Magushapud Viinamarjad

Viinamarjad hakkavad värvi muutma

Täiesti ilmne, et hapusus või magusus on maitse asi. Meil hakkasid suve lõpu lähenemise märgina viinamarjad värvi muutma. Niipea kui kerge toon peale ilmus olid ka ahjualused või pigem siis võsavennad platsis. Eelmise pühapäeva öösel kuulsin õues rabistamist, hommikul võis maja taga leida hulk tumedamaid viinamarja kestasid, mida triibulise sabaga lontrused olid välja sülitanud kui söögiks kõlbmatu osa. Proovisin ise mõne tumedama, minu jaoks hapuvõitu, aga neile ilmselt piisavalt magus.

See aasta on üldse kõik loomad kummaliselt näljased nagu oleks maailmalõpp tulemas. Kunagi pole mul tomatite või kurkidega probleemi olnud, aga kurke olen seni vaid ühe saanud, sest kõik järgmised on juba pisikese näpu suurustena nahka pandud. Tomatitega sama lugu, esimese punase kahest valminust korjasin ära. Järgmine päev teist võtma minnes leidsin vaid pooltühjaks näritud kesta. Hambajälgede põhjal otsustades oli tegu orava mitte näljase naabriga. Kui paari päeva jooksul kõik vähegi punetama hakkavad tomatid ära näriti, panin neile nailonvõrgu peale. Tomateid on seni päästnud, kurke aga mitte. Ainus, kes minu mõistuse alusel nii pisikesest august vaevu läbi mahub saab olla miniatuurne hiir. Vaarikaid ja põldmarju sain ikka nautida, aga üks päev olid ka need viimaseni põske pistetud, inimest nagu kahtlustada ei saa, sest töö oli nii puhas tehtud. Põldmarja oksad väga teravaokkalised, ka kõige osavam kahejalgne korjaja jätab tervise huvides raskemini ligipääsetavad alles.

Viinamarjaröövel tabatud "in flagrante"

Ilmad on just nüüd hullult palavaks läinud, õhujahutaja uhab pideva vungiga, et ülemisel korrusel inimlikku temperatuuri hoida. Päeval kisub üle +30C, õhtu poole läheb jahedamaks, öösel nii +20C ja +25C. muidu polekski nii hull aga niiskus tekitab tunde nagu oleks palju palavam. Pesukarusid ei paista taoline kuumus, vaatamata paksule kasukale, üldse segavat. Esmaspäeva õhtul karatest tulles kuulsin aias askeldamist, muidugi olid tüübid marjul. Lajatasin harjaga ühele üle turja, see pani pahaselt urisedes ajama. Paraku on teada, et kui kord maitse suhu saanud, siis nii lihtsalt alla nad ei anna. Mõtlesin valvama minna ja proovida mis tunne on õues magada.

Võtsin lamamistooli, panin kaks istmepehmendust alla ning tõin toast kõige õhema magamiskoti. Kui suht liikumatult lamada, osutus temperatuur talutavaks, magamiskotti kasutasin siiski vaid alusena. Magasin alukate väel täiesti ilma igasuguse katteta, nii oli päris paras. Teatava üllatusena ei kippunud öösel ükski putukas ligi, ilmselt on enamus selle palavusega otsad andnud. Algul segas liikluse müra, aga peagi tuli unemati ja tõmbas laud kinni. Peale keskööd ärkasin pesukarude viiinamarjaväätides ronimise peale. Silmad olid pimedaga nii harjunud et nägin tüüpe ilma taskulampi peale lülitamata. Selili edasi lamades haarasin sobivalt käeulatusse sätitud pika kepi ja suskasin lähemat elukat paar korda. Ehmatanud ruiatus, veits solvunud urinat ja mõlemad manulised panid padavai ajama. See öö neid rohkem ei näinud. Hommikul ärkasin mõnusalt väljapuhanuna paar minutit enne mobla kellahelinat.

Järgmine õhtu välja sättides hakkas pisem koer niuksuma, et tema tahab ka õue tulla. No tule siis, võtsin rihma ja peale aias ringi jalutamist sidusin ta lamamistooli jala külge, et elukas öösel vehkat ei teeks. Teise lamamistooli panin koera jaoks enda kõrvale. Pisike kutsikas on meil tuntud argpüks, selle asemel et toolil kerra keerata ronis natukese aja pärast mu rinnale. Nii küll ei lähe, esiteks pole hingata kõige kergem, pealegi segab kui loom peaks end sügama hakkma, mis tavaliselt oma 10 korda öö jooksul juhtub. Lisaks on ta ka kuum nagu pursuika, soojast mul puudust igatahes polnud. Mõningase veenmise peale sättis Sushi end mu säärte vahele, pani peakese jala peale, ohkas sügavalt ja jäi magama. Öösel ärkasin urina peale, kutsikas oli kedagi märganud.

Maskeerumiskatse garaazhi katusel

Öine nägemine on pesukarudel ilmselt hea, sest kaks selli piidlesind meid naabri garaazhi katuselt. Nähes, et mul on seekord abivägi, kes kahtlaselt looma moodi uriseb, ei söendanud nad viinamarjadesse ronida. Õnneks ei hakanud kutsikas haukuma, mis tal muidu kombeks on. Lihtsalt urises verdtarretavalt ise end mu jalgade vahele surudes. Kutsumata külalised vaatasid veidi, hindasid olukorda ja jalutasid siis vaateulatusest minema. Keerasin tudile mõeldes, et selleks korraks pole rohkem segamist oodata. Paraku osutusid loomad palju otsusekindlamateks kui olin oodanud. Seekord ärkasin matsutamise peale, olid teised kole vaikselt teist kaudu ilma kutsikat üles ajamata viinamarjadesse roninud. Viimane muidugi ärkas üles kui susisin viinamarjavargaid orgiga tagumikku. Kutsa tegi nüüd kurjemat häält ja loomad ronisid kribinal garaazhi katust pidi naabri aiale. Et nende mälus tugevdada seost viinamarjade ja kaika vahel andsin aeglasemale laksu üle turja. Hommikuni oli jälle rahu majas.

Kokoga õues magades viinamarju valvamas

Kolmapäeva õhtul välja minnes tikkusid mõlemad koerad kaasa. Natukese ajaga selgus, et pole sugugi hea idee. Kutsika arust tegu öise mängusessiooniga. Selle asemel, et meie kõrvale magama keerata pistis mööda aeda ringi tormama ja keeldus end kätte andmast. Lõpuks tüdinesin ja kartes, et ilma rihmata võib öösel hulkuma minna, meelitasin tuppa. Kokoga oli palju lihtsam, temaga oleme varemgi viinamarjavalves olnud. Keerasime tudile, loom rahulikult oma toolile. Öösel peletasime tõpraid, kes seekord abiväega kohale ilmusid - tervelt kolm tükki. Üks oskas end räästa alla väätidesse peites sinna kinni jääda, seda pidin mitu korda suusakepiga suskima, enne kui aru sai kuhu poole vaja minna. Koko käitumisest oli näha, et tolle tegelase paneks hea meelega koos naha ja karvadega pintslisse. Hommikul tööle minnes kuulsin auto ust avades imelikku krõbinat. Selja taha vaadates võisin veenduda kui uskumatult osavad turnijad pesukarud on. Selle aasta poeg hoidis paari meetri kõrgusel korstna juures tellisseinast kinni. Minu ähvardava liigutuse peale ronis krõbinal üles, küünitas veits, haaras vihmaveetorust ja hiivas end katusele.

Viinamarjad nailonvõrguga kaitstud

Kurat, mul on tõepoolest siiber neist vöötsabadest. Koju tulles otsisin nailonvõrgud välja ja katsin need osad ära, kus kobaraid tihedamalt. Selle palavusega higistasin nagu siga ja õlu läks kui vesi kerisele, aga kaks tundi hiljem oli olulisem osa kaitstud. Dushi alt tulles nautisin veel ühe külma pudeli Slovakkia päritolu "Golden Pheasentit" oma kätetööd imetledes. Pidin vastumeelselt tunnistama tõsiasja, mida kaasa aastatid esile toonud - see jama pole neid viinamarju väärt. Vaatan mis ajal on õige nad kaugemale aeda ümber istutada. Seal saab teisi korralikult pügada ja elektrikarjusega röövlite eest kaitsta.