Pilk tagasi ja edasi

Aasta lõpus on kombeks teha kokkuvõtteid meeldejäävaimatest sündmustest. Mis siis mulle pähe tuleb.

Esimesena ja kõige eredama mälestusena meenub kindlasti augusti lõpus tehtud pea nädalane ja 100km pikkune mägimatk Killarney rahvuspargis metsikus looduses.

Teine sündmus on tõenäoliselt uue töökoha saamine riigiametis, praeguse seisuga olen sellega paksult rahul, siiani ei saa aru kuidas nii roppu moodi vedas.

Rohkem nagu äramärkimist väärivaid sündmusi ei meenugi, mis ei tähendaks, et elu igav on olnud:)

Tegemata jäämistest on esikohal kindlasti Eestis käimata jäämine. Suures osas seotud uue töökohaga. Aga lohutasin end sellega, et kompensatsiooniks veetsin sellele eelneval aastal tervelt 3 kuud kodumaa pinnal. Tegelt on see vist esimene kord 15 aasta jooksul kui ma kordagi aasta jooksul Eestis ei käinud.

Muid pisemaid tegemata jäämisi on kuhjaga, aga neist pole mõtet suurt kirjutada, lükkame aga rõõmsalt uude aastasse edasi:)

Mis siis järgmisel aastal plaanis. Hea kui kirja panna siis järgmine aastavahetus käepärast vaadata, kas olen ikka kõik ka täide viinud mis plaanis oli.

Esiteks suusamäel käia sel aastal nii palju kui vaba aega saan.

Teiseks kindlasti Eestis käia, seda samuti nii pikalt kui võimalused on.

Kolmandaks jällegi üks pikem matk teha, eelmine oli lihtsalt nii mõnus.

Neljandaks karates second dan must vöö kätte saada.

Paistab, et mõtlen vaid selle peale, et mul uus aasta lõbus ja huvitv tuleks:) No aga elu on ju selleks, et nautida aga mitte vinduda. Pealegi on alati lihtsam neid eesmärke täita mis endale rahuldust pakuvad ja mis ka muidu toredad on.

Viimasena ja kõige raskema eesmärgina üritaks kodus mingi sellise süsteemi sisse seada, et maja enamvähem korras on. Eelkõige eeldab see laste jaoks mingisuguse karmi ja kindla reeglite (piits ja präänik tüüpi) kogumi kehtestamist. No eks ennast tuleb ikka ka sundida, et pesemata nõud ei koguneks kraanikaussi ja sokid ei jääks vedelema, kust koer need õnnelikult laiali tassib.

HEAD UUT AASTAT !!!

Suuskadel ometigi

Boxing Day pealelõuna ja õhtu veetsin uuele arvutile juppide ja hädavajalike programmide installeerimisega. Kõik läks suht sujuvalt ainult helikaardi pidin välja sikutama, sest videokaart oli nii pirakas, et võttis kaks pesa. Ikka on mõni asi, mis jääb kahe silma vahele. Kui esimese raksuga üldse heli ei tulnud ja ei suutnud ka seadistustest seda sättida, sest masin ei leidnud ühtäkki ainsatki heliseadet üles, helistasin tuttavale, kes muidugi teadis peast lihtsa lahenduse. Ilmselt on integreeritud helikaart BIOS'es välja lülitatud. Kurat oleks ise pidanud selle peale tulema. Igtahes sain kõik käima ja uhasime poole ööni arvutil mängida.

Järgmine hommik olime kole unised, kuid otsustasime ikkagi ette võtta selle aasta viimase ja uue hooaja esimese mäelesõidu. Vanemal lapsel oli nina tatine ja kurk valus, ju vist eelmise päeva poesabas külmetamise tulemus. Seega tuli kaasa ainult pisem, kelle jalg ootamatult heas seisus oli kui ta kuulis, et ka sõbrad kaasa tulevad. Et meie hooajapilet ei kata laupäeva, pühapäeva ja suurte pühade päevast sõitu (küll aga õhtust 4 - 10 PM) siis plaanisime neljaks kohale saada, et kuus tunnikest sõita.

