Metsaülikool Kotkajärvel - neljapäev

Kotkajärve

Tean, et metsaülikool on üks tore ettevõtmine aga viimasel ajal pole ise viitsinud seal käia. Üheks põhjuseks ajapuudus, sest isegi minu suht kobeda puhkuse juures oleks nädala hammustamine augustis raskevõitu. Lisaks ka kulukavõitu see üritus - 2 päeva eest $135, nädala eest eeldaks nii $400 ringis. Lapsed on siiski käinud lapsehoidjaks mõnel aastal.

Seekord oli vanem tüdruk kutsutud lektoriks teemal Estcube ja Erna matk. Läksin kaasa, palju kordi ma ikka enam nendega koos käia saan, kipuvad juba päris täiskasvanuks saama. Ettekande aeg oli neljapäeva õhtupoolikul, otsustasime liikluse vältimiseks sõita varahommikul. Saimegi kenasti minema ning jõudsime kohale uskumatult kiirelt, vaid kahe ja veerand tunniga. Laager polnud veel ärganudki. Jalutasime järve äärde ja vaatasime telgiplatsi valmis enne kui hommikusöögile siirdusime. Omlett peekoniga oli heaks tugevaks kõhutäiteks, mis veab kindlasti lõunani välja. Kergemaks näksiks puuviljad, jogurt ja mannavahu kook. Kohvi jõin mugavuse mõttes oma termostopsist. Ei saa ka mainimata jätta, et hommikusöögi juures jäi silma üks eriti kena köögineiu :)

Saun Järve teisel kaldal

Kava kohaselt järgnes eesti keele ja kõne gruppide tegevus. Liitusime sellega, kus üks vesipiipu imev kiilakas habemik haikude (jaapani värsside) tegemist õpetas. Ma üritasin niisama pealt kuulata ja end inseneri erialaga välja vabandada, aga ikkagi suruti paberitükk pihku ning sunniti värsse ritta panema. Noh häda pärast sain paari kolmega hakkama, ehkki ühe puhul tekkis segadus silpide arvu kokkulugemisel. Kannatasin istumise viisakalt lõpuni, järgnes kohvi ja koogipaus.

Ennelõunane loeng oli ühistegevuse teemal ehk "Kogukondlikult aktiivne Eesti". Põhiliselt käsitleti keskkonnasäästlikku eluviisi. Paraku tundus ettekanne olevat kole sinisilmne ja naiivne süüdistades laias laastus kõiges kapitalistlikku korda, suurfirmasid ja rahaahnust. Konkreetselt oli jutt Eestis käima lükatud organisatsioonidest, mis peaks kohalikku ja ka rahvusvahelist toodangut vahendama otse tootjalt tarbijale. Väidetavalt olevat see isegi odavam kui poekraam kuna vahendajad välja lõigatud. Võttis veits aega, et aru saada mille poolest see turust erineb. OTT ja Naaber Market süsteemis tellitakse kaup tootjalt (talu või juustu, vorsti tehas) ette ja korjatakse kord nädalas vastavast punktist üles.

Probleemiks muidugi on reklaami ning maitsmise võimaluse puudumine, pead sisuliselt pimedalt ette tellimata teadmata kas sulle see ka meeldib. Turul saab vähemalt kohapeal maitsta. Minus tekkis tõsine kahtlus, kas see kraam ikka on odavam, sest vaatamata vahendajate puudumisele lähevad transakulud lakke kui peaks iga tüübi pisitellimusi täitma. Ja milline on kvaliteedikontroll ning garantii, et arusaamatuste korral probleem lahendatakse kliendi huve silmas pidades. Oma küsimustele ma ammendavaid vastuseid ei saanud, aga soovitati veebilehtedelt järgi uurida. Nõmme OTT pakkus tõepoolest mõistliku hinnaga juustu ja jogurtit, samas maitsest pole aimugi. Naaber Market liha ja pagaritooted olid oluliselt kallimad kui poes, need küll ostma ei meelitanud.

Lõunasöök Metsaülikooli moodi

Lõunasöök oli tõsine ja eestipärane, kahte sorti supp, ahjukartulid ja kapsarullid. Sai vist veits üle pingutatud, pugisin kõhu kole täis. Nimelt jäi neid kapsarulle üle nii, et teisel ringil sai veel kaks tükki taldrikule tõstetud lisaks paarile kartulile. Ega magustoitki puutumata jäänud. Pealelõunal kuulasime Eestis asutatud Kodumaa kapitali nimelise pisipanga tekkelugu ja infi tema toimimise kohta. See firma pakub teenust nishis, mis jääb kiirlaenu haide ja suurte pankade vahele. Nii summade kui protsentide poolest istub just keskel. Selgus, et investoriteks enamasti eraisikud, kes soovivad oma hoiuselt suuremat kui poole protsendist tulu teenida ja laenajateks väikefirmad, kel mõne kuni mõnekümnetuhande euri suurust kaenu vaja, mida erinevail põhjustel suurtest pankadest ei saa. Mulle isiklikult tundus vaatamata sümpaatsele pangajuhile kogu ettevõtmine natuke ebakindel.

Kanuuretkele kirjapanekuga olin hiljaks jäänud aga paadisillal istudes selgus, et kohti jääb üle. Ühel preilil polnud paarilist, olin meeleldi nõus tema kanuusse tagaistmele mootoriks ja tüürimeheks olema. Tegime tiiru järvele peale ja sõitsime soos vonklevat jõge pidi kopra tammini. Üle takistuse ei viitsinud vedada, ilm oli kuum ja mul polnud miskit jalas. Eelnev kanuukogemus andis eelise, eriti jõel järske kurve võttes aga ka järvel pikemat vahemaad otse sõites.

Õhtul kuue ajal oli meeste saun, sellest võtsin agaralt osa ja nautisin taolist luksust täiega. Paar kaasas olevat õlut kulusid marjaks ära. Veits üle +80C temperatuur on mulle just mokka mööda, saab keskmisest kauem oma konte laval haududa. Järve hüppamine muidugi ekstra äge jahutus ja loputusmeetod. Paraku juhtus sauna minnes sihuke jama, et teel pillasin õlle maha, sellele tekkis imepisike auk alumiiniumist kesta sisse, kust purskas vahtu kui tulekustutist. Surusin suu peale ja suunasin enamuse söögitorusse, head asja ei saa ju lasta raisku minna. Saunateel selgus, et unustasin nii seebi kui rätiku maha. Tagasi ei viitsinud minna, nagu olin lootnud leidus saunas alati mõni poolik pudel pesuvahendit ja kuivamise eest muretses tuuleke, kui paadisillal istusime.

Kaua mõnuleda polnud aega, sest õhtu viimaseks etteasteks oli STEM ehk (Science, Technology, Engineering and Mathematics) tüdrukute loeng. Esinejad mõlemad lapsepõlve sõbrannad ja Toronto Ülikooli tudengid. Üks Bioloogia, teine Inseneritehnika teaduskonnast, viimane minu vanem tütar. Uhke issi muidugi istus kõrv kikkis ootusärevuses teises reas. Esimesena esines Kata teemal "Genoomi arhidektuur, sünteetiline bioloogia". Eks mõlemad plikad olid vähe närvis. Kata esines haruldaselt sujuvalt ja hea Eesti keelega lisaks sellele, et suutis esitada sihukese keerulise teadusharu teema haritud tavainimesele mõistetavana. Ma ootasin põnevusega küsimuste vooru, kus hakataks üldlevinud geneetilise modifitseerimise hirmulugusid üles tõstma. Olin valmis Kata kaitsjana üles astuma. Paraja üllatusena selgus, et kohalviibiv rahvas liialt intelligentne, et sellisest massimeedias levitatud psühhoosist üldse juttu teha. Minu ettevalmistatud lühiselgitus: "Inimesed on alati tegelenud geneetilise modifitseerimisega sordi ja tõuaretuse näol, aga võrreldes praeguse geneetilise inseneriteaduse võimalustega oli lihtsalt tegu kiviaja tasemel katse ja eksituse meetodiga. Nüüd tegevus palju efektiivsem kui on vähemalt aimu, mida millised geenid võivad esile kutsuda, enne kobati pimeduses." jäigi kasutamata.

Mari teemaks suvel Estcube juures töötamine ja Erna matkast osavõtt. Muidugi on tegu pisikese Eesti jaoks tohutu saavutusega, lõpuks astuti kosmoseriikide hulka, kelle tehiskaaslased ümber maakera tiirutavad. Kaheldamatult on suurimad teened selles kogu ettevõtmise eestvedajal Mart Noormaal, kellest lausa kiirgab nooruslikku entusiasmi, mille järgi kõik on võimalik - lihtsalt teeme ära. Mari rääkis nii Estcube ajaloost kui ka konkreetselt enda tööst Estcube-2 struktuuri ja päikesepatareide juures. Loengu teine osa Erna matka teemal oli hoopis teisest ooperist aga nagu üks härrasmees hiljem mainis on tegelikult tegu etttevõtmisega, mida tasub lausa CV's mainida - firmad otsivad tikutulega kõrge stressitaluvusega inimesi, kes on võimelised end ületama.

Esinemisele järgnenud aplausi ja küsimuste hulga põhjal võis kindel olla, et rahvale vägagi meeldis näha noori tõusvaid tähti, kes nende endi noorusaega meelde tuletasid. Tüdrukutega tuldi hiljem juttu vestma ja tublidust kiitma, mina muidugi muudkui punastasin heameelest. Üks professor mainis, et küsides oma naissoost teadureilt, kust nad inspiratsiooni on saanud, olevat enamasti tegu isa eeskujuga. Teen pika pai nii endale kui oma isale, kes sellele inseneri ja teadlastedünastiale aluse pani. Samas ei saa jätta märkimata asjaolu, et mu kaasa on vägagi terava ja praktilise mõistusega - lastel selle koha pealt eeskujudest puudu ei tule.

Enne kohvi ja koogipausi anti teada, et paadisillal korraldab Toronto Ülikooli Inseneriteaduse alal lõpetanud joogaõpetaja täiskuule pühendatud joogaseansi. Mõtlesin, et pole kunagi sihukese asjaga tegelenud aga kuna nii mõnedki karate tüübid joogat harrastavad, siis miks mitte nalja pärast proovida, ei võta see mult tükki küljest. Enne igaks juhuks uurisin, kas kondiväänamise oskus on kaasalöömise eelduseks, õnneks mitte. Kogunesime paadisillale ja minimaalselt vajamineva 11 asemel saabus vähemalt 30 inimest. Istusime maha rätsepa istesse, mis vanematel inimestel just kõige paremini ei õnnestunud, mul kaasaarvatud. Lühike jutt tõest ja õndsusest, mida suurt ei mäleta.

"Vaaa..Naaa  Kaaa...Ruuu"

Igatahes pidime ringi moodustama, kätest kinni võtma, silmad sulgema ja miskit mantrat kordama hakkama, mis kostis mulle kui "Vaaa..Naaa  Kaaa...Ruuu". Tegelt pidi olema Guruuu... aga kambas oli selle kel keel vähe pehme nii, et igasugu huvitavaid variante kostis alates Karust ja lõpetades Raguu'ga. Kõigepealt ütles juhendaja ees ja siis kõik kooris järgi ja siis järgmine ringist üksi ja kõik kooris järgi ja nii edasi 11 minutit järjest. Esimese ringi lõpuks olid mu puusad ja põlved ja pahkluud kanged ning valutasid, aga kui see värk edasi kestis lasin lihased lõdvaks. Endalegi imestuseks muutus asend talutavaks ning põlved hakkasid vähehaaval maha vajuma. Lõpuks sain isegi selja poolsirgeks. Joogat ma nüüd koheselt harrastama ei hakka, aga suur skeptilisus kadus ära. Omaette huvitav lõdvestumisviis, mis kindlasti mõnele inimesele sobib. Mina paraku eelistan rohkem traditsionaalset ehk siis kahte pudelit õlut. Lihtsam ja mugavam, samas ei välista, et võiks vahel lootoseistes pudelikest luristada ise "Hüüüü... Vaaaa...  Õõõ....Luuu..." mõmisedes :)

Mul õnnestus sattuda joogainstruktori kõrvale

Kui anti teada, et seanss läbi ja kõik võisid silmad jälle lahti teha jäi enamus rahvast edasi istuma. Juhendaja mõningaseks pettumuseks polnud tegu mitte niivõrd müstilise seansiga seotud joovastusega kuivõrd proosalise asjaoluga, et tavakodanike liikmed olid sihukeses ebatavalises asendis istumisest kangeks jäänud ja puusaliigeste paikanihutamine võttis veits aega. Lõpuks ajasime end ükshaaval ja kaaslaste abiga üles ning komberdasime telgiplatsile. Mul oli tõsine kahtlus, et hommikul ei saa omal jalal liikuma aga tuleb tunnistada, et tegelikult polnud miskit häda ja vähemalt puusaliiges oli veidi aega mõnusalt lahti kõrgete jalalöökide sooritamiseks. Õhtul kobis osa seltskonnast sauna, me olime liiga väsinud ega viitsinud minna, kobisime telki tudile.