja Mehhiko vahel rahvuslikul pinnal.

Mis mina sellest arvan. Ehkki tegu on ju meeldivalt positiivse stsenaariumiga - Vene oht kaob - tundub kogu lugu natuke liiga Tom Clancylik. Samas tuleb tunnistada, et NL lagunemist ei osanud ju ka pea keegi ette ennustada. Peaks vist ise kah mingid ennustused välja mõtlema ja kirja panema, huvitav hiljem vaadata kui palju või kas üldse miskit täppi läks.

Eesti keeles seda raamatut minu teada pole, kuid palju pikem, täpsem ja asjalikum tõlge pealkirjaga Geopoliitilise Kristallkuuli Nägemused on ilmunud ajakirja Diplomaatia 73's numbris Tomas Jermalavičius'e sulest Marek Laane tõlkes eesti keelde. Leian, et tegu on igal juhul huvitava ja vägagi mõtlema paneva kirjutisega. Muidugi ei pruugi sündmused nii minna kuidas ennustatud aga samas rõhutab juba nende juhtumise võimalikkus fakti kui ebastabiilses olukorras me tegelikult elame. Inimene kujutab tavaolukorras ette, et elu läheb vaikselt ja vanaviisi, kui muutused tulevadki siis aeglaselt. Mäletan kuidas mu ülikoolikaaslane kunagi loobus peale ülikooli malevasse tulekust, et tööstaazh ei katkeks, muretsedes pensioni pärast. Naersin teda välja, et selleks ajaks kui pensile lähed pole seda riikigi, mille tööraamatu pärast muretsed. Tollal poleks küll uskunud, et mu sõnad vaid 5 aasta pärast täide lähevad.

Ufolased

Täna algas Inglismaal rahvusvaheline konverents, maa-välise elu teemal. Ettekandega esines ka Briti kuningliku Astronoomide seltsi president Lord Rees, kes rõhutas tõsiasja, et maa-välise elu avastamine muudaks inimkonna mõttelaadi - alles siis jõuab lõplikult pärale, et me pole üksi selles mõõtmatus universumis. Seni pole astronoomide otsinguid edu saatnud, vaatamata 50'le aastale taevalaotuse skaneerimisele pole mingit märki mõistuslikust elust väljaspool avastatud.

Mäletate seda kosmoselaeva, mis mõne aja eest alla kukkus,

ta ütleb, et unustas oma rahakoti sinna maha.

Aga alles viimasel ajal on teleskoobid saavutamas piisavat lahutusvõimet, et maa suurusi planeete avastada. Mõne aja pärast võib osutuda ka võimalikuks eluks sobivate planeetide (mille olemasolus pole kahtlust) atmosfääri ja isegi ookeanide või mandrite olemasolu määramine. Elu kindlakstegemine oleks selle sajandi üheks suuremaks saavutuseks. Samas on see suure tõenäosusega nii erinev meile tuntust, et raske eluks tunnistada. Primitiivsete eluvormide esinemine on kaugelt tõenäosem ja isegi võimalik meie päikesesüsteemis (Mars, Europa, ...) Samas kõrgema intelligentsiga elusolendid võivad meid näha nii nagu meie jälgime ahve või sipelgaid või isegi baktereid - kõik on suhteline.

Ajahetked

Käisin kaasa blogi vaatamas ja avastasin, et tema võtnud osa miskist meemist. Mul ausalt öelda pole aimugi mis imeasi see meem võiks olla ja ehkki googeldades saaks paari sekundiga selgeks siis lihtsalt ei viitsi, las mõni asi jääb ka saladuseks. Nagu näiteks SMS keel, mida noored kasutavad. Muidu ehk poleks huvitanud aga mis ma näen, koputanud teine nelja bloggerit aga mitte mind??? Kurtmise peale sain õhtuks imehea õunakoogi, mis sellise unustamise tasa tegi:) Eks ta ole et armastus käib kõhu kaudu:)))

Aga neid ajahetki vaadates tekkis endalgi huvi, kas mäletan, kus olin sel ajal. Siin siis minu meenutused:

1. esimene inimene astus kuule 21.7. 1969

Pärnus, nagu ikka suvel. Mäletan uduselt, et suvitajad (Moskva juudisoost intelligendid) tulid alla ja vaatasime kõik koos telekast (järelikult näidati isegi kesktelevisioonist seda).

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
Pole aimugi, pool naljaga küsiks kes too oli aga tõepoolest taolised sündmused minu jaoks uudiskünnist ei ületanud.

3. Tshernobõli aatomielekrtijaamas plahvatus 26.4.1986
Väänas suvilas oma tüdrukuga koos ja kõrvuni armunud (paistab et vastastikku kui Killukese juttu uskuda:))) Kuulsime uudist Soome raadiost.

4. Balti kett 23.8. 1989
Oma tüdrukuga (kes selleks ajaks ametlikult kaasaks saanud) just Rootsi jõudnud, kus nägime üritust teleka uudistest.

5. Estonia uppus 28.9.1994

Istusin Torontos teleka ees ja lükkasin enne magama minekut 23:00 (6:00 Eesti aja järgi) BBC uudised peale, esimene pilt oli Lääne-mere kaardiga ristiga kusagil Ahvenamaa kandis. Teritasin tähelepanu ja uudiste lugeja teatas, et parvlaev Estonia on sattunud merehätta (selleks ajaks tegelikult ammu uppunud) ning Soome rannavalve olevat inimesi veest ja päästeparvedelt üles korjanud. Veidi aja pärast teatati, et laev on ilmselt põhja läinud, kuid teades laeva suurust ei suutnud ma seda uskuda. Siiski selge, et miski suurem jama ja äkki meenus, et vanemad pidid just Rootsi onupojale külla sõitma. Krabasin telefoni ja helistasin Tallinna, küll need kuus kutsuvat signaali olid alles pikad - kui kuulsin isa vastamas langes pinge, teatasin neilegi sellest uskumatust uudisest.