See andis aega varustuse ja riiete sättimiseks päeval. Aga kogu värk hakkas kiiva kiskuma alates tuttavate telefonikõnest, kui sain teada, et nende masin ei lähe käima. No mis ikka, korjasin nad enda autosse kuid sahmerdamisega kaotasime parasjagu aega. Collingwoodini sujus kenasti, siis sattusime liiklusummikusse, jäi mulje et pool linna on suusamäele teel. Viimase kolme km peale kulus pool tundi. No ja nagu oodatud tekkis parkimisekoha leidmidega tõsiseid probleeme. Lõpuks peale veerandtunnist autode vahel tiirutamist olin sunnitud oma masina jätma otse teisaldamishoiatuse sildi alla :)

Jätsin tuttavad autot valvama ja kiirustasin oma tüdrukuga pileteid välja võtma. Nomuidugi sattusin järjekordsesse sappa, pergel küll, kas tõesti kujuneb mu aastalõpust sabades seismise ralli. Esimeses sabas seisin, et täita mingi lollakas legaalne paber, kus luban kuurorti mitte kohtusse kaevata, mis iganes minuga mäel juhtub, kaasa arvatud lifti pähe kukkumine ja purjus koka poolt pussitada saamine. Ja nagu vanasti pidin seisma nüüd uude sappa, et see paber ära anda ja hooajapilet kätte saada, no kas tõesti ei saanud seda nagu ühe korraga tehtud???

Igatahes olles saanud piletid kätte, kiirustasin auto juurde silmi ees pilt kuidas seda minema lohistatakse tuttavad meeleheitlikult kaitseraua külge klammerdumas. Tegelik pilt polnud üldse nii paha, hoopiski oli mu eeskuju nakkav olnud ja autosid parkimiskeelu alasse nende ähvardussiltide alla juurde tekkinud. ilmselgelt polnud parkimiskohti vabanenud ja otsustasin riskida ning autot sinna jättes mäele minna. Kurat loodetavasti nad ikka pole nii kaabakad, et kliendi masina teisaldavad, oma viga kui pole piisavalt parklakohti ehitanud.

Megapikka tõstukisabasse jõudsime poole kuue ajal ja liftile alles kuue ajal. Lumeolud olid head, ja sõita mõnus, ehkki esimestel laskumistel oli vaja nii minul kui lapsel uute suuskadega harjuda. Kandid nii räigelt teravad, et võtsid ka jäisemate kohtade peal harjumatult hästi mäest kinni. Laskumise nautimist segas ikkagi südamesopis susisev mure auto pärast, lõpuks otsustasingi seitsme paiku vaatama minna.

Masin oli alles aga paistis, et parkimisega veidi lihtsam, enam ei tiirutanud mitukümmend kohta otsivat neljarattalist parkimisplatsil ringi. Ilmselt olid paljud lootuse kaotanud ja minema sõitnud. Istusin sisse ning otsustasin paar ringi teha, ehk leian ka legaalse koha. Vedaski ja juba teisel ringil sattusin auto peale, mis just lahkus, sain tema koha endale. Nüüd võisin rahuliku südamega kella kümneni mäel suusatada.

Suundusime kohe tagumisele mäele, sest ees oli ikka veel jube pikk saba. Isegi järsu nõlva tõstuki juures ootas rahvast murdu aga õnneks on tegu tõsisemate sõitjatega, kes ei kuku tooli juures pikali ja nii liigub järjekord kiiremini. Veetsimegi kogu aja sellel nõlval ehkki purjus koolipoistest lumelaudurite kihutamine tekitas kergelt kõheda tunde. Korra üks neist isegi riivas mind enne kui paarist hüpekast kontrollimatult üle uhas ja siis lumepilve tekitades pikali lendas. Oleks oodanud, et kutt sai kõva laksu aga jumal hoiab joodikuid, vana ajas end ise jalule sülitas lume suust välja, vandus ropult ja lohises siis veidi taltunult allapoole.

Tahtsin ka pilte teha aga peale kolme fotot andis aku otsad, selle unustasin kodus kontrollimata. Võtsime viimast ja uhasime kella kümneni välja ilma vahepeatust tegemata. Kuna kere oli hele, siis otsustasime enne koduteele asumist veidi süüa ja hinge tõmmata. Jõin suure kohvi, et tagasiteel uni peale ei tuleks. Aga rohkem aitas une vastu sõbramehega maailma asjade arutamine ja vaidlemine. Ennevanasti kui ainult lastega sai käia, kukkusid need juba esimeste kilomeetrite peal ära nii, et mul oli end päris raske kaks tundi ärksana hoida.

