Nagu esimeselt pildilt võib näha olen langenud ränga rünnaku alla. Vaenlaste rivid lähenevad keldri poolt marsisammul aeg ajalt korkidega tulistades. Aga Eestlase vaim pole minus veel kustunud vaatamata pikalt ookeani taga viidetud ajale. Põiklen kõrvale mööda vihisevate korkide eest ja hävitan jõudumööda vihast vahutavaid vaenlasi. Seni on minu vastu saadetud vaid kerget kaardiväge, enamasti mitte üle 5% kangusega, kuid vägesid juhatab salakavalalt vaid pooleprotsendine tume kindral, kunagi ei või teada, millal ta raskekahurväe aktsiooni saadab.
Tuleb ära märkida, et kallale kipuvad eri väeliikide esindajad, mida ka vormist on näha. Ja kõik on kohalikku päritolu. Kahe peamise armee sõdurid, kes minu vastu jõud ühendanud: A Le Coq Tartust ja Saku Tallinna lähedalt. Teisel pildil on näha lahingutes maha murtud vastaste read. Sealjuures pole kaugeltki kõik esindatud, sest olen ka sõpradele nende raskes võitlustes vennalikku abi pakkunud, laipu loomulikult koju tassima ei hakka:) Ma tean küll, et raske on vastu panna, aga teatavasti on neil lahingutes kerge, kes õppustel kõvasti vaeva näinud :)))
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!