Kaalulangetamisest tedusliku nurga alt.

Keha puhkeseisundis energia
vajadus sõltuvalt vanusest ja soost.

Minu kaal 82.7kg pühapäeva hommikul.

Kaalu teemal oli huvitav artikkel "Segadusse ajav tõde kaalulangetamisest" juunikuu "Scientific Americani's". Lühidalt on mitukümmend aastat teaduslikku uurimistööd kinnitanud tõsiasja, et kaalu tõus või langus sõltub kalorite hulgast, mida tarbid ja kulutad ehk siis energiabilansist. Kuiv teaduslik fakt: Termodünaamika seadused kehtivad ka bioloogiliste süsteemide puhul nagu igal pool mujal universumis. Sisuliselt sama mida olen alati selle teema puhul maakeeli robustselt väitnud: Paksuks saab minna ainult liiga palju õgides, mitte millestki muust. Paraku tuleb välja, et energia kulutamisest on palju olulisem mida ja kui palju sööd kuna selle kontrolli all hoidmine efektiivsem. Inimene lihtsalt ei jõua piisavalt energiat kulutada kui ta liiga palju õgib.

Oluline on teada, et erinevad toidud annavad erinevatele inimestele erineva hulga kaloreid, ehk siis erinevad inimesed on erineva metabolismiga. Seega sama toidu hulk ja koostis, võib osutuda ühele inimesele liiga napiks, teisele piisavaks aga kolmandale kaalu tõstvaks. See ei lükka ümber eelnevat väidet, et ainult liigne õgimine teeb paksuks, lihtsalt tunnistab tõsiasja, et "liigne" on erinevate inimeste puhul erinev mõiste. Ülaltoodu tulemuseks on vajadus erinevatele inimestele erinevate personaalsete dieetide välja töötamine kui soovitakse olla efektiivsem, ehkki ka ilma teadusliku lähenemiseta saab igaüks soovi korral kaalu langetada kui vaid suudab enda õgimist kontrollida.

Inimene vajab normaalseks elutegevuseks suhteliselt vähe kaloreid mis sõltub nii soost, vanusest, individuaalsest metabolismist kui ka eluviisist. Naiste puhul on keskmiseks kalorivajaduseks arvestatud 2000, meeste puhul 2500 (puhkerezhiimis palju madalam, vaata tabelit) - kardan et "feministid" leiavad selle fakti äärmiselt diskrimineeriva olevat, aga kuivade faktide vastu pole miskit teha :P Naiste väiksem energiavajadus on suures osas põhjustatud väiksemast kehakaalust ja lihasmassist aga ka muudest bioloogilistest erinevustest.

Minu jaoks oli huvitavam info, et vananedes kalorivajadus väheneb oluliselt isegi keha puhkerezhiimis, sõltumata füüsilisest aktiivsusest. Hüppeline energiavajaduse langus toimub kahe vanusegrupi puhul, kolmekümnendate alguses ja viiekümnendate alguses. See ilmselt seletab, miks just need eluperioodid kipuvad põhjustama kaaluprobleeme. Sööd ja treenid nagu enne aga äkki heast peast hakkad juurde võtma, palun väga - vanus koos muutuva metabolismiga koputab uksele. Ainsaks lahenduseks toitumise muutmine ja piiramine, sest vanuse tõustes on füüsilise aktiivsuse tõstmisega pea võimatu tasakaalustada muutuva metabolismi negatiivset efekti.

Erinevad toiduained on loomulikult erineva kalorsusega aga kaalu muutus tuleb siiski ainult ületarbitud kalorite hulgast mitte sellest mida söödi. Suhkrut on vaja oluliselt vähem süüa kui salatilehti piisava energiahulga saavutamiseks. Samas tekitavad erinevad toitained absoluutselt erineva efekti organismile täiskõhu tunde tekitamisel. Toitained nõuavad energiat seedimisel kaotades osa soojusena, efektiivsemad on selle koha pealt rasv ja süsivesikud, mis kergemini seeditavad ja lõppkokkuvõttes rohkem kaloreid andvad. Liha ja muud proteiine sisaldavad tooted nõuavad rohkem energiat keemiliseks töötlemiseks. Täiskõhu tunne sõltub suurel osal asjaolust kui kiiresti keha muudab toidu glükoosiks. Lihatoodete ja proteiini ning fiibreid sisaldavate toiteainete puhul aeglasem, mistõttu täiskõhu tunne tekib kiiremini.

Rõhutatakse, et igasugune pidev ühesuunaline kõrvalekalle kaloritarbimise balansist põhjustab kehakaalu muutust ühes või teises suunas. Heaks näiteks on ühe "liigse" pisikese küpsise (50 kalorit) söömine päevas, mille tagajärjel tõuseb kaal 2 kilo aastas. Heaks uudiseks on muidugi see, et ühe küpsise vähem söömine langetab kaalu samapalju, muidugi kui seda ei asendata jäätise või pannkoogiga :) Kaalu kontrolli all hoidmise teeb oluliselt raskemaks fakt, et tegu "liikuva märklauaga" sest kalorivajadus muutub vanuse, kehamassi ja füüsilise aktiivsusega. Kokkuvõttes sain sellest artiklist kinnitust minu veendumustele toitumise koha pealt, üllatuseks oli füüsilise aktiivsuse suht väike mõju võrreldes toitumisega.

Nüüd personaalse kehakaalu juurde - 82.7kg pühapäeva hommikul tekitas kahtluse et kaal on hakanud valetama, positiivses või negatiivses (numbreid vähendavas) suunas sõltuvalt vaatenurgast :) Ma nimelt olin veendunud, et seekordne kaalumine näitab kerget tõusutrendi, sest viimased kaks päeva sai ka õhtul söödud. Eile tulid lapsel sõbrannad külla, grillisin neile aias ribisid ja küpsetasin kartuleid. Protseduur oli haruldaselt lihtne: esimesed pool tundi küpsetasin liha tugevamal tulel 350 kraadi juures alumisel restil keerates korra külge, peale seda panin ülemisele restile, kartulid lihatükkide alla. Rasv ja lihamahlad tilkusid küpsevate kartulipoolikute peale, veel pool tundi küpsetamist minimaalse tulega nii 300 kraadi juures ja valmis oligi. Ainsa maitseainena raputasin meresoola tunde järgi, kindlasti oleks veel parem tulnud oleks mingit maitsepuru kaasa maitseaine kapist lisanud. Paraku oli valik liiga suur ja natuke ebamugav aeg konsulteerimise mõttes helistada, Eestis kell üks öösel. Jämesoola pärast helistasin paar päeva tagasi kui olin kulutanud pea tunni otsimiseks. Nagu selgus oli see paigutatud naiste loogika alusel jahukottide vahele, ehk kohta, kust ka KGB läbiotsimine poleks avastatud.

Grillimise käigus pidin kokana muidugi aeg-ajalt mekkima, ainuüksi degusteerimiseks kulus kaks ribi. Nii seitsme paiku sai valmis, kõigile portsud kätte, kaasaarvatud kutsad. Hullult maitsvad tulid mitte ainult minu vaid ka teiste arust. Liha oli ehk kübe palju soola saanud, aga just parajalt küps, libises kondi pealt vaevata maha kui hammastega veidi sikutada. Kartulid supermaitsvad, justnagu lõkkest võetud ilma söestunud kooreta. Küpsetasin ja sõime muidugi koorega, värsked kartulid ju. Pugisin oma seitse ribi ja viis kartulipoolikut, salatiks tomatist ja poolest suurest kurgist hekseldatud lõigud, isegi hapukoort ei viitsinud lisada, tilli noppisin peenralt juurde. Grillimise käigus libises pea märkamatult kaks õllekest, toidu kõrvale võtsin kolmanda, et kurk ei kuivaks. Koertele said mõned kondid, mis kirvepeaga vastu kivi pehmeks kopsisin. Magustoiduks vanillijäätis konjakiga, mõnus oli limpsida. Hilisõhtul jõime sõbraga kohvi ja arutasime maailma asju. Lahe lõdvestav ja ühtlasi suurest toidukogusest rammestav laupäevaõhtu. Korraks tuli järgmisele hommikule planeeritud kaalumine meelde, aga eriti ei lasknud end häirida, liiga mõnus oli Tallinna kommi kohvi kõrvale näksida.

Tahaks lisada, et need kaks õhtust pugimist tulid asjaolude kokkusattumisest, mitte et oleks hirmsasti isutanud. Poleks lapsel sõpru külla tulnud oleks hoopis pühapäeval grillinud ning laupäval mingeid jäänuseid näksinud. Hommikul peale kaalumist tegin kohvi ja võtsin veidi Kellogsi krõbinaid kõrvale, jogurti tops läheb ka kohe loosi. Loodetavasti ei hakka kõik kaaluprobleemidega jagelevad inimesed mind vihkama peale järgmise lause lugemist :P Pean ausalt tunnistama, et mida edasi seda arusaamatumaks muutub mulle küsimus, miks inimesed ei suuda enda toitumist piirata, kui leiavad et see vajalik. Raske uskuda, et oleksin niivõrd erinev keskmisest. Tegu on ju lihtsalt harjumuse muutmise ja kohese naudingu vajaduse allasurumisega, mida komm, krõpsukott või limps pakuvad. No ja isegi kui vahel järgi anda, mida minagi teinud, võttes kartulikrõpsu koti ette, miks siis piiramatult kott lõpuni pugida. Mul on krõpsukotist jagunud terveks nädalaks ja kui kodus olevad otsa saavad pole plaanis uusi osta.

Ma ei saa väita, et kaaluprobleem ongi lahendatud, ei või ju iial teada, äkki tuleb hull isutamine peale, millele ei suuda kuidagi vastu seista. Momendil igatahes ei tekita toit erilisi emotsioone ei ühte ega teistpidi, lihtsalt ei mõtle selle peale rohkem kui süües. Eks aitab ka fakt, et kaasat pole kodus ja ise ei viitsi suurt söögitegemisega tegeleda, külmik ongi juba õige tühjaks saanud :P

Vets, Grill ja Matk

Uus pott paigas ja funksib

Teisipäev sai uus vetsupott paika pandud. Ootasin lapse koju, et oleks mugavam tõsta. Oleks ka üksi jõudnud aga milleks punnitada kui abiline käepärast. Vana poti lasin eelnevalt veest tühjaks, võtsin põranda küljest lahti ja keerasin sissevoolukraani kinni. Tõstsime vana poti tänava äärde aga enne kui uut sisse tuua vaatasin torustiku ühenduskoha üle. Poti väljavoolu ja torustiku vahelisse osasse pannakse mingi paks tavotiga sarnaneva möksi ring, et pott kindlalt ja tihedalt õigel kohal oleks. Ma olin unustanud seda osta, läksin koukisin puupulgaga vana poti küljest plöga ära ja panin põrandale õigesse kohta augu äärele. Poti välisäärte alla, mis vastu põrandat, lasin paksult silikooni olles enne ajalehega ääre kuju shablooni teinud.

Tõstsime uue poti kohale, nagu sobis aga millegi pärast üks äär veidi üleval. Kuradi jama, kõike olin mõõtnud, et ilusti läheb paika, aga polnud osanud arvata, et uue poti veepaak nii madalal, seinast tulev vasest veetoru jäi ette. Tüüpiline Murphy seadus: ehkki kõik mõeldav on üle mõõdetud ja sobivaks kinnitatud siis üks enesestmõistetav asi, mis peaks sobima, ei istu nagu peab. Natuke vandumist ja mõtlemist, lihtsaim lahendus toores jõud. Näitasin lapsele all põhiveekraani asukoha juhuks kui peaksin kogemata toru puruks murdma ja asusin kätega painutama. Füüsilisest trennist on kasu, vask punnis vastu aga vähehaaval paindus, suuremaks mureks et liiga suure jõu all järsku järgi ei annaks ja lömmi või katki ei keeraks.

Julge liblikas

Sain toro piisavalt väänata ning parasjagu poti paagi alla ära mahutada. Ühendasin painduva sissevoolu vooliku kraanist paaki ja oligi käes "tõemoment" - kas ja kuidas sissevool tööle hakkab. Kraani lahti keerates elasin üle paraja ehmatuse, sest vee jooksma hakkamisel tekkis sama hull maja väristav vibratsioon kui enne. Keerasin kraani nii lahti kui andis ja vibra kadus. Hingasin kergendatult, kuid nüüd ootas järgmine test, kas kogu kupatus ka vett peab. Tegelt on sihukesel ühest tükist portselanpotil ainsaks kriitiliseks kohaks sissevoolu toru auk paagi allosas, mille olin enne parandanud. Igaks juhuks alla pandud topsikusse ei tulnud tilkagi ja nüüdseks on kaks päeva täiesti kuiv olnud, ilmselt tihend peab. Ventiil töötas kenasti ja paak voolas üllatavalt siva täis. Vaid vee pealetõmbamisel on vaja kangi harjumuspärasest veits kauem all hoida, et piisav hulk vett potti voolaks. Istuda on äärmiselt mugav nagu ma veidi aja pärast "töökatsetuse" käigus võisin tõdeda. Kokkuvõttes arutasime lapsega. et inseneri amet on igati kasulik ja praktiline: nii palju töid suudad ise ära teha, sest tundes füüsikaseadusi saad pisikese ajupingutusega igasugu aparaatide tööpõhimõttest aru ja oled võimeline neid parandama või paigaldama. Insener on insener sõltumata konkreetsest erialast.

Mis see nii hästi lõhnab?

Kolmapäeval tõin uue gaasiballooni ja grillisin kohe koju jõudes liha ning kartuleid. Ei suutnud vastu panna kiusatusele üks Grolshi õlu askeldamise kõrvale avada - küll maitses hea. Koerad muidugi ei püsinud toas nõudes kriipimise ja vingumisega aeda saamist. Väljas oli esimene asi teha käik grilli juurde veendumaks, et seda eesmärgipäraselt kasutatakse. Kuni liha küpses vestlesin läbi Skype Eestimaal pesitsevate pereliikmetega. Vahepeal jooksin pilti tegema ilusast pirakast liblikast, kes juba mitu päeva on lille peal noosi võtmas käinud. Päris julge oli teine, sain teda õige lähedalt fotografeerida. Kui liha valmis lasin hea maitsta, palju ei võinud süüa, sest trenn ees ootamas.

Õhtul panin Algonquini pargis matkamiseks kolmeks päevaks kohad kinni. Selles mõttes, et rahvusparkidesse lubatakse ainult kindel hulk inimesi korraga, suvel kipuvad kõik telkimisplatsid broneeritud olema. Meil vedas, sest "backcountry" ehk "kõnnumaale", teedest kaugele palju rahvast ei viitsi matkata ja isegi nädalavahetusel oli paar vaba telgiplatsi. Nüüd peab varustuse üle vaatama, aga meil peaks kõik vajalik olemas olema. Koerad võtame kaasa, natuke muretsesin kas nad vastu peavad pikka matka, aga laps ütles, et paneme seljakotti kui elukad ei jaksa enam jalutada. Ma arvan siiski, et enne väsime meie kui kutsad. Peame ju elamise ja toidu seljas kaasa vedama. Täna oli tööl hea uudis, sain veel kaks lisa vaba päeva, sest kontorist oldi üleaja pakkumisel unustatud mulle helistada. Tore, et sellisel juhul tunnistavad oma viga ja kingivad vabad päevad, nüüd siis selleks aastaks mul veel kolm pool nädalat vaba aega, millest kaks nädalat võin iga kell ette teatamata välja võtta.

Külmalaine

Et nagu mis mõttes pidin ma täna endale toas pikkade käistega fleece selga tõmbama, mina külmakartmatu. Pole uudistes küll kuulnud kas on tegu Toronto ajaloo jahedaima suvega aga tavalistest lämmatavatest +35C kuumalainetest pole juttugi. Mitte et kurdaks, sest tegelikult mulle meeldib jahe, lihtsalt nii harjumatu. Nagu eelmises postituses mainisin olen mingi lollaka külmetuse üles korjanud. Päris üle pole ikka läinud, nina tatine ja väsimus kallal. Panin juba trenniasjad valmis, viskasin momendiks voodile ja jäin laksti magama. Ärgates oleks küll aja poolest jõudnud, aga sihuke väsimus kallal, et otsustasin mitte end piinama minna. Trenn peab naudingut pakkuma, eesmärgiks pole end kaks tundi kannatades hambad ristis läbi vedada.

Jalutasin koeri, kuidagi imelikult külm oli. Nojah ilmaennustus näitas +18C ja tormihoiatust koos üleujutuste ohuga, see veel puuduks. Tegin kuuma kohvi, aga seegi ei aidanud, pidingi sügava piinlikkustundega kapist talveriiete vahelt suusafleece välja otsima. Nüüd istun lamamistoolis, limpsin kohvi ja blogistan päevasündmusi. Vetsupotid sai lõplikult kontrollitud ja korda tehtud, homme tõstame lapsega kohale, täna lihtsalt pole energiat. Koristasin tubasid, tööruumi ja külmikut. 

Panin Philadelphia kreemjuustu kuivikule, kuidagi imelik maitses. Vaatasin parim enne kuupäeva, mõni ime et eelmise aasta 6 novembri säilitusajaga juust kõige värskem pole. Kummaline vaid asjaolu, et hallitust polnud peal, mis tavaliselt juba enne tähtaega märku annab. Ju on hakatud kasutama eriti kanget kemikaali, mille peale isegi hallituseseened otsad annavad. Otseteed prügikasti, ei julge koertelegi anda. Muidu on külmik kenasti tühjenenud, kana karkassi puhastasin ära - liha läks homseks lõunasöögiks koos maisiga, krõmpskondid said koerad. Arbuusi avasin kah, oli hea sattunud, ehkki taolist polnud võtta, mida asjatundjad soovitavad.

Vaatame, mis õhtul ette võtan. Äkki vaatan netist mõne filmi üle pika aja või keeran hoopis pikali raamatut lugema. Laps lubas mulle kuuma teed teha, kui kuulis kuidas nina luristan.

Kahekesi

Teele - Reykjavik-Stockholm-Tallinn
Kutsad kurvalt uksevahel ärasaatmas

Esiteks kaalunumber 83.3kg pühapäeva hommikul oli ootamatult meeldiv üllatus. Eriti seetõttu, et laupäeval viisin kaasa lennukile ning tundes end kodus üksinda pugisin kurvastusest terve õhtu. No mitte küll hullult palju aga siiski tähelepanuväärselt. Esiteks korkisin õlle, mis hakkas peale rohkem kui nädalast pausi nii korralikult pähe, et teist ei tahtnudki. Kuidagi tühi tunne oli ilma naiseta, ehkki vanem plika ja koerad ju kodus seltsiks. Polnud tuju miskit asjalikku ega isegi meelelahutuslikku teha. Lõpuks võtsin ajakirja ette ning chipsikoti kõrvale. Õhtu jooksul käisin korduvalt külmkappi väisamas aga ei leidnud sealt miskit "tõesti isuäratavat". Kokkuvõttes sõin paar värsket hapukurki, viilu leiba, mõned oliivid, paarkümmend kartulikrõpsu, paar Tallinna kommi, kolm finncrispi Kalle kaaviariga. kuivatatud ploome ja mangosid. Pettunud natuke, et ehkki algul nii mõnigi produkt isutas siis peale paari ampsu suurt ei tahtnudki enam.

Liblikas käis mind pidevalt uudistamas

Täna pühapäev oli esimene päev iseseisvalt toitu valmistada. Hommikusöögi eest hoolitses tütar valmistades praemune, lõunaks grillisin kana ja maisitõlvikuid. Õhtusöögiks kohv kolme soolakasmagusa itaalia küpsisega, mis mulle järjest enam meeldima hakanud. Praegu joon lapse tehtud sidruni teed blogimise kõrvale. Ilm on mõnusalt jahe, mis tähendab suvel Toronto mõistes olukorda, kus võib ilma higiseks minemata rahulikult istuda. Nats isegi tibutab, aga varju all see ei sega. Nii jahe olnud, et oskasin nädala keskel isegi "külmetuse" üles korjata. Kurk oli valus, nina tatine ja köhisin, enesetunne väsinud. Õnneks siiski nii kerge vorm, et praeguseks juba möödas kui üksikud köhatused välja arvata.

Gröönimaa koidik

Hommikul FB'd avades vaatas vastu kaasa postitatud päikesetõus lumiste mägede taustal. Küsisin kommentaaris, kas tegu Islandiga. Ootamatult kiiresti sain vastuse: Gröönimaa päikesetõus paar tundi enne Reykjavikki jõudmist. Naine oli just Rootsis maandunud ning kasutas parasjagu Arlanda tasuta wifit. Oli juba telefonikaardigi vahetanud. Kella kahe ajal (üheksa õhtul Eestis) skaipisin messi nooremale lapsele meie Eesti kodus: kas emme kohal. Ei miskit vastust, pidin helistama, selgus olid parasjagu "teretulemast" kooki söömas. Lobisesime veidi plaanides järgmise aasta reisusid. Lõpuks hakkas kaasa uniseks jääma, lasin ta puhkama.

Energia tuli tagasi, otsustasin vetsupoti käsile võtta ja vaadata, kas kaks garaazhis olevat on ka töökorras. Tõstsime need tütrega tahaaeda kus kontrollisin nii sissevoolu kui väljavoolu. Üks oli täiesti tipp-topp korras aga veidi pisema potiga, teisel lekkis sissevool poti alt. Proovisin seda kõvemini kinni keerata, et kummitihend peaks aga ei aidanud, ilmselt tihend liiga vana või vigastatud. Võtsin süsteemi lahti ja avastasingi, et plastikosa oli pragunenud. Ehituspoest oleks uue tihendi saanud $3 eest aga see polnud täpselt õige, terve sissevoolu süsteem maksis $20. Võtsin ära, ehkki mulle ei meeldinud, et keermestatud sissevoolutoru oli plastist mitte metallist nagu originaalil. Kodus otsustasin proovida vana tihendi ja toru vahele silikooni panna, kui ei aita eks siis asendan uue sissevoolu süsteemiga.

Mälust ja Hajameelsusest.

Mul on mäluga lapsest peale nigel olnud. Tegelikult oleks vist vale järgnevalt jututeemaks olevat fenomeni mäluks nimetada, sobivam pigem hajameelsus või tähelepanu vähesus. Ilmselt kaotavad kõik lapsed aeg-ajalt oma asju, mul kippus see krooniline olevat. Põhjuseks tõenäoliselt kiirelt ja pidevalt oma tähelepanu suunamine ühelt asjalt või tegevuselt teisele, siis kolmandale jne. Muidugi mängis oma osa lihtsalt hajameelsus, mis omakorda tulenes distsipliini puudusest.

Vanemana hakkas pidev kaotamine ja eriti otsimise peale maha visatud aja kulu nii närvidele käima, et võtsin end kätte ja sundisin olulisi asju alati oma kohale panema ka siis kui see nõudis täiendavat jõupingutust paari lisa sammu või mõne sekundi näol. Tohutult kokkuhoidlikum nii aja kui närvikulu poolest võrreldes hilisema kiirustades ringituuseldamise ja otsimisega. Viimase kümne aasta jooksul ikka kaotan vahel üht kui teist aga tähtsad asjad on praktiliselt alati omal õigel kohal.

Hommikul tööle minnes olen võtnud harjumuseks ukse juures just enne välja astumist momendiks füüsiliselt kontrollida kas on kaasas võtmed, rahakott, mobla ning toidukott. Kui vaataksin moment varem on võimalus, et asetan midagi köögi lauale või kuhugi mujale ja jääb maha. Eelnimetatud asjad panen tavaliselt õhtul valmis, et hommikul poleks otsimist. Tuleb tunnistada, et vahel ikka mõtlen magama minnes: ähh praegu ei viitsi, küll hommikul vaatan, aga üldiselt olen nende asjade mahaunustamise või kaotamise viinud miinimumini. Otsima pean ehk kord kuus, maha jääb miskit paar korda aastas ja olulisi asju pole juba aastaid ära kaotanud.

Seepärast oli eilne segadus autovõtmetega arusaamatu ja seega äärmiselt ärritav. Viisin hommikul auto mehhaaniku juurde pisiputitamisele ning olin igaks juhuks mõlemad võtmed enda kätte võtnud. Teades kalduvust asju kaotada olin pannud kõik autoga seotud paberid ja kudinad ilusti lauale, kaasa arvatud mõlemad võtmed. Autot viies võtsin kaasa vaid ühe, mille muidugi jätsin sinna. Kuna koht asus jalutustee kaugusel kõmpisin koju ning rohisin vahepeal aias tomateid. Kuuma ilmaga läksin nii higiseks, et isegi pükstel märjad laigud. Jätsin need õue kuivama ja tõmbasin toas teised jalga, et autot ära tooma minna. Natu oli aega, otsustasin netis surfata. Pool tundi läks kui lipsti, tõusin püsti, et minema hakata kuid otsustasin visata pilgu õues olevatele pükstele. Olidki kuivad, vahetasin tagasi. Enne välja minemist tahtsin harjumuse pärast auto võtit võtta aga enne laua juurde minemist mõistsin, et seda pole vaja, võti ju mehhaaniku käes.

Masin oli korras, sõitsin koju ja tegelesin oma asjadega edasi. Trenni minnes hakkasin auto võtit otsima kuid leidsin vaid ühe laua pealt. Kummaline, kus see teine on, aga kuna kiire, ei hakanud otsima, otsustasin niikuinii hoopis rattaga minna. Tagasi koju saabudes vaatasin uuesti, ei olnud teist võtit laual ka paberite all. Pikalt ei hakka kirjeldama, aga igatahes järgmise tunni kulutasin võtme otsimisele, vaadates läbi kõikvõimalikud ja võimatud kohad. Lõpuks olin üsna veendunud, et koer on nahka pannud, sest mitte kusagil loogilises kohas polnud. Eriti ärritas teadmine, et olin spetsiaalselt auto asju koos hoidnud ja võtmed lihtsalt pidid olema laua peal kus neid polnud.

Igaks juhuks muidugi vaatasin igale poole, kus mälu järgi olin ringi liikunud. Kindel et võtmed pidid kodus olema, muidu poleks autoga koju saanud. Polnud ei maja ees maas, aialaual, vetsus, keldris, külmkapi ega diivani all, sokisahtlis ega üheski muus kohas. Püksitaskud olin igaks juhuks läbi katsunud ehkki mäletasin üliselgelt mõttekäiku, et teist võtit pole mõtet kaasa võtta. Kaasa on mul alati olnud imeline leidja ja tuli lõpuks ise uurima. Seekord küll olin veendunud, et isegi temast ei saa miskit abi olla, sest kõik kohad on üle vaadatud. 

Olin just peale koera kõhu palpeerimist valmis teda suures meeleheites röntgenisse viima kui kaasa küsis ega võtmed püksitaskus pole. No mis mõttes, püksitaskud olin mitu korda läbi vaadanud ehkki kindlalt teadsin, et seal neid pole kuna mäletasin oma mõttekäiku, et võtit polnud vaja. Mõtle mis riided sul seljas olid ... urr!!! samad riided mõlemal korral ja särgil pole taskuid. Äkki sähvatas, et korraks olin pannud teised püksid jalga, aga no mis siis, nendega istusin vaid läpaka taga. Hmmm... kuri kahtlus puges põue, püksid leidsin tooli seljatoelt ja taskut kobades tundsin tuttavat kuju näppude all.

Käes!!! teatasin võidurõõmsalt samas parajat piinlikkust tundes, jälle oli kuldotsijast kaasa mu välja aidanud. Ka lapsed käivad emme käest abi küsimas kui miskit jäljetult kadunud. Minu jaoks oli oluline taastada olukord, kuidas ikkagi seekordne kadumine võimalikuks sai. Lahendus oli ülimalt lihtne ja hoiatav. Ehkki panin asjad ilusti omale kohale nagu pidi olin ilmselt teisi pükse jalga pannes automaatselt ka võtme taskusse libistanud nagu ikka siis kui autoga sõitma minnakse. Mõte, et teist võtit pole ju vaja lõi pähe alles siis kui vahetasin vanad püksid jalga, ja see sööbis mälusse kuna oli märkimisväärne oma ebatavalisusega. Kokkuvõttes pole absoluutselt mälupilti momendist kui panin võtmed teiste pükste taskusse, kohtus oleksin südamerahuga võinud vanduda, et ei teinud seda.

Siit õppetund, et ka tavaliselt automaatsete tegevuste juures peab olema tähelepanelik, samas muidugi on võimatu nii elada, et paaniliselt iga liigutust püüda meelde jätta ja kontrollida. Vähemalt hea õppetund, et ei maksa olla sada protsenti kindel oma mälus ka siis kui arvad, et kindlalt mäletad midagi, nüansid võivad olla natuke erinevad muutes kogu mälupildi sisu teiseks. Loodetavasti pole see algava dementsuse esimene pääsuke :P

Awenda

83.9kg  Enne kui kirjutan laupäevasest rannaskäigust annan asjast huvitatutele teada pühapäevahommikuse kaalumise tulemuse: 83.9kg (81.7kg esmasp peale trenni) on eelmise pühapäeva 87.7kg'ga võrreldes ikka äge edasi või siis tagasiminek kuidas võtta :D Kui nii edasi siis nädalake veel ja olengi ideaalkaalus. Tegelt muidugi pole ma nii lihtsameelne, ehkki õhtuse õgimise lõpetamine on ilmselt veidi siiski mõjunud. Pigem olen õnnelik kui järgmise kuu ajaga püsiks enam-vähem sama number. On ju loogiliselt võimatu, et nii kiirelt ja suht väikese pingutusega nii ägedad tulemused tulevad.

Laupäeval põrutasin kiirelt töölt koju, laadisin lapse ja tolle sõbra koos koertega autosse ning põrutasime Awenda randa. Ehkki tundub mõttetu kaks tundi sõita selleks, et mõned tunnid rannas passida oli mul kange tahtmine siinsetes oludes sukeldumiskomplekti proovida ja ka koertele rannarõõmusid pakkuda. Loomad said kohe aru kuhu minek ja trügisid uksel välja laskmist oodates. Tänu hilisele väljasõidule oli liiklus kiire, saime sutsti kohale kui 2 tunnist sõitu nii tohib nimetada.

Algul kiirustasid noored ujuma jättes mind koeri hoidma. Loomad jooksid lainetesse ja ujusid ülirõõmsalt ringi. Nii pea kui välja said tulid esiteks minu juurde end raputama, siis järgnes liivas püherdamine et oleks põhjust uuesti vette joosta. Mul oli ajakiri kaasas, eriti rahulikult seda lugeda ei saanud, sest koerad nõudsid tähelepanu. Kord käisid teisi koeri tülitamas, kord üritasid mingitelt tüüpidelt lõunasööki pihta panna, kord jooksid tee peale vaatama, kes käruga kolistab. Mul hakkas nälg näpistama, tahtsin autost endale ja loomadele sööki tuua.

Tore küll, aga Koko ei andnud end kätte, et saaks rihma peale panna. Kutsusin enda juurde aga nii pea kui rihma nägi pani padavai vette. Loom ilmselt kartis, et tahan juba koju sõitma hakata. Ei jäänudki muud üle kui ühega parkla poole jalutada, teine hiilis ohutus kauguses järgi. Kui söögi pagasist välja võtsin ja Sushile ette panin uuris Koko puude varjust kahtlevalt veidi aega enne kui nälg võitu sai ja loom auto juurde jalutas. Söötsin mõlema kõhud täis, võtsin meile koti maisikrõpse (mis mu dieediga küll kokku ei lähe) ja läksin tagasi randa. Õlle kõrvale oli hea krõbistada, õnneks polnud kõht eriti tühi sest kaasa enne sõitu valmistatud ülimaitsvad kuumad võileivad olid väga toitvaks osutunud. Poe pizzapocketeid ei tahtnud keegi.

Panin kostüümi selga ja läksin ise ujuma. Ikka väga mõnus kalüpsoga vees olla, üldse külm ei hakka. Mask ja toru töötasid laitmatult, ehkki olin unustanud vuntse ajada nõrgus minimaalselt vett sisse. Paraku oli ilm pilve läinud, valgusolud nigelavõitu, lisaks lainetus vee sogaseks muutnud nii et eriti head vaadet polnud. Tavaliselt on siin rannas väga selge vesi, paadilt näed päikesepaistega vaevata selgelt 5 meetri sügavuses olevat põhja. Veidi aega lasin lihtsalt lainetel end loksutada, ei väsi kiitmast kui mõnus õhutoruga vees lebotada on.

Pärast käisime veidi rannal jalutamas ja kividel ronimas. Tütar nägi kivide vahel madu ning pidi selle tingimata kinni püüdma. Ta lihtsalt ei suuda roomajate vastu ükskõikseks jääda. Ma ei tea küll, mis madu nunnutamisest arvab. Eks pidi need paar minutit välja kannatama, kuni jälle vabadusse lasti. Pilvede vahelt paistev päike tekitas vinge värvidemängu, plõksutasin hulgaliselt pilte moblaga. Plaanis oli õhtul pimedas tähti vaadata aga pilvedega pole see muidugi võimalik. Koju saime juba üheteistkümneks kus selgus, et tuleb kaasa külast üles korjata. Seoses linnaliikluse katkestusega ei saanud ta kuidagi ise koju. Pikk ja väsitav aga igati lahe päev oli.

Pühapäeval kohtusime TTÜ teadusala prorektoriga. Tutvustasime veidi Eesti Maja ja tõime ta siis enda poole kerget näksi ja kohvi võtma, enne kui lennuväljale sõidutame. Ajasime juttu eestluse ja kõrghariduse teemal. Lahe tüüp, intelligentne ja laia silmaringiga, aga mida muud oodatagi sellise positsiooniga mehelt. Eesti kõrghariduse süsteemis on oodata lähemal ajal olulisi muutusi, põnev aeg nii õppuritele kui õppejõududele.

Karate trenn ja rukkilill

Natuke räsitud aga vist ikka elus.

Olen peale Torontosse tagasi saabumist 2 korda trennis käinud. Polnudki nii hull kui kartsin, ilma suurema vaevata jaksasin kaks tundi uhada. Järgmisel päeval olid lihased natu valusad ja kanged, aga muidu täitsa normis. Teisel korral võtsime ujukad kaasa ja kalpsasime dojo basseini, mis just hooajaks avatud. Väga mõnus oli end peale trenni maha jahutada. Nagu laps mainis, kus mujal on selline dojo kus shihan pakub võimalust oma basseini hüpata. Meeldiv tõdeda, et Eestis veedetud pooleteise kuuga polegi vorm ja lihased liiga kängu jäänud.

Naabrite juures tehakse iga aasta mingi maastikukujunduse projekt. Enamasti seisneb see peenarde nihutamises ühest kohast teise ja aia üles panemises või maha võtmises. Seekord uuriti kas tahaksin panustada meie vahelise suure plankaia ehitusse. Vastasin eitavalt, minu pärast olgu vana võrkaed, aga ega ma teid keelata saa kui tahate kahemeetrist planku ehitada. Juhtisin tähelepanu asjaolule, et lõunapoolne aed varjaks nende poolt ja vaevalt seal aia varjus miskit hea meelega kasvama hakkaks.

Teisipäeval käisid töömehed ja olid minu meelehärmiks meie sõiduteel asfaldipraos kasvava rukkilille välja kiskunud. Kurb oli, sest kavatsesin seemneid korjata. Õhtul nägin naabriperenaist, ajasime juttu ja mainisin muuseas lille. Naabriproua ütles, et oli selle päästnud ja kenasti juurikaga välja sikutada lasknud ning garaazhi pannud, et hiljem sobiv koht leida. Pakkus välja idee, et istutame meie piiri peale tee äärde, muidugi olin nõus. Järgmine päev tuli lill potis ulatades selle mulle, maastikuarhidekt olla väitnud, et lill sinna ei sobi. Istutasin rukkilille maja taha rooside juurde, eks näe kuidas taimele seal meeldib. Äkki liiga rammus ja niiske koht, neile lilledele meeldib vist kuiv rohkem. Naabriks panin talle teise pisema lillaka, mis maja taga betoonipraos kasvas.

Pelleriprobleemist ja Dieedist

Teisipäeva varahommikul algas sõda, või vähemalt selline mulje jäi pere ülejäänud liikmetele koerad kaasaarvatud. Olin just hommikuse "vetsuprotseduuri" sooritanud ja tõmbasin vett peale. Järgnev kõrvulukustav müra sarnanes kõige enam vahetus läheduses avatud raskekuulipilduja tulega. Vetsupott ja maja seinad värisesid. Sel ajal kui mina palavikuliselt potiga võitlesin tormas laps üles ja kaasa koertega magamistoast välja. Ka unisena suutis mu insenerimõistus aru saada, et veetorustik vibreerib resonantsis. Resonantsi tekitab teatavasti positiivne tagasiside, mis võib haruldaselt purustava jõuga avalduda. Üldtuntud näiteks sillad. mis sõdurite marsi või tuulega kokku kukuvad.

Resonantsi mahasurumiseks on vaja kas süsteemi omavõnkesagedust või sisendsignaali muuta. Maja seinte sees oleva torustikusüsteemi juurde ma kiirelt ei pääse, seega tuleb miskit sisendsignaali ehk antud olukorras paaki voolava veega ette võtta. Esiteks keerasin kraanikausi kraani lahti vähendamaks survet ja vooluhulka vetsu paaki - ei aidanud. Krabasin paagi kaane ning tõstsin ujuki üles sulgedes veevoolu. Majja saabus täielik vaikus, kostus vaid inimete ja loomade hirmunud hingeldamine. Küsimusele, mis see oli, ei hakanud pikemat teaduslikku vastust koostama, piirdusin lühikese instruktsiooniga kasutada alumise korruse vetsu kuni olen üleval probleemi lahendanud. Loodetavasti nii lühikese ajaga ei jõudnud kusagilt torusid katki raputada, aga rohkemaga ei või riskida.

Õhtul nokitsesin vee sisselaskesüsteemi lahti, muidugi oli kulunud aga miskit otsest viga ei leidnud. Kruvisin kinni tagasi ja katsetasin, töötas nagu poleks miskit viga olnud. Igaks juhuks jätsin vana paagi kaane maha: kui uuesti peaks mürisema hakkama, siis lihtne kiirelt ligi pääseda. Kaalusin uue surveventiili ostmist aga niikuinii oli kavas uus pott panna (üks juba garaazhis ootab paigaldamist). Ajutiselt ehk peab niikaua vastu kuni saan aega kogu kupatuse vahetada. Neljapäeva hommikuni funksis, siis hakkas jälle "tulistama", keerasin survekraani koomale - resonants kadus. Peale autoga ühele poole saamist on järgmiseks projektiks vetsupoti vahetus. Majaomanikul ei saa tegevus kunagi otsa, alati vajab miski putitamist, remonti või asendamist - "rikka" inimese "rõõmud" :P

Kindlasti on kõik lugejad (no vähemalt kaks on mul kindlasti: kaasa ja ema) põnevil kuidas mu dieeditamine edeneb. Mis ma oskan öelda, endale suure üllatusene ei saa nagu suurt arugi. Isegi õhtuse õgimise lõpetamine, millest loobumise raskust kõige rohkem kartsin, ei tekita mingeid märgatavaid probleeme. Arvuti taga istudes tahaks veits näksida, aga pole mingit hullult isutamist. Eile näiteks panin õhtul toitu tööle kaasavõtmiseks karpi ja ootamatult märkasin, et suhtusin äsja pannilt tulnud lihatükki ükskõikselt. Hõrgutavatest lõhnadest meelitatult naksasin küll huvi pärast veidi maitsmise mõttes, kuid isegi mingit kiusatust ei tekkinud veel ja veel võtta. Kui nii lihtsalt peaks minema, siis pole tahtejõu katsetamisest juttugi, lihtsalt harjumuse muutmisega tegu.

Trennist tulles sai õlle asemel januks kaks kruusi vett juua, polnudki miskit hullu. Loogiliselt ju tegu õlleraiskamisega, kui seda enne magamaminemist juua, pealegi tekitab põieka ning sellega kaasneva tülika sunnitud öise vetsukülastuse. Suht palju olen puginud lõuna ajal töölt tulles marju aias, vaarikaid ja põldmarju valmib praegu kobaras. Ainult kohvikogust olen suurendanud, lisaks hommikusele suurele kruusile tassike õhtul läpaka taga, selle juurde võtan küpsise või kaks. Kuna enam palju ei pugi, siis olen ka aeglasemalt hakanud toitu nautima. Võimalik et seepärast saabubki täiskõhu tunne peale rahulikku normaalse koguse manustamist. Just lõpetasin õhtusöögi, milleks oli lihakäntsakas leivaga, panin teise tüki veel mikrosse aga selleks ajaks kui kuumaks sai oli isu läinud, ning rändas teine hoopis karpi järgmise päeva lõunasöögiks.

Vetsu ja dieeti ühendavaks momendiks on kujunenud oluliselt harvenenud vetsukülastuste arv. Mis seal imestada, kui pole sisendit pole ka kusagilt väljundit võtta, paljast õhust ja armastusest ikka sõnnikut ei teki :P

Hakkaks õige kaalulangetajaks :P

Mul varsti palju ei puudu, et kõht
hakkaks kaalutablood varjama :P

Kui kõik ausalt ära rääkida siis on minu tavapäraselt suht viisakas seisus kaal viimase paari aasta jooksul salamisi kasvutendentsi ilmutanud. Esimesed vihjed tulid seoses kaks korda aastas toimuvate karate võistlustega, sest need on ainsamad korrad kui ma kaalu peale olen roninud kui reisukohvri kaalumised välja arvata. Keskkooli ja ülikooliaja 80kg'le oli tasapisi kilosid juurde hakanud lisanduma. Tol ajal nimetasin enda võistluskaaluks 79kg, suve ehk malevakaal kilo paar 80'st üle. 

Paarkümmend aastat möödus ilma märgatava muutuseta, aga viimastel aastatel tuli 83-84 kg võistlusankeedile märkida. Silmapaistev muutus tekkis eelmine aasta kui käisime Kuubas "All-Inclusive" puhkusel, kus ei saanud ju toitu raisku lasta minna. Silmapaistev seepärast, et kui olin õhukese kalüpso vannitoas selga ajanud ja välja astusin pidi laps naerukrampides otsad andma. Tõele au andes, oli vaatepilt peeglis piisavalt tragikoomiline, et otsustasin lohvkad ameerika ujukad kalüpso peale tõmmata, varjamaks võimaluste piires "kolmandat kuud raseda balletitantsija" välimust. Naba õnneks veel punnitama polnud hakanud :P Pilti ma ei lubanud võtta.

Tol ajal mõtlesin, et pole hullu, tulen tagasi ja küllap kõhuke kaob iseenesest. Kaalule ma isegi ei julgenud ronida. Paraku oli ajastus kesine, sest järgnes jõuluaeg, ehk õgimisorgia. Kaasa küll ei lähe üldise söömahullusega kaasa, kuid seaprae, ahjukartulite ja hapukapsaste valmistamisest ei saa temagi kodurahu huvides loobuda. Talv möödus suht märkamatult kaalu koha pealt, mäesuusatamisel tulevad paar lisakilokest ju pigem kasuks. Kevade saabumisel polnud kõhuke kadumise märke andnud ja ilmutas end igakord pahatahtliku irvega, kui peeglist möödusin. Massimeedia muidugi kubises ulmelistest "rannavormi" saavutamise meetoditest. Mina pole kunagi sellesse lõksu langenud ja ei läinud ka nüüd hüsteeriasse. Insenerina oskasin probleemile leida innovatiivse lahenduse ja lihtsalt pigistasin peeglipoolse silma kinni :D

Eestis kohtusin vana malevakaaslasega, kes oli edukalt 160kg pealt saja peale langenud poole aastaga, saladuseks suhkru, jahusaaduste ja kartuli mittetarbimine ning tahtejõud sellest kinni pidamiseks. Juunikuus mainisin teda ka blogis, kuid ei kirjutanud vanast pinginaabrist, kelle olukord minu situatsiooni palju lähemalt meenutas. Too nimelt avastas jõulude ajal, et riided ei mahu enam hästi selga. Kaalule ronides pidi shoki saama, sest tavapärase 80 asemel plinkis 92kg tablool. Tüüp oli muidugi juba mõnda aega märganud, et väsib tavalisest rutem ja õhust kipub puudu jääma. Samas on mehe puhul tegu atleetvõimleja tüüpi füüsisega, mistõttu rasv suurt välja ei paistnud. Igatahes otsustas ta peale lühikest uurimist lisaks eelpool nimetatud suhkrule, jahule ja kartulile ka alkost loobuda. Poole aastaga kaotas 10 kilo ning pidavat end oluliselt paremini tundma.

Minu jaoks tundub taoline dieet liiga kardinaalne, eriti kui nägin sõpra esimest korda elus jaaniõhtul kainena. Tekkis küsimus, kas need mõned kilod on väärt selliseid kannatusi ja rõõmuta elu :D Noh natuke liialdan, aga ainult natukene. Igatahes juuli algul Canadasse sõidu ettevalmistuse käigus kohvrit kaaludes ei jäänud märkamata "tühikaalu" number 87, koos kohvriga viisakas 110kg. Esimese ajasin iidse vedrukaalu ebatäpsuse kaela ja rohkem suurt ei mõelnud selle peale. Niinimetatud "kirgastumismoment" saabus eelmise laupäeva hommikul kui peale dushi all käimist paljalt kaalule astudes (natu jäi vist ikka kripeldama) näitas elektrooniline tabloo 87,7 kg. WTF ehk emakeeli: mida kuradit!!!

Kas ma tõepoolest pean veel vanas eas hakkama oma söömist kontrollima ja kaalulangetajate kuulsusrikastesse ridadesse astuma. Oma senise elu jooksul pole kunagi mõelnud palju või mida söön, mis meeldib see suhu läheb ja tihtipeale sai mingist nõukaaegsest "kokkuhoidlikkusest" nii mõnedki "parim AMMU möödas" toidud sisse vohmitud, peaasi, et ära ei viskaks. Loogiliselt teadsin küll, et see sodi on raisus niikuinii, aga pidasin eetilisemaks enne oma seedetraktist läbi lasta. Dieedi esimene samm peaks olema lihtne astuda, sest otsustasin päevapealt aegunud rämpsu õgimise lõpetada, ok hallitanud juustule teen erandi :P

Toitumise piiramise mõte tundus ikka päris kohutav. Olen ju kuulnud, et tegu keerukama ülesandega kui suitsetamisest või narkotsidest võõrutamine, millest annavad maailmas tunnistust sajad miljonid ülekaalulised. Teisalt on tegu nagu natuke enda proovilepanemisega, kas ma tõesti olen nii häda, et ei saa pugimise kontrolli alla viimisega hakkama. Olen natuke seda teemat oma peas mõlgutanud ja ilma nõustajatega konsulteerimata, tarku raamatuid lugemata või isegi internetis dieediteemat googeldamata otsustasin proovida oma tarkusega ehk siis tavaloogikaga hakkama saada.

Ma ei hakka pidama kardinaalset dieeti nagu eelnimetatud kangelased. Samas kavatsen piirata toidu kogust mõistlikes piirides, eriti eelnimetatud kolme toiteainet: suhkur, jahutooted, kartul. Alko puhul õllejoomisest loobuda ei kavatse, kuid vähendan oluliselt kui võrrelda Eestis viibimise ajaga, kui pooleteise kuu taara eest sain 15 Euri (arvutage ise mitu õlut päevas läks kusjuures Lätist toodute eest raha ei saanud :P )  Lisaks üritan lõpetada õhtuse trennijärgse õgimise mis kippus kella poole üheteist ajal harjumuseks saama. Ilmselt panite tähele, et ma ei sea ühtegi raudset eesmärki nagu absoluutset loobumist ühest või teisest toidust või mingi kindla kaalunumbri saavutamist kindla ajavahemiku jooksul. Kardan, et selline käitumine viiks kiirelt läbikukkumisele. Minu eesmärk on elustiili sujuvalt muuta mitte mingi silme ees sirendava numbrini jõuda, et siis "autasuks" endale kartulikrõpsu ja õlle õhtu lubada.

1. Vähendan veidi üldist toidukogust

2. Oluliselt vähendan suhkru, jahu, kartuli tarbimist.

3. Vähendan õlle joomist umbes kastile (20X0.5l) kuus.

4. Lõpetan hilisõhtused õgimised.

Algkaal pühapäeva hommikul 87.7kg ja pikkus 189cm

Need pole kaalujälgijate (Weight Watchers)
tabletid, olete neid tagurpidi lugenud - mm
mm on tuntud shokolaadikommid :D

See on plaan, eks annan teada kuidas õnnestub kinni pidada. Kaaluda pole kavas mitte tihemini kui kord nädalas, sest sellega on nagu kliima soojenemisega. Lühiajalised kõikumised ei pruugi absoluutselt midagi tähendada ega trendi kajastada. Täna hommikul näiteks kaalusin 84.7kg, praegu just peale üht õlut ja lõunasööki 85.0kg. Kui paljast kaalu peale mõtlemisest kaotab paari päevaga kolm kilo, siis poleks ju toidu piiramisel mingit mõtet. Proovisin ka naised kampa saada, aga nemad niigi väikese toitumisega. Tütar igatahes lubas oma magusasõltuvusega võitlusse asuda.

Kui mul õnnestub oma kavaga normaalkaal saavutada tulen töölt ära ja hakkan toitumisnõustajaks :D Nende tööpõld on ainult kasvutrendi näidanud, tasust ma ei hakka rääkimagi. Nii mõnedki inimesed on nõus pool kuupalka andma dieedi eest, mis poleks koormav, aga samas annaks tulemusi. Kui mu plaan ei tööta, eks siis tuleb kardinaalsemat versiooni proovida. Annan endale aega aastavahetuseni.

P.S. Kui anoreksia hakkab kimbutama jätan katse pooleli ;)

P.P.S. Trennist tulles oli kaal 83.2kg, kole uudishimu oli palju ma vett kaotan kahe tunni teiste tüüpide klohmimisega ja enda klohmida laskmisega, 1.8l higi on ikka päris hea loik :D Kahju muidugi, et see rasv pole. Samas oli jube lahe ja kerge tühja kõhuga trenni teha, nüüd kruus vett ja paar pisikest ampsu arbuusi ja tudile.

Aiasaadused valmivad

Põldmarjad

Täna sai kodus vaarikaid ja põldmarju pugida. Mitmed aiasaadused on valmis või valmimas. Tänu rohkele vihmale marjad ilusad suured ja mahlased.

Metsmaasikad

Punased  sõstrad

Mustsõstrad

Tikrid

Kirsid

Toored mustikad ja õitsevad
Põldmarja vaarika ristandid

Mesimarjad

Tomatid

Pisiremonditööd ja linnupojad

Enda ja tütre käsitöö - hindamatu väärtus :P

Pühapäeval 25 juunil panin lõpuks viimase lihvi saanud öökapid magamistuppa voodi kõrvale paika. Järgmiseks ülesandeks oli katuse äärelaua parandamine ja majas asuvate oravaaukude lokaliseerimine ning kinni panemine. Laps nägi saabudes esimese asjana oravat suures toas vastu vaatamas kui ukse lahti tegi. Katuse ääre meetrine ots oli mingil põhjusel täiesti pehkinud ning tuli asendada uue lauaga. Paraja jupi saagimine ning paikapanemine oli 6 meetri kõrgusel alumiinimumredelil veidi närvekõditav ettevõtmine. Vana jupp tuli lihtsalt lahti ja pudenes alla uue kinnitasin kruvidega sarikate külge, akutrell on ikka jumalik leiutis.

Ümmarguse akna kohal panin liistu

Katusenurga juurest alla kukkunud laua sain lihtsalt tagasi panna aga kindlustuseks liistu lisamine osutus kõige keerulisemaks. Alt ei ulatanud redeliga ligi, ülalt ainsaks ligipääsuteeks otsaaken. Selgus, et napilt ulatan kuid pean tegema kõik operatsioonid ühe käega, sest teisega vaja end aknast väljakukkumise vältimiseks kinni hoida. Puurisin lauajuppi augud ette, panin kruvid sisse ja küünitasin aknast välja. Paremas käes hoidsin lauajuppi ja akudrelli. Surusin laua õiges kohas vastu katuse alaosa ning libistasin siis drelli tasapisi edasi kuni sain kruvikeeraja otsiku kruvipea sisse surutud. Kõike tuli teha äärmiselt ettevaatlikult ja tundega, et kogu kupatus alla ei kukuks. Mingi ime läbi õnnestus esimesel katsel altpoolt vaid puuriga kruvipea vastu toetades esimene kruvi just õigesse kohta sisse lasta.

Laps toidab naabrikassi juustumopsi viineriga

Edasi oli juba kergem, aga kahte kaugemat kruvi ei ulatanud, pidin katusele ronima. Seal selgus, et üks meetrine lauajupp on hoopis puudu, võimalik et algusest peale, sest seda kohta polnud alt näha. Veel tunnike täppissaagimist katuseharjal, sest puudu olev laud tuli õige keerulise kujuga teha, et pragu tihedalt katta. Panin ka tähele, et otsasein vajab järgmine aasta ülelakkimist või peitsimist. Isa oli eelmine aasta katust samblast puhastanud, praegu polnud häda, lükkasin paar suuremat männiokaste hunnikut maha. Vihmaveerennid olid üllatavalt puhtad, vaid paar kamalutäit sodi viskasin alla. Torontos on rennide puhastamine vajalik iga kuue kuu tagant, et ära ei ummistaks, lisaks on need alati hullult sodi täis. Õhtul tegime sauna, pesime higi ja mustuse maha.

Esmaspäev jäi mul ainult nädal puhata, aeg läheb Eestis alati arusaamatult kiiresti. Blogistasin hommikul ja hakkasin siis garaazhi pealset korrastama. Sealt võis ikka igasugu imekraami leida, millest väärivad äramärkimist vana kasvuhoone raamid ja klaasid, alumiiniumtorudest jahipukk, 15 aasta taguste poe kataloogide pakid, mahlapress, rattakummid, vana arvuti ja monitor, 25 liitrised veinipudelid, põdrasarved, ... jne ... . Osa sai lihtsalt korrastatud, osa minema visatud, hoobilt tekkis hulk ruumi. Õhtul astus vana pinginaaber oma kaasa ja koeraga läbi. Ajasime juttu sel ajal kui laps entusiastlikult noore koeraga õues mängis.

Vaikselt ema ootamas

Ema säutsatus kostis - süüa!!!

Teisipäev libises nii käest, et ei mäletagi, mis juhtus. Kolmapäev sõitsime suvilasse viimaseid toimetusi tegema. Võtsime vana riidekapi paneelideks, et oleks lihtsam transportida. Stalini aegne mööbliese oli õige raske ja kobakas kuid paneele hoidis koos väga huvitav lahendus - lukustatavad riivid. 

Veranda paremas ääres võsas oligi pesa

Suurimaks probleemiks oli vineerist tagumist seina hoidvate kruvide lahtikeeramine. Lapikute kruvide pead kippusid lagunema, mul polnud pirakas komplektis täpselt sobivat kruvikeerajat. Puit oli nii pehme, et osad kruvid käisid ringi niisama, need tuli jõuga välja lüüa. Mingil momendil jäi silma mingi närviliselt ringi lendav suur must lind. Kui einestasime verandal kostus äkki erutatud vidinat, ema oli pesasse lennanud ja poegi toitma asunud. Kikivarvukil moblat üles küünitades sain poegadest paar head fotot.

Sirelid täies õies juuni lõpus,
alumistel okstel õied avanemata

Metsas oleva suurema kuiviku langetamisest loobusime kartes, et see võtab lihtsalt liiga kaua aega. Pealegi on momendil piisavalt saunapuid ning ega kuivik aastaga kuhugi minema jaluta, kui just mõni naaber ei aita. Maja ees saagisin ühe sirelipõõsa jämedama tüve, mis sissesõidu teel segama hakkas. Suvilasse veetud õllekasti viskasin autosse, viis purki panin igaks juhuks trepi serva alla jahedasse varju. Äkki tekib moment, et saan rattaga tulla, siis hea jahedast võtta. Tagasiteel viskasin tee äärest kaks paelahmakat autosse, maja trepi ees kuluvad ära. Mustamäel proovisin ukselukku parandada. Esialgselt lihtne asi kujunes keerulisemaks kui oskasin oodata. Pidime ostma uued poldid, sest originaalid liiga lühikesed. Ehituspoes saime kohe õiged kätte.

Astusime siva toidupoest läbi, et näksi kaasa haarata. Äkki ilmus mu vaatevälja hea Kanada tuttav, kes pidi alles nädal hiljem tulema. "What the fuck are you doing here" oli esimene lause, mis automaatselt üle huulte tuli. Loodetavasti ei saanud kaasas olev vanem naine aru inglise keelest. Igal juhul jälle kord kinnitus äärmiselt haruldase juhuslikkuse võimalikkusele. Tüüp oli varasema lennukiga just saabunud ja otsustanud poest miskit meelepärast nämmi otsida. Õhtul oli sugulaste kokkusaaamine, pidasime tulevikuplaane.

Kiki sõit ja lahkumispidu.

Reedesel juunikuu viimasel päeval oli õige hull ilm. tantsupeolistest oli kahju, ise ei kippunud sugugi sinna ligunema. Kasutasin aega ära, et Mustamäel viimaste pisiremontidega ühele poole saada. Natuke elektrijuhtmetega judimist, et vetsu lüliti ikka ventilaatori ka käima paneks. Üllatuseks oli uus ja eriti mugav juhtmeühenduse vidin, mida piinlik tunnistada, et elektriinsener pole varem näinud. Iseenesest lihtne ja geniaalne, tõmbad juhtmel isolatsiooni jupike maha, suskad auku ja vajutad klambri kinni, ei nõua mingeid abivahendeid. Testeriga sai pinged enne kontrollitud aga nagu kõik asjad, siis ka testri klemmid olid aja jooksul pikast seismisest korrodeerunud ega andnud ühendust, vajasid veits puhastamist. Sama iga aasta teleka puldiga, kui pikalt ei kasuta lähevad kontaktid mustaks ja ei funksi. Ukselukule panin väljaspoole viisaka vineeritüki lõhutud koha ette.

Käisime garaazhist läbi vaatamaks, leidub seal miskit, mida oleks mõtet alles hoida. Tegu 70'tel ehitatud garaazhikompleksiga, kus kunagi isa oma esimest Ladat hoidis. Praeguseks pole juba kümmekond aastat muud kasutust leidnud kui külm ja niiske kolikamber. Lae alla oli riputatud kaks täitsa heas korras ratast: Turist ja vabariigi algul ostetud naisteratas. Need tasub hoida, kui mitte sõitmiseks siis vähemalt hipsteritele maha müümiseks. Põnevaim leid oli pronksist käepidemenupuga ja pooliku roostes teraga mõõk, kust kes ja millal leidnud polnud meil kellelgi aimu, Poisikesena enda tehtud õhupüssi maha ei jätnud. Õunamahlapurgid paistsid vaatamata roostetanud kaantele heas korras olevat, panin mõned autosse. Hiljem kui avasime maitsesid nagu oleks eelmine aasta kaane alla saanud ehkki tegelik vanus võib lausa 10 aastani ulatuda. Mõned tööriistad oli mõtet võtta aga enamus tasub jätta ja isegi mitte näha vaeva prügisse vedamisega. Kui kord garaazhid ostetakse lükkab niikuinii arendaja buldooser kogu kupatuse kokku.

Otsustasime õhtul sauna teha, võtan eestimaal olles viimast selle koha pealt. Sel ajal kui isa sauna küttis viisin noorema tütre esimest korda manuaalkäigukastiga autoga sõitu proovima. Kohalikel pisikestel teedel hea harjutada, kiirused pole suured aga raskem osa ongi ju madalate käikude vahetamine. Seletasin 10 minti teooriat kasutades analoogiaks jalgratast, millega ta tuttav. Esimese raksuga sai ilusti minema, vahetas käike kolmandani aga kui ristmikul seisma jäi ei vajutanud sidurit alla. Masin muidugi suri välja. Sõitsime oma pool tundi, plika sai esimese korra kohta üllatavalt hästi hakkama. Nagu ise ütles, ega ta naudi, aga hea omada sellist oskust. Noh oskuseks veel vara nimetada, enne peaks ikka nädalakese minuga harjutama kui suurele teele julgeks lasta. Saun sai korralik, esimest korda proovisime ära Jaanipäeval tehtud vihad. Isegi plika oli päris korralikult vihelnud nagu laval vedelevate lehtede põhjal võis otsustada. Enne lahkumist käin võimaluse korral veel korra saunas.

Laupäeval Canada 150'dal sünnipäeval oli ilm veidi parem aga tantsupeole ikka ei kippunud. Laps oli pool ööd üleval olnud ja põõnas pikalt sisse, ei hakanud teda segama. Tegin endale kohvi ning blogistasin paar tundi. Otsustasime, et sobiv päev poodides käimiseks nii minule viimaste asjade kaasa ostmiseks kui ka temale kraami muretsemiseks, mida autoga kergem tarida. Sõitsime Rimisse, Järve Selverisse ja siis Mustamäele kus vaatasin kiirelt vanemate arvuti üle ja paigaldasin vajalikud uuendused. Seda aega kui viirusetõrje skännis, kasutasime koos garaazhist läbi käimiseks, kust panin peale kirjutuslaua klaasi ja veel mõned mahlapurgid. Prismast saime lõpuks linnasejahu, mida kaasa oli tellinud ja mida kusagilt mujalt ei leidnud. Ananassi kommid olid ka vaid 5Euri kilo tavalise 11 asemel, võtsin terve kilo.

Õhtul sain kokku lapsepõlve sõbra, tema venna, poja ja tolle tüdruksõbraga. Pidasime maha parajalt ägeda olengu nii, et kostis Torontosse välja nagu mu kaasa võis kinnitada, kes vahepeal tütrega üle Skype lobises. Pole enam mitu aastat nii ägedat "ärasaatmispidu" pidanud. Hommikul igatahes suu kuivas ja vesi tundus kõige parem jook olevat. Magasime pikalt sisse ehkki oli kavas laulupeo rongkäiku vaatama minna. Kuna lauluväljaku üritus pidi alles 2 ajal algama suundusime "porgandiga" 12'ks linna. Paraku oli selleks ajaks kõik läbi, lauluväljakule jalutamiseks polnud ma eriti vormis. Omaette naljakas, et kuue nädala jooksul jõudsin linna vaid viimasel päeval, ehkki ise elan Pässas. Bussiga tagasisõitmine oli omaette trikk, sest kesklinna teed olid terrorismiohu tõttu massiivsete betoontõketega blokeeritud, raske oli aru saada, kust bussid sõidavad.

Kodus tegin pooletunnise uinaku ja sõitsime Mustakale vanaisa lastud ja vanaema tehtud põdrapraadi nautima. Õhtuks uuesti Pääskülla kooki kohviga võtma ja viimast sauna kaifima. Isa saatsin hilisõhtul jalutades eelviimasele bussile. Tagasitulles astusin naabrinaise juurest läbi, kellega pool tundi lobisesime enne kui tuppa tulin viimaseid asju pakkima. Kaalu kippus veits üle olema, sest piletiga üle interneti check-in tehes selgus ootamatult, et 23kg asemel on kohvri kaaluks lubatud 20kg. Paar kommi- ja kohvipakki panin käsipagasisse viies kaalu 21 kilo peale. Käsipagas seevastu oli julgelt üle 12 kilo lubatud 8 asemel. Loodetavasti ei panda kaalule, suuruse kontrolli olen näinud aga mitte käsipaki kaalumist. Magama sain alles kahe ajal, äratuse sättisin 6:10 peale.

Juba parem

Täna on tõepoolest juba veits parem olla. Eriti peale hommikukohvi kõrvale näksitud tervituskooki! Päikseline ilm täiesti vastuvõetav +25C soojakraadiga. Tööl oli kah endistviisi logelemine, ei miskit uut ega huvitavat. Krabasin külmikust õlle ja mõtlesin lausa, et peaks oma juunikuu blogivõlga likvideerima hakkama. Täna pole trennipäev ja ega ausalt öeldes ei oleks vist viitsinud kohe teisel päeval täiega rahmeldada. Töö juurest helistasin kaasale uurimaks, kas kodus ikka miskit tõsist süüa on, sain kinnituse, et hulgaliselt. Külmikut avades selgus relatiivsuse tuntud fakt: mis ühele tundub nädala ports, sellest ei jää teisele järgmise päeva hommikusöögiks miskit järgi. Igaks juhuks helistasin üle, äkki on osa liha kuhugi "peidetud". Meil nimelt kipub juhtuma, et mina võtan seda mis riiulil ees ja silma all, tihtipeale märkamata tahapoole muude esemete varju asetatud söögipoolist. Seekord siiski kööga, mida nägin, see oli.

Hea, et poest kurgi tõin ehkki hapukoort polnud, asendasin salatikastmega ja käis küll. Kõht jäi muidugi tühjaks, kolmele inimesele mõeldud salatikausile ei julgenud ligi minna. Oleksin kõik nahka pannud aga kõht ikka tühi, pole ju tegu lihakraamiga, mis toidab ja keres uluvaid hunte rahustab. Õnneks olin poes järgi andnud kiusatusele ja pizza hädaolukordade puhuks võtnud. Poleks osanud oodata, et häda nii äkki saabub, Pizza rändas koerte näljaste pilkude all ahju. Märkasin ka nelja külma kanakoiba, millest ühe esimese nälja kustutuseks paari ampsuga lihast paljaks närisin. Pehmemad kondiotsad ootusrikastele koertele. Praegu igatahes pizza küpseb ja teine õlu on tekitanud rahulolu tunde, niipalju kui seda Eestist eemal olles võimalik on. Ainult rasvas praetud kartulid puuduvad, et täiega plaanitud tervislik toitumine oleks pikalt saadetud.

Aias märkasin mõningaid ümberkorraldusi, millede puhul minuga ei konsulteeritud. Mõne vastu pole miskit aga mõni ajab küll turri. Elupuude nülgimise või rooside istutamise vaeva asemel oleks minu arust võinud olulisemad pisiasjad korda teha nagu muru niitmine, rohimine või vaarikate ja põldmarjade võsude sättimine. Nii nagu köögis ei saa olla mitu perenaist ei saa ka aias mitu aednikku askeldada kui neil just ülesanded ja piirkonnad pole selgelt jagatud. Ma parem ei hakka vahele segama, las naised teevad ise kuidas tahavad. Kogemusest tean, et oma arvamuse avaldamist peetakse ebakonstruktiivseks kriitikaks, millest miskit head ei sünni. Kui just suuri puid hakkavad maha saagima ronin oksa peale ööbima nagu remmelga kaitsjad Haaberstis :P Igatahes peale teist õlut suudan kõike rahulikult ja ükskõikselt võtta, loodetavasti ei pea oma suumulgu kinnihoidmiseks pidevalt pilves olema :D