6. Diana suri 31.8. 1997

Aastat vaadates selge, et ikka Torontos aga see läheb sinna mitteuudiste kategooriasse, ausalt öelda mis see mind morjendab kui kusagil keegi printsess surnuks sõidetakse - iga päev sureb ju sadu tuhandeid inimesi!!!

7. saabus aasta 2000

Torontos, pidasime meie pool sõpradega pidu ja maailm ei kukkunudki kokku vaatamata ennustustele:) Neile kes muretsevad 2012 aasta pärast soovitan seda (ja veel kümneid selliseid tähtpäevi) meenutada

8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001

Tööl Torontos. Esimene uudis oli Eesti raadiost mida kuulasin üle interneti. Ütlesin töökaaslasele, kes avas CNN lehekülje ja ütles, et pole miskit, CBS lehel kah mitte. Arvasin juba, et mingi vikerraadio apsakas kui kolleeg hüüatas, et välkuudis tuli CNN'st üles. Teist lennukit ja tornide kokkukukkumist vaatasime juba koosoleku saalis suurelt telekalt. Töötegemisest sel päeval ei tulnud miskit välja.

9. Michael Jackson suri 25.6. 2009

Eestis kuid jälle mitteuudis, samas kategoorias kui John ja Diana. No miks pole küsitud kus olin kui naabri kass läks kaduma, mis muideks juhtus samal ajal ja mis oli palju tähtsam sündmus!

10. milline uudis jäi meelde elisest päevast või mida tegid eile?

Eile olin suusatamas Blue Mountainil. Uudiste poolest jäi meelde, et Baruto sai järjekordse võidu, bensu hind oli 95.7 senti/liiter (~10EEK/L), Eestis pidi kole külm olema ja meile tänaseks soe (+8C) vihm saabuma.

Aga minu meelest on olemas mõned tähtsad sündmused (mis meid tõesti puudutavad), ja millest mööda mindud:

1. Kus olid kui Eesti NATO'sse võeti?

2. Kui venelased lahkusid Afganistaanist?

3. Kui algas esimene Iraagi sõda?

4. Kui Nool Sydney's kulla võitis?

5. Kui esimene kosmosesüstik üles lasti?

... jne

Aga noh eks igal ühel oma maitse, kellele tähtis Diana, kellele kass:)

Videokatsetus

Laupäeval käisime jälle suusatamas, seekord otsustasin katsetada kui hästi laste fotokas Canon SD 780IS välitingimustes videot filmib. See oli juba varem selgunud, et helisalvestus süsteem on ootamatult madala kvaliteediga. Vaiksemais oludes filmides oli müra tase lihtsalt rõve, jäi mulje nagu undaks fotokas elektriturbiin:( Ma ei saa lihtsalt aru, kust küll see müra saab tulla, liikuvaid (ja seega müra tekitavaid) osasid ju digifotokas pole (või äkki on müra allikas optiline kujutise stabilisaator???). Loll küll aga ilmselt on vaja helisalvestust kas digitaalsete filtritega töödelda või siis lausa heli eraldiseisva mikriga salvestada.

Video salvestatud DVD formaadis (MPEG)

Ähh, vaatasin ise ka aga pean vist YouTube panema, blogis on video pilt eriti pisike ja nigel:(

Igatahes sai õige mitu videofilmi lõiku suusatamisest võtta. Seda nii seistes kui ka ise kaasa libisedes. Filmisin hariliku lahutusvõimega mitte HD formaadis ja videokvaliteediga nii pisikese aparaadi puhul võis rahule jääda. Image stabilizer töötas seistes filmides täitsa OK kuid kaasa sõites lihtsalt ei jaksanud kujutist selgena hoida, seda poleks ka oodanud. Pilt oli vaatamata madalale ja tugevalt vahelduvale valgustasemele (öine filmimine) rahuldav. Tahtmatult sai katsetada ka riista vastupidavust kui see käest libises ja suusaklambrilt põrgates lumme lendas. Katki miskit ei läinud kuid vaatamata lumiseks ja märjaks saamisele töötas aparaat edasi.

Kaastööline ja Rumpole

John Grishami hiljutise raamatu "The Associate" kohta ei osanud leida paremat tõlget kui eriliselt kohmana tunduv "Kaastööline". Ehkki vaevalt advokaadi kohta sobiks kasutada sellist sõna nagu tööline siis kui uskuda raamatus kirjeldatud "higi välja pressimise meetodit", mida rakendatakse USA suurfirmades ei tundugi see enam eriti eksiteele viiv.

Jutt põhineb suhteliselt põneval situatsioonil, kus algaja advokaat tõmmatakse väljapressimise abil industriaalspionaazhi skeemi. Mulle aga avaldas rohkemgi muljet advokaadi kui Ameerika idoliseeritud ameti tegeliku töö kirjeldus. Palgad jah on tavainimesele muljetavaldavad - esimesel aastal $200000, aga palju teatakse, mis selle taga on. Puhkust vaid mõned päevad aastas, tööpäevad mitte 8 ega 10 tundi vaid pigem 16 kaasa arvatud nädalavahetused. Töötajail on magamiskotid kontoris, kuna tihtipeale pole aega koju magama minna. Ühesõnaga oled end vabatahtlikult orjusse andnud selle rahasumma nimel, mille eest saadud hüvesid pole sul niikuinii aega nautida.

