Loss Metsas

Pisut liialdatud ettekujutus metsas avastatud lossist :)

Ma mõtlesin ikka kas julgen eilsest "seiklusest" kirjutada, endalegi hakkab vahepeal tunduma nagu oleks tegu väljamõeldud lugudega. No nii palju põnevat ei saa ju ometigi ühel tavalisel Eestis veedetud puhkusel juhtuda:) Et eile oli esimene täispäikseline päev sel nädalal, otsustasin rattaga Vääna randa sõita. Kaasa panin seljakotti kaks õlut ja kileka, siis on lootust, et ei hakka vihma sadama, noh vihmavari oleks kindlam olnud aga seda ei viitsinud kaasa tarida.

Mul moblal mitu erinevat navigeerimis rakendust, seega tekkis soov neid kasutada ja leida miski uus ning põnevam tee Pääskülast Väänasse. Kuna Google Maps kaardil on täis suurenduses isegi puud ja põõsad näha polnud eksimist karta. Esimese teejupi sõitsin veidi suuremaid kruusateid mööda, aga siis otsustasin metsa vahelt otse lõikama hakata. Algul polnud viga, kuid natukese ajaga muutus kaardil joonistatud kena kruusatee õige kitsaks metsa vahel looklevateks kaheks rattarööpaks.

Järsku kerkis käänaku tagant metsa vahelt minu ette pisikese keskaegse kindluse sarnane ehitis, mille hoovi ma hooga sõitsin. Muruplatsil maja ees askeldas imepisikestes bikiinides blond, kaaslasteks kaks koera. Mul jäi taolisest vaatepildist suu ammuli, vaatasime teineteisele otsa ja esialgu ei osanud kõigile ootamatu kohtumise peale miskit öelda. Aga ju vist oli blondil kaunitaril ka eelnevalt kogemusi meessoost isikutega, kes teda nähes kõnevõime kaotasid. Igatahes kõkutas too naerda ja tervitas ehmunud ratturit.

Tegelikust blondiinist tagasihoidlikum ja rohkem riides kujutis

Selle peale reageeris kahest koerast pisem, kassisuurune roosa lehvikuga kutsa, kes haukudes minu juurde jooksis. Kui olin kõneblokist üle saanud kokutasin: "GPS'i järgi pidi siit tee läbi minema aga olen vist talu õue sattunud. Oi vabandust, ma mõtlesin lossi õue." parandasin end kiiresti. Selle peale kõkutas blondiin veelkord kelmikalt naerda vastates, et siit läheb tõepoolest tee edasi, poole kildi pärast peaks otse jätkates maanteele jõudma.

Vahepeal oli pisem kutsa hakanud üles näitama sügavat kulinaarset huvi mu sääremarjade vastu. Kuna ta blondiini verbaalsetest käsklustest välja ei teinud asus too kutsat püüdma. Nii sain veidi aega huviga väga lähedalt jälgida kuidas preili ümber minu ratta mitu tiiru koerakest taga ajas kusjuures kõik ta võluvamad kehakumerused nina ees õõtsusid. Õnneks või õnnetuseks tüdines koer peagi, muidu oleks mul vist raske olnud viisakuse piiridesse jääda. Hea vähemalt, et päikeseprillid ees, mis loodetavasti mu pilku varjasid:)

Igatahes tänasin viisakalt oma elu päästmise eest ja asusin vastutahtmist edasi sõtkuma. Liiga hilja torkas pähe mõte foto teha, kardetavasti muidu lihtsalt keegi ei usuks juttu, paraku olen sunnitud leppima netist allalaaditud enam-vähem sarnaste piltidega.

Peagi selgus tõsiasi, et blond unustas mainida teeolusid. Siit kaudu igatahes miski vähemat kaliibrit masina kui Hummeriga läbi ei pääsenud. Aegajalt pidin ratast raskemini läbitavates kohtades käe kõrval lükkama. Piirkonna metsikusest andis tunnistust asjaolu, et nägin seal lühikese aja jooksul metskitse ja suurt põtra, viimast vähem kui 20 meetri pealt.

Google Mapsi kohta tuleb mainida, et selle märgistus kipub liialt optimistlik olema. Päris mitmes kohas osutusid teed ammu mahajäetud metsaradadeks või metsaveo teedeks, kust maanteerattaga läbisõitmine õige vaevaline. Suurele teele välja jõudes läks ülejäänu kiirelt ja sündmustevaeselt. Vedelesin rannas paar tundi, rehitsesin suvilas heina ja siis tuntud maanteid pidi tagasi linna - jalkpalli EM võistlused ju algamas.