LaCloche Matk - 2 päev, Threenarrows Lake

Uni oli natuke rahutu, sest polnud veel harjunud öiste metsahäältega ja küljealune harjumatult kõva. Alusteks olid mitte tavalised matkamatid vaid hoopis treeningmatid, mis tugevamad, paksemad ja vaid sadakond grammi raskemad. Poole seitsme ajal kui valgeks läks lesisin veerand tundi ja kobisin siis telgist välja, plika jätsin tudile. Ilm oli juba soe nii, et t-särgile polnud miskit vaja peale tõmmata.

Pilgule avanes lausa romantiline metsiku looduse vaade. Tuult polnud ja järvepinna kohal hõljus täielikus vaikuses udu tõusva päikese kiirtes. Olin justkui mingisse ebamaisesse filmikaadrisse sattunud. Haarasin siva fotoka, et seda ka mälukaardile jäädvustada. Hiljem pilte vaadates tuleb tunnistada, et need annavad vaid kahvatu ettekujutuse tegelikkusest, kuid elustavad vähemalt enda jaoks selle tunde, mis tol momendil oli.

Olles piisavalt ümbrust imetlenud süütasin väikese lõkke. Tavaliselt teeme hommikuti vaid pisikese tule, piisava et potitäis vett keema saada. Selleks kasutan näpujämedusi oksi, mis kiirelt põlevad ja palava leegi annavad. Veest jagub nii kohvile, kakaole kui ka kaerahelbe pudrule. Tegime kaks portsu virsikutükkidega putru, sest mina lõpetasin viimased kolm viinerpirukat. Sain ka paar ampsu putru, mis plikast üle jäid.

Järsku kuulsime kedagi metsas ragistamas ja samas nägin silmanurgast kuidas päris suur oks puu otsast alla kukkus. Kes aga süüdlane oli jäi selgusetuks, sest ükski loom silma ei hakanud. Eriti ei muretsenud, mul ju commando nuga käepärast ja siin oli isegi kirves haluhunniku kõrval. Tegelikult muidugi pole kuulnud, et keegi kunagi selliste vahenditega karu vastu oleks võidelnud. Aga relv annab vähemalt psühholoogilise kindlustunde.

Asju kokku pannes üritasime viivitada aga polnud midagi parata, telk tuli kasteniiskelt kokku pakkida. Järgmise sihtpunkti poole, mis asus Threenarrows Lake kaldal, asusime teele 9:36. Esialgu kulges rada üle madalate kaljude, mis tähendas lühikesi tõuse ja langusi, aga siis jõudsime kahe mäe vahelisse ojaorgu. Nüüd pidime ronima õige pikalt mööda ojapõhjas olevaid kive ülespoole, et mäekuru ületada.

Ilm polnud õnneks veel palavaks läinud ja ojaorgu mööda puhus värskendav vastutuul. Kui hakaksime laskuma teisele poole tuli vastu üks väsinud matkajast naisterahvas, kes väga ebakanadalikult vaid mühatas midagi vastuseks meie rõõmsameelsele tervitusele. Lõpuks kaheteist ajal jõudsime teiselpool järve äärde, kus aga rajamärgid ei langenud kokku kaardiga, juhtides meid jõe ületamise asemel allavoolu.

Esialgu läksime rahulikult rajamärkide järgi aga mul oli kohe algul kahtlane tunne. Arvasin, et küllap kohe-kohe tuleb jõeületamine, aga kui olime kilomeetri matkanud ja ikka mingit märki sellest polnud istusin maha ja võtsin GPS välja. Muidugi oli mu kõhutunne õige olnud, kaardijärgselt rajalt olime juba kildi eemale jalutanud. Ainus kahtlane võimalus oli see, et vahepeal on rada muudetud, mistõttu see minu 10 aasta vanusest kaardist võib erineda.

Otsustasin lapse kottidega ootama jätta ja ise tagasi lipata, et kontrollida, kas vana rada ikka olemas on või ei. Ilma kotita oli liikumine lihtne ja tegin vaheldumisi kiirkõndi või sörki. Jõe algusse paisu äärde jõudes leidsin sealt sildi, mis keelas loodusvarade ministeeriumi nimel üle paisu minna. Selline silt nõukogude inimest eriti ei hirmuta ja kivilt kivile hüpates olin peagi teiselpool jõge.

No muidugi jätkus siin rada edasi, no mis kuradi pärast siis rajamärgid meid allavoolu juhatasid. Läksin siva teispool jõge tagasi allavoolu eeldades, et me polnud lihtsalt enne uue ametliku jõeületuskohani jõudnud. Kui hakkasin juba lootust kaotama ja otsima kohta, kus kergem jõest üle saada nägin silda. See oli lausa 2 kilti allavoolu, lisades mõttetud ja ettearvestamatud 4 km teele juurde.

Kui lõpuks lapse juurde jõudsin oli see juba üsna mures minu pärast, no olin ju päris kaua, pea tund aega, ära olnud. Tüdruk oli hakanud plaanima, et mis teha kui mind ei tule, kaua peaks ootama ja kuhu peaks mu koti peitma. Tagasimineku oskuses ta polnud kahelnud. Oleksin pidanud plikat paremini ette valmistama, ootajale tundub ju aeg alati kolm korda pikem kui tegelikult.

Ta oli vahepeal mind otsimas käinud ja selle käigus avastanud koha, kust saab suhteliselt lihtsalt puutüvesid ja kive mööda ronides kuiva jalaga üle jõe. Ajasime vastumeelselt oma kotid selga ja hakkasime astuma. Ei tea kas mõjus asjatu kõrvalepõige või niiske palavus, aga igatahes oli edasiminek meil üsna vaevaline. Polnud erilist ronimist kuid väsisin päris ära nii, et vahepeal tegi plika üsna pikalt tempot. Lisaks tundsin kuidas suure varba äärele tekkis vill, see veel puudus.

Meil oli kaasas kaks paari jalatseid just selliseks juhtumiks, esimesed kaks päeva olime plaaninud sandalettidega matkata, sest siis ei lähe jalad niiskeks ja kaljudel ronimist polnud palju oodata. Mul olid niikuinii kõva matkasaapa põhjaga sandaletid, mis selleks ette nähtud, lapsel veidi pehmemad veematka sandad. Võib-olla on nende liiga pehmed tallad põhjuseks, miks plika jalatald tunda andis nagu oleks tegu venitusega. Mul valutas vasak õlg ja katsudes oli lihas lausa paistes. Tee peal leidsime nagu taeva kingitusena Lakota valuvastase kreemi aga õhtul seda siiski ei kasutanud, kartes haisu ja magamisriiete määrimist.

Lõpuks 16:40 jõuame H18 nimelisele telkimisplatsile, mis asub küll järve ääres aga kõrgel kalju peal. Vee juurde pääsemiseks on vaja ahvi kombel käpuli kümmekond meetrit alla ronida, ning siis kaljust kinni hoides vesi potti kahmata. Üles turnides tuleb potti käes hoida samas pöidlaga kaant peale surudes, et väärtuslik vesi maha ei loksuks. Ronimiseks saab kasutada vaid kolme jäset, paras tüütus.

