Nii viletsa ilmaga Jaanipäeva ei mäletagi kui just mitte jätta kõrvale toda korda möödunud aastatuhandest kui 24'da hommikul heinakuhjas ärgates härmatis kõrtel tõusva päikese kiirtes sillerdas. Aga siis olin ma nii noor, et isegi jaanipäevases öökülmas peitus oma võlu, mis ei lasknud külmatundel häirida.
Seekord kallas terve päev nagu oavarrest ja jaanitulele sõites muretsesin auto pärast, kuna teed eeldasid kohati lausa amfiibmasina omadusi. Kõik läks siiski hästi ning kohale jõudes jäi sadu veidi harvemaks. Esimeses järjekorras otsustasime saunas käia, et sooja naha vahele saada. Peale korralikku leili oli julgust ka tiiki hüpata.
Ilm polnud vahepeal paranenud, aga rahvas saunatamisest näljaseks muutunud. Peremehel ei jäänud muud üle kui alustada liha grillimisega. Koer kippus agaralt abistama nagu pildilt võib näha. Toituma asusime sauna eesruumis, see aitas küll vihma vastu aga sääsed ja ootamatult suures koguses kihulasi tuli kutsumata külalistena jaanisöömale.
Kui esimene nälg kustutatud algas kultuuriline meelelahutus. Oluliseks osaks repertuaarist olid venekeelsed laulud luues omapärase kontrasti esitaja saksapärase vormi ja eriti 1933 aasta natsipartei konverentsi osaleja rinnamärgiga. Vaatamata ilmale muutus rahvas päris ülemeelikuks, sai isegi mõned tiirud tantsu lasta. Koorilaulust siiski suurt välja ei tulnud, hääled ei sobinud kokku:)
Vaatamata kannatlikule ootamisele ei läinud ilm paremaks. Lõkkeplatsil norutavad puud läksid ainult märjemaks, ühel meelel otsustasime Jaanitulest seekord ilma ja putukate sunnil loobuda. Kolmeks varahommikul väsisime lõplikult ja kobisime tuppa magama. Nii vähe õlut pole ma Jaanipäeval juba koolipõlvest saati joonud. Positiivseks küljeks oli imehea uni ja värske olemise ning korraliku isuga ärkamine.
Jääb vaid loota, et peagi ilm suviseks keerab ja järgmine Jaanipäev soem ning kuivem tuleb!
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!