Postitöötajate Streik - jäi ära.

Ametiühingu nõudmised on järgmised : ...

Postiamet on siinmaal üks suuremaid riigile kuuluvaid tööandjaid. Kui vanasti oli riigiametis töötamine teataval määral erialalise läbikukkumise tundemärgiks siis viimase paarikümne aastaga on avaliku sektori töökohad muutunud vägagi nõutavaks. Põhjuseks erasektoriga võrreldes parem palk ja oluliselt madalam ehk siis praktiliselt olematu tööstress.

Paraku on seoses tehnoloogia digitaliseerumise ja globaliseerumisega ka postiametisse jõudnud teised ajad. Ehkki kirjade puhul on tegu monopoliga kipub see eriliselt tulutoov nish kiirelt vähenema, järjest enam kasutatakse tavalise postiteenuse asemel e-maili ja elektroonilist reklaami. Pakkide saatmine kasvab küll kiiresti, aga esiteks on siin hulk konkurente suurte rahvusvaheliste firmade näol ja teiseks pole pakkide käitlemine sama kasumlik kui kirjade puhul.

Kokkuvõttes on postiamet enamuse viimastest astatest kahjumis olnud vaatamata margihindade kardinaalsele tõstmisele. Eelnimetatud asjaolu sunnib neid puhtmajanduslikel põhjustel vähehaaval tagasi võtma seni töötajate poolt nauditud tohutuid eeliseid võrreldes erasektoriga. Muidugi ei meeldi kellelegi, kui hüvesid vähendatakse vaatamata sellele, et võrreldes teistega on sul ikkagi äraütlemata mugav ja hästitasuv olukord.

Suurte tööandjate ja töövõtjate vahel sõlmitakse tavaliselt pikaajalised töölepingud, et ärikliima oleks rahulik ja mõlemad pooled saaks pikemalt ette planeerida. Seni on kokkulepped olnud nelja-aastased. Selle aasta jaanuaris sai eelmine kokkulepe läbi, ametiühing ja tööandja alustasid läbirääkimisi. Juunikuu alguseks olid need suures osas ummikusse jooksnud, sest kumbki pool polnud valmis kompromissile minema. Riigifirma soovis oluliselt vähendada nii hüvesid kui pensioni, ametiühing tahtis kõrgemat palka ja vana pensioniplaani säilitamist.

Esimene streigihoiatus tuli Juuni lõpus, kui mina veel puhkusel olin. Kuna mõlemale poolele oleks täismõõduline streik kahjulik, otsustati läbirääkimiste aega pikendada augusti keskpaigani. Paraku see erilisi muutusi ei toonud, ja eelmisel reedel andis ametiühing streigihoiatuse. Esmaspäev ja teisipäev lükati streiki 24 tunni kaupa edasi kuni paari tunni eest tuli uudis, et on jõutud kokkuleppele. Üksikasju pole kumbki pool avalikustanud, ainus kindel fakt, et tavapärase 4 aasta asemel kehtib kokkulepe vaid 2 aastat.

Üldiselt oli riigi poolt esitatud viimane ettepanek nii uskumatult soodne, et enamus mu töökaaslasi oleks hea meelega pakkumise vastu võtnud. Paraku polnud see meie otsustada, ainult ametiühingu bossid on läbirääkimistel ja otsustavad kas heaks kiita või tagasi lükata. Viimased kaks punkti, mille pärast kiskuma jäädi, olid uute töötajate pensioniplaan (meid see üldse ei puuduta) ja maapiirkonna postiljonide palga küsimus (jällegi, enamust ei huvita). Üleüldine arusaamine, et ei maksa lehma (riigifirmat) surnuks lüpsta, sest veidi aega saame rohkem piima, aga kui otsad annab oleme kõik kuival. Mul on kuri kahtlus, et just selle tulemuse ametiühingubossid saavutasid ja peagi langeb firma sihukesse kahjumisse, mida valitsus ei suuda enam katta, maavarad - Canada põhirikkus on ka momendil madalate hindadega.

Homseks ilmselt tuleb rohkem detailset infot, milline kokkulepe saavutati, eks siis annan teada. Natuke kahju on, et streiki ei tulnud, lootsin augustis veel puhkust saada :P Samas muidugi oleks streik võinud juba praegu lehma parematele karjamaadele saata ja seega oleksime kõik jäänud näppusid lakkuma, nüüd saime ehk 2 aastat armuaega.