Aga esiteks kiirustame ujuma, et end maha jahutada. Vesi on külmem kuid väga puhas, järv ise ju palju suurem ja sügavam. Eemal oleval saarel asuv pisike suvila annab märku, et mõned inimesed on säilitanud ka looduspargis oma elamised. Kokku on maju siiski vaid kümmekond terve pargi peale. Veest välja tulles tunnen üllatusega kuidas keegi mu varbast napsab. Seljataha vaadates näen, et paar pisemat forelli tunnevad ebatervet huvi mu varvaste vastu. Kanadas pole põhjust muretseda aga Amazonases oleks jalg vist põlvest saati lihast puhas.

Järgneb lõkke süütamine, mis tugeva tuule käes õnnestub üllatavalt lihtsalt. Toiduks kaks kanasupi pakki, kuivikud, kolm viilu leiba, kohv ja tee. Ja sellest saab kõht kenasti täis. Huvitav millal tekib tõsisem isu, sellise energiakulu juures ei tohiks ta lasta end kaua oodata.

Laps on millegi pärast kurvas tujus, ega tea isegi miks. Noh teismeliste plikade asi lohutan end. Istume lõkke ääres, räägime maailma asjadest ja lähebki tuju paremaks. Ja siis kuuleme kaugelt huntide ulgumist, tüdruk ulub minu innustusel vastu ning kuuleme omakorda huntide vastust. Naerame koos, et vaevalt hundid end nii haneks lasevad tõmmata, et meid vaatama tulevad.

Ilm on soe ja niiske, ning üheksa ajal telki minnes ei taha magamiskotti minnagi, liiga palav, jään ujukate väel magama.

LaCloche Matk - 1 päev, Cave Lake

Esialgu mõtlesin meie ettevõtmist mägimatkaks kutsuda, aga ei taha sattuda tõsiste matkasellide naerualuseks. Kardan, et tegelikult see rada mägimatka raskusele ei vasta. Eesti ja ka Ontario mõttes on küll tegu asjaliku ronimisega aga tõsised mäed on hoopis teisest liigast. Polnud meil ju vaja mingit alpinisti varustust, nöörigi kasutasin vaid toidukoti puu otsa tõmbamiseks.

Igatahes algas meie matk esmaspäeval 400 km autosõiduga Killarney provintsi parki, kus ka eelmine aasta pea samal ajal olin lastega 4 päevase matka ette võtnud. Kel huvi pargi kohta, leiab infi pargi või "Killarney sõprade" veebilehelt. Seekord hüppas pisem plika alt ära ning tagantjärgi paistab, et hästi tegi. Seega läksime kahekesi vanema tüdrukuga, kes just 15 saanud.

Sündmused hakkasid arenema paraku palju varem kui olin plaaninud, sest poole nelja ajal öösel ajasid mind üles viinamarjades rüüstavad pesukarud. Proovisin küll edasi magada, aga uni oli läinud ja asi lõppes sellega, et läksin õue ning peletasin nad malakaga minema. kobisin tagasi voodisse aga vaatamata meeleheitlikele jõupingutustele magama ei jäänudki enam. Poole kuue ajal ronisin voodist välja ja kööki minnes kuulsin alt askeldamist. Ilmselgelt oli ka muidu nii hea unega last haaranud reisuerutus.

Võtsime kiirelt hommikueine, mina tegin endale krõbinate ja jogurti kõrvale piraka kohvi nii, et jagus ka autosse suurde termostassi ja isegi termosesse. Kuna enamus kraami oli juba õhtul autosse viidud siis saime suhteliselt kiirelt minema. Kolmveerand seitse istusime peale paari kaasa poolt võetud matkaeelset fotot autosse ja vajutasin gaasipedaalile.

Sõidule olin jälle võtnud kaasa kaks CD raamatut, millest plika valis välja Richard Dawkinsi "The God Delusion". Mina olin seda lugenud aga ikkagi oli mõnus kuulata autori religiooniteemalisi filosoofilisi arutlusi. Siinkohal mainiks vaid ühte tähelepanekut paljudest: "Kõik inimesed on ateistid! Ainus vahe klassikaliste ateistide ja usklike vahel on see, et ateistid usuvad ühe võrra vähem jumalaid nende sadade kui mitte tuhandete hulgast, mis inimesed aegade jooksul välja mõelnud. (Sumeri, Egiptuse, Kreeka, Rooma, Viikingite, jne ... jumalaid on ju hulgim). Ka usklikud ei usu teiste uskude jumalaid olles seega nende uskude vaatevinklist ateistid!!!"

Aga tagasi tulles matka teema juurde saime esimese tõelise märgi juba poolel teel. Nimelt vahtis tee ääres suur must koer ja alles temaga kohakuti jõudes mõistsime, et tegu on hoopiski karuga. Paraku ei töötanud mõte küllalt kiiresti ja 120-ga kimades olime liiga kaugele jõudnud et pilti teha. Kiirteel tagurdada ei tohi ja ka tagasipööramise võimalusi pole eriti tihti, nii jäi see sündmus mälukaardile fikseerimata.

10:40 Pargi sissepääsu juurde jõudes nägime rebast, aga temagi lasi enne jalga kui saime pilti teha, no loodetavasti-kardetavasti ei jää need viimasteks võimalusteks. Registreerisime end ära, andes teada marsruudi ja plaanitavad peatuskohad, et meie ettenähtud ajal mitte väljailmumise korral teataks kust umbes otsima minna.

Auto varjulisse kohta pargitud võtsime piknikulaua ääres kiire hommikueine kodust kaasa krabatud kraamist: kaasa tehtud viineripirukad, lihalõikudega leib, banaanid, keeks, jogurt, kohv ja kakao. Pirukaid ja kolme banaani ei jaksanudki ära süüa nii, et pidin kodus valmispakitud seljakotti järgijäänud viineripirukad suruma. Banaanid võtsin niisama näpuotsa, küll esimestel kilomeetritel paneme nahka.

Ja jõudiski kätte tsivilisatsioonist lahkumise moment. Auto lukustatud, võtmed rattakoopasse peidetud ja seljakotid selga. Tegime pildid teineteisest ja 11:45 astusime oma esimesed meetrid sellel umbes 100 km pikkusel matkal.

Seljas minul umbes 16 kg ja rinnal koos kodinatega 8kg kaaluv veepaun. Lisaks vööl survival pack ja liitrine ekstra veepudel rohkem küll rihma kui vee pärast. Tüdrukul 12 kg seljakott toidu ja tema riietega ning 5 kg veepaun rinnal. Kaalu oli meil seekord õnnestunud oluliselt vähendada tänu arukamale toidukraami kogusele ja kergemale telgile ning magamiskottidele. Toiduhulka olimegi viimasel õhtul drastiliselt vähendanud miinimumini võttes selle asemel kaasa kalakonksud ja tamiili. Toiduhulga ja matkakiiruse vahel toimib teatud piirides positiivne tagasiside - mida vähem päevi matkad, seda vähem vaja toitu kaasa vedada ja seda kergem matkata, mistõttu omakorda kulub vähem päevi.

Tee oli meile tuttav juba 10 aasta tagusest matkast, mis sai koos tol ajal 5 aastase lapse ja tema 20 aastase hoidjaga tehtud. Teatud üllatusena meenusid tüdrukule nii mõnedki kohad sel rajal, esimene telkimisplats asus vaid paarsada meetrit tollasest edasi. Veidi liiga kiirest algusest andis peagi tunnistust hingeldamine ja higistamine. Võtsime hoogu maha, sest kiiret polnud kuhugi, esimese päeva distants oli suht lühike ja lihtne.

