Rege tuleb rautada suvel!

Hooajapileti ümbrik suusamäelt

Seda tõetera ei maksa mitte unustada. Mina nimelt sain eile postiga oma järgmise aasta mäesuusatamise hooaja pileti kätte. Kevadisel paarinädalasel koroonapausil pakuti supersoodukat, mida minusugune paadunud optimist ei saanud mitte kasutamata jätta. Kui just mingeid uusi hulle tüvesid või järgmist pandeemiat Hiinast välja ei tule on talvel võimalus aktiivselt mäge kratsida. Viirusest suuremaks riskiks pean ilmastikuolusid, viimase kahekümne aasta jooksul siiski vaid kord väga vilets talv olnud, aga isegi siis kujunes hooajapilet kasulikuks tehinguks.

Hommikul jooksin ka "ametliku" 5K rekordi pulsikella näidu alusel, 22:20 siis uueks märgiks maha pandud. Kella GPS funksib jälle ülitäpselt, vajas restarti ja firmware uuendust. Kiiremate aegade saavutamise juures on võtmekohaks kiirem algus sisseharjunud  esimese kilomeetri soojenduse asemel. Seekord väga ei surunud aga ega palju võhma üle ka jäänud, 4:25 kulus keskmiselt kildi peale. Hingamine enamuse distantsist kolme sammuga sisse kahega välja. Pulss hüppas üles alles viimase paarisaja meetri peal, kui ka hingamise tempot tõstsin.

Kohalikud uudised koroonarindelt panevad silmi pööritama. Kümned tuhanded Astra Zeneca vaktsiinidoosid ületasid täna ametlikult kõlblikkuse tähtaja. Valitsus lahendas probleemi bürokraatliku nipsuga pikendades "parim enne" tähtaega 1 Juulini. Samas võib taolise käitumise eest toidupoodi oodata ränk trahv ning vastutavate isikute kriminaalkaristus kui piimapaki või vorstijupi "parim enne" kuupäeva muudetakse. Väidetavalt olevat küll tootjaga konsulteeritud. Tekib küsimus: "Miks üldse panna kuupäev, mida hiljem võib suht suvaliselt muuta???" Ametlikku statistikat uskudes selgub, et vangide eest hoolitsetakse meil paremini kui seadusekuulekate tavakodanike eest. Süüdimõistetutest on 75% vaktsineeritud, rahvastikust 55%, sõjaväelastest lausa 90%, mis muidugi tore.

Päeval grillisime aias, seekord ribisid ja peekoni-juustu vorste, mõlemad õnnestusid päris hästi. Kõrvale keelekasteks Hiina Tsing-Tao õlts. Osutus suht lahjaks ja mahedaks suvejoogiks. Kuna üksi oleks igav kutsusime lähemad ja kaugemad sugulased külla. Üks pisiplika oli maru õnnelik meie pere püütoniga mängimise võimaluse üle. Madu tühi küll eriti ei hoolinud ja üritas mingi moment rohu sees kiirelt jalga lasta. Omanik sai õnneks õigel ajal jaole, muidu võinuks mõne päeva pärast hakata teadetetulpadel nägema kuulutusi kaduma läinud kassidest, koertest või mõnest kodutust😜

Kummitus tulevikust

Teadmata tulevikku sõudmas aastal 1981

Kaks nädalat istus see postitus "sahtlis" avaldan nüüd lõpuks peale kiiret silumist.

Sain innustust Indigoaalase blogipostitusest, kes kirjutas endast 30 aastat nooremale minale kirjutamise kampaaniast. Mul natuke sarnane seis kui temal, sest 1991 aastaks olid enamus suuremaid elumuutusi juba juhtunud. Murrangulised momendid algasid nii kümmekond aastat varem ja kulmineerusid 35 aasta eest. Seega kirjutan postituse hoopiski unenäo ilmutuse vormis, mis annab rohkem vabadust ja mõningaid unikaalseid võimalusi.

