LaCloche Matk - 3 päev, Nimetu järv

Uni oli rahutu võitu, sest oravad olid nõuks võtnud öösel meie telgi lähedal oleva tamme otsast endale talvevarusid korjata. Pidevalt kostis ronimise krõbinat ja nakitsemist, millele järgnes tugev potsatus kui tammetõru maha kukkus. Kuna tuul oli vaikinud, kostsid kõik sellised hääled õige selgelt. Vahepeal käis ka keegi põõsastes ragistamas, aga nii lähedale ei tulnud, et oleks vaja kätt noa järgi sirutada. Ja siis kuulsin kuidas kostis vaikne vuhin üle telgi millele järgnes orava hädakisa. Ilmselt oli öökull ühe närilise kätte saanud. Nüüd oli vaikus majas, ei kostnud enam krõpsugi, eks teised peitsid end ära, et mitte järgmisena saagiks sattuda.

Varahommikul ärkasin vihmasabina peale, mis veidi murelikuks tegi. Täna oli kõigi eelduste kohaselt oodata rohkem kaljudel ronimist aga märjaga kipuvad kivid libedaks minema. Kuna aga järgmine telkimisplats polnud eriti kaugel tukkusin rahulikult edasi, vihmaga pole mõtet välja minna. Seitsme ajal jäi sadu vähemaks ja poole tunni pärast kostis vaid puude otsast langevate suuremate tilkade potsatusi telgi katusel. Kui nina uksevahelt välja pistsin paistis järvepinnal siiski veidi peenikest vihma langevat aga pilved olid kõrged, oli lootust et sadu peagi lakkab, ilm oli endiselt soe.

Lõkke jaoks süütematerjali otsides märkasin, et rohi on telgikatte all täitsa kuiv ja kasutasingi seda koos kasetohuga. Kuuse tüve lähedal leidub ka suure vihmaga kuivi raagusid, millega ergutasin tuld, et eelmisel õhtul kogutud niiskevõitu tammeoksad süttiksid. Õhtul keedetud ja pottidesse jahtuma jäetud vee kallasin veekottidesse ümber ning suundusin hommikukohvi vee järgi. Märjal ja libedal kaljul pidin ekstra ettevaatlik olema, et mitte koos potiga sisse kukkuda.

Kohvi ja kakao kõrvale näksisime kuivikuid. Hommikusöögiks tegin seekord neli portsu kaerahelbe putru. Sel ajal kui laps lõkke ääres sõi läksin otsisin metsast korralikumaid matkakeppe, milleks kohalikes oludes sobivad kõige paremini puu otsas kuivanud tammeoksad. Need on väga tugevad aga samas kerged, ainult piisavalt pika, paraja jämedusega ja enam-vähem sirge leidmine pole lihtne. Endale sain lausa ideaalilähedase, kõvera käepidemega. lapsele lohistasin mitu erinevat välja, mille hulgast ta ise valis ja lasi paraja pikkuse peale lõigata.

Seljakotti uurides selgus ka põhjus, miks eelmisel õhtul õlg oli valutanud. Parempoolne õlarihm oli pikemaks libisenud jättes seega rohkem raskust vasaku peale. Sättisin parajaks ja pingutasin ka kõiki teisi enam kui kümmet rihma ja rihmakest mõlemal seljakotil. Kohe oli hoopis teine tunne kui sai need selga upitada, viimane reguleerimine tuli niikuinii alles seljas oleva kotiga ette võtta.

Seekord lahkusime telgiplatsilt alles 9:48. Esimene tõus polegi nii pikk ega raske aga võtab ähkima. Peame pausi, joome ja tõmbame tempot alla. Tunneme end peale lühikest hingetõmmet palju paremini ja edasi läheb juba ludinal. Metsaalune on vihmast veel niiske aga kuivab kiiresti. Minek on nii hea, et kotte ei tunnegi eriti seljas, justkui oleks metsajalutuskäigul.

Kuuleme karukella ja tervitame vastutulevaid tõsist matkajate paari. Iga inimese nägemine on sügaval metsas omaette sündmus. Rada teeb siin suure viiekilomeetrise aasa juhtides ümber ühe järvesopi. Kahe tunniga jõuame esimeste tõsisemate nõlvadeni, kus vaja paljast kaljut mööda üles ronida. Meil mõlemal on ikka veel sandaletid jalas ja otsustame need vahetada matkasaabaste vastu niipea kui selleks karjuv vajadus tekib, momendil lihtsalt ei viitsi.

Mäe otsast avaneb vägev vaade ida ja lõuna suunas. Kaugel sinab Lõuna La Cloche Range peaahelik, millest meie rada ida poolt ümber viib. Samas on aheliku idaotsas just see kõige kõrgem mägi kuhu mul salasoov otsa ronida. Praegu on küll raske uskuda, et me kahe päevaga jaksaks nii kaugele matkata, aga plaanis see on. Teen ohtralt pilte ja filmin.