Nii lapse uus seljakott kui minu vana parandatud, mille kohta eelmisel matkal palju kurtmist oli, istusid hästi ja mugavalt seljas. Olin kodus tolle North Face seljakoti iseseisvalt ette võtnud ja kalamehe niidi ning ekstra rihmadega tugevamaks konstrueerinud. Võtsin vaeva ette kui olin aru saanud, et tegelikult peaks olema tegu päris heal tasemel kotiga, mis lihtsalt veidi putitamist eeldas. Etterutates võib öelda, et kott pidas matka lõpuni ilma mingite probleemideta vastu olles samal ajal seljas suhteliselt mugav. Minu pikkusele siiski veidi lühike, mis jättis nats liiga palju raskust õlgadele ka maksimaalse õlarihma kõrguse peale reguleerituna.

Poole maa peal Acid Lake juures nägime kolmest noormehest koosnevat gruppi, kes tee ääres suitsu kiskusid. Selgus, et nemad lähevad kaheks päevaks loodusesse pidu panema ja kahjuks peatuvad just meie naabruses. Saatuse irooniana on need kaks telkimiskohta vist küll ainsad kogu raja peal, kus ühest teise hääled kuulda oleksid. Sammusime edasi ja lobisesime lapsega maast ning ilmast.

Seoses kuuldud raamatuga keerles jutt religiooni ümber, meile mõlemale on mõistatuseks kuidas küll inimesed usuvad asju, millel pole mingeid loogilisi tõendeid. Nagu ütles poolnaljaga kuulus filosoof Bertrand Russell: "Kui ma satun peale surma jumala ette ja ta küsib, miks ma teda ei uskunud vastan: "Liiga vähe tõendeid mu jumal, liiga vähe!" " Selle peale mainisin, et mulle piisaks religiooni juurde pöördumiseks kui jumal mulle kaks kasti külma Pilsner Urquell õlut matkarajale toimetaks:)

Lobisedes ja nalja heites möödusid kilomeetrid kiiresti ja peagi olime telkimisplatsi H5 juures, kus oli segadusttekitavalt kaks telgimärki. Meist vahepeal möödunud ja juba päris lõbusas tujus noormehed pakkusid lahkelt võimalust platsi jagada aga tahtsin edasi vaadata, sest polnud mingit isu looduses lällamist kuulata, eriti kui ise kaine olla. Peale lühikest otsimist leidsimegi teise telkimisplatsi tee, mis viis järgmisele neemikule.

Plats oli väga ilus neeme tipus vee ääres, isegi kirves ja ports lõkkepuid kellegi eelmise poolt sinna jäetud. Esimene asi kotid seljast maha ja ujuma, et higi maha loputada. veest välja tulles nägin kalda ääres liikumist, mis lähemal vaatlusel päris pirakaks maoks osutus. Meie ruudulise mustriga looduskaitse alune "Fox snake" isend oli pea meetri pikkune. Laps oleks muidugi tahtnud seda koju viia aga sai isegi eru ettevõtmise võimatusest.

Kalda ääres oli ka väikseid kalu, kes ei paistnud inimest eriti kartvat, pigem ootasid nõudepesuga kaasnevaid toidujäänuseid uudishimulikult iga purukest uurides. Isegi mao juurde ujusid nad parves aga olid tollele suutäieks liiga suured. Plika üritas kalu paljakäsi kinni püüda aga nii lollid need ka polnud. Sel ajal kui mina lõkke juures õiendasin meisterdas tüdruk sääsevõrgust ja pajuvitsast kahva ning võidukas hüüatus andis tunnistust kalapüügi edukusest.

Paraku lasime need peale lühikest arutelu vette tagasi, sest esiteks olid kalad suht pisikesed ja teiseks meil toitu piisavalt. Kui telk sai üles ja olime supi näol einestanud läksin lähedal olevate kaldakaljude peale ronima sel ajal kui laps hasardist kalapüügiga edasi jändas. Tegin pilte ja tõdesin samas üllatusega, äsjase kõrvaloleva telgiplatsi poolt kostnud lärmi asemel oli täielik vaikus. Ei teagi kas noormehed olid juba pildi tasku kerinud või siis karu poolt nahka pandud, sest rohkem me neist enam elumärki ei kuulnud.

Viskasin korra pilgu vette ja märkasin, et siin järves elab ka suuremas mõõdus kalasid. Kaks pirakat poolemeetrist forelli ujusid laisalt edasi tagasi kalju all. Need tekitasid juba minuski neelusid, suundusin tagasi telgi juurde ja kui olin plikale oma avastusesest teatanud asus too palavikuliselt oma Survivor Packist konkse ja tamiili otsima. Meie kõige suurem konks tundus liiga väike aga otsustasime seda siiski proovida. Tamiil oli mul 7 kg peale hinnatud, mis iganes see tähendab, käes teda katki ei jaksanud tõmmata.

Ridvaks tuli suvaline pikem ront metsast, ujuk oli kah olemas ja konksu otsa läks mingi komplektis olev roheline kummist ussi ja liblika ristsugutist meenutav sööt. Asusime püüdma aga kalad ei paistnud erilist huvi tolle kummimonstrumi vastu tundvat. Jõllitasid seda veidi ja ujusid siis edasi. Peale poolt tundi katsetamist kippusime tüdima aga siis mainis laps, et miks mitte proovida viineripiruka tainaosaga, seda olevat pisemad kalad kahe suupoolega ahminud.

Mullegi meenus kunagi Karpaatides nähtud kaerahelbepudru junnidega forellipüük. Mõeldud-tehtud ja trikk töötas ka pea kohe, paraku mitte päris nii kui plaanitud, sest tainatüki krabas koos konksuga suhu üks pisem lapik kala, kelle pidime välja sikutama ja peale konksu otsast vabastamist tagasi viskama. Suured olid ikka ettevaatlikud, ega võtnud vedu. Lõpuks viskasin paar pisikest saiapuru niisama sisse ja kui esimene alla neelati naksasid kalad ka teisi. Ja siis saabuski suur moment!

Nägime kogu etendust selgelt pealt kui üks forell nüüdseks juba viieseks kasvanud parve seest konksu otsas oleva tainatüki poole keeras piidles seda momendi ja siis suhu ampsas. Laps haakis ühe ropsuga ja kala oligi kindlalt otsas. Mina krabasin tamiilist, et kuivanud ritv ei murduks otsast kui kala sikutab. Aga rõõmu meile kauaks ei jagunud, sest niipea kui kala mõistis, et teda sikutatakse teises suunas kui ise tahaks minna andis ta oma suuruse kohta ootamatu jõuga kiirelt hoogu ja oleks mu peaaegu vette tõmmanud. Kostis hele plaks ja meile jäi vaid ront niidiga, nii konks kui ujuk kadusid kiirelt järve sügavustesse.

