Metsasünnipäev

Telgid just üles seatud 

Pisemal lapsel oli sünna eelmine nädal. Tüdruk oli juba pikalt ette planeerinud kuidas ja kus seda pidada, tahtsid sõbrannadega omapäi telgitama minna. Õppejuhiload oli ta eelmine aasta teinud, suvel võttis ametliku sõidukursuse, et saaks iseseisvalt kohale sõita. Aga tuulepea nagu ta on, läks meelest, et ehkki meil on peres kevadest kaks autot, läheb mõlemaid pidevalt ka vaja kuna nii mina kui vanem tüdruk käivad tööl. Kumbki ei saa ilma sõiduvahendita normaalse ajaga tööle jõuda. Kiki oli Awenda telkimiskoha juba suve algul kolmeks päevaks broneerinud, pühapäevast kuni teisipäevani. Autoeksami oli ta paar päeva varemaks planeerinud optimistlikul veendumusel, et saab kindlasti läbi. Probleemiks aga osutus paberite ajamine, sest ta ei suutnud oma kursusel käimise tõendit õigeks ajaks kätte saada, mis oli eksamile laskmise eelduseks.

Hakkame sõitma, Koko roolis :D

Kokkuvõttes oli vaja, et keegi neid sõidutab, sest kiirteel ei tohi ta õppelubadega üksi sõita. Kuna mul vabu päevi parasjagu üle jäänud pakkusin välja, et võin ka ise nendega telgitama tulla kui see väga ei sega. Tüdruku mureks oli rohkem, ega mul igav ei hakka. Pole hullu, võtan õlut ja raamatuid kaasa, naersin selle peale. Paistis tõepoolest, et minu seltskonna vastu polnud tal suurt miskit. Mina omal ajal poleks küll mingi hinna eest tahtnud, et keegi vanematest kaasa tuleb kui sõpradega läheme pidu pidama, aga eks me tegime ka rohkem lollusi.

Täna täisealiseks saanu tuleb notipoest

Pühapäeva varahommikul saabusid sõbrannad kenasti veidi enne õiget aega kohale, asjad olid mul juba eelmine õhtu Kiki abiga autosse pakitud. Seega polnudki miskit muud kui ootusärevuses vinguvad koerad uksest välja lasta ja autosse istuda. Hea, et olime ka suusakasti katusele pannud, kergemad ja mahukamad asjad nagu magamiskotid, alused, telgid, toolid, paadid, jne ... läksid kõik sinna. Pagasiosasse pakkisime külmkarbi, toidukarbi ja seljakotid. Enamus toidust ostsime tee pealt kaasa. Joogipoolist võtsin mina mõned õlled, Kiki käis esimest korda poest siidrit ostmas, oli ju just samal päeval alkopoe mõttes täisealiseks saanud. Kärakapoes teatasin, et mina teid ei tunne, ise ostate oma raha eest.

Telgiplats osutus päris suureks ja mõnusaks, ehkki enne muretsesin, et viimase allesjäänuna on kindlasti nigelavõitu. Oli juba hommikul tühi, saime kohe telgid püsti panna. Tüdrukud kolmekesi ühes telgis, mina koertega kolmekesi teises. Meie uus sinine kerge Asolo matkatelk käib haruldaselt mugavalt ja lihtsalt püsti - paari minuti töö isegi kui koerad erutatult jalus jooksevad. Enne randa minemist võtsime kerge eine, toidukastid ja joogid läksid pagasis kaasa, et nälja korral ei peaks rannast liiga vara tulema hakkama. Veeseis oli endiselt kõrge ja tuul päris tugev, "jänes" järvel, sihukese ilmaga poleks saanud süstaga vee peale minna.

Ilm on tormine

Tütre sõbrannad polnud siin varem käinud, olid meeldivalt üllatunud koha ilust, kenast rannast ja suhtelisest metsikusest. Koerad kihutasid pikemalt mõtlemata lainetesse. Kui ujumisest isu täis hakati teiste koertega sõprust looma, nuuskima ja üksteist taga ajama. Tavaliselt kartlik Sushi üllatas mind positiivselt. Hirmust polnud jälgegi, muudkui kihutas ringi ja kutsus endast suuremaid elukaid tagaajamisele. Koko kaua ei viitsinud joosta, tuli heitis päikesevarju lesima nagu soliidsemas eas koerlasele kohane.

Lained murravad kividel

Tüdrukud suurele kivile ronimas

Kui lapsed ujuma läksid hakkasid mõlemad koerad hirmsasti muretsema ja ujusid jupp aega nendega kaasa, enne kui minu keelitamise peale tagasi randa tulid. Vist polnud kindlad, kas tüdrukute kilkamine mitte hädakisa pole.

Mina kivikuningas

Noh, tuled ka juba ?

Vahepeal hakkasin ise ka huvi tundma kui plikasid enam kusagil ei näinud. Jalutasin neeme nukini, nojah, seal suure kivi juures nad ronisid. Kui päike hakkas madalamale vajuma sõitsime tagasi telgiplatsile, et päevavalguses lõke üles seada ja õhtusöök valmistada.

Õhtusöök - maisid ja vorstid lõkkel, pussnuga lauas kinni :)

Toitu oli nagu tavaliselt nats liiga palju muretsetud aga lõkkel küpsetatud mais ja vorstid maitsesid kõigile üliväga. Koerad said maisitõlvikuid järgijäänud teradest puhastada ning mõned vorstitükid, oma toitu nad selliste maiusroogade kõvale suurt ei tahtnud. Magustoiduks grillisime küüslaugusaiasid lõkkel. Joogiks võtsime sünnipäeva puhul lahjasid siidreid ja õlusid. Tüdrukud käitusid üllatavalt viisakalt, üle kahe siidri kogu õhtu jooksul keegi ei tarbinud. Eks mul enne ikka oli pisike mure, äkki joovad liiga palju ja lähevad kole lärmakaks, aga ei miskit sellist. Pimedas sõitsime randa langevaid meteoriite vaatama kuid täiskuu ja kergelt pilves taevas segasid nii palju, et näha oli vaid suuremaid tähtkujusid.

Hommikul otsustasin, et korraldan tüdrukutele matka, mis nad niisama looderdavad. Rääkisin Kikile enda ideest, too ütles, et ära küsi, lihtsalt ütle, et täna matkame randa, siis ei tule neil pähe vastu vaidlema hakata. Saigi nii, hüppasin peale hommikusööki autosse ja kimasin koos toidukraami ja paatidega randa. Kuna polnud kindel, kas nad iseseisvalt ikka õige tee leiavad sörkisin ülesmäge tagasi laagriplatsile, mis võttis 40 minutit. Olidki kenasti valmis, ainsaks probleemiks, et neil polnud matkajalatseid. Pole hullu, rada on lihtne, saate ka plätudega selle läbi käia. Koerad sikutasid ees, mina veenõuga taga - nii me teele asusime.

Plätudega kividel turnimas

Kohe vette

Kokkuvõttes tuleb tüdrukuid kiita, kordagi ei kostnud kurtmist, ehkki ega nad vist suured matkajad pole. Tunniga olime rannas kohal ja kõik kiirustasid vette, sest metsavahel oli õige palav. Seekord ilm palju vaiksem, paadi pumpasime kohe täis ja lapsed läksid mitmeks tunniks ujuma.

Vees hea peput jahutada

Kutsadega kivil seismas

Vesi oli nii soe, et Sushi lihtsalt istus vahepeal vette. Karjast koertest valis endale välja kaks lemmikut, kellega rohkem asjatas. Mina käisin vahepeal lestade ja ujumisprillidega vees, kalda poole ujudes hakkas vee all ootamatult silma paar siputavat käppa ja tundsin koera nina oma seljal. Üles vaadates nägin kena blondi enda poole kiirustamas, kes kukkus hirmsasti vabandama. Ega koer mind ometi ei ehmatanud? Pole hullu, nii lihtsalt mind juba ei ehmata, mul endal siin kaks ringi jooksmas.

Koertega kivil

Näkist fotograaf ;)

Ajasime veidi juttu ja pärast kui kutsadest kivil pilti tegin hüüdis preili mulle rannalt, kas tahan koertega koos fotole jääda. Miks mitte, hea võimalus, sest lapsed kaugel. Ujuski kohale ja klõpsutas minust õige mitu fotot - nii kena. Märkasin, et tüdrukud ronisid kaugemal suure kivi peal. Mobla oli käes, hea võimalus minna neist paar fotot võtta. Läksime koertega randa mööda lähemale, äkki kuulsin sahinat ja nägin pirakat veemadu kivide vahelt vette libisemas. Proovisin teda pildile saada aga roomaja oli liiga kiire, kadus enne kui sain mobla korralikult fokuseerida. Koerad said aru, et miskit toimub, kuid madu ei märganud. Vastasel juhul oleks vist ägedaks haukumiseks ja püüdmiseks läinud.

Need on ju omad

Kõik koos paati!

Alles lähemale jõudes tundsid kutsad häälte järgi ära, et tegu oma karja liikmetega. Mõlemad kargasid vette ja ujusid suure kivi juures askeldavaid tüdrukuid tervitama. Siin sain filmida paar videolõiku kividel ronivatest ja ujuvatest koertest.

Koko oli osav ronija aga pisike Sushi jäi vahel hätta, küll ei julgenud kivilt vette hüpata, küll ei saanud veest järsu kivi peale ronitud.

Randa tagasi minnes kolisime oma asjad piknikulauale, mis sobivalt vabanenud. Mina haarasin õlle ja sõudsin käte abil laste paadiga vee peale lõõgastuma. Taevas hakkas järjest rohkem pilve kiskuma, kaugemal oli näha välgusähvatusi ja kuulda müristamist. Õhk isegi vee peal olles äikeseeelselt lämbe ning niiske.

Lõõgastumine

Ilm kisub ähvardavaks

Oma "Tuborg Goldi" nautides ja purki uurides avastasin üllatusega, et see on Türgis toodetud. Et nagu mis mõttes, Taani õlu pruulitakse muslimimaal ja tuuaksa Kanadasse, kummaliseks on maailma kaubanduse loogika muutunud. Kaua ei julgenud loksuda, äkki saab veel vihma kaela, siis ebamugav lõket teha, koormakatet polnud me ka vihmavarjuks üles pannud. Kuna aga toit oli randa kaasa tassitud võtsime kiirelt kerge õhtuoote.

Õhtuoode

Suur tükk ajab suu lõhki :P

Pilved aga liikusid eemale ja õhtul sadama ei hakanudki. Enne magamaminekut käisin koertega korra rannal, aga ka seekord ei võimaldanud täiskuu ja sumune õhk tähistaevast nautida. Pimedast metsast kostis kahtlasi hääli, kutsad ajasid karvad turri aga haukuda ei julgenud. Lesisin veidi koertega rannal, pikapeale hakkas jahedavõitu, autosse ning tagasi laagriplatsile. Tüdrukud juba magasid, eks minagi suundusin kutsadega telki.

Hilisõhtu telgiplatsil ...

... ja öö rannal

Öösel hakkas sadama ning muudkui kallas. Õnneks vaatan telgiplatsil alati oma asukohta selle mõttega, et oja või loik külje alla ei tekiks. Kohvi ja hommikusöögi võtsime päikesevarjude all, mis mingil määral vihma eest kaitsesid. 

Vihmane hommik

Kuna ilm ei näidanud mingit paranemise märki ja üks neidudest pidi kella kaheks linna tööle jõudma, panime asjad kokku ning asutasime end tavalisest palju varem minema. Telkidega oli lihtne, viskasime lahtiselt suusakasti, niikuinii tuleb kodus kuivatada enne kokkupakkimist. Tee peal võtsime kiire näksi Tim Hortonis.

Sõidu ajal tekkis paras tehniline probleem, parem tagumine piduriketas hakkas hullult vibreerima niipea kui natuke kõvemini pedaali vajutasin. Tulles oli seda juba tunda aga tagasisõites läks asi päris hulluks. Proovisin nii sõita, et minimaalselt oleks pidurdamist. Rahulikult sajaga polnud häda miskit aga pedaali katsudes hakkas kogu tagumine ots võdisema, sõitsin nii pika pikivahega kui võimalik, et pidurdamise asemel hoo maha võtmisega aeglustada.

Totaalselt roostetanud piduriketas

Torontosse jõudes ei julgenud isegi tüdrukuid koju viia. Laadisime asjad maha ja põrutasin otseteed autoremonti, masinat ju homme vaja, et tööle minna. Muidugi selgus, et kõik pidurikettad on suht kulunud, tagumisel vasakul kipuvad tükid ära kukkuma. Kõigi nelja ratta ketaste vahetamise arve oli natuke alla 1000 dollari. Muidu võtaks asja käsile ja teeks ise koos vanema tütrega ära, aga ühe päevaga ma kindlasti hakkama ei saa ja järgmisel päeval juba vaja jälle kaugele põhjapoole sõita. Tegin südame kõvaks ning otsustasin lasta see töö ära teha. Lohutasin end mõttega, et kui nässus pidurite pärast autoga matsu paneks, läheks palju rohkem maksma. Kokkuvõttes kujunes lapse sünna õige kulukaks kui lisaks arvestada minu kaks tööpäeva, telgiplatsi maksumus ning muud kulud. Samas ei saa paljusid asju rahas mõõta, oma plikaga sünnipäeva koos veetmine on hindamatu nagu Mastercardi reklaamis öeldakse :D