Koju jõudsime kell üks öösel, suusad jätsin autosse, küll hommikul tassin välja. Kokkuvõttes muidugi oli tegu ikka naeruväärselt sita kasuteguriga suusatamaskäiguga kui arvestada, et autos veetsin rohkem aega kui suusamäel! Aga sellele vaatamata oli hea tunne!!!

Boxing Day

Jõuluõhtu oli tööpäev nagu eelnevalt mainitud, 25'l ei viitsinud suurt miskit ette võtta, logelesime niisama, 26'l käisime suurema lapsega Boxing Day ehk jõulupealse superodavmüügi puhul veidi shoppamas. Muidu ei viitsi taolist asja ette võtta, aga mul oli vaja videokaarti arvutile ja tüdrukul raadioga juhitavat helikopterit, mida polnud jõudnud enne jõule osta.

Canada Computers nimeline pood pidi avatama kella kümne ajal, otsustasime enamvähem selleks ajaks kohale minna, sest paremad pakkumised saavad tihtipeale kiiresti otsa. Pood asus nii 15 km läänepool, õnneks liiklus oli hõre ja saime kiirelt kohale. Parkimisplatsil autost välja ronides ei tahtnud oma silmi uskuda - justkui oleks ajas 25 aastat tagasi kukkunud. Poe ukse ees seisis pikk looklev saba, mis keeras otsaga nurga taha.

Vaatasin lapsele otsa mainides, et äkki läheks tagasi aga too ei lasknud end taolisest harjumatust pildist häirida ja utsitas mind sappa seisma, küllap oli tema jaoks tegu eksootikaga. Nurga taga õnneks polnud rohkem kui paarkümmend inimest kannatamatult külma käes jalalt jalale tammumas. Seadsime end koos saatusekaaslastega külmetama ja kuulsin teiste vestlustest, et inimesed olla juba kuuest end poe ukse ette seadnud. No peab ikka tahtmine olema, see paarikümne või isegi saja dollarine võit ei tasu ju kuidagi majanduslikult ära kui neli tundi külmetamist tunnitasuks ümber arvutada.

Esimesed veerand tundi ei toimunud mingit edasiliikumist, sest pood oli just avatud ja esimene ports rahvast sees paremat kaupa rahulikult valimas. Samas võis täheldada, et inimesed on igal pool sabades samasugused, igatahes sõimlemine, mis tõusis kui üks pilu üritas end vahele sokutada ei erinenud millegi muu kui keele poolest nõuka ajal taarasabas tekkinust.

Lõpuks hakkasid esimesed õnnelikud suuremate ja väiksemate pakkidega koormatult väljuma, ning saba aeglaselt kuid kindlalt liikuma. Seismise ajal sai lapsele jutustada igasuguseid nõukaaegseid lugusid, millest tema jaoks uskumatuimatena kostsid issi lihasabas seismine, fakt et banaani sain tema vanuses kord kolme aasta tagant ja et ananassi olin vaid korra elus enne NL'st välja saamist maitsnud. Sealt ka mu siiani säilinud troopiliste puuviljade ja eriti banaanilembus.

Poodi sisenedes seadsin sammud kohe videokaartide leti juurde, kus kamp rahvast ees seisis. Kasuks tuli nõuka ajal õpitud jultumus ja osavus sabades trügimises. Leti ääres oli paarkümment valjult sõnelevat klienti, keda teenindasid vaid kaks edasi-tagasi tormavat müügimeest. Kiirelt sai selgeks, et teeninduse järjekord sõltus endale tähelepanu tõmbamise oskusest, mitte sellest kaua olid leti ääres passinud.