Pole meil kummalgi kalapüügi kogemust, aga õppisime seda, et ridva paindumine on oluline ja teinekord tuleb palju tugevam tamiil kaasa võtta, lisaks muidugi ka kunstsöötade kahtlast väärtust. Mulle oli piisavaks rahulduseks fakt, et saime kala konksu otsa, ehkki poleks sugugi paha teda ka lõkkel küpsemas näha, selleks otstarbeks oli isegi soola kaasas. Laps muidugi ei andnud alla ja üritas veel oma pool tund,i aga kalad lasid varsti jalga ja kardetavasti oleks nad ka külgehakkamise puhul tamiili jälle pooleks tõmmanud.

Kaheksa ajal läksime tagasi lõkke juurde, tegime kuuma kohvi ja kakaod ning sõime viineripirukaid ning banaanid, mis olid kogu tee mu näpu otsas kaasa tulnud. Pool üheksa kiskus hämaraks ja üheksa ajal oli nii pime, et enam poleks metsa all näha juurikaid ega kive. Need kellaajad jätsin meelde juhuks kui edaspidi peaksime kauemaks tee peale jääma.

Ilm oli selge kuid tänu täiskuule polnud eriti pime ja tähti mitte nii palju kui oleks lootnud. Väga positiivse momendina tuleb märkida igasuguste inimest kiusavate putukate puudumist, polnud ei sääski, musti kärbseid ega parme. Pimedaga polnud meilgi miskit enam teha. Korjasime kodinad kokku, toidukott puu otsa, paar jämmemat halgu lõkkesse ja telki tudile.

Tagasi

Jõudsime elusalt ja tervelt tagasi pühapäeva õhtul 11 ajal. Matk oli super, aga praegu nii väsinud, et lähen tuttu. Eks see matka kirjeldus hakkab koos piltidega vähehaaval ilmuma, kui kiiresti ei julge lubada, homme vaja tööle minna.

Matkaks Valmistumine

Plaanis on teha umbes 100km mägimatk Killarneys. Nimelt õnnestus saada nädalake makstud puhkust, ehkki oleksin hea meelega olnud nõus ka palgata puhkusega. Panin kiirelt kokku nimekirja vajalikest asjadest, mis matkale kaasa võtta ja see nädal olen ka tähtsamad asjad ära ostnud. Olulisima ostu tegime jahipoes, kust sai vanemale lapsele korralik seljakott muretsetud. Korralikul tasemel seljakotte müüakse vaid paaris spets poes või üle interneti. Nii pikale matkale ei riski kaasa võtta miskit, mis esimesel päeval laguneda võiks nagu mul eelmine aasta juhtus.

Poes sai tervet hulka eri kotte lapsele selga proovida, ja otsuse tegime selle põhjal, milline kott osutus mugavalt selga sobivaks ja samas tugeva konstruktsiooniga. Hind oli teisejärgulise tähtsusega, seda muidugi mõistlikkuse piires. Kottide hinnaskaala ulatus sealjuures $50 - $500-ni. Müügimees tundis huvi, milleks meile kotti vaja ja kuuldes nädalasest matkast, viis korralike kottide riiuli juurde, kus lasi meil omaette tegutsema hakata.

Tunniajase sättimise ja katsetamise peale kitsenes valik kahe naistele mõeldud koti peale, Asolo Elle 50 ja Gregory Forester 57. Mõlemad sobisid oivaliselt ja olid sama kaaluga. Asolol veidi rohkem judinaid, kuid Gregory jälle asjatundjate poolt hinnatum. Otsustavaks sai asjaolu, et Asolo siseraam oli metallist samas kui Gregory oma plastik. Olen näinud liiga palju purunenud plastiktoestusega kohvreid ja kotte, seega ostsime Asolo. Meeldiva üllatusena saime eelmise aasta värvides mudeli oluliselt soodsamalt $120 pluss taxid.

Samast poest ostsin ka veepuhastustablette juhuks kui mingil momendil pole aega või võimalust vett keeta. Ehkki ise olen suure januga ilma mingite ebasoovitavate tagajärgedeta lausa porilombist joonud, ei taha nii pika matka ajal kõhuhädadega riskida. Poes müüdi nii karu ligi meelitavat vedelikku (jahimeestele) kui ka karuvastast piprapihustit, aga selle tõhususes kahtles isegi müügimees.

Ostsin igaks juhuks varupatarei fotokale, mis maksis pea pool fotoka hinnast, aga loll oleks näiteks viimasel päeval piltidest ilma jääda kuna patarei tühi. Meil pole ju kuus päeva ligipääsu isegi moblalevile elektrist rääkimata. Nüüd jäi üle vaid toit osta, mis saab suht lihtne olema. Hommikusöökideks kaerahelbe pudru pakid, kohv ja kakao. Lõunasööki ei ole ette nähtud, aga rajal näksimiseks on maratonimeestele ette nähtud jõupulgad. Õhtusöögiks kuivsupid ja paar nuudlikeste pakikest, mille kõrvale Finncrispi ja Ryvita kuivikud. Ja ongi kõik.

Kui olin oma matkamarsruudi registreerinud rahvuspargi veebilehel ja ka pargikasutusloa eest maksnud avastasin mõningase üllatusega sealtsamast veebilehelt, et kogenud matkajail peaks kuluma sellele distantsile 10 kuni 12 päeva (teistel andmeil aga 7-10). Mul vaid 5 ööd ja 6 päeva planeeritud. No loodetavasti ei hinda ma oma ja laste võimeid üle, aga olen ka varem täheldanud, et siinseis juhendites kiputakse eksima ettevaatlikuse suunas.

Ma usun, et saame hakkama, ehkki pole kogenud matkajad. Ainsaks mureks on ilm, sest suure vihma või tapva kuumusega on raske pikka distantsi katta. Kuid see ongi ette nähtud natuke nagu „Survival” ehk ellujäämis matkana, mitte niisama lullitamisena. Samas pole asi hull kui ka ei jõua distantsi ettenähtud päevadega katta, eks siis oleme veidi kauem metsas, liiga väsinuna ja pimedas ei tohi ka matkata, muidu võib kukkuda ja endale mingi lollaka vigastusega asja palju hullemaks muuta.

Kuna matka marsruut on ring läbi metsiku asustamata ala siis tagasipööramise võimalus on vaid täitsa algul, kolmandast päevast alates on mõtekam juba edasi minna. Väljasõit on plaanitud esmaspäeva hommikul kella kuueks, autoga 400 km põhjapoole, parkimine ja juba sama päeva õhtul peale umbes 15 km ronimist telgime sügaval metsas ilusa järve kaldal. Seega järgmine nädal pole minult uusi postitusi oodata kuna olen tsivilisatsioonist eraldatud.

Viimastel andmeil on loota supersoodsat ilma

Filmivõtted

Täna koju sõites tekkis äkitselt kodu lähedal just silla alguses liiklusummik. Täielik jama, sest kui autod olid seisnud oma kümme minutit ilma meetritki edasi liikumata hakkasin muretsema, et pean siia kauemaks jääma. Minu taga oli juba ports masinaid ja sillal tagasipööramine niikuinii võimatu. Eespool paistis mingeid välgatusi ja sahmakas suitsu, no mis kurat seal toimub. Aga siis hakkas autode mass ootamatult liikuma ja üle silla sõites selgus ka ummiku põhjus - filmivõtted vana kino ja samas kompleksis asunud meie endise dojo juures. Leidsid ka aja!

Kui fotokas jupsib siis tuleb selline "ebamaine" pilt.