1981 maikuu keskpaiku lesib hilishommikul suvila nurgatoa voodis poolunes üks blondi tiheda sassis juuksepahmakuga tüüp. Voodi on ta enda oma lapsepõlvest saati, või noh vähemalt "Tallinna ajast" alates. Natuke lühike, ehkki vanemad ostsid ettenägelikult pika, millest pidanuks täiskasvanule jaguma. Paraku kasvas noormees kas tänu alumiiniumlusikatele või nõukogude viljastavatele tingimustele GOST'i standardist pikemaks, mistõttu tallad toetusid ebamugavalt vastu otsaseina.

Tervitus, no kas ei tunne ära?

Tere-tere, mmm... nagu tuttav tuleb ette, aga ega ikka ei tea. Mis üldse toimub (natuke paanitsevalt), ma ei saa liigutada. 

Vaata, tegelt näed sa praegu und ja teatavasti juhtub aeg-ajalt unes "halvatus", no ei saa liigutada punni palju tahad. Hea isegi, et rääkida saad. Muideks mina kontrollin und, nii et kui jama hakkad ajama jääb suumulk kinni ja pead vaid passiivse kuulamisega piirduma. On selge?

Noogutus kortsus kulmul, samas tunnen ma seda tüüpi liiga hästi. Tean täpselt, et pealtnäha nõustumine on vaid aja võitmise taktika. Aju analüüsib tal olukorda: kuidas vastast alt vedada.

OK, mis me ikka lolli mängime, kui sa pole veel mõistnud siis mina olen tegelt sina, lihtsalt 40 aastat tulevikust, aastast 2021. Ära tee midagi nii imestunud nägu, see on uni ja unes võib kõike juhtuda. Ma ju ütlesin, et kui lolli hakkad mängima võtan ka kõnevõime, ära üritagi kisa teha. Nii ongi parem, muidu hakkad muudkui vahele segama. Ega ma pikalt viitsi siin lobiseda, loen sulle mõned faktid ette ja kui ilusti käitud annan aeg-ajalt võimaluse küsida. Samas vastan vaid nii palju kui vajalikuks pean.

Praegu on maikuu, aasta 1981, lõpetad Gustav Adolfit. Kodus ütlesid, et lähed suvilasse õppima. Tegelt võtsid sõbrad kampa, tegite tuuri ABC'sse ja nagu näha teil vedas, isegi Saku Heledat oli saada. Räim-tomatis, kas skumbriat ei olnud või? Nojah, mida muud noortel meestel õlle kõrvale vaja. Jajaa, nägin küll, keegi oli saanud Lemmiku vorsti ja jupi juustu lisaks põrandaleiva pätsile. Sahvrist oled põdravorsti kah ligi haaranud - see ju vaesel ajal täielik delikatess.

Ma mäletan küll, et eksamite pärast sa isegi keskkooli lõpukate ajal suurt ei muretsenud, mate ja füüsika on ju olümpiaadipoisil lumme kusta. Ülesanded tasemel, et ikka enamus tavakooli õpilasi jagu saaks ning kooli lõpetaks. Kirjand vaid veidi problemaatilisem, aga sellegi oled planeerinud kirjutada lihtlausetes ja üksikute sada protsenti kindlate sidesõnadega, vältimaks komavea võimalust. Stiilipunkte ei saa, aga ka sellega oled arvestanud - nelja ehk ikka välja venitab ja rohkem pole vaja.

Keska lõpetamine on nohu, mida tead ka ise. Ees seisab üks su elu olulistest valikutest: kuhu edasi õppima minna, kas Tippi nagu onu pragmaatiliselt soovitas või Tartusse füüsikat, mis sinu enda lemmik oleks. Tean mida valid ega oskaks ka praegu soovitada, kumb õigem. Su valiku tulemusena olen igatahes praegu siin. Aastal 2021 takkajärgi targana leian et nii bioloogia kui geoloogia oleks põnevad arvutustehnikast rääkimata - nii seda vist kutsuti omal ajal. Juba keskas said algelises progemises kätt proovida, siis tundus liiga kuiv ja igav.

Kindlalt tean väita, et kõrgkooli aeg on elu ilusaim aeg, ehkki sel momendil ei pruugi aduda - igatahes naudi täiega!

