Kolledzhisse !

Lapsepõlv jääb seljataha, Kiki sammub kolledzhisse

Nooremal plikal õnnestus üle ootuste edasi õppimist kaaludes kuuest võimalikust erialast tervelt viiele edukalt sisse saada. Seega kujunes hoopiski raskeks valik, aga mitte kõrgkooli sissesaamine. Kahe IT eriala, õpetaja, disaineri ja hambatehniku erialasid kaaludes otsustas ta oma lapsepõlve eelistuse kasuks, mis on hambaarstindusega seotud. Eks me murelike vanematena uurisime ja puurisime neid alasid eelkõige perspektiivi seisukohast. Õpetaja ja disaineri ametitega oli suurimaks mureks edaspidine töökoha leidmine, IT ja hambatehniku puhul ennustatakse riikliku töö- ja statistikaameti poolt suhteliselt häid võimalusi erialast ja sealjuures tasuvat tööd leida.

Hunniku isiklike õppevahendite ja riistadega

Nii viis ta paberid sisse kolledzhisse ja maksis oma aastamaksu. Kool asub Toronto kesklinnas otse järve ääres, äärmiselt kenas kohas, otse õppehoone kõrval on isegi väike liivarand. Kodust kooli saab metroo ja bussiga umbes tunni ajaga. Eile oli niinimetatud tutvustuspäev kui neile näidati maja ja anti kätte hulk vajaminevaid õppevahendeid. Laps sai mitu kasti kraami ning hulga arsti ja hambatehniku tööriistu, mida soovitati hoolikalt hoida. Need pidada hirmus kallid olema, mistõttu suht kergesti "kaduma minema". Soovitati lausa oma nimi või märk peale graveerida. Pean vist tehnikapoest mehhaanilise graveerija ostma, tegu ju kõvasulamist riistadega, millele niisama noaotsaga jälge ei kriibi.

Kiki laboris oma laua juures

Loengute vaheajal võib minna randa pikutama või vette hüpata.

Peale tööd sõitsin Kikit üles korjama. Laps kutsus mind oma laborit vaatama. Punastest peaustest sisse ja liftiga viiendale korrusele. Labor oli avar, tüdrukul hunnik asju sealsamas laual. Aitasin tal need kappi viia, kus tavaliselt nii riideid kui õppevahendeid hoitakse. Nende grupis oli umbes 15 noort, tüdrukud poisid pooleks. Võimalik, et kõik tutvumispäeval kohale ei tulnud, sest laboris tundus ruumi vähemalt kolm korda suuremale hulgale olevat. Kiki oli vaatamata oma vaiksele olekule juba ühe sõbra leidnud, kellega kapid kõrvuti ja kellele ka anime meeldivat. Õpetajatega sai tudengihakatis samuti vestelda, väidetavalt igati positiivsed muljed esimesest päevast.

Mäletan ise kui ärevil ja veidi kartlik olin kui esimest korda TPI peahoone uksest sisse jalutasin. Kõik tundus kohutavalt suur ja rahvast hirmus palju, hirm oli seal ära kaduda ja mure, et kuidas küll kõik need klassid ja laborid selles kompleksis üles leida. Nüüd siis saab ka noorem tüdruk kogeda järgmist taset õppimises, mis muud kui edu ja pealehakkamist. Enam pole võimalik poole ööni arvuti taga istuda, muidu ei jaksa hommikul õigeks ajaks kooli jõuda.