Kuid kodus sai uudishimu võitu ja kuna pidin koera niikuinii jalutama viima siis suundusin uurima, mis toimub. Ega eriti ligi ei lastud, turvamehed ja politsei pidasid korda, et soovimatud isikud filmile ei jääks. Neilt ka kuulsin, et vändatava filmi nimi on "Falling Sky". Võtete vaheajal sain edasi jalutada ja leidsin endale sillal soodsa positsiooni kust paar pilti teha. Sel ajal kui oma fotokaga sehkendasin, sest see hakkas jälle jamama, alustati uute võtetega. Turvamehe närvilisest vehkimisest sain aru, et meie koeraga oleme kah vist kaadris. Ei lasknud end sellest segada, tegin paar fotot ja jalutasin edasi. Ei tea kas jäin peale ja peavad nüüd mu digitaalselt kustutama või said meist koeraga poolkogemata filmistaarid:)

Arvutisüsteemi tehnik

Nädala algul kirjutasin arvutikursustest ja arutlesin, et mis laulu ma reedel peale eksamit laulan. Nagu selgus oli esialgne mulje õige, nii kursused kui ka eksam olid "lumme kusta" nagu vanasti kombeks öelda. Vaid kursuste nimi oli vägev, sisu iseenesest üsna algaja tasemel nagu ameerika kauba puhul kombeks. Kodus puutun kokku palju keerulisemate probleemidega kui need, mida seal selgitati. Ainus uudsus oli serverite võrguarhidektuuri algteadmiste omamine, ikka sutsu teistsugune kui kodus mängimiseks üles seatu, no juhtmeid on natsa rohkem:).

Kuna kogu Oracle peale üles ehitatud softi kontrollib tarnija firma siis meie otseseks ülesandeks on vaid süsteemi riistvara hooldamine, üleskerkivate lihtsate probleemide kõrvaldamine ja uuenduste süsteemi installeerimine. Riistvara koha pealt tuleb vaid leida defektne plaat või osa ja see välja vahetada. Softi koha pealt on enamasti kolm soovitust, restardi protsess, restardi süsteem või helista tarnijafirmale. Seda oleks võinud päevaga seletada aga eks ka juhendajatel on vaja tööd.

Igatahes peale eksami sooritamist 85% peale olen nüüd ametlikult Arvutite Tsentraalsüsteemi Tehnik. Paraku ei anna see tiitel ei palka juurde, ega muid eelisi, ainult turvakaardile lisati juurdepääs serveri ruumi. Isegi võimalus arvutisüsteemide peale üle minna on kaduvväike, sest ei sõltu mitte eksamist vaid sellest kas keegi teine pikema ametiühingustaazhiga ise ei taha seda kohta, ses suhtes olen oma 3 kuuga kõige viimane. Aga igatahes üritan ülemuselt kas või lisakohustusi (tolmu imemine:) seal arvutiruumis endale kaubelda, et end vähehaaval sisse sööma hakata. Kunagi ei tea mis võib juhtuda, äkki keegi võidab lotoga, või pillab serveri varbale, või katsub keelega kas vool kontaktis, ... Igaks juhuks on hea kohe käepärast olla kui äkki vaja läheb.

Kolmteist

Eile oli reede ja kolmeteistkümnes kuupäev. Täna sai minu pisem plika 13 aastat vanaks ja astus siinse arusaama järgi teismeliste (teenager) kategooriasse.

KIKI, PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS !!!

MARI, PALJU ÕNNE TAKKAJÄRGI !!!

Kui veel kolmeteistkämnest rääkida siis minu jaoks pole sellel numbril kunagi muud tähendust olnud kui üks algarv. Enda teismelise east mäletan kui käisime vaatamas etendust "Olen 13 Aastane" ja mina sättisin end bussis ühe sümpaatse 13 aastase klassiõe kõrvale istuma:) Ja eile, reedel ja 13'l, läks mu arvutisüsteemide eksam edukalt. Kuulsin ka koju sõites kuidas kohalikud bikerid pidavat igal reedel ja 13 kuupäeval mingisse väikelinna kokku sõitma, et seal pidu panna.

Mõistlikkuse enesetapp

Kuidagi ei osanud paremini eesti keelde tõlkida Lee Harrise raamatu pealkirja "The Suicide of Reason". See raamat paneb tõsiselt järele mõtlema, kas paljud "enesestmõistetavad" tõekspidamised ja veendumused siin maailmas ikka peavad paika. Vaatluse all on kaks põhimõtteliselt vastuolulist maailmavaadet, liberalism ja fanatism.

Tänapäeva läänes ja liberaalsetes ehk enam-vähem demokraatliku korraga riikides on juurdunud arusaamine, et sotsiaalne areng liigub ülemaailmselt paratamatult liberalismi suunas, ehkki aeg-ajalt esineb üksikuid tagasilööke. See tuletab väga meelde nõukaaegset teooriat, mis väitis, et sotsiaalse süsteemi areng liigub madalamalt kõrgemale ehk ürgkogukondlikult kommunismi. Samas ei peeta maailmas endiselt laialt levinud fanatismi eriliseks ohuks kuna arvatakse, et kõik probleemid lahendab vaesuse ja harimatuse kõrvaldamine. Arvasin minagi nii, aga peale selle raamatu lugemist olen kahtlema hakanud, paistab et sai liiga naiivselt uskuda inimese põhiloomuse headusse.

Ja siin olevatki põhiline viga, sest ollakse veendunud, et kõik inimesed on sarnased ja nende elueesmärgid samad, mis lääne hellitatud kodanikel - palju asju, kurguni täis pugitud kõht ja mugav äraelamine - kokkuvõttes indiviidile suunatud mõtlemine. Aga paljudes maailma paigus valitseb endiselt äärmuseni viidud grupivaim, mis väljendub tihtipeale usulises fanatismis. Lääne sallivuspoliitikale, niinimetatud multikulturismile panevad need riigid vastu erinevate mõtteviiside ja käitumistavade totaalse sallimatuse.

Läänes viljeletav multikultuursus ja sallivus on jõudnud sellisele tasemele, et hävitab pikapeale iseenda, sest sallib selliste kultuuride esindajaid ja nende käitumistavasid, mis on valmis vägivalda kasutama, et enda veendumusi peale suruda. Eriti teravalt on seda näha siin Kanadas kus asi on jõudnud juba ammu absurdini. Üheks eredamaks näiteks oleks sikhidele tehtud erand turbani kandmise kohta. Ametivormide puhul on neil lubatud politsei vormimütsi või kaabu asemel turbanit kanda. Muideks mootorrattal kiivrit nad ei pea kandma, sest see ei mahu turbani peale:)

Mul pole midagi nende vastu, kui tahavad kandku eraviisiliselt mida iganes. Mis õigusega aga suruvad nad oma tavasid peale. See oleks sama kui eestlased nõuaks murumütsikese kandmist. Leian, et siin olgu võrdsus nagu igal pool, kui kanada on nõus laskma neil oma "rahvus" või "usulisi" sümboleid kanda siis olgu see õigus kõigil rahvustel mitte ainult neil kes jaksavad kõvemat kisa teha. No ma tahaks seda politseid näha:)))

Igatahes rõhutab autor raamatu kokkuvõttes, et kui meie liberaalid ei suuda oma tavade säilitamise nimel väärikalt ja jõuliselt võidelda siis on liberalistlik maailmavaade määratud ajaloo prügikasti lendama ja täiesti ärateenitult hakkab jälle kord maailmas valitsema fanatism koos sellega kaasneva hävingu ja metsikustega. Või nagu oli venelastel kombeks nõuka ajal öelda, et peame rahu eest võitlema nii et kivi ei jää kivi peale:)

Soovitan soojalt kõigile, kes ei karda veidi hirmuäratavaid tulevikustsenaariume sotsioloogilise külje pealt näha. Autori veebilehele piiludes paistab, et tal on viimasel ajal ilmunud teisigi huvitavaid kirjutisi.

