Metsaülikool Kotkajärvel - Reede ja Laupäev

Hommikune peegeldus järve ääres

Öösel segas und üks eriliselt võimsa häälega tädi, kes laulis nii, et telgiseinad värisesid. Hommikul läks uni varakult ära, sammusin järve äärde, kus päike oli just tõusnud. Sain enda arust igavesti vägeva pildi momendil kui alles madalal metsa kohal asuv päike hakkas pilve ääre alt välja piiluma. Hommikuks olid pannkoogid mitut sorti moosiga (kaasa arvatud Eesti päritolu pohlamoos), jogurt ja puuviljad. Kohvitopsi lasin ääreni täis aga metspähkli maitselise koore asemel pidin tavalisega leppima.

Hommikusse keele ja kõnegruppi haikusid tegema ei viitsinud minna. Võtsime koos vanema lapsega hoopis toolid autost ja kobisime paadisillale lugema ning lebotama. Vahepeal sai vette jahutama hüpatud.

Sihuke olesklemine on täiuslik puhkus kui toidetakse ja samal ajal võid päikest võtta ning ujuda. Peale kohvipausi pidas siia aastaks saabunud puidu ja metsamees Rein Jürimäe loengu puitehitiste restaureerimise ja ehitamise teemal. Kui ma kohale läksin rohkem viisakusest siis tema juttu kuulates olin üks suur kõrv.

Mees oskab loengut pidada ja oma ala huvitavaks teha. Kindlasti aitasid palju kaasa illustreerivad slaidid, mis näitasid nii sajandite vanuseid restaureeritud maju kui ka uusehitisi. Huvitav oli kuulda, et viimasel ajal ostetakse kokku vanu lagunenud palkmajasid ja veetakse neid Eesti ühest otsast teise. Põhjalikult mädanenud palgid asendatakse uutega, kuid sealjuures on oluline teada hulka nippe, et palgid ikka koos püsiksid. Mees on endalegi palkpesa valmis ehitanud, ehkki päris lõpetatud see veel pole.

Huvitav oli kuulda, et lauad üritavad alati painduda puuringide sirgenemise suunas, mida tasub näiteks põrandalaudade panemisel tähele panna. Väljas asuvad vertikaalsed lauad ja puitosad peaks olema latv allapoole, siis ei jookse vesi puidu sisse. Lavalauaks sobib must lepp, ehk sanglepp isegi paremini kui haab. Selleks, et lepapuidule ilusaid värvikombinatsioone saada tuleks seda lasta paar aastat väljas seista kuni koor lahti läheb. Palkidest on suht lihtne ka tavalise kettsaega ägedat aiamööblit teha.

Peale lõunasööki tahtsin minna loodusmatkale aga magasin õige momendi maha ja kobisin hoopis koos paari õlle ja ajakirjaga paadisillale tshillima. Natukese aja pärast saabus eelmise päeva "Kogukondliku Eesti" lektor, kellega hakkasime juttu puhuma. Mina skeptikuna uurisin kogu süsteemi veidi lähemalt, pikkamööda selgus, et ega me arusaamised nii palju erinevad polegi. Enda arust vaatan kogu olukorda realistlikuma pilguga, tema rohkem soovunelma nurga alt. Tore oleks kui Eestis saaks võimalikult palju ja võimalikult värsket Eestis toodetud toidukraami mõistliku hinnaga osta, logistilisest vaatevinklist tundub kahjuks ikkagi utoopiana. Mahepõllumajandust on isegi hea tahtmise juures üsna raske edendada, nagu Kady oma kogemuse põhjal teadis. Samuti küsimus kui "mahe" tegelikult selline toodang globaalselt kemikaalidega üleujutatud maailmas on.

Järgnevalt pidi toimuma Eesti tuleviku ja poliitika teemaline arutelu aga just kui kavatsesin sellest osa võtma minna, saabus paadisillale purjelaua instruktor Eichenbaum. Viimati sai purjelauda 20 aasta eest ookeanil proovida, mis tollal mulle hirmsasti meeldima hakkas. Oli isegi kavas endale Torontos see ujuvvahend osta. Paraku jäi ainult plaaniks, peamiselt lühikese sesooni, külma järvevee ja surfisõprade puuduse tõttu. Esialgu proovis üks noormees purjega varustatud lauda, meie sel ajal sõudsime järvel aeru abil purjeta ja laiema lauaga, mille nimegi ma eesti keeles ei tea. Tasakaalu oli sellel õige raske hoida, aga ehkki paar korda olin sunnitud kiiruga käpuli laskma, siis päris vette ei kukkunud.

Aasta oli siis 1997 St Lucia

Purjelaud ise osutus vaatamata kitsamale alusele stabiilsemaks, sest vähemalt purjest sai kinni hoida. Nüüd ei pääsenud minagi vettekukkumisest, korra suutsin sihukese hooga ootamatu tuuleiiliga selili prantsatada, et puri koos mastiga lendasid sülle. Stabiilset liuglemist ei saanudki kätte, võib küll süüdistada pisikesel järvel keerutavat tuult või parmusid, või liiga lühikest harjutusaega või mida iganes, aga eks ikka ise ei saanud hakkama. Positiivse koha pealt võisin tõdeda, et käed ei väsinud laua peale ronimisest üldse ära, karatest on ikka kasu olnud. Pilte tehti minust ka, aga seni pole neid veel kätte saanud. Samas pole kindel, kas tahangi teisi üles riputada kui näen. Ajas hamba verele, kangesti tahaks rohkem proovida kusagil ühtlase tuule ja sooja veega kohas. Äkki sügisel peab treti Kariibi merele ette võtma, noh unistada ju võib :)

Vahepeal telkide juurde ronides sain tuttavatega kokku, istusime piknikulaua ümber ja hakkasime õllepudelite taga maailma parandama nagu eesti meeste heaks kombeks. Tunnike ja pool kasti kesvamärjukest hiljem oli aeg end viisakamalt riidesse panna, et pidulikule õhtusöögile minna. Esiteks koguti rahvas kokku ühispildile ja siis käidi algatuseks vein välja. Viimane õhtusöök oli külluslik nagu surmamõistetutel. Leida võis igat sorti Eestipäraseid toite alates salatite, rosolje ja külma lauaga ning lõpetades seaprae ja magustoitudega. Kõik see sai punase veiniga alla loputatud. Muidu tavakohaselt vaikne eestlaskond muutus tasapisi järjest vabamaks ja lärmakamaks, mida tühjemaks veinilähkrid said.

Pidulik viimane õhtusöök

Mari haikusid esitamas

Õhtusöögi lõpetuseks oli korraldatud mälumäng ja haikude esitamine. Meie võistkonnas ka kogu lasteaed või õieti varateismeliste neiukeste kamp pluss paar poissi. kelle järel üks hilisteismeline noormees pidi vaatama. Tuli meelde ütlemine - lase hunt lambakarja valvuriks. Ühe prantsusmaal elava tarkpeaga, hakkasime võidu teineteiselt küsima maailma maade pealinnu, 11 aastane igavene vahva poisike tegi mulle ära.

Kui ametlik osa ja vein otsa said käis rahvas omad joogid välja ning algas ebaametlik koosviibimine. Rahvas jagunes sektsioonidesse, kes laua taga kitarri mängimas, kes laulmas, kes vestlusringis, kes saunas. Ilm oli pimedaks kiskunud, oleks hea meelega tudile kerinud aga mul veel mitu õlut järgi ja tundus kurjast viimane õhtu maha magada. Otsustasin sauna minna, tütar ei viitsinud tulla kuid tema sõbranna oli huviline. Lõpuks kujunes välja nii, et Mari jäi paadisillale ootama, mina jalutasin tema sõbrannaga ümber järve saunani, kust too üle järve tagasi ujus.

Ise ronisin sauna lavale, võtsin korraliku leili ja kartsumdi järve. Saunarahvas oli enamasti noorepoolne aga nii mõnedki minuvanused härrasmehed ilmusid peagi kohale. Laud oli jookidest ja hüvast näksist lookas, istusime rätikud ümber niuete kuulasime musa ja ajasime juttu. Niipea kui õlu otsas tagasi lavale ja järve. Mida edasi seda lõbusamaks elu muutus. Noored kutsusid meid õllepongi mängima, läksime koos purjelaua instruktoriga. Algul jäime haledalt taha, aga siis võtsime järgi ja lõpuks oli seis viigiline. Kaotasime siiski kiires lõppmängus. Vahepeal sattusin kõrvuti istuma rahvatantsu instruktorist neiu kõrvale. Selgus, et Saksamaal õppiv tüdruk on TTÜ lõpetanud, tegelenud seal mikrosatelliidiga ja momendil magistriõppes virtuaal-reaalsuse teemal audio liinis. Väga sarnane Mari käekäiguga, kahju et minu plika ei viitsinud sauna tulla, igal juhul vahetasime kontaktandmeid.

Malevaätakas Kotkajärve saunas, kõik veel siivsad ;)

Kolme paiku öösel hakkas pidu malevajämmi meenutama. Mingi moment sain aru, et hüppan näppu visates 80'te muusika rütmis kõrvuti pangapresidendiga, teisel pool keegi poolpaljas neiu juukseid loopimas. Osa rahvast pinkidele ja lauale roninud, nii mõnedki juba rätikud hoopis kaotanud. Hea et peeglit ei olnud, see oleks võinud purustada mu illusiooni, et vanus algab alles 2-ga nagu enamustel pidulistel, mitte 5-ga nagu tegelikkuses. Ehkki oli jube lahe sukelduda noorusaegadesse polnud mul kaduma läinud realismitunne, mis sundis nelja paiku vee peale üle minema. Oligi viimane aeg, sest rahvas kippus puhta segi kammima. Hakkas igasugu jama juhtuma nagu kerisele istumine, pudelite loopimine, pikali kukkumine, jne ... Ainsa püstipüsiva vanema inimesena tundsin lausa mingit vastutust ja hoidsin "lastel" silma peal, et keegi päris hullult viga ei saaks. Lõpuks poole kuue ajal, kui seltskond pidi kurvalt tõdema, et kõik joodav kõrist alla lastud, hakkasin telgi poole liikuma, maha jäi paras läbu ja mitu eesruumis kustunud tüüpi.

High Falls maantee 11 ääres

Raudsest tervisest ja laialdastest kogemustest andis kõige paremini tunnistust hommik kui endalegi üllatuseks täiesti värskena veel enne hommikusööki ujuma läksin. Ega nii vara poleks viitsinud ärgata aga naabertelgis üritati häälekalt ja pikalt eesti rahva sugu jätkata, unest ei tulnud miskit välja. Noored hakkasid lõuna ajal välja ilmuma, nii mõnigi liikus õige vaevaliselt või hoidis pead kahe käe vahel. Seal siis ongi meie rahva tulevikulootus, mis sugugi teistmoodi välja ei näe kui 30, 60 ja ilmselt ka 300 aastat tagasi. Aga nii nagu meie saime vaatamata kõigile lollustele suht normaalseteks inimesteks, küllap nii saavad nemadki.

Peale hommikusööki nautisime paadisillal lesimist, lugemist ja aeg-ajalt ujumist, mingit isu polnud varakult palavasse ja niiskesse Torontosse tagasi pöörduda. Lahkusime kahe paiku, tegime ringi Muskokas ja peatusime tee peal paaris eriti kenas kohas. Kokkuvõttes võib kinnitada, et igati väärt lõpetus Augusti puhkusenädalale.