Killarney 5 - Chikanishing (3km)

Georgian Bay graniidist põhjakallas

Viimane päev kipub igasugu reisidel ja väljasõitudel alati natu kurvavõitu olema. Samas ükskõik kui tore reis ka on, alati mõnus koju tagasi pöörduda ja oma voodis magada. Igatahes ilm oli ilus, hommikusöögiga jokutasime mõnuga. Tegime isegi lõket eelmisest õhtust ülejäänud söestunud rontidest ja põletasime paberiprahi ära, vähem koju kaasa tarida. Vöötorav oli eriliselt julge ning käis muudkui toitu norimas. Eks paljud telgitajad on pakkunud, andsime meiegi oravale sobilikku kraami nagu pähkleid ja seemneid. Metsloomade toitmine pole muidugi soovitav, kuid ilmselgelt on telgiplatside ümbruses pesitsevad elukad kohanenud uutsorti toiduvarumisvõimalustega nagu üleeelmisel õhtul võisime pesukarude käitumisest näha.

Ilm kergelt pilvine ja kuiv, telgid siiski öisest kastest niisked. Varustuse kokkupakkimise peale kulus tunnike. Väga korralikult sättimisega vaeva ei näinud, kodus tuleb niikuinii magamiskotid, madratsid ja telgid enne ära kuivatada kui lähevad riiulitesse järgmist kevadet ootama. See aasta pole enam kavas üleöö matkama minna. Päevaseid trette teeme kindlasti ilusate ilmadega, nii ennast kui koeri vaja aeg-ajalt tuulutada.

Pilt George Lake'st välja voolava jõe sillalt

Jalutasin korra järve äärde ja kallast pidi sillani ning tagasi. Lootsin mõne ilusama kivi leida. Miskit eriti ägedat polnud aga jõekesest korjasin paar tükki kaasa. Tegelt olin iga päev vähemalt ühe üles korjanud, OSA järve äärest unustasin võtta. See-eest Silver-Peaki retkelt leidsin maru ägeda roheka tooniga kvartsiidi tüki. Enne platsilt ärasõitu tegime tiiru peale veendumaks, et miskit maha ei jäänud, kõik oli kenasti puhas ja korras.

Chikanishing raja algus

Viimaseks ürituseks oli plaanitud Huroni järve põhjakaldal Georgian Bay ääres asuva Chikanishing raja läbimine. Asub järveäärseil graniidipaljandikel, väga sarnane Soome lõunarannikuga. Suurelt teelt paar kilti järve poole asus parkla. Kohe alguses igavesed ilusad vaated, isegi tütar, kes pildistamisest suurt ei hooli, võttis mobla välja.

Püstloodne sile pragudega graniit

Ronimas

Järve äärde saamiseks tuli paar graniidiseljandikku ületada. Mõni pakkus ahvatlevat väljakutset ronijatele. Kuna matte kaasas polnud ei hakanud keegi proovima aga lihtsamast kohast märgitud raja kõrvalt vinnasime end kõik lõbu pärast üles.

Järvel oli külm udu ja vaated saartele sellised mõnusad kõhedust tekitavad. Ühest küljest oleks ju tore sellist saarekest koos sealse mugava hütikesega omada, teisest küljest hakkaks vist õige pea üsna igav kui pindala vaid tuhat-paartuhat ruutmeetrit.

Punane, roheline, kollane, valge, ...

Kvartsisoon graniidis

Veidi aega kõmpisime lamedaid rannikukaljusid pidi kuni rada uuesti sisemaale pööras. Veel mõned pildid, natuke ronimist ja läbi metsa tagasi auto juurde. Oligi meie viiepäevane matk läbi. Linna sõitma hakates tuli lõpuks päike välja, tütar klõpsas minu palve peale sõidu pealt mõne pildi esiaknast. Bensu võtsime lõpuks teeäärsest madaltehnoloogilisest kalonkast, hulga ja hinna pidin suuliselt soojakus istuvale tüübile teatama. Ilmselt paistsin usaldusväärne, sest kontrollima ta küll ei viitsinud minna.

Neli tundi kojusõitu, ilm läks lõuna poole liikudes järjest soojemaks. Torontosse sisse sõites jõudsin viimasel momendil kõrvalteele pöörates napilt meeletut liiklusummikut vältida. Hea et Googlet ei kuulanud, vaid käitusin oma kõhutunde kohaselt (samas tuleb tunnistada, et üldiselt on Google liiklusinfo järgimine mõistlikum kui kõhutunde põhjal otsustamine). Jube nöök oleks matka lõppakordina kolm tundi kiirteel istuda.