Sinine esmaspäev

Pealkirjaks võiks olla ka "Pill tuleb pika ilu peale." Igatahes nädalavahetuse lõbutsemise karistus ei lasknud end kaua oodata. Juba kell kolm öösel ajas koer mind üles, kõlistades välisukse kella. Omaette vandumise saatel ajasin seekord suht kiirelt püksid jalga ja panin looma rihma otsa viies ta lühikesele öisele jalutuskäigule. Koer ei paistnudki erilises hädas olema ja tegi vaid paar pisikest märgistamisloiku.

Pergel küll, kas ta tõesti ajas mind vaid seepärast voodist välja, et jätta hommikusele jalutuskäigule tulevatele isastele värskeid teateid. Kobisin uuesti voodisse aga uinusin alles veidi enne seda kui telekas peale läks andes märku, et aeg tõusta. Koer oli kuidagi kahtlaselt uimane juskui pohmakas, igatahes viisin ta tavapärasele hommikujooksule. Loom jällegi vaid sirtsutas aga jämedamat laadungit maha ei jätnud. See oli juba kahtlane, eriti arvestades, palju head-paremat toitu ta peol nahka ahmis. Nüüd hakkasid mu peas tumedad kahtluse pilved tõusma, mis koju jõudes kinnitust leidsid.

Suur tuba oli põhjalikult vedela sitaga ära märgistatud. Kuidas ma seda haisu enne ei tundnud ei suuda siiani mõista. Ei jäänud muud üle kui koristama asuda. Küürimise käigus selgus tõsiasi, et igasugused puhastusvedelikud kaasa arvatud nõudepesuvahend, vedel seep, klaasipuhastusvahend ja isegi haisuvastane Febreeze panid tuba ainult hullemini lehkama. Kogu see jamps võttis nii palju aega, et vaevalt jõudsin endale kohvi valmis, mis sai autosse kaasa.

Kiirteele jõudes selgus, et üks rada on remondiks suletud, mis tähendas totaalset ummikut ja kindlustas tööle hiljaks jäämise. Kõige tipuks muidugi oli just täna meie kursuste esimene päev. Lõpuks parkisin auto ja jooksin sissepääsu juurde. Kätt taskusse rahakotis oleva turvakaardi järgi sirutades tundsin, et tasku on kahtlaselt tühi. No muidugi, rahakott oli kiirustamisega köögi lauale jäänud. Pidin end paraja diplomaatiaga suurekasvulisest ähvardava väljanägemisega süsimustast turvamehest mööda rääkima, mis veelgi mu kallist aega kulutas.

Kohviruumi jõudes avastasin kergendusega, et selleks korraks peaks pahad esmaspäevahommikused üllatused möödas olema, sest instruktor polnud end veel näole andnud ja nii sain teda oodates rahulikult netis surfates oma kohvi lõpetada. Kursuste esimesel päeval selgus paraja ehmatusega, et olen ülemuse poolt kirja pandud kogu riiki hõlmava arvutite tsentraalsüsteemi kursustele, millest mul aimugi pole. Nimelt olin ta arvutite tundmist uurivale küsimusele vastanud ehtkanadaliku uljusega, et muidugi tunnen arvuteid.

Kui meid viidi serverisaali, mis meenutas keskaegset piinakambrit, kus asusid ridade kaupa riiulitel undavad serverid tekkis mul mure, et kusagil olime teineteisest mööda rääkinud. Pergel, ma pidasin silmas ilusaid pisikesi PC tüüpi arvuteid aga mitte sellist servermonstrumite karja. Kurta oli juba hilja, sest serverite undamine ja õhujahutus-süsteemi mühin summutasid ka enamuse instruktori juhenditest, mida too valjude karjatuste saatel jagas.

Aga kui trükitud materjalid laiali jagati avastasin meeldiva üllatusega, et igast kolmandast sõnast saan isegi aru:) Igatahes oli neid neetud lühendeid nii paksult, et tihtipeale läksid teised isegi juhendajal segi. Lõpuks võtsin julguse kokku ja küsisin, kas kusagil ka nende lühendite tähendus on lahti seletatud. Oli küll, terve mapi viimane osa koosnes lühendite tähestikujärjekorras loetelust. Pikapeale hakkasin üht-teist jagama ja kui veidi asja kallal ise vaeva näha on vist isegi lootust materjalist loogiliste seoste algeid leida.

Julge hundi rind on rasvane nagu öeldakse:) Julgustas ka meenutus Rootsis veedetud ajast, kui sama moodi teatasime, et oleme arvuti asjatundjad, kuid pidime esimesed pool tundi veetma selle kallal, et leida üles nuppu, kust masin peale lülitada. Aga kahe nädala pärast saime firma rootsikeelse majandustarkvara jooksma, ehh kõik on õpitav kui vaid piisavalt aega antakse. Aga eks vaatame, mis laulu ma reedel peale eksamit laulan:)

Naabrid ehk seriaal "R..... Road"

Siinne kohalik elu kisub päris huvitavaks. Selle koha peal peaks vist igaks juhuks meenutama tuntud Hiina needust: "Soovin et elaksid huvitaval ajal". Igatahes täna tekkis tunne, et olen sattunud mingisse Canada kohalikku elu peegeldavasse seriaali. Meie tänava inimesed, enamasti põhjapoolses otsas asuvad on ootamatu kiirusega headeks tuttavateks saanud. Nad olid tuttavad ennegi aga pruulmeistri lisandumine seltskonda on meid kuidagi koondanud: eriti ümber 50 liitriste vaatide, mida ta nädalavahetustel töölt koju tassib:)

Seega möödus järjekordne nädalavahetus vaatide ümber lõugu lõksutades ja head paremat suhu toppides. Seekord saime kokku itaallaste maja taga, kes toidupoolist pakkusid. Mina istusin aias kui naabrinaine tuli värava taha ja kutsus peost osa saama. Küsimuse peale, et ega õllepurke pole vaja kaasa võtta hakkas ta kõva häälega naerma. Itaallastel on ilmatu suur aed, kuna nad keeldusid oma maatüki küljest juppi müümast vaatamata sellele, et pakuti üle miljoni.

Seltskonnas on pea kõik ühte või teistpidi eredad isiksused, kelle hulgas kaks vapustavat näitlejaoskustega naljahammast. Paar korda pidin endale õlle kurku tõmbama ja see polnud ainuüksi minu probleemiks. Lausa kahju, et ei võtnud seda olengut video peale, sest naljad ja situatsioonid olid tõesti originaalsed ja vaimukad. Seda on võimatu kirjeldada, peab ise üle elama. Samas on ka hea teada, et märgatakse kõike, nagu naabrinaiste juttu kuulates selgus.