Kokkuvõttes tüüpiline ladusalt loetav Grisham, mida mugav ajaviiteks lugeda. Pole ei parem ega halvem kui tema teised teosed, kuid ta on üks väheseid autoreid, kes suudab advokatuuri teemal huvitavalt kirjutada. Paraku ei saa Grisham lähedalegi John Mortimerile, kelle Rumpole lood on minu jaoks lausa klassika - inglise huumor tema parimas esituses põimitud advokatuuri keerdkäikudesse. Rumpole naudib ka see, kellele antud teema muidu huvi ei pakuks - lisaks on inglased osa lugusid laheda TV-seriaalina esitatud.

Super Suusatamine

Juba nädala algul sai lastega arutatud, et peaks ühe päeva koolist vabaks võtma ja suusatama minema kui vähegi ilma on. Ma pole kunagi näinud probleemi selles, et lapsi vahel päevaks või kaheks (või isegi nädalaks kui Quebeckis suusatamas käime) koolist ära võtta. Enamus teisi lapsi on ju vähemalt sama kaua haiged samuti koolist puududes. Usun (südametunnistuse rahustuseks:), et aktiivne sportimine välisõhus hoiabki plikasid tervena. Kokkuvõttes parem see koolist puudutud aeg värskes õhus veeta kui tõbisena voodis vedeleda. Seni pole ka õpetajad kunagi keelanud aga halvasti suhtunud.

Teisipäeval saabuski vanem plika koju ja teatas, et on koolis õpetejatega juba kokku leppinud, et läheb neljapäeval suusatama. Pisem polnud veel rääkinud aga lubas seda kolmapäeval teha. Ilmaennustus oli soodne, vaatasin kiirelt varustuse üle ja helistasin tuttavatele, kas needki tahaks kaasa tulla - muidugi tahtsid. Kolmapäeva õhtul saabus pisem laps kurva uudisega, et neile oli ootamatult neljapäevaks miski projekti esitus määratud ja kuna see on grupitöö, siis ei saa tulla. Pole häda, eks siis teine kord.

Neljapäeva hommikul vara sõitsime igatahes välja ja veidi peale kümmet olimegi mäel. Hommikukohv sai autos joodud, saiakesi näksisime mäe poole jalutades. Ilm oli päikeseline, külma vaid paar kraadi, tuult pea üldse mitte - ideaalne suusailm. Lumepind mäel osutus väga mugavaks - hardpacked ja tõstukisabad praktiliselt olematud. Suusatada oli nii hea, et tegime esimese vahepeatuse alles poole viie ajal kui nõlv korraks suleti, et lumetraktorid saaks mäge silitada.

Nüüd oli rahval kõht tühi ja suur karbitäis maitsvaid emme lihapirukaid ning pakk küpsiseid kadus kiirelt hammaste taha. Joogiks oli meil termosetäis teed sõbral teine kakaoga. Mina olen loobunud kakao termosega kaasa vedamisest, sest see kipub hapuks minema - põhjuseks fakt, et termost on väga keeruline bakterivabaks puhastada. Sõber õpetas kuidas see on siiski võimalik - tulevat lihtsalt teelusikatäis 80%-st Viru Kanget termosesse panna ja tikuga põlema süüdata - see hävitab termoses pesitseva mikrofloora. Ja peab tunnistama, et tema kakao püsis värskena õhtuni ilmutamata vähimaidki tilgastama minemise märke.

Mäele tagasi minnes olime energiat täis ja suusatamine hakkas eriti hästi välja tulema. Kolmanda laskumise ajal tuli täiskiirusel pöördeid sooritades nii hea tunne sisse, et lausa külmavärinad jooksid selga mööda alla. Suusad istusid mäe küljes ja tasakaal oli perfektne. Tundsin isegi ilma tilgagi õlleta ennast nagu prof:) Nüüd polnud muud kui vaja seda asendit lihasmällu kinnistada. Isegi jäiste kohtade peal, kus muidu ei julgenud pöörata lõikasid mõlemad suusad kriginal sujuvad kaared mäepinda. Ka plikal hakkasid lühikesed pöörded palju paremini välja tulema kui vanasti. Kõik nautisime kihutamist sellise innuga, et kavas olnud kaheksase lahkumise asemel ei saanud enne kolmveerand üheksat mäelt minema. Kokkuvõttes parim suusapäev sel aastal ja kindlasti elu parima kümne hulgas.

Koeratembud

Kujutage ette järgnevat situatsiooni:

Inimene tuleb väsinuna trennist, ja otsustab peale duši all käimist end veidi diivanil teleka ees lõdvaks lasta. Et eelmine päev sai poest Läti (Eesti omi siin kahjuks ei müüda enam) sprotte osta, mida ma delikatessideks pean, tegin köögis kaks sprotisaia valmis ja panin kohvi hakkama. Juba sprotikarbi avamine ajas neelud peale. Saiadele sättisin hoolikalt kummalegi neli õlist nõretavat kuldpruuni kala esteetiliselt saba ja peapooled vaheldumisi, et ikka kogu sai oleks kaetud. Ainuüksi selliste kaloreist pungis saiade õhtusel ajal armastava pilguga taldrikule sättimine oleks vist iga dieeditohtri hulluks ajanud.

Kahte sprotti meenutavad vaid õlilaigud koera käpa juures põrandal

Saiad viisin taldrikuga elutuppa ja panin diivani ette laua peale. Suu jooksis vett aga suutsin kiusatusele vastu panna ega võtnud ampsu ning läksin köögist kohvi tooma. Mul ei tähenda millal kohvi juua, uni tuleb ikka ilusti, ju siis on närvid korras:) Pidin momendi ootama kuni viimased tilgad masinast tassi tilkusid kui kuulsin mingit imelikku lurpimisega sarnanevat häält. Meie kohvimasin kipub viimast vett keetes imelikku lurinat tegema, kuid selline oli uus hääl. Mõtlesin, et huvitav kaua kohvikann veel vastu peab enne kui pean uue ostma, kallasin kohvi kruusi ja neelates alla suutäie sülge, mis sprottidele mõeldes oli suhu valgunud suundusin elutuppa, kus parajasti oli ekraanil temaatiline Simpsonite seriaal, milles koer politseinikule paariliseks sai.

Avaneva vaatepildi peale oli esimene refleks kuum kohv koerale selga lajatada, kuid see tundus liialt kerge karistusena. Eluka kurbi musti silmi nähes suutsin end talitseda, ja loobusin järgmisena pähe kerkinud plaanist koer kohvitassi uputada. Loom lihtsalt seisis liikumatult diivanilaua juures sprott poolest saati suust väljas ja vaatas mulle otsa, tegemata katsetki põgeneda. Tema pilgust võis selgelt välja lugeda, et on ainult selle nimel elanud, et saaks korra elus sprotte maitsta ja nüüd võib rahuga surra. Mingit häält ma ilmselt ikkagi tegin, sest lapsed ilmusid kohale ja pahvatasid naerma. Nüüd arvas ilmselt ka koer, et suurem oht tema elule on möödas ja neelas kiiruga suust välja tolkneva sproti alla.

Koer ja Sprott vaatavad tõtt:)_________Selle lapse poolt tehtud pildi peale jäi ka minu

________________________________kuri "mõte" millise raspelkettaga koera viilutada:)

Sel ajal kui vanem plika tormas kiiruga fotoka järgi asus loom minu pidusööma jäänuseid likvideerima ise mind ettevaatlikult silmanurgast piideldes. Ühte maas ja kahte laual vedelevat sprotti polnud niikuinii võimalik päästa, saiadest oli ka üks jäljetult kadunud ja ega see limpsitud allesjäänugi enam isuäratav polnud. Kui sprotid nahas järgnes pikem maigutamine ja keelega limpsimine, selliste õlipommidega pole ta meil ju harjunud. Mis mul muud üle jäi kui kööki minna ja järelejäänud sprottidest uued saiad teha - kohv kuramus läks selle ajaga külmaks.

Hea Päev Eesti Spordis

Sumo pole küll Eestis populaarsemate spordialade hulgas aga Virumaalt on võrsunud üks mees, kes suudab selle ala maailma parimaile konkurentsi pakkuda. Vaatasin koos lapsega netist Baruto matši, kus ta sai oma võistluskarjääri esimese võidu yokozuna üle. Tüdruku kommentaariks oli: Miks need paksud onud nii koledaid ujukaid kannavad?:) Muidu nii külmaverelise eestlase näole tõi tulemus naeratuse, ehkki hilisemas intervjuus NHK'le oli ta üsna napisõnaline.

Teine hea uudis oli Otepäält, kus meie mehed korjasid nii hõbeda kui pronksi. Taoline tulemus tõstab veidi medalilootusi, ehkki konkurents polnud seekord kõige tugevam. Ausalt öelda oleks patt isegi medalit oodata, rääkimata eelmise olümpia õnnestumise kordamisest. Isiklikult arvan, et üks medal Vancouverist ületaks tugevalt mu lootusi. Kristiinale elasime me omal kombel kaasa veetes suure osa päevast vannitoas - nimelt tabas nii mind kui pisemat plikat tugev kõhugripi hoog. Täpsemalt ei kirjelda ja pilti kah ei lisa:)

Tänud Poolale?

"Thanks to Poland, the alliance will defend the Baltics" Just selline on "Economisti" artikli pealkiri. Sisuga tutvudes selgub, et vaatamata meie kuulumisele NATO'sse ei pidanud paljud Euroopa suur-riigid Baltikumi kaitsmist eriliselt oluliseks. Isegi formaalsete kaitseplaanide loomisele olid vastu Saksamaa ja Prantsusmaa tahtmata Venet sellega häirida. Imelik küll miks peaks kaitseplaan häirima kui pole kavatsust rünnata???

Ega teisedki riigid polnud väga huvitatud selle ebamugava asjaga tegelemisest aga peale Poola, Tšehhi ja Balti riikide avalikku kirja NATO'le võeti asi siiski ette. Venitamisele tegi lõpu Poola, kes olles USA tugev liitlane avaldas survet. Muidugi olid mängus enda huvid, sest Baltikum on Poola kaitse seisukohast oluline puhvertsoon, mille tähtsus sai arusaadavaks ka teistele peale Venemaa sügisesi manöövreid, kus mängiti läbi Poola vallutamise plaan 900 tanki ja kahe taktikalise tuumarelvaga. Paistab, et jälle kord aitas kaasa Venepoolne ülepingutamine - ega meid muidu ei võeta tõsiselt kui Venemaa ise väga selget kinnitust ei paku.

Vabadus = Stabiilsus?

"Freedom House" ja Economisti andmeil polnud eelmine aasta eriti hea demokraatiale. Raportis väideti, et demokraatlikud vabadused vähenesid tervelt 40 riigis ja suurenesid vaid 16's. 116 riiki maailmas hinnatakse demokraatlikult vabadeks süsteemideks. Riigid on jaotatud jämedas plaanis vabadeks, osaliselt vabadeks ja mitte vabadeks. Kui vaadata 2001 ja 2009 aastat võrdlevat maailmakaarti siis suurim muutus mis silma paistab on toimunud Venemaal ja Aafrikas, kus liikumine osaliselt vabast mitte vabasse ühiskonda.

Kui 90'te algul oli suur tung vabaduse poole paljudes riikides siis nüüdseks on see pöördunud ja nii mõneski kohas eelistatakse vabadusele korda. Hiina on ilmselt oma näitega edukast majandusest ühepartei riigis hakanud meeldima tervele hulgale riikidele, kes pole veel jõudnud otsusele, millist teed valida. Samas on laias laastus siiski majanduslik edukus, korruptsiooni ja innovatsiooni tase seotud vabadusega. Muidugi on ka erandeid ühelt poolt Hiina ja teiselt poolt Ukraina (praegu veel demokraatlik, kuid korrupteerunud).

Autokraatia pooldajate põhiline argument stabiilsusest ei vasta päriselt tõele. Demokraatiate puhul kulub palju energiat jagelemisele, aga juhtimisvead tulevad üldjuhul kiirelt välja ja valitsus vahetatakse enam või vähem rahulikult välja, mida juhtub üsna tihti. Diktatuurid küll kestavad harilikult pikemat aega hirmu najal stabiilsed aga valitsejate vahetused kipuvad ohvriterohked olema, sest vahepeal pole olnud võimalust auru välja lasta. Boss on kõige targem ja ainult tena teab, mis on rahvale (temale) kasulik, justkui maa peale laskunud jumalus. Ja kui jumalus langeb

tuleb segaduste ning korratuste aeg.

Tähetolm

Tähetolmust oleme me tulnud ja tähetolmuks me saame - nii võiks parafraseerida tuntud ütlust, mida mustakuuemehed haua ääres kasutavad. Suures osas on see tõsi, sest vaid vesinik (H) ja heelium (He) tekkisid suure paugu käigus, kõik ülejäänud elemendid (millest me koosneme) on tänu võlgu tähtedele, kus kergemad elemendid tuumasünteesi käigus raskemateks ühinesid. Tähtede surmaga kaasnevates noova või supernoova plahvatustes paisati need elemendid tolmuks pihustatuna maailmaruumi, kus andsid "maitseainetena" vürtsi järgmise põlvkonna tähtedele ja planeedisüsteemidele.

An Eruption in Space-Time

Rauast raskemad elemendid ei teki enam tavalise tuumasünteesi käigus, sest vajavad välispidist lisaenergiat, milleks osutuvad noova või supernoova plahvatused. Järgmine kord kui pilk jääb pidama kullast sõrmusele teadke, et selle toormaterjal on tekkinud miljardeid aastaid tagasi mingi tundmatu supernoova plahvatuses, millest on nüüdseks vaid must auk järgi jäänud. Sama kehtib ka hambaplommis oleva elavhõbeda kohta:)

Ja lõpuks kui päike maakera mõne miljardi aasta pärast neelab jõuavad meie kehades olnud aatomid jälle tähele tagasi.

Vabariigi Kodanikud

Täna vaatasime kodus ETV otsesaadet Vabariigi Kodanikud (mida saab ka ETV arhiivist peadselt vaadata), kus arutleti maailma, Euroopa ja Eesti lähituleviku teemadel. Aluseks võeti USA tuntud strateegilise arengu uuringu keskuse Stratfor aastaaruanne 2010 aasta kohta. Kohe alguseks võib mainida, et tegu oli üsna pessimistliku tooniga aruteluga, mida ka asjast osavõtjad ise tunnistasid.

Nii Lätis kui Ukrainas tulevad valimised, kusjuures viimase kohta arvati, et kõik kolm põhikandidaati on Kremli taskus. Huvitav, et ka Timošenko, kes alles hiljuti oli Venemaal tagaotsitavaks kuulutatud:) Aga viimati kui ta seal käis ei pistetud mitte trellide taha vaid hoopis kostitati külluslikult Putini enda poolt, mis vihjab otsest sõltuvust.

Enamust endisest N-Liidust peetakse juba kaotatuks eelkõige tänu Ameerika uue presidendi välispoliitilisele nõrkusele. Ainult Balti riikide suhtes ollakse arvamusel, et need otsivad vene hädaohu korral abi väljastpoolt ja ka saavad seda. See aasta on vene tähelepanu siiski suures osas Ukraina ja lõunapoolsete piirkondade peal.

Samas leiti, et kui Venemaa üldse tahab midagi sellel suunal ette võtta siis peab ta seda lähemal ajal tegema. Tema enda majandus on üsna nigelas olukorras ja pole karta, et see praeguse võimu juures paremusele pööraks. Rahvastikuprobleemid saavutavad lähema kümne aasta jooksul katastroofilise ulatuse. Kõige selle tõttu hakkab rahvusvaheline mõjujõud paratamatult vähenema.

Positiivseist arengutest suurt muud ei räägitud kui, et ka need on võimalikud. Eesti puhul oli mureks eelkõige viienda kolonni, äraostetud poliitikute ja diversioonivõrkude olemasolu, mis võetaks kasutusele kui olukord kuumaks läheb. Samas mainis väga tabavalt Mart Helme, et kõik ennustused põhinevad praeguse olukorra suhtelisel stabiilsusel aga kui juhtub mingi ootamatu oluline sündmus - näiteks Iisraeli-Iraani sõda, siis pole arenguid võimalik ette ennustada. Muideks loodetavasti pole tänane uudis Iraani ühe juhtiva tuumafüüsiku tapmisest selle sõja proloogiks.

Ise ma millegipärast nii pessimistlik ei ole, kuid samas pole ma ka mingi poliitika spetsialist. Kaldun arvama, et vaatamata kõigele ei pea Venemaa otstarbekaks lähemal ajal (3 aasta jooksul) Balti liinil suhete teravdamist otsesest sekkumisest rääkimata. Samas võivad muidugi ootamatud mõjuvõimsad sündmused kõik pea peale pöörata. No vaatame kuis läheb, mul hea ennustada, sest ei vea millegi peale kihla:)

Ai-ai-ai

Tervel perel peale loomade on tänase seisuga põhjust aiatada. Eilne päev oli valus:( Pisemal plikal andis endiselt tunda karates välja väänatud pahkluu, mis ei lubanud täiega trenni kaasa teha. Kahtlaselt kaua - juba nädal aega on teine paistes. Mitte küll hullusti aga piisavalt, et segab jooksmist ja hakkab pingutamise peale valutama. Nii ma siis võtsin eile ta ise paariliseks, et plika ei paneks trennis liialt koormust oma jalale.

Vabavõitluse võtete harjutamise käigus läks üks paar nii hoogu, et kukkus laua vastu, millel uusaasta tähistamisest jäänud kohvimasin asus. Klaasist kohvikann prantsatas maha kildudeks. Killud koristati küll ära aga vanem plika leidis ühe siiski oma tallaga üles. Auk oli pisike kuid verd ikka tuli veidi. Shihan lasi killu välja võtta, pani plaastri peale ja laps jätkas trenni. Hea meel, et plikad pole hädapunnid, paistab et on vilja kandnud mu kasvatus, et pisike füüsiline valu või veidi verd pole miskit hullu. Minul õnnestus viimase veerandtunni jooksul esiteks jalalööki blokkides kõva pauk vastu küünarnukki saada ja siis ka paremale jalalabale hea laks kui jalalöögid vastasega kokku läksid. Momendil on mõlemad tundlikud - küünarnukiga ei taha kuhugi vastu puutuda jalg valutab veidi niisama - pead saan juba päris hästi pöörata, turjalihased pole enam nii valusad.

Koju jõudes leidsime emme õnnetult voodist. Tema oli õues koera jalutades libastunud ja pahkluu korralikult välja väänanud nii, et esimene asi oli mul naisele külmkott elastiksidemega jalale siduda. Muretsesime jääkapis hoitavaid löga täis plastik paunasid endale kaks tükki kui karates käima hakkasime - nagu näha on ka muidu hea kui selline asi käepärast. Kokkuvõttes võib järeldada, et koeraga jalutamine on ohtlikum tegevus kui karate vabavõitlus, sest emme vigastus paistab momendil kõige tõsisem - ta ei läinud täna isegi tööle.

Kagami Baraki 2010

Täna juhatati ametlikult Kagami Barakiga (Jaapani uue aastaga) meie dojos sisse 2010 aasta treeningtsükkel. Kella 12:00 kuni kolmveerand viieni olime lastega dojos, et võtta osa tugevast trennist, mis uue aasta sisse juhatab. Kõigepealt tund aega soendust koos venituste ja põhilöökide ning blokkide läbi käimisega. Siis veidi kukkumisi, haardeid ja maas harjutatavat lähivõitlustaktikat, mille käigus mul kahest "maadlusmatšist" üks õnnestus võita. Teise kaotuse üle polnud põhjust häbi tunda, sest vastane oli minu pikkune must mees, kes koosnes vaid musklitest ja kontidest. Püüdes teda üle kavaldada venitasin veidi oma turjamuskleid nii, et praegu pole just kõige lihtsam pead pöörata.

Tunnikese tegime katasid ja lõpuks oli päris pikk vabavõitlus, mille käigus sai hulk vastaseid läbi proovitud, kellega muidu suurt kokku ei puutu. See läks täitsa rahuldavalt, sai katsetada paari trikki ja jälle kord veendutud, et kogenud vastaste vastu töötavad vaid lihtsad põhivõtted. Vahel muidugi võib proovida trikitada, aga kui löök blokitakse sead end ebasoodsasse positsiooni, mille oskaja vastane kiirelt punktiks realiseerib. Trenni lõpuks oli kõigil keel vesti peal, eriti muidugi neil, kes kaugemalt saabunud ja kel pole kogemust meie trenni intensiivsusest. Tulime tunniks koju, et oma küpsetised kaasa haarata ja kella kuueks tagasi dojosse pidulikule õhtusöögile suunduda.

L'ASSASSIN

Jõulude ja uue aasta vahel sai sellise nimega trükis raamatukogust kaasa haaratud. Autor Peter Steiner oli mulle täiesti tundmatu ja seega tegu rohkem hädalektüüriga, et ootamatult raamatud öökapi pealt otsa ei lõpeks. Lihtsalt kaanepilt oli intrigeeriv mistõttu raamatu kätte ja peale lühikirjelduse lugemist koju kaasa võtsin. Näedsa nüüd - see nagu naistega, et kui kaaned ei meeldi siis ei hakka kätte ka võtma ja ei pruugigi kunagi teada saada kui hea sisu võib olla:) Seega on nii kaanedisainil kui ka meikimisel ikka mõte sees.

Nagu selgus, polnud tegu sugugi paha valikuga. Tegu on Graham Greene tüüpi rahuliku spioonilooga, kus tuleb minimaalselt paugutamist ette, rohkem tähelepanu pööratud inimsuhetele. Aga samas jagub ootust ja põnevust piisavalt. Sobiv ajaviitekirjandus - viiepunkti skaalal annaks neli. Ah jaa, vaatamata prantsusekeelsele pealkirjale on tegu inglisekeelse raamatuga.

Supernoova lähinaabruses?

Eile algas Washingtonis Ameerika Astronoomia Ühingu 215 kokkutulek. Üheks huvitavamaks teadaandeks oli avastus, et kaksiktähesüsteem T Pyxidis asub oluliselt lähemal kui varem arvati - astronoomilises skaalas lausa lähinaabruses (3260 valgusaastat). Tuhandeid tähti asub maale lähemal aga eriliseks teeb selle süsteemi asjaolu, et ühe paarilise puhul on tegu potensiaalse supernoovaga ja seda astronoomilises mõttes lähemal ajal (10 miljonit aastat).

Meie galaktika noorim (11000 aastat) supernoova Cassiopeia A

Nii kaugus kui aeg on inimlike mõõdupuude järgi nii suured, et ei peaks pakkuma huvi ei kellelegi muule kui astronoomidele. Kui aga teadlaste arvutused peaks olema veidi ebatäpsed ajaskaala suhtes ja pauk on juba käinud (info jõuab sellest meieni võimsa elektromagnetilise kiirguse impulsi näol niikuinii alles 3260 aastat peale plahvatust (valguskiirus)) oleks võimalikud tagajärjed üsna ebameeldivad. Ainuüksi gammakiirgus oleks energiahulga poolest võrreldav 1000 võimsa päikese protuberantsi/loitega hävitades täielikult meid kaitsva osoonikihi.

Kaksiktähe süsteemi ehk 1a tüüpi supernoovade puhul voolab mass pika aja jooksul ühelt tähelt teisele kutsudes esile suhteliselt regulaarseid noova plahvatusi. Kui ainet juurde saava tähe mass ületab teatud piiri toimub gravitatsiooniline kollaps, millega kaasneb supernoova plahvatus - võimsuselt võrreldav 20 miljardi, miljardi, miljardi megatonni TNT plahvatusega. Kuna nii suuri numbreid on raske ette kujutada siis võiks lisada, et sellise plahvatuse toimumine 100 valgusaasta kaugusel hävitaks enamuse elust maal. Momendil on pannud astronoome pead murdma eelmisest noovaplahvatusest (1967) möödunud ootamatult pikk vaheaeg, sest tavaliselt toimusid need iga 20 aasta tagant. Midagi on süsteemis muutumas, aga mis pole selge.

Kõige heledam (võimsam) kunagi vaadeldud supernoova SN 2006gy (plahvatus toimus 240 000 000 valgusaasta kaugusel) Meie naabruses on temaga väga sarnane täht Eta Carinae (7000 va), mille plahvatuse puhul oleks taevas vägev tulevärk näha:)

See oleks kindlasti huvitavaks teemaks järgmisele katastroof-filmile, ainsaks probleemiks, et inimeste võimuses pole sellist tüüpi katastroofi vähimalgi määral mõjutada ära hoidmisest rääkimata. Nagu vana anekdoot soovitas ei aita miskit muud kui võtta valge lina ja minna surnuaiale:) Ajutiselt aitaks ehk sügavale maa-alustesse koobastesse peitumine, aga mis edasi? Igatahes positiivse poole pealt vaadatuna pole mõtet muretseda asjade pärast mida me ei saa muuta:D Pigem peaks tähelepanu pöörama sellele, et mitte ise juba lähemal ajal planeeti suurel määral elamiskõlbmatuks muuta.

Arvuti "restaureerimine"

Tana on laste vaheaja viimane paev ja mina olen ules korrusele pagendatud peale seda kui neljas masin kaima sai tommatud. Plikad uhavad neljakesi koos oma sobrannadega netis mangida. Pean rahulduma emme arvutiga, mille tapitahtede trukkimine mulle liialt vaevaline ja seetottu tappe ei leia.

Eile sai siis paris pikalt juratud "uue" masinaga. Esiteks ostsin nurgapoest $30 eest vana 60GB kovaketta ja veidi malu juurde, seega laks kogu arvuti alla $50 maksma. 500 GB kovaketta oleks $100 eest saanud aga suurt IDE ketast pole nagu enam motet osta. Malu tunnistas arvuti kohe omaks aga kovakettaga oli tukk juramist. Sai nii pistikuid (master/slave/CS) kui andmejuhtme otsi vahetada ja BIOS's tuhnida, enne kui uut kovaketast omaks tunnistati.

Windows XP pealepanemiseks kasutasin uht vana CD'd, mille lugemisega oli CD seadmel probleeme (mis selgus muidugi hiljem, esialgu kahtlustasin, et CD's on viga). Seega tuli otsida valja mu arvuti vanakraami hulgast teine lugeja. Suskasin sisse Liteoni DVD, mille arvuti tundis ara, paraku ei avanenud seadme sahtel/luuk (mis iganes eesti keeles see asi on kuhu CD asetatakse). Pidin kasutama traadijuppi ja parasjagu joudu, et sahtlit avada, aga kui CD sisse panin tuli windowse installeerimise pilt ette.

Lootus, et nuud on suuremad mured murtud osutus enneaegseks. Windows kull alustas installimist kenasti kuid ei tunnistanud arvuti kuljel olevat koodi (olen kuulnud, et ehtsad koodid pidid tootama soltumatult installeeritavast CD'st - paistab et paris nii see pole). Kasutasin siis karbil leiduvat ja see kolbas. Poole tunniga oli susteem kovakettale ule kantud aga kui arvuti restardi tegi ei tundnud ta enam kovaketast ara!!! Mis kurat, BIOS's oli aga kovaketas ilusti naha, installeerimisjarjekorras samuti esimesel kohal??? Helistasin oma IT sobrale ja kurtsin hada. Ekraanile ilmunud teate peale, et kovaketast ei tunne masin ara, loin tudinult F1 klahvi alla (to continue push F1) et jatkata ja vaata imet windows tuli ette! Miks see juhtus vaatamata teatele, et kovaketast ei tuntud ara ei saanud me kull aru.

Pilt oli aga koike muud kui ilus, hadine 256 varvi ja 480x640 ekraan, mida ei andnud ka seadistada, sest masin ei tunnistanud AGP kaarti. Automaatse draiverite installeerimise katse peale teatas arvuti irvitades, et parimad juba peal. See oli muidugi ilmselgelt jama. Samuti polnud ei haalt ega netiuhendust. Niipalju siis windowse "plug and play" (pista ja mangi eesti keele tolkes:) funktsionaalsusest. Videokaardi pidin valja kiskuma, et kindlaks teha, millega tegu. Ullatus kull aga veerandtunnise uurimise peale oli kogu info mille leidsin nVidia - kuid ei midagi, mis vihjaks tuubi peale. Delli veebilehelt selgus, et Dimension 4550'l oli 3 erinevat videokaarti, lihtsuse mottes tombasin pohidraiveri alla nVidia enda veebikalt. Vorgukaardi ja audio draiverid sain Dellilt.

Peale nende installeerimist tulid nii korralik pilt, heli kui ka netiuhendus peale. Jargmisena otsustasin windowse enda update'd peale lasta. Nagu natukese aja parast selgus oli nende automaatne installeerimine tosine viga, oleks pidanud asja kasitsi ette votma. Aga et kell oli juba palju lulitasin arvuti kinni ja kerisin tudile. Masin jai minust oma update'sid installeerima, ekraanil ilutses kiri, hoiatusega mitte kasitsi arvutit valja lulitada.

Hommikul oma Dell'i peale lulitades tabas eriliselt ebameeldiv ullatus, mis vottis kohviisu ara. Kovaketast ei tuntud ikka ara ja F1 toksimise peale avanes windows 4 bitise varvigammaga minimaalses ekraanis. Lisaks oli uks kolmest kasutajast kadunud kui tina tuhka. Pergel kull, no mis siis nuud viga??? Tunniajase jamamise peale selgus, et windows updated olid asja eest teist taga koik draiverid ule kirjutanud ning susteemi totaalselt hunnikusse ajanud. Lopuks sain siiski normaalse pildi tagasi aga mottetut aja ja narvikulu kaasnes liialt.

Jargmisena tahtsin kohe AVG ja Chrome installida, need aga teatasid, et ei tunne minu windowse versiooni ara, vajavad vahemalt service pack 2. Abi saamiseks Microsofti poole poordumisse suhtusin teatud reserveeritusega ja nagu peagi selgus oli ka pohjust. Sealt saad SP2 vaid siis kui sul on eelnevalt teatud uuendused installitud. Ei olnud isu seda uuesti ule elada ja otsisin netilt koha kust voimalus SP2 ja SP3 niisama katte saada.

Nende installimine laks ootamatult valutult ja viimaks sai ka "pohieesmargiks" olnud Counterstrike installeeritud. Suurem plika ikka tegi veidi minuga kaasa, aga mitte niipalju kui oleks tahtnud. No vabanduseks see, et tal ju kulalised - ei saanud sundida last pidevalt all arvuti korval istuma. Hiljem sai ta piisavalt maitset suhu nuputades miks online chat ei toota. Lopuks googeldamise ja katsetamise teel onnestus see konsoolikasuga funksima panna.

Masin, mis nuud lastele mangimiseks saab on 2.53 GHz inteli protsessoriga Dell 4550 Dimension. 512 MB malu ja 64 MB nVidia Geforce 420 videokaart voimaldavad vanemaid mange edukalt mangida. Kui tahan COD4 Modern Warfare 2 proovida siis pean seda "salaja" kaasa lapakal tegema:) Kokkuvottes sai jalle arvutiasjanduses veidi targemaks. Ega ju tegelt ei tasu vanade asjadega juramine ennast ara aga see on omamoodi ponev. Just nagu potipollundus, mille toodang lopuks oluliselt poest ostetust kallim aga ikkagi oma ja seega palju maitsvam:)

Aasta esimene päev

Aasta esimesel päeval käisime tuttavatega uisutamas nagu "korralikele" canadalastele kohane, hokikeppe seekord küll kaasas polnud.

Lastel hakkas peagi jää peal niisama liulaskmisest igav ja nad leidsid endale kiikumise näol uue tegevuse.

Hiljem kodus said kõik kuuma kakaod, kohvi või teed vastavalt maitsele. Pärastlõuna möödus lastel all korrusel arvutite taga mängides.

Varsti on lootust, et vahetame neljanda arvuti all välja, sest enne aastavahetust sain kolupoest $15 eest päris korraliku, ehkki veidi vanamoodse Dell 4550 arvuti, millel puudus kõvaketas. Muu sisu paistis esimesel pilgul korras olema ja nii soodsa hinna eest krabasin masina kaenlasse. Paras lastel arvutiasjanduse õppimiseks, kavas on see koos nendega üles sättida, ise juures toeks olles.

Eile suskasin pulli mõttes arvutile ühe vana win98'ga kõvaketta sisse ja lülitasin masina käima. Kui pildi ette kiskus oli selge, et nüüd pole muud kui kusagilt vana IDE ketas osta ja win xp peale panna. Eeldatavasti tuleb kõige rohkem jama driverite paigaldamisega aga igatahes saavad lapsed kogemuse ja loodetavasti varsti on võimelised arvutiasjandusega iseseisvalt tegelema.

Aastavahetus

See aasta oli meil rahulik aastavahetus - nii rahulik, et hommikul polnud arugi saada:) Enamasti oleme siinsete tuttavatega kellegi pool koos pidu panud aga millegipärast seekord suurt ei viitsinud, ei tea kas vanadus hakkab ligi hiilima:) Mõningase üllatusena ei tahtnud isegi lapsed seekord külla minna ehkki enda pool oleks hea meelega pidu korraldanud (seda jälle ei viitsinud meie ise teha).

Pilt Toronto raekojaplatsi ilutulestikust

Lõppkokkuvõttes tuli külla tuttav koos oma kahe lapse ja arvutiga, nii sättisime neli masinat üles, et lapsed saaks ühe maraton arvutimängu turniiri korraldada. Ise vaatasime üle interneti Eesti saateid, presidendi kõnet ja isegi seisime hümni ajal korralikult püsti:) Eesti uue aasta eel saatsin oma ülemere sõpradele moblade peale SMS'd uue aasta tervitusega - küll ikka on hea see tehnoloogia. Traditsioonilise tugeva õhtusöögi ja õlle kõrvale oli kaasa valmistanud eriliselt hea mangotordi. Ilutulestikku vaatama ei sõitnud, sest ehkki vihm oli järgi jäänud püsisid taevas tihedad madalad pilved. Juba kahe ajal hakkasid kõik ära kukkuma ja peale külaliste teele saatmist pugesime põhku.