Peale paari asjatut viisakat "Excuse me ..." fraasi, millele keegi tähelepanu ei pööranud sain aru, et nii kaugele ei jõua. Köhatasin hääle selgeks, manasin asjalikult tõsise näo pähe ja röögatasin üle üldise melu mööda tormavale teenindajale autoriteetselt kõlava häälega otse kõrva maagilise koodsõna "GeForce GTX 460", mis vaese mehikese ootamatusest hüppama pani. Neelasin alla keelele tuleva viisaka "Sorry" ja lisasin eelnevale: "Can you hand me one of these". Mees jäi momendiks mõtlema ja leidis, et ilmselt on lihtsam kiirelt selle nõudliku kliendi soov täita ning pöördus riiuli poole.

Teadsin, et riiul oli soovitud videokaardi sildi kohal tühi aga samas olin enne märganud, et kõrval olevate teiste videokaartide pakendite taga oli kahtlaselt erinevat värvi karp. Visanud pilgu tühjale riiulile pöördus müügimees kiirelt ringi ja ütles veidi parastava alatooniga: "We are sold out" ning asutas minekule. Nii lihtsalt ta siiski ei pääsenud, "Just a moment, can I see this one that's behind these green boxes". Mees pöördus vastumeelselt uuesti riiuli poole ja koukis minu poolt näidatud karbi välja, ennäe imet oligi just see, mida olin otsinud.

Nüüd tekkis kõrval melu, sest nii mõnigi teine oli sama kaupa otsinud aga polnud märganud toda üksikut peidetud karpi. Vaene müügimees oli sunnitud nõudlike klientide survel pool riiulit segi keerama veenmaks neid, et rohkem peidetud kraami seal pole. Paar tükki hakkasid hädaldama, et nemad olid enne mind. So what, oma viga, et ei märganud. Jätsin nad poe esindajaga vaidlema ja kiirustasin kassa juurde, et ost enne ära sooritada kui mult kaupa tagasi hakatakse nõudma.

Kui Visa oli praost läbi libisenud tundsin, et kaart on minu oma. Surusin paki kindlalt kaenla alla ja vaatasime veel poes ringi. 2TB kõvaketas oli $69 eest soodusmüügis, võtsin ka selle, et uues arvutis niipea ruumipuudust ei tekiks. Tüdruk leidis helikopteri, aga ehkki see oli lausa 5-channel ja soodsa hinnaga ei jätnud tema välimus kõige soliidsemat muljet. Pinnisin mööduvat müügimeest kvaliteedi koha pealt kuni too tunnistas, et neid koptereid pidavat tagasi toodama kuna rootorilabad kippuvat kergesti murduma.

Otsustasime lapsega teistest poodidest veel vaadata, pole ju mõtet sellist osta, mis peale paari lendu ära laguneb. Teatud üllatusena aga olid kopterid erakordselt populaarsed olnud ja kõigist elektroonikapoodidest välja müüdud või siis klientide kaebuste tõttu ära korjatud nagu kahtlustasin. Igatahes saime 550 watise lifetime garantiiga toitebloki $40 eest ja otsustasime kopteri üle neti ühelt tuntud USA firmalt tellida. Sellega lõppes meie boxing day shopping tour.

Vostro

Täisnimi on meie arvutil sihuke naljakas nagu Dell Vostro 430. Tema algse baasmudeli põhiomadused olid järgmised: Intel i5 650, Chipset Intel^® H57 Express, 4 GB dual channel 1333 Mhz DDR3 mälu (emaplaat toetab kuni 16GB), kõvaketas 320 GB, videokaart Nvidia GeForce G310, DVD Kirjutaja, integreeritud 5.1 helikaart, 10 USB, PCIe x 16, PCIe x 1, 2 PCI porti - hind $630.

Lisasin juurde i7 870 protsessori $90, 4 GB malu $60, Creative Sound Blaster® X-Fi Xtreme helikaardi $30 ja kaardilugeja $20 eest - kokku siis $830. Siit sain aga maha $100 mingi koodiga ja veel $50 Paypali kasutamise eest - $680 pluss maksud = $780

Delli süsteem on segane ja selleks, et soodsaimat kombinatsiooni kokku panna on vaja kõik variandid läbi vaadata. Enamasti on siiski nii, et odavad põhimudelid vajavad paari muudatust, mis kipuvad kogu sooduspakkumise ära rikkuma. Mul polnud näiteks mingit mõtet vahetada niru videokaart $140 eest GTS 240 vastu kui palju paremaid videokaarte sai odavamaltki, sama kehtis kõvaketta kohta, 1TB peale minek oleks tähendanud $160 lisa kui mujalt saab 2TB ketta $100 eest.