Mulle oli täielik üllatus, et meist nii palju selliseid fakte teati, mida osa isegi olin unustanud. Näiteks millal ma maja esise vahtra küljest suure oksa saagisin, millal akna ette panin, et meil aeg-ajalt külalised eestist käivad, isegi sugulasest lapsehoidja mainiti ära. Enne peaaegu anonüümsena oli elu palju lihtsam, enam ei saa endale lubada kodus püksata ringi jalutamist kui kardinaid ees pole:)

Valjuhäälne oleng kestis üheni öösel, lahkumise ajal kutsuti meid hommikul tagasi jäänuseid hävitama. Nüüd olin osanud veidi paremini prii õllega piiri pidada ja tänavat pidi oma maja poole õõtsudes olin meie kambast kõige kindlama kõnnakuga, mis paraku keskmise inimesega võrreldes just eriti kõrge hinnang pole. Neljale inimesele oli kahesuunaline tänav parasjagu lai, et ei pidanud muru peale astuma:)

Hommikul oli väga mõnus sisse magada ja seekord oli ka koer viisakas ning lasi mul poole kümneni põõnata. Olles teinud temaga rattasõidu, joonud hommikuse kohvi ja pesnud diivanipatjade katted panin küpsetusmasina käima, et järgmine nädal oleks värsket saia hea hommikukohvi kõrvale tööle kaasa võtta. Kell oli kaksteist ja otsustasin kutsaga eileõhtuste võõrustajate poolt läbi astuda, et vaadata mis toimub ja tänutäheks külmkapist võetud arbuus üle anda, muud sobivat mul lihtsalt polnud.

Naabrid vabandasid mind nähes, et magasid sisse ja söök pole veel valmis aga tunni aja pärast on kõik kutsutud. Lisasid veel, et nende tütar tahaks väga meie koeraga jalutada. No mis seal ikka, andsin kutsa rihma üle aga läksin ise igaks juhuks kaasa. Plika oli õige jutukas ja muudkui lobises. Koer võttis ta kohe omaks nii, et tegime pika käigu ümbruskonnas kusjuures loom lasi ka mehise hunniku. Korjasin selle maast leitud pappkaardile ja viskasin esimesest kanalisatsioonikaevust alla, mis tüdrukule palju lõbu tegi.

Tagasi jõudes oli paar naabrit välja ilmunud ja ilma pikema tseremoonitsemiseta kisti vaadil punn eest. Rahvas hakkas sujuvalt õllekest libistama, mille kõrvale mitut sorti itaalia köögi hõrgutisi pakuti. Tunni aja pärast oli pidu täies hoos kui üks hilinenud külaline saabus ja kutsus meid appi oma pesumasinat ning kuivatit keldrist välja tõstma. Viie mehega osutus see lihtsaks ürituseks ehkki masinad olid vanad ja rasked. Ainult trepp ja sein said veidi kannatada, ilmselt on vaja need üle värvida.

Nende maja on täpselt meie omaga sarnane, vaid pisikesed nüansid erinesid. Keldritrepp ja vahepealne trepimade ning kõrvaluks sama kitsad nii, et sain oma kogemusi jagada kuidas ja millal kappi keerata. keldri osa on neil ilusamini korda tehtud, eriti meeldis mulle laminaatparketist põrand mis meil on vaid vaibaga kaetud. Aga köögipaigutus pole jällegi minu arust nii õnnestunud.

Masinad edukalt tee äärde tõstetud, kust nad tavaliselt öö jooksul iseenesest haihtuvad, suundusime tagasi ebavõrdsesse lahingusse õllevaatide vastu. Koeraga polnud mul üldse muret, sest lastekari mängis temaga ja kondid ning kamaratükikesed sai loom endale. Mingil momendil tuli juttu nurga peal uksed avanud pagariärist, mis meenutas et sai on küpsemas. Kella vaadates nägin, et oligi teine kümmekonna minuti eest valmis saanud. Lahkusin vaikselt, jalutasin koju ja otsustasin kuuma saia lahketele naabritele maitsmiseks välja käia.

Saiaga saabudes hakkas rahvas ninaga tõmbama ja kui rätiku pealt tõstsin saadeti peremees maja kõige teravama noa järgi. Too polnud kade ning käis ka või, juustud ja koduse maasikamoosi välja. Minu küpsetise populaarsusest andis tunnistust see, et viimaste lõikude pärast tekkis konkurents. Igatahes leiti, et järgmisele üritusele pean neid saiu mitu tükki kaasa küpsetama. Pruulmeister soovitas vee asemel õlut kasutada ja lubas selle koha pealt toetada, pidavat veel parem tulema.

Kokkuvõttes läks asiselt ja töiselt kavandatud nädalavahetus vett vedama. Aga tühja kah, tuleb tänased toimetused lihtsalt homse varna riputada, ega töö pole jänes, et eest jookseb:) Kui algul tundus pruulmeistri naabriks olemine jumala õnnistusena siis "kainelt" olukorda kaaludes tekkib kahtlus, et tegu on hoopis tema sarvilise venna sepitsusega:)

Viinamarjad muudavad värvi

Eile avastasin üllatusega, et nii viinamarjad, tomatid kui ka miskid kaasa poolt eelmine aasta ostetud okasteta kultuursed põldmarjad on värvi muutnud. Normaalsed super teravate okastega põldmarjad ammu valminud ja söödud kah. Viinamarjadest saavad meil kõigepealt valmis mustad, need on ka kõige maitsvamad, millest iga aasta annavad tunnistust pesukarude rüüsteretked. Suskasin paar tükki suhu ja tuleb tunnistada, et esimest rünnakulainet on ilmselt oodata juba pühapäeval või hiljemalt nädala algul kui ilmad kuumaks ja niiskeks keeravad ning viinamarjad lõhnama panevad.

Tomatipeenar on see aasta "Tootsi" tüüpi. Seal kasvavad nii istutatud kui ka ise eelmise aasta seemnetest võrsunud taimed. Seetõttu on tomateid õige mitut sorti: viinamarja, ploomi ja normaalsed suured. Lisaks veel mingid kurgid või kõrvitsalised, mis tomatite vahel end taeva poole ajavad. Maitseks ka üksikud tillivarred ja paar portsu küüslauku kogu selle krempli vahele ära eksinud, no ja kombe kohaselt ka veidi umbrohtu. Tomatitaimed ulatuvad juba üle minu pea, küllap nad varsti murduvad oma raskuse all aga ma ei muretse, sest vilju on niigi liiga palju küljes.

Pirnid on ka valmis saamas, juba paar päeva olen tööle neid näksimiseks kaasa tassinud. Esialgu kukuvad maha sellised pisemad, mis vigastatud või ussiauguga, aga paari nädala pärast peaks suurem ports valmima. Põldmarjad peavad loodetavasti seni vastu kui naispere saabub, muidu pean mõned sügavkülma panema, et nemad ka maitsta saaks. Ja lisaks veel see tore uudis, et kaasa seemnetest kasvatatud kiwi taimed, mis istutasin potist nelja eri kohta ringi tunnevad end hästi ja on juba paarikümne sendi pikkuseks kasvanud.