Soovitaks rohkem mõttega õppida, sporti teha, vähem juua ja taktitundelisem olla. Põhimõtteline sirgjoonelisus pole sugugi alati parim taktika ehkki sulle endale see meeldib. Peaksid õppima vahel ka siis noogutama kui kael pead vangutama kisub. Ning vahel lihtsalt suu pidama, inimestele ei meeldi kui neid õpetatakse, eriti kui sul õigus on. Samas tean, et neid soovitusi sa kuulda ei võta, sul plaanis sirge seljaga ainult endale lootes elust ja teele jäävatest takistustest läbi murda. Kulged nagu kirjas kolmkümmend kaks aastat hiljem ostetud särgil: 

Edasise elu määravaks momendiks kujunevad pea täpselt viie aasta pärast kaks lähestikust sündmust. Üks on täiesti lokaalse tähtsusega tudengijämm, teine aga ülemaailmset vastukaja leidev katastroof, millest räägitakse ka nelikümmend aastat hiljem. Pead suutma vastu võtta targad, rasked ja julged otsused, et nende sündmuste mõju maksimaalselt soodne oleks.

Kannata, küsimuste aeg pole veel tulnud ja nende kahe kohta ei kavatse ma niikuinii rohkem infot jagada, küll näed ise kui aeg käes.

Sulle meeldib inimesi shokeerida, las ma nüüd shokeerin veidi sind ennast mõningaste faktidega, kuidas maailm 40 aasta pärast 2021 mai keskel välja näeb:

Euroopa poliitiline kaart on täielikult muutunud.

Paldiski lähedal tegid eelmine nädal langevarju dessandi 800 USA ja Briti eriüksuslast, Ämari lennuväljale maandusid Itaalia värvides USA päritolu uusimad hävitajad F-35. Eesti sõjaväe relvastuses on kuulipildujad MG3, kuulsa saksa teise maailmasõja MG-42 järeltulijad. Tegu pole mitte sõja vaid liitlaste õppustega. Näost näha, et oled tõsiselt üllatunud - jah, seda poleks ka kõige ilusamas unenäos osanud aastal 1981 loota. Mõistad ehk isegi: Eesti kuulub NATO'sse ja seda juba 17 aastat. Suurim sõda Euroopas Venemaa ja Ukraina vahel.

Eestis kehtib raha, mille nimetustki pole keegi veel kuulnud. Eestil läheb 2021 majanduslikult paremini kui praegusel 1981 aastal Soomel. Sabasid pole, nii toidu kui tarbekaupu poodides jalaga segada. Vene päritolu autosid tänaval haruharva näha, saksa ja jaapani mudelid ülekaalus. Eestis valitseb turumajandus aga sinu ajajärgule arusaadavalt võiks seda kapitalistlikuks korraks kutsuda. Mis kõige tähtsam:

EESTI VABARIIK on juba 30 aastat eksisteerinud ning kuulub Euroopa Liitu.

Ära rabele nii palju, ok üks küsimus.

Mis Nõukogude Liidust on saanud???

Pole enam, laguneb 10 aasta pärast vabariikideks. Kõigis hakkab kehtima vähemal või rohkemal määral autoritaarne kapitalistlik kord. Aga sind huvitab ilmselt eelkõige Venemaa. See pole kuhugi kadunud ja ehkki palju nõrgem kui NL kunagi, siis Eestile kujutab endiselt teatavat ohtu. Seepärast ka NATO väed pidevalt Eesti baasides roteerumas.

Tehnoloogia on võimsalt arenenud, kuid lendavaid autosid ega termotuuma elektrijaamu pole ikka. Samuti pole ka inimesed uuesti Kuule jõudnud ehkki Marsile lendamine tõsiselt plaanis. Ülehelikiirusel reisilennukid enam ei lenda. On mõned Startreki vidinad ehk siis traadita telefonid, mida mobladeks nimetatakse. Arvutustehnika võimsalt arenenud, kusjuures ainuüksi arvutimängudega tegeleva majanduse väärtuseks hinnatakse rohkem kui 300 miljardit dollarit.

Ok, veel üks küsimus.

Mis minust on saanud, mis ...

Ainult üks küsimus oli! Vastan siiski natuke laiemalt aga ka umbmäärasemalt:

Elad pere ja kahe koeraga oma majas linnas, mille nimi algab T tähega.