Niisiis lülitasin momendiks kodus masina peale veendumaks, et ta ikka töötab. Videokaart muidugi ei jaksanud eriti uuemaid mänge vedada nagu oli oodata. Jõulumüügilt ostsin 2TB kõvaketta $70 ja GeForce 1GB GTX 460 $140 eest, lisaks ka 550 watise toiteallika, vahetamaks välja liig nõrga 350 watise. Kodus panin kõik peale ilma probleemideta ja eile nottisime poole ööni vahelduva eduga nii lõuna ameerika geriljasid kui vene dessantlasi Battlefield Bad Company 2 mängus maksimaalse resolutsiooni ja kvaliteediga. Sellest vingest elamusest kirjutan lähemal ajal veel.

Kiire Aeg

Jõuluaeg peaks ju rahulik olema, aga mul on teine igavesti kiireks kujunenud. No muidugi enamasti ikka oma süü. Lisaks tavapärasele nämmi muretsemisele, oli vaja ka vaadata paar kinki kodustele, kuusk tuua, töökoha jõulupeol käia, maja juures askeldada ja lisaks veel tööl ületunde teha. Ostukeskused muidugi rahvast nii täis, et ei leia parkimiskohta. Moodsa inimesena kulus suur osa ajast netis väljavalitud asjade kohta ülevaadete lugemisele, et otsustada milline oleks parim valik.

Arvuti sai küll aegsalt Dellilt üle interneti tellitud aga ei kippunud teine eriti kiirustama kohalejõudmisega. Ja kui kaasa minu pealekäimisel asus uurima, mis lahti sain ehmatava üllatuse osaliseks, selgus, et garanteeritud 5-7 päeva asemel lubati jaanuari alguseks kohale toimetada, ehkki masin olla juba välja saadetud. No kurat, selline postiteenus ajas küll vanduma, hakka või tutvusi kasutama:) Õudusega mõtlesin mis arvutiga võiks juhtuda kui see tavapakina kohale toimetatakse, olen ju nende koormast mahakallamist näinud kusjuures "Fragile" ehk õrnad ja tavalised pakid veerevad kõik sõbralikult koos.

Järgmine päev, ehk 23'l, helistas kaasa: arvuti olla kohale jõudnud, no näedsa siis post ikka töötab. Kodus sai karp kerge hirmutundega avatud kuid paistab, et tootjad teavad kuidas pakke koheldakse, oli teine hoolikalt pehmete vahtplastpadjakeste vahele pandud ja nägi päris hea välja. See õhtu ei viitsinud teist üles seada, oli vaja muude jõuluettevalmistuste juures oma õlg alla panna. Siinmaal on ju jõululaupäev tavaline tööpäev, alles 25's on see päris püha. Mitmed lähevad siiski poole päeva pealt minema, et veel viimaseid ostusid teha ja siis koju kiirustada.

Mina lootsin, et selleks ajaks kui koju hakkan sõitma on maanteed tühjad aga võta näpust, ummik hullem kui tavalisel päeval. Kaasa vehkis köögis toidu kallal ja lapsed koristasid. Sebisime kõik koos veel veidi, ning oligi aeg lauda istuda. Tavapärane supermaitsev jõulunämm, seapraad, kartulid, hapukapsad, halloweeni kõrvitsast isetehtud salat õlle, veini või rootsi siidriga vastavalt maitsele. Koer käis ümber laua ja sai temagi paar paremat pala.

Peale sööki traditsiooniline (kaasa sõnul lausa 10's) pikem nii tunniajane jalutuskäik ümbruskonna jõuluvaiksetel tänavatel. Põnev oli heita pilku akendesse kust paistsid inimesed laudades või kuuse ümber istumas, siin pole ju kommet kardinaid ette tõmmata.

Koju jõudes avasime kingid, kõigil rõõmu palju, igaüks asus oma meeliskingi kallal nokitsema, nagu kõrvalolevalt pildilt võib näha. Istusime veel veidi koos ja oligi aeg tuttu kobida, mõnus mõelda, et neli vaba päeva ees! Aga täna kui seda postitan on juba kolm kulunud nigu niuhti ja viimase hommik käes.