Toataimed

Lisaks koduloomadele on inimese mugava äraolemise takistuseks toataimed. Võin omast kogemusest väita, et kui pole fanatt, siis on nende eest hoolitsemine tükk asjatut tüli, ehkki mõni neist silmale ilus vaadata. Ei paista ju suur asi olema, neid vaja ainult aeg-ajalt kasta. Aga esiteks kipub see ununema igasugu teiste tähtsamate toimetuste kõrval ja tegelikult pole ma suutnud aru saada palju ja kui tihti niisutada vaja. Ega enne ei märka kui toa põrand langenud lehtedega kaetud nagu park ilusal sügispäeval.

Aga mina pole süüdi, sest ehkki küsisin kaasalt tema puhkusele mineku ajal nimekirja majahoidja toimetuste kohta anti mulle vaid äärmiselt üldsõnalisi suulisi juhendeid kujul: "Ja ära siis unusta taimi kasta ...". Aga kui tihti, kui palju - paluks kirjalikult, sest mulle pole sellised teadmised geneetilisse mällu salvestatud. No ja tulemused ei lase end kaua oodata.

Mõned taimed kipuvad lehed maha laskma vaatamata mulla veest nõretamisele, teised lihtsalt lasevad lehed longu. On ju räägitud, et taimedega peab rääkima, sellisel juhul ma ei imesta, sest paistab et nad on minu väljenduste üle solvunud:) Ja alati õnnestub mul igale teisele taimele liialt vett lisada nii, et kui jõuan järjega kolmanda potini kostab esimese juurest tilkumist, sirinat või on lihtsalt loik poti ümber tekkinud. Hea, et sügis tulemas, püüan oma ebaõnnestumised toataimede juures aastaaja kaela veeretada:)

Eriliselt tülikaid sekeldusi tekkib kui koduloomad ja toataimed astuvad konspiratsiooni minu mõnusa olelemise vastu. Näituseks kass otsustab aknalauale ronida ja koer on veendunud, et see pole kassi koht, vaja ta iga hinna eest maha ajada. Kass aga tunneb, et tema õigusi rikutakse ja omavahelise jagelemisega kaasneb paari lillepoti põrandale lendamine. Ja kas nad koristavad enda tagant, kus sa sellega.

Kuna sai sujuvalt loomade peale üle minna siis pean lisama kaks viimase 24 tunni jooksul vandumist esile kutsunud äpardust. Eile õhtul aeda kohvi kõrvale raamatut lugema minnes komistasin esikutrepil kassi otsa. Ei märganud teda kuna tule süütamine ühes käes oleva võileiva taldriku ja teises pilgeni täis kohvitassiga oleks tülikas. Lisaks oli mu tähelepanu suunatud kohvitassile, et tilkagi kallist nektarit üle ääre ei loksuks.

Kandes oma raskuse trepi teisele astmele tundsin jala all midagi pehmet oluliselt varem kui kindel pind oleks pidanud saabuma. Tasakaal oli juba ette kaldunud, kätega millestki kinni ei saanud rabada, püüdsin olukorda lahendada järgmisele, oluliselt madalamale astmele venitamisega. Kass oli ehmunud ja sebis ka parasjagu nii, et ehkki poole jalaga tabasin astet, kaotasin tasakaalu ja lendasin kõiki klassikalise akrobaatika reegleid eirates trepist alla.

Kostis kole kräunatus, mis polnud paraku seotud kassi lömastumisega minu raskuse all. Loomale lihtsalt ei meeldinud, et läigatasin talle kuuma kohvi selga kui tasakaalu säilitada püüdes kätega vehkisin. Õnneks oli sisemine massiivne puidust välisuks suletud, mis minu hoo vägagi äkitselt peatas, vastasel juhul oleksin ilmselt läbi klaasist välimise ukse õue lennanud.

Igatahes kui ajasin end üles ja värisevate kätega tule peale lülitasin avastasin oma üllatuseks, et kogu selle trapetsiharjutuse ajal oli enamus mu mõtetest klammerdunud kohvi juurde, sest positiivselt olukorrale lähenedes tuli tunnistada, et tass oli pooltäis mitte pooltühi. Teine pool ebaühtlaste larakatena uksel, trepil ja kohvist nõretaval kassil, kelle süüst andsid tunnistust vaid trepil olevad märjad käpajäljed. Loom ise oli kadunud kui tina tuhka. Paar tundi hiljem kui end näole andis lakkus ta oma kasukat ikka veel püüdlikult endal sellest uuest maitseelamusest äraseletatud nägu peas. Kahest vorstileivast oli üks võileiva seadust tunnistanud ja võipool all põranda külge kleepunud. Sellest oli meie koerale palju rõõmu, sest nii vorstilõigud, leib kui või said talle, trepp lakuti lausa läikima, ainult kohvi pidin ise koristama, selle maitse talle ei istu.

Laupäeva hommikul proovisin veidi kauem magada aga koer hakkas juba kuue ajal tülitama ja ronis voodisse. Ajasin ta maha ning tõmbasin teki üle pea, et lakkumisest pääseda. Loom üritas küll kraapides mulle ligi pääseda aga hoidsin tekki kinni ja õnneks ta lahkus peagi. Suigatasin uuesti ja kuulsin poolunes kuidas koer käis välisukse kellukest helistamas, et õue saada. No lihtsalt ei viitsinud end üles ajada, küll kannatab veel veidi.

Aga vaatamata kangelaslikele ponnistustele ei suutnud enam magama jääda. Ajasin end torisedes üles ja asusin uniselt riideid selga kohmitsema. Mühatasin tusaselt uksel vahtivale koerale, et kas oli ikka tingimata vaja mind laupäeval nii vara üles ajada. Justkui vastuseks lasi ta end kergelt kükkasendisse ja pasandas ahvikiirusel kohutavalt suure hunniku põrandale kergendusest mõnuga ohates. Koerad muuseas oskavad ohata täpselt nagu inimesed. Minu pilku nähes manas ta kiirelt süüdlasliku ilme ette, mis mulle kahtlaselt simuleerituna tundus.

Selline sigadus võttis keeletuks, aga sita hulk tuletas meelde, et õhtusel jalutuskäigul ta seda toimingut polnud sooritanud, eks siit ka kogus ja kiirus. Mis mul ikka üle jäi, asusin kohvi tegemise asemel põrandat harima, ei saanud ju seda kolmeks nädalaks omaniku koju tulemist ootama jätta. Kui olin vandudes just puhastusvahendiga viimast lihvi andmas lurtsatas loom paar vedelamat pätsi ka köögipõrandale, et mul laupäeva hommikul meeldivat tegevust jaguks.

Nüüd viskasin ta ukse taha ja sidusin trepi käsipuu külge enne kui uue laadungi kallale asusin. Olles lõpetanud haises tuba ikka veel nii vastikult, et ei olnudki isu jäätisetopsi järgi, mille muidu endale koeraga jalutuskäigule minnes kaasa teen. Koera kõnnitamine ümbruskonna tänavatel osutus suht mõttetuks, sest kükitamise vajadus oli suurelt jaolt möödas, loik siiski tehti meie sissesõiduteele.

Kokkuvõttes olgu see lugu hoiatuseks kõigile, kel kavas taime või loomariigi esindajaid oma elamisse lubada.