Siitsamast algab suurest kaljupraost mööda vana kivivaringut alla viiv eriliselt järsk laskumine, takkajärgi tean öelda, et see on kõige järsem meie teekonnal. Natukese ajaga laskume oma 50 meetrit vertikaalis kusjuures enamasti peame ka käsi kasutama, et kaljunukkidest kinni hoida.

Alla jõudes sattusime väikese kivide vahel vuliseva mägioja juurde, mille kõrval rada ülesvoolu keeras. Paaris kohas on mõnemeetrised joad, kus ronimine veidi järsem, aga üldiselt on tegu suht sujuva ja aeglase tõusuga. Siin teen mõned võtted langeva vee taustal. Juua muideks ei soovitata voolavat vett, sest selles on kõik ussimunad ilusti hoogsalt vees laiali. Kõige turvalisem on rüübata hoopis seisvast veekogust, kus võimalik kõnts põhja settinud.

Ühe kose juures teeme lühikese vahepeatuse, et kuivatatud aprikoose näksida ja veidi puhata. Meile mõlemale meeldivad need palju rohkem kui poes müüdav valmis segatud "Matkasnäkiks" kutsutud eri sorti pähklitest ja kuivatatud puuviljadest koosnev segu. Selle puhul nokitakse kiiresti paremad palad välja ja järgijäänut eriti ei taha keegi. Tegelikult meie matka korral seda probleem poleks vist olnud, kõik söödav maitseb hästi.

Äkki tunnen, et midagi on puudu ja meenub, et olen oma teise rohelise camo t-särgi eelmisse laagrisse maha unustanud. Meil on küll kombeks alati enne lahkumist kogu plats läbi jalutada ja üle vaadata aga seekord tean täpselt kus vea tegin. Olin särgi männioksale kuivama riputanud ja puu otsa muidugi unustasime vaadata. Aga see on tühine kaotus, särgi pärast küll tagasi pole vaja minna. Kui tõsiselt mõelda siis ainus asi, mis vääriks tagasiminekut on telk või fotokas.

Peale näksipeatust läheb ronimine uue hooga ja kuidagi väga mõnuse enesetundega, enam ei vajagi puhkusi enne kui jõuame 2:40 järgmisele telkimisplatsile, mis tähistatud H22. Siin leiame eest poolakatest isa ja poja oma lõunasööki lõpetamas, kes suunduvad ööseks järgmisesse peatuspunkti. Meie koht on väga ilusa vaatega üle järve päikeses valendavale kvartsiitkaljule. Aga milline koht siin ilus poleks.

Paraku on jälle probleemiks vee juurde pääsemine, seekord ronimine siiski palju lihtsam. Sile kaljupind on küll kaldus aga kuivaga täiesti käidav. Järv ise pisikesevõitu ja madal , kummaski otsas on näha kopratammid. Viskame oma seljakotid maha ning läheme ümbrust uurima kuna aega on laialt. Kalju all ujuma minek pole mugav kuna vesi madal ja vetikane aga kopratammi taga paistab sile lauge kaljukallas.

Tammi ületamisel on ainsaks veidi akrobaadiosusi nõudvaks momendiks pisikesest männist möödumine, mis just keset paarikümnesendi laiust muda ja oksarisust kitsasteed kasvanud. Mis ikka, käega oksast kinni ja vee kohal rippudes õõtsutame end teisele poole. Kopratamm on suhteliselt kindel ehitis nii, et sellel käimine erilist oskust ei nõua, viimases otsas sammume vees lebaval tüvel, millest tulevikus loomal kindlasti palju abi ehituse juures.

Kaugelt ilusana paistnud kalda juures on vesi ikkagi madalavõitu, põhjas vetikaid ja mitmeid uppunud tüvesid kust oksad ülespoole turritavad. Vettemineku isu on nii suur, et see ei takista ja lauglen vaikselt selili järvele. Aga isegi siin on vesi kohati nii madal, et puudutan veekasvusid või mingeid ronte, ujumisest ei tule miskit välja aga vähemalt sai end korralikult maha jahutada vaatamata mägijärve kohta tavatult soojale veele.

Telgiplatsile tagasi jõudes teeme lõkke ja paneme telgi üles. Söögiks on seekord kana ja veiseliha supi segu, sest kogemata avan erineva sisuga pakid. Maitse on aga ikkagi väga hea, kaks pakki läheb jälle terve suure poti peale nii, et tegu on pigem lahja puljongi kui supiga. Mõnus kuivikuid krõbistades viisakusreegleid jälgimata otse potist rüübata. Sellest küljest hea, et rahuldab suures osas meie vedeliku ja soolavajaduse. Pakk nuudleid on veidi tugevamaks toiduks.

Kell on alles kuus ja energiat ikka veel üle, otsustan ronida vastaskaldal oleva kalju otsa, et ringi vaadata ja pilte teha. Kutsun ka last kaasa aga too ei viitsi tulla, annan talle binokli, et saaks minu edasiliikumist jälgida. Jälle üle tammi ja siis kaljut mööda üles. Kuna unustasin kepi võtta murran kuivanud püstise tammeoksa, mis ootamatult keskelt prõksatab ja mulle otse peale kukub tabades õnneks vaid libamisi rinda. Kuradi loll ikka küll, nii oleks võinud päris tõsiselt haiget saada.

Ronin järjest kõrgemale ja peagi paistab meie telgiplatsi juures olev kalju vaid väikese valge laiguna järve kaldal, tüdruk nagu sipelgas. Kuid äkki kostab tema ootamatult selge hüüdmine: "Issi, mis sa sealt näed". Heli paistab siin mingi akustilise triki abil eriliselt selgelt pika distantsi taha levivat. Kuidagi kõhe tunne on niimoodi lapsega vaid tavalisest veidi kõvema häälega mitmesaja meetri taha rääkida. Ainult tuulehoog lõikab aeg-ajalt mõne sõna ära.

Teen pilte lõuna poole kahe mäe vahelt paistvast ahelikust ja ronin mäe tippu, kust avaneb vaade ka teisele poole, põhja poole. Seal laiub silmapiirini ääretu tumeroheline metsamassiiv ja üksikud sinised järvesilmad. Järsku märkan mingeid kandilisi valgeid objekte, mis ei sobi selle pildiga kokku. Ilm on nii selge, et ilmselt näen rohkem kui 50 km kaugusel asuvaid Sudbury Niklikaevanduse torne.

Korraga kuulen kedagi õige lähedal metsas ragistamas. Mul pole miskit muud kui tammekepp käes ja igaks juhuks kraban ka rusikasuuruse terava servaga kivi teise kätte. Fotoka sean ka valmis juhuks kui karu peaks end viisakalt üleval pidama. Paraku jääb kõik vaikseks aga puude vahelt pole näha kellega tegu. Viskan oma kivi umbes sinna põõsastesse kus arvan teda olevat, kohe on kuulda kedagi läbi põõsastiku kaugemale jooksmas aga ikkagi pole näha, mis loomaga tegu, pildist jään ilma.

Tagasiteel katsetan ka fotoka aegvõtet, mille käigus esimesel korral ei jõua kaljuserval valmisvaadatud nukile kohale küllalt kiiresti, teine kord kiirustan liialt ja libastun korraks, kunst nõuab ohvreid välgatab peast läbi. Noh tegelikult poleks kukkumine olnud eriti kõrge, aga haiget oleks ikka saanud. Kaks apsu ühel ronimisel on liiga palju, edaspidi peab ettevaatlikum olema!

Taamalt kostnud podin muutub valjemaks ja üles kiigates näen vesilennukit, millega keegi rikkur oma järveäärsesse suvilasse lendab. Tekkib kerge kadedustunne, mitte sellepärast, et tema saab lennukiga supsti kohale aga hoopis sellepärast, et tal oleks tahtmise korral võimalus igale poole maailmas reisida või matkama minna.

Nüüd märkan ka pilvi, mis vahepeal on ootamatult kiiresti lähenenud. Hea mõte on enne alla ronida kui sadama hakkab ja nii kiirustangi tagasi telgi juurde. Pilv, mis läheneb on äikesepilve moodi aga möödub meist ilma tilkagi pillamata, tollele järgneb väga omapärase kujuga sirgeservaline pilvemassiiv. Õnneks on seegi hirmuäratavama välimusega kui asi väärt ning jätab meid kuivaks.

Teeme kuuma jooki ja kuuleme järsku inimeste hääli. Kalju tagant ilmub välja kuuene nii 20 aastaste noorte seltskond, kolm poissi ja kolm tüdrukut. Kõik on väsinud olemisega. Tervitan ja uurin kaugele neil plaanis minna, kuuldes et tahavad lausa kahe laagri jagu edasi jõuda vaatan kella ja päikest. Tunni aja pärast on ju liiga pime ja nad ei jõua isegi esimesse laagrisse selle ajaga.

Hoiatan, et tee pole lihtne ja võib rohkem aega võtta kui nad ette kujutavad. Noormees, kes ilmselt salga juht, arvab et pole probleemi ja nad rühivad edasi. Noh kui pealambid ja isu pimedas ronida, siis võib-olla isegi jõuavad veel selle päeva sees kohale. Tüdrukud vaatasid küll taolise pilguga, et jääks hea meelega meie laagrisse pidama, aga selles seltskonnas olid ilmselt püksid meeste jalas, sest plikad ei teinud piuksugi. Soovisin head teed ja vaatasin kuidas nad väsinult edasi metsa vahele komberdasid, loodetavasti teavad mis teevad.

Enne magama minekut otsustan ka esimest korda matka jooksul kohaliku pelleri teenust kasutada. Vajadust küll ei tunne aga tekkib mure, et kui ei käi siis võib torustik veel umbe minna. Raja ääres on enamuse telgiplatside lähedusse ehitatud puukastid, mis augu kohale paigutatud ja hoiavad nii telgiplatsi ümbruse "miinidest" puhta. Matkainimesed on üldiselt kultuursed, ja täidavad ettenähtud määrusi, kastile kannatas isegi istuda. Peale mõningaid pingutusi, mida saatvad hääled peletavad ka kõige metsikumad karud eemale saan probleemi lahendatud ja võin rahuliku südamega telki tudile kobida.