Tsivilisti püha

Beebiga tutvumise grillipidu

1 August on meil Civic holiday Kanada keeli. Kunagi mõeldi, et augusti kuus polegi riigipüha ja vaba päeva, no teeme siis ühe. Rahval muidugi pole selle vastu miskit, kui saab ühe päeva rohkem makstud puhkust. Seega järjekordne pikk nädalavahetus, kui esmaspäeval polnud vaja tööle minna.

Laupäeval käisid sugulased külas oma paarikuust beebit näitamas. On ikka haruldaselt väike selles vanuses, natuke hirmus oli süles hoida. Need 15 minutit, mis mulle usaldati, oli pisike suht rahulik. Ma kasutasin sama trikki, mis kunagi oma lastega. Kui ilme vähe virilaks hakkas minema, tegin igasugu imelikke hääli ja hirmsaid nägusid, millega ehmatasin beebi vaikseks. Grillisime ribisid ja küpsetasime maisi, aga seekord kõige parem välja ei kukkunud. Liha oli nats liiga rasvane, oleks pidanud laskma kauem ja vaiksemal tulel susiseda, et rasv välja sulaks. Grillil oli süütamisega miski jama, selgus sädemegeneka patarei tühjaks saanud. Laenasin ühe AAA teleka juhtpuldist ja oligi probleem lahendatud.

Mina olin rohkem ehmatanud kui titt

Pühapäeval oli plaan süstaga järvele minna. Kodus selgus, et kinnitusrihmad kadunud, olime neid suvel kohvritel kasutanud ja kurat teab kuhu jäänud. Mõtlesin nalja pärast proovida, äkki mahub üks paat autosse, vanas Fordis sain küll sisse toppida. Uskumatu, aga isegi Hyndai Elantrasse mahutasin 10 jalase süsta ära, sõnaotseses mõttes sentimeetri täpsusega, sest esiklaasi ja paadi nina vahele mahtus vaevu käterätik. Järve ääres selgus, et kogu punnitamine oli asjata, lained liiga suured ning tuul liiga tugev, ei hakanud riskima vee peale minemisega. Pole hullu, sõitsime tagasi ja tõime samas poest ka lisarihmad ning tavotti lapse ratta õlitamiseks, mis suurest Pokemonide tagaajamisest on kriiksuma hakanud.

Vaade kortermaja rõdult järve poole

Esmaspäeval aitasin üht eesti naist kolimisel, kes otsustas peale 15 aastat USA tolmu saabastelt raputada ja Torontosse ümber asuda. Ta oli mõningase otsimise peale siia tööd saanud. Korter asub meile suht lähedal järve ääres kõrghoones, rattatee otse ukse all. Lapsed tulid ka appi ja kuue inimesega sai vähem kui tunniga U-haul Cube-Van tühjaks tehtud ning kolu korterisse veetud. Ta oli minult nõu küsinud kolimisfirmade asjus. Kuuldes, et ainult paar tundi abi vaja, pakkusin ennast ja lapsi, tasuks paar õlut joogijanu lahutamiseks. Tõid mulle alt poest hoopis kasti ja lastele siidrit. Vanem plika oli roolis, tema pidi vee ja kartulikrõpsudega leppima. Naljakas nüanss kui panin krõpsukoti diivanilauale kukkus see lauast läbi, no muidugi klaasid polnud veel peal. Hea, et õlut sarnaselt lauale ei toetanud. 

Enne olin veel kodus garaazhi koristanud ja hunniku mittevajalikke asju, mis leidsin, väljaviskamiseks valmis pannud. Näiteks avastasin lahtipakkimata satellitantenni, pole aimugi kust see tulnud, Mitu vana aga viisakat kohvrit läheb sama teed, lisaks hulk aiatoole, mida pole viimase 5 aasta jooksul kasutanud. Võiks ju teha garaazhimüügi aga keegi ei viitsi sellega tegeleda, lapsed ka liiga vanad et taolisest ettevõtmisest rõõmu tunda. Isegi potensiaalsed paarkümmend dollarit teenistust ei muutnud neid entusiastlikumaks. Aias avastasin, et keegi sööb tomateid, ehkki viimased võrguga piiratud ümbert ja pealt. Ainus võimalus, oravad kes metallvõrkaia aukudest läbi võivad mahtuda, pean sinna ka nailonvõrgu ette tõmbama. Täitsa jama, kunagi pole meil tomatite söömisega probleeme olnud.