Toomapäev

Sellist huvitavat infi sain enda nimepäeva kohta Maalehe vahendusel. Seni teadsin umbmääraselt, et tegu on talvise pööripäevaga ja et sel ka mingi ürgne müstiline tähendus olevat. Nüüd siis tean, et olen surmahaldjas :))) ja veel pagan kah. See seletab mõndagi, kasvõi näiteks religiooni vastalisust:)

Teksti lugedes tekkis siiski mõningane mure. Loodetavasti ei võeta meie majas kõike kirjapandut liiga tõsiselt ja mind ei visata ööseks hangele pikutama või garaazhi uinakule. Järgneb Maalehe tekst:

Toomapäev on päikeseaasta lõpupäev.

Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Sel päeval on liikvel surnute hinged. Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks.

Toomapäeval oli oluline mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval tuli Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas majast välja kihutada. Mõnel pool on sel puhul valmistatud vanadest riietest õlgi ja kaltse täistopitud nukk, mis pimeduse varjus viidud teise peresse. Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja muude halbade asjade majja tulekut.

Tehtud

Täna enne tudile minekut sai minu ja osaliselt ka meie pere põhiline jõulukingitus ära tellitud. Tegu muidugi arvutiga, juhuks kui keegi ei osanud seda niisama ära arvata. Ega siis selle pärast ei saanud taolist kinki muretseda, et meil arvuteid poleks - on küll, tervelt neli tükki traadiga võrku ühendatud ja veel kolm läpakat, millega wifi (või netipulga) abil saab internetis surfata. Ja põhjuseks polnud ka vastupandamatu soov ameerika majandust vastutustundetu kulutamisega toetada. Lihtsalt ükski meie masinatest ei jaksa vedada uuemaid mänge nagu "COD Black Ops", või isegi "Battlefield Bad Company" :p

Igatahes olid lapsed suure entusiasmiga ja kaasa veidi ükskõiksemalt mind toetamas kui tegin netis uurimistööd kuidas majale lisalaenu võtmata võimalikult vinge arvuti muretseda:) Kokkuvõttes saab suht palju kõbinat kokku hoida kui tegevusse süveneda. Esiteks on vaja enam-vähem selgeks teha, milliseid omadusi oluliseks pead - see võtab lõviosa ajast. Olulisemad momendid sealjuures protsessor, RAM, emaplaat ja eriti masina uuendamise (upgrading) paindlikkus. Kõvaketast ja videokaarti saab suht lihtsalt ise asendada, mistõttu see pole nii oluline kui just eriti soodsalt ei pakuta. Kõige parema hinna leidmine enam-vähem respekteeritud tootjate hulgast on juba käkitegu vastavat teenust pakkuvate netilehekülgede abil.

Minu nõueteks kujunes Inteli Core i7 protsessor ja vähemalt 8 GB võimalikult kiiret RAM mälu. Videokaart peab jaksama vedada kõiki kaasaegseid mänge normaalse resolutsiooni juures. Aga sellest, mis sai tellitud ja kuidas kõbinat kokku hoitud kirjutan kui saan ta kätte. Peale jõule oleks hinnad soodsamad, aga siis ei saa õigel ajal kätte, et vabadel päevadel teda nautida!

Puhkus ja Ausus

Jutt jälle tööteemaline, sest viimasel ajal olen ületundidega endale lisapuhkust korjanud, pole isegi viitsinud blogida. Aga praeguse seisuga on juba kolm pluss kolm nädalat järgmisel aastal välja teenitud, lisaks veel kaks nädalat selle aasta väljavõtmata talvepuhkust. Igatahes see töökoht hakkab järjest rohkem meeldima.

Teise teema juurde tulles pean kirjeldama huvitavat juhust tööl, nimelt leidsin sorteerimismasinast Hong-Kongi 5 dollarise mündi, mis ilmselt kirjast oli välja pudenenud. Suskasin selle rinnataskusse ja kui ülemus tuli ületunde pakkuma turgatas pähe talle näidata ja küsida mis reeglid taolistel juhtudel kehtivad. Mõningase üllatusena selgus, et sõltumata esemest või selle väärtusest kuuluvad kõik masinast leitud (kirjadest välja pudenenud) esemed firmale ja need tuleb ülemustele edastada.

Järgnev karikatuur pole seotud minu tööga aga tundus lihtsalt vaimukas ja sobiv siia üles riputada:)

Boss: Lasen sul selle projekti valmis teha ja siis vallandan su.

Töötaja: Vinge, mina siis istun terve päeva internetis ja virutan kontoritarbeid kuni mul majas enam ruumi pole.

Hea, et küsisin, sest autojuhilubade, krediitkaartide või muude dokumentide puhul on see loomulik, kuna omanikku on võimalik kindlaks teha aga loogiliselt oleks arvanud, et müntide puhul kehtib sama leidja õigus nagu tänaval. Kui hakkaks igalt vastutulejalt küsima, ega see sinu 25 sendine pole kutsutaks ilmselt peagi kiirabi või antaks norimise eest niisama peksa:) Kuid boss mainis, et keegi oli hiljuti selle eest lahti lastud, et käis lõuna ajal masinatest münte ja muud kraami noolimas. Süsteemi loogika jäi ebaselgeks, aga ilmselt võib juhtuda, et postitöötajad hakkavad muidu kirju lahti kiskuma lootuses miskit väärtuslikku leida, lihtsam on kõik masinast leitu korporatsiooni omaks kuulutada. Ma ei hakanud uurima, mis sellest kraamist edasi saab, kas läheb bosside kohvirahaks:) või annetatakse heategevuseks.

Aga selle aja jooksul olen nii mõndagi huvitavat masinast leidnud, mis siis kohusetundlikult masina juhtpaneelile ladunud. Kõige tavalisemaks on igasugu maade igas vääringus mündid, metallist või plastikust märgid, võtmehoidjad, ja isegi juveliiritooted nagu sõrmused, ripatsid, kõrvarõngad ja ketid. Lisaks plastkaarte - juhilubasid, krediitkaarte, kinkekaarte, ... Põhimõtteliselt iga veidi raskem või paindumatu ese võib suht lihtsalt ümbrikust välja kukkuda kui see suurel kiirusel läbi masina ja üle rullikute jookseb ja ümbrik rebeneb. Siinkohal tahaks rõhutada, et kunagi ei maksa selliseid asju tavaümbrikku panna, selleks on ette nähtud pisipakid.

Kaduma lähevad taolised asjad tehnika mitte inimeste ebaaususe tõttu. Oleks ju loll oma töökohaga riskida paari mündi või isegi kuldketi pärast. Ma ei taha väita, et meil töötajad oleks keskmisest palju ausamad, pigem pragmaatilisemad, sest igal inimesel on hind. Kellel paar dollarit, kellel paarsada, kellel miljonid:) Aga üldiselt on minu küüniline arvamus, et mida paremini toime tullakse (rikkamad ollakse) seda kõrgem see hind on ja seetõttu võib tunduda, et arenenud riikide inimesed on ausamad. Pigem on nad valmis pättust tegema lihtsalt kõrgemate panuste puhul kui vaeste riikide kodanikud.

Kuid endal on tekkinud huvitav suhtumise muutus: kui algul sai mõningase kahjutundega münte juhtpaneelile jätta siis nüüd vaatan neid sama pilguga kui masinas vedelevaid seibe, töö juures ei seosta münte enam rahaühikuga. Kaasa mainis kunagi minu imestuseks, et pangas töötades on tal sama suhe rahapaberitega, tülikad räpased paberitükid, mida peab aeg-ajalt lugema ja klapitama - nüüd mõistan.

Parempoolsel pildil annab jumal teada, et inimese puhul ei saa järgmised kolm omadust koos eksisteerida: Ausus, Intelligents ja Usk inimese loomisse jumala poolt, alati peab üks neist puuduma:)

Kink

See aasta sain töökoha poolt vägeva kingituse, nad tegid rekordi, sest nii kallist polegi mulle varem tehtud. Nimelt kutsuti sünnal 16 tunniks tööle:) ja maksti kohalolemise eest pea nädala tasu. Ei noh, ehkki oli kavas hommikul kodus pisike istumine teha ei saanud sellisest kingist ju ära öelda. Loodetavasti ei hakka mulle ahnusepisik külge tulema:)

Aga nüüd võin selle eest endale süümekaid tundmata korraliku uue arvuti muretseda, millega saab viimase peal mänge mängida:) Loodetavasti tuleb veel enne jõule välja kaua-kaua oodatud Battlefield 3. Beeta versiooni pidavat õnnelikumad saama juba mängida.

Elektriauto (Söeauto)

Sihukest riistapuud on pikalt-pikalt oodatud ja nüüd lõpuks on esimene masstootmisse minev (või vähemalt planeeritav) masin välja ilmunud - Chevrolet Volt. Päris pikka aega on ju igasuguseid kontseptsioon mudeleid esitatud aga seni pole olnud võimalik neid ühel või teisel põhjusel nii toota, et kliendid ka ostma hakkaks ja tootjafirma seejuures pankrotti ei läheks. Ja ausalt öeldes kahtlen sügavalt et see auto läbimurdeks kujuneks, pigem eeldan suurt läbikukkumist. Loodetavasti ei vii ta GM'i järjekordsesse pankrotti. Auto disaini vaadates on igavamat välimust raske ette kujutada, aga sellele eriti ei rõhutaks, maitse asi.

Võiks küsida, et millest selline pessimism - lugege ja otsustage ise. Esiteks lühike ülevaade auto põhinäitajatest. Tegu on neljaukselise väikeautoga, mille jõuallikaiks 180kg kaaluv Liitium-Ioon aku ja 1.4 liitrine bensumootor, viimast kasutatakse ainult aku laadimiseks. Tänu sellele pole vaja traditsioonilist jõuülekannet, sest 150hj elektrimootor veab otse rattaid. Siit aga algavadki tänapäevasest tehnoloogiast tingitud probleemid. Esiteks suudab masin täis akuga vaid 65 km läbida, teiseks võtab tavalist pistikut kasutades aku laadimine 10 tundi! Selliste näitajatega oleks muidugi võimatu turule tulla mistõttu kasutatakse abivahendina bensumootorit, et neist kitsaskohtadest üle saada.

Nii suudab auto täis bensupaagi ja akuga läbida juba igati rahuldavad 480 km, kuid lihtne matemaatika näitab, et sellest lõviosa (86%) kaetakse bensu aga mitte aku energia arvel. Seda vaadates ei näe küll põhjust, miks masinat üldse elektriautoks nimetatakse. samuti jääb arusaamatuks millisele klientuurile on suunatud $41000 hind, ilmselt oodatakse, et rikkaid ja lolle on ameerikas palju (järgmine aasta plaanis müüa 45000 autot). Reklaami järgi pidavat üliväike ( 1 l/100km kohta ) bensukulu (kuidas seda on arvutatud jäi ebaselgeks) tohutut kokkuhoidu pakkuma, paraku unustatakse targu mainimast, mis maksab auto aku laadimine. Ja kuna elektrienergia hind on siin mandril kõrgem kui bensul põhinev energia (miks köetakse maju gaasi või õli aga mitte elektriga), siis on tegelikult kulutused elektriauto kilomeetri läbimiseks kõrgemad.

Argument, et elektriauto saastab vähem ei kannata kriitikat, sest üle poole elektrienergiast, toodetakse USA's kivisöe põletamise teel, mis on oluliselt keskkonnakahjulikum kui bensu põletamine. Tõsi on vaid see, et saaste raskuspunkt nihkuks linnadest elektrijaamade juurde, mitte ei kaoks ära. Minu arvamus on, et seni kui ei õpita elektrienergiat tootma odavalt ja keskkonna säästlikult (näiteks tuumasüntees) ning ei suudeta valmistada oluliselt suurema energiatihedusega ja mugavamalt käsitsetavaid elektrienergia kandjaid pole bensumootoriga autode tootjail põhjust muretseda konkurentsi pärast.

Nii, et kuna enamus elektrienergiast toodetakse kivisöe põletamise teel siis võiks toda masinat vähemalt ameerikas nimetada pigem söemootoriga autoks:)