Oled viimased 15 aastat omanud mäesuusatamise hooaja piletit.

Sul on must vöö ühes võitlusspordis.

Jooksed pea iga hommik 5 kilti.

Tervis on korras, võid oma geene ja natuke ka usinust tänada.

Sulle meeldivad banaanid nagu ennevanasti, uueks lemmikuks mango.

Saku Heledat villitakse endiselt ja see on ikka su lemmikõlu.

Mis ma ikka enam jahun, sest tegelt ei tohi sa sellest unest miskit selgelt mäletada. Muidu võid hakata üritama oma käekäiku muuta ja nii sündmuste ahela lõhkuda. Nagu ikka unedega - ärkamise momendil mäletad päris palju aga natukese ajaga hajuvad laused ja pildid mälust nagu hommikune udu. Ainsaks kinnituseks, et unes külas käisin viskan ühe pisikese vimka. Aga nüüd suigud mõneks ajaks tagasi sügavasse unne.

Leib ja Räim Tomatis

Noormees istub hiljem sõpradega suvila rõdul. Võtavad kampas kerge eine eelmise õhtu ülejääkidest. Räimtomatis lahtine konserv lõhnab kahtlaselt, kuid seltskond pole pirtsutajad. Hammustavad leivakäntsakast kõrvale ja lasevad konservi ringi käia. Humalane õlu loputab läila kalarasva ja tomatipasta maitse alla. Kamba peale korgitakse viimane allesjäänud õllepudel. Esimene kes lonksu võtab, maigutab suus ja sülitab siis lillepeenrasse. Hapuks läinud või? uurivad teised. Ei, kuradi õlletehase sägad on puhta vee pudelisse pannud.

Vimka, vimka, ... mis kuradi vimka üritab blond sasipea mõtliku näoga meenutada. Teate, ma nägin imelikku und, et Eesti on NATO's ja inimestel on sihukesed Startreki rääkimise ludinad ja ... 

Kuule nüüd, nii palju me ka eile ei joonud, irvitavad teised. Normaalne mees näeb hommikul unes paljaid tüdrukuid, eriti kui need enne õhtut jalga lasid kui hakkasime saunajuttu tegema. Kurat, kas pood on juba lahti arutab kõige pikem üritades taskust õngitsetud kopikaid kokku lugeda - kaks zhigulit peaks saama ja tühjadest kestadest tuletist võttes keevitame lausa kümpi kokku, kui ikka siinses maapoes õlut järgi on.

Aga läheks jookseks hommikul mõne kildi rannal, üritab noormees teemat vahetada. Puhta soojaks läind peast, pohmakaga võid liialt pingutades nagu näiteks peldikusse minnes infarkti saada mühatab kunstniku kalduvustega reaalkooli kasvandik elutargalt, nööbib püksiaugu lahti ja kuseb otse rõdult sirelipõõsaste juurtele. Vähemalt lillepeenrasse ei lase mõtleb blond sasipea, kuidas pärast emale selgitada miks lilled pruuniks tõmbunud. 

Ja Eestis kehtivad Eurod hüüatab noormees ebalevalt kusagilt pähekaranud mõttekillu.

Jaa, jaa ... ja Eestis sõidetakse ralli maailmameistrivõistlusi osatab pikk loikam.

Ah perset, lähme parem poodi, teiega ei saa ju kaine peaga üldse normaalselt juttu ajada mühatab noormees pahaselt.

Koerailmast ja Kuusikust

See pole isegi mitte koerailm olid mõlemad kutsad hommikul ukse pealt välja vaadates ühte meelt. Kell kaksteist päeval 28 Mail ja akna taga sajab lund, asun ometigi momendil 45'l laiuskraadil (lihtsalt võrdluseks, et Eesti nii 60'l). Aias kasvavad eksootilisematest soojamaa viljapuudest(väänikutest) viigipuu, kiwi ja viinamarjad. Tomatid sai just avamaale istutatud, näis kuidas neile kerge karastuskuur mõjub. Lörts loodetavasti ei tapa kui just paks kiht maha ei tule.

Ilmajutt vaid sissejuhatuseks, mind hoopiski kõnetas herr Kuusiku õigeksmõistmine. Kuna keegi tuttavaist sel teemal veel blogistanud pole, teen otsa lahti.

Tegu ju tegelt õige keerulise looga ehkki algul paistis selge kui seebivesi. Suur enamus vihjeid ja detaile rääkis ministri vastu, tema enda jutt ja poliitikute blindaazhile viskumine ei tundunud eriti usutavana. Paraku kehtib Eestis süütuse presumptsioon võrdselt kõigile ja ehkki üldsuse silmis oli tüüp võlla mõistetud siis formaalselt läks asi kohtusse erapooletule õigusemõistmisele. Iseküsimus kui erapooletu istung saab massimeedia kampaaniate taustal olla.

Täna saime teada tulemuse: "pole süüdi". Tegu äärmiselt ebamugava otsusega nii presidendile kui praegusele valitsusele. President vähemalt käitus riigimehelikult ja palus läbi hammaste vabandust nagu oli lubanud. Ega tal ju muud üle jäänud, kohtu ja õigusmõistmise süsteemi kahtluse alla seadmine pole presidendi ametis lihtsalt võimalik.

EKRE'le on esimesel pilgul positiivne otsus (me ju ütlesime, et süütu inimese vastu tehti poliitilistel põhjustel laimukampaania) tegelt kahe otsaga. Raske edaspidi süüdistada valitsust õigusemõistmise ja kohtu mõjutamises. Ma nimelt ei kahtle, et nii mõnigi nende liige varem või hiljem kohtus süüdistatava pingis istub. Kuusikule endale muidugi hea lahendus kuid õigeksmõistvale otsusele vaatamata näevad paljud temas osavalt manipuleerivat naisepeksjat.

Algul olin isegi veendunud, et tüüp on pätt. Kuna aga pole jälginud kohtuasja ega tea detaile on tekkinud pisuke kahtlus: "äkki tõepoolest poliitilise laimukampaania ohver". Kõhutunne ütleb, et kurjategija pääses puhtalt, paraku õnneks ei mõisteta Eestis õigust kõhutunde alusel. Mainekahju on talle igatahes piisavalt tekitatud, et luurele mehega koos ei riskiks minna.

Mis teie arvate. On tüüp süüdi või mitte. Kas kohtuotsus tundub korrektne. Kas president käitus õieti???

Asjalik hommikupoolik

Sellise koeraga pole muruhooldus lambaid vaja võttagi!
Hiljem ainult oksendas toa rohelist löga täis😜

Eile õhtul sai kaasal siiber koerte magamistoas tolgendamisest, lasi mul keldrist lastevärava välja otsida ja magamistoa ukse ette panna. Niisama ukse sulgemine ei aita, sest siis hakkavad koerad ust kraapima ja vinguma. Värav oli neile uus asi, pisem ei julgenud tükk aega ligigi tulla, suurem käis viskas pilgu peale, ning vantsis rahulikult tagasi suurde tuppa oma asemele. Uni meil hoopis teise maitsega, ehkki öösel oli kuulda kui keegi parketil küüsi klõbistades iga natukese aja tagant väravat uurimas käies. Poole seitsme ajal uni läinud, vedelesin veel veits ja otsustasin siis jooksuringile minna.

Pulsikella GPS on viimastel päevadel kummaliselt käituma hakanud, võtab teine kole kaua aega, et signaali üles leida. Täna hoopis teatas, et ei leiagi. Lõin käega ja panin mobla Fit'i alusel ajama. Jalgades oli eriliselt mõnus tunne, teate sihuke, et jooksevad ise, sina kulged kaasa nagu kõrvalistuja. Kildi ja kahe vaheajad kostsid kah igati viisakad. Isegi neljanda kildi kergel tõusul ei jäänud suurt aeglasemaks. Hakka või kahtlustama, et õhtul sai kogemata dopingut neelata. Viie kildi ajaks ütles mobla uskumatuna tunduva kakskümmendkaks ja neli sekundit. Veel veits tänava lõpuni ning võis kella kinni vajutada. Paraku oli Huawei kõpsu väga suvaliselt püüdnud, loodetavasti ei hakka otsasid andma. Kahju aga mis teha, panin nüüd ka mobla Fit rakenduse aja seisma.

Tänased 5K Fit'i kildiajad

4 Apr, eelmise rekordi ajad

Tuleb leppida 5K "mitteametliku" rekordiga, olen nimelt otsustanud vaid pulsikella omasid arvestada kuna kogemuse põhjal on see hulka täpsem. Ilmselt tuli ka tegelik rekord, sest esiteks oli aeg nii palju parem eelmisest, teiseks kinnitas seda eelmise rekordjooksu Fit'i võrdlus ja kolmandaks oli ka distants seekord suht täpselt mõõdetud - jooksin samale ringile sadakond meetrit otsa. Maikuu on seega jooksutulemuste poolest õige helde olnud, nii kümpsi kui viieka parim aeg joostud. Eelnev kinnitab, et eelmise päeva rammestusel polnud koroonaga miskit pistmist ja et jooksu kergus ning tempo sõltuvad hullult palju tundest ning mingitest mulle selgusetutest teguritest.

Lõpetuseks lisan lingi Ebola viiruse avastaja koroona kogemusest. Eelnevaga pole kuidagi seotud, aga minu arust asjalik kirjeldus ja analüüs.

Peaks vist lõdvemalt võtma

Mõni võib mõelda, et kas lõdvemalt üldse enam saab, no saab ikka. Olen pea üle nädala tööl lisapäeva teinud ja kuna nende eest kaks vaba antakse siis praeguseks rohkem kui 11 nädalat kogunenud, pluss puhkus, pluss "haigepäevad" pluss mingid muud boonuspäevad - kokkuvõttes võiks teoreetiliselt neljaks kuuks jalad seinale visata. Päris nii siiski ei saa aga otsustasin seoses ilusamate ilmade ja pealesuruvate aiatöödega vabu päevi välja võtma hakata. Täna põõnasin 11 ja pool tundi aga pealelõunal oli ikka uimane olemine. Kaasa kurtis kah rammestuse üle. Küllap on koroona meid kätte saanud ehkki mõlemad vaktsineeritud. Samas jooksin lõuna ajal oma tavalise viieka enam kui viisaka tempoga, ju lihtsalt tüdimus kallal.

Meil endiselt "Püsi kodus" reegel, millest suurt keegi enam kinni ei pea. Ametlikult ei tohtinud Victoria day pikal nädalavahetusel suvilasse sõita, reede pärastlõunal siiski põhja poole viivad maanteed õige tihedalt liiklust täis. Pühapäeval olin tööl aga esmaspäeval rikkusime paljude teiste eeskujul räigelt seadust ja grillisime õues. Ilm super mõnksa, kaheksateist kraadi ja päike - kardetavasti viimane normaalse temperatuuriga pikaks ajaks, juba täna rebis kolmekümne peale. Sel ajal kui tüdrukud vaaritasid hirmmagusat lehmakommi fudge vahtrasiirupist küpsetas kaasa elu parima rabarberikoogi. Minu panus oli rabarberite peenrast välja sikutamine ja koorimine. Olen neid kastnud iga päev, et ikka mahlasemad tuleks, aga sihukesi käsivarrejämedusi nagu mu sugulasel Eestis, ei oska kuidagi välja võluda.

Noored esitasid jõu ja ilu numbreid, vanema tütre poiss on kadestamisväärses füüsilises vormis. Tõmbas sitikas ühe käega lõuga, ise minust vaid mõni sent lühem ja mõni kilo kergem. Riputasin end korraks kangi külge aga siis sai mõistus võitu, ei hakanud proovimagi, mitte et mingit lootust oleks niikuinii olnud. Rahuldun sellega, et karates suudan noorema tütre kaaslasele tuule alla teha. Samas kes teab kas enam, pole me kumbki ju aasta jagu madistada saanud ja niisama katade läbivantsimine musklit ning osavust ei kasvata.

Nädalavahetusel jälgisin rallit, takkajärgi tarkus: oleks mõistlikum olnud Eurovisiooni vaadata, sest sellest ma üldse ei hooli. Peab ikka kuradi hea närvikava olema, mis sellise spordiga vastu peab, kus pidevalt oht, et mingi endast sõltumatu jama pärast kukud kindlalt liidripositsioonilt porri. Ühest küljest teeb võistluse põnevamaks ja etteennustamatuks, teisest küljest häirib hullult kui ärateenitud maksimumpunktide asemel tühised 5 lohutusauhinnaks saad. Meistritiitli koha pealt on rong ilmselt läinud ehkki Eesti asjatundjad kommentaatorid lohutavad, et hooaeg veel noor. Hyundail on liiga palju tehnilisi viperusi just samuti nagu Fordil siis kui Ott nendega sõitis.

Rahvusvahelises plaanis oskas Batka oma lollusega üllatada. Nagu mis tal oli mõttes, kas tõepoolest tasub ühe opositsiooniliidri sõnaotseses mõttes röövimine ära sellises mahus rahvusvahelist jama. Esiteks on olukord niikuinii suht maha rahustatud ja teiseks kaotas ta nii igasuguse manööverdamisruumi Vene ja Lääne vahel. Kõige loogilisem muidugi, et tegu idanaabri operatsiooniga sundimaks Valgevenet tagasi Venemaa rüppe. Peale riiklikul tasemel mahitatud lennukiröövi ei saaks Lääs kuidagi Valgevene valitsusele toetust avaldada kui Venemaa sõidab sisse korda majja lööma.

Mõista, mõista, mille just tärganud õied need on?

Rabarbari teema juurde tagasi tulles. Kas keegi oskab soovitada midagi rabarberite kasvu edendamiseks. Ka olen kuulnud, et mingi trikiga olevat võimalik rabarbereid läbi suve, mitte ainult kevadel nautida. Kui raatsite infi jagada olen üks suur tänulik kõrv või tegelt ikka silm ;) Tänutäheks jagan koogi retsepti, kaasa küll kasutas õunte asemel rabarbareid ja piima asemel keefiri ning vähem soodat, talle meeldib katsetada ja modifitseerida tunde järgi. Kardemoni olla ka lisanud. Ise avastasin suht hiljuti, et parim näksimise magustoit on külmutatud puuviljad mitte jäätis. Kahe kilone kott mangotükke maksab vaid kuus eurot, sellest aga jagub mulle rohkem kui nädalaks. Muidugi müüakse igasugu muid puuvilju ka, paraku mango mu lemmik.

Orkestrist, Kaplanitest, Maksudest ja Maskist

Võimast emotsionaalset vastukaja on leidnud kaitseväe juhataja otsus kaitseväe professionaalsest orkestrist loobumise kohta. Otse loomulikult on tegu ebapopulaarse otsusega, paraku näitavad justnimelt tugevad juhid oma võimekust julgusega ka ebapopulaarseid, kuid vajalikke otsuseid vastu võtta. Tunnistan, et esimese hooga tundus ka mulle halb mõte orkestri kinni panek. Lugedes aga põhjuseid ja põhjendusi tuleb tunnistada, et Herem on ülemjuhataja, kes ütleb sirgjooneliselt kuidas lood on ega viitsi asju ilustada - mulle personaalselt sellised inimesed ja ülemused meeldivad. Kui valitsus annab käsu kärbeteks siis pole alluvate asi mitte üritada mööda hiilida vaid leida võimalusi kuidas väikeste kaotustega käsku täita, mis ei tähenda, et ei võiks põhjendatud vastuargumente kaalumiseks esitada.

Orkester tõepoolest pole sõjaväes võitlusvõime nurga alt vaadatuna sama kaaluga, mis relvastus, sõjaväeüksus või õppused. Tegu pole enam keskaegse armeega, kus orkester koos meestega mürtsuva muusika saatel lahinguväljale marssis. Moraali ülalhoidmiseks on tänapäeval palju odavamaid ja paremaid meetodeid. Kaplanite vajadusest pole mõtet pikalt rääkidagi. See kipub käima nii riigi ja religiooni lahususe kui usuvõrdsuse vastu (millegi pärast ei usu, et kaitseväe kaplanite hulgas mullasid ja shamaane oleks😜). Psühholoogid rahuldavad sama vajaduse palju paremini ja professionaalsemal tasemel.

Peaminister ütles otse välja, et kui kokkuhoiukohti ei leia (ei suuda valitsuse tasandil kokku leppida) tuleb makse tõsta. Nii lihtne see ongi, sest eelarve puudujäägis, ehk laenuraha arvel pikalt pole võimalik elada kui ei soovi hiljem palju kallimat majanduslikku hinda maksta. Inimestel kipub ikka olema arusaamine, et riik on üks piiramatu rahaauk, kust saab lihtsalt võtta kui vaid piisavalt kaua lunida. Riigi eelarve on nagu pere eelarve, lihtsalt veidi suurema pere kui harjunud oleme. Mõistlik on üritada oma tulud ja kulud tasakaalus hoida, mis paratamatult tähendab, et kõike mida hing ihkab ei saa endale lubada.

Majanduslikult on õige võlga võtta vaid juhul kui selle tulemusel sissetulekud suurenevad rohkem kui võla tagasimakse protsent (auto liising tööl käimiseks, aja kokkuhoiuks, ... ) või siis hädaolukorras ajutiselt kriiside leevendamiseks. Tark majanduspoliitika tähendab ka seda, et nii kodanikul kui riigil on varud ettenägematuteks juhtudeks, kust vajadusel kiirelt finantsi ammutada. Kõige mõttetum ja majanduslikult kahjulikum on tarbimislaen, eriti juhul kui see lihtsalt lusti pärast läbi laristatakse. Laen on nagu alko või narkotsi sõltuvus: sel ajal kui kasutad ja pidu paned on jube hea tunne, hiljem hull pohmakas, mida leevendab vaid järgmine pudel või laks. Nii lähebki käima kiire allakäigu spiraal, kust välja murdmine nõuab tohutut pingutust või toob kaasa paratamatu katastroofi, mille kohta on lugematuid näiteid.

Maskide kandmise nõudest loobumisest oli täna uudistes artikkel, kus Lutsar sõna võttis. Mind mõnevõrra üllatas, et juba praegu arutatakse teadusnõukojas tõsiselt ka siseruumides maskikandmise kohustuse kaotamisest. Just eile sattusin Science artikli peale, kus juttu eri sorti maskide tõhususest erinevais situatsioonides. Tulemus muidugi ettearvatav: kirurgilised maskid tõhusad vaid madala viiruskontsentratsiooni puhul, siseruumides ja rahvahulgas peaks eelistama spets maske. Paraku tundub, et olukorras kus haavatavamad grupid on enamuses vaktsineeritud lööb ülejäänud rahvas käega. Meil siin Kanadas hoitakse piirangutest endiselt õige karmilt kinni, normaalne suvi jääb ära. Kodus püsimise käsk kehtib 2 juunini, 14'st hakatakse tasapisi piiranguid vähendama. Piirid on endiselt kinni vähemalt 21 juunini ja ilmselt ei avata enne sügist nagu peaminister uudistes ütles. Hea uudis, et AZ vaktsiin, mida taheti hävitada, otsustati siiski lubada kasutusele teise doosi jaoks.

Purakas

Nii ütlevad sportlased, kui ootamatult super tulemus tuleb. Täna võin julgelt kirjutada, et lambist panin sihukese puraka, mida poleks kuidagi osanud oodata. Järgnevat paluks vaadata mitte maailma taseme vaid penskarieeliku füüsilise vormi vaatevinklist. Isegi tervisesportlaseks oleks mind palju nimetada, ma ei käi ju jooksmas mitte tervise eesmärgil vaid lihtsalt omast lõbust. Kaasnev hea tervis on kirsiks tordil.

Pulss ühtlane ja normaalne
kogu jooksu ajal

Kinnitamaks, et mul mingit rekordi jooksmise plaani polnud ei saa mainimata jätta eilset arvutimängu maratoni, mis kella kolmeni öösel kestis. Ma tean, et pole sugugi normaalne minu eas, aga kõigil meil on omad kiiksud ja aeg-ajalt avalduv arvutimängu sõltuvus üks pisemaid pahesid tänapäeva maailmas, vähemalt nii meeldib mulle mõelda. Eelneva tulemusel magasin sügavalt, kui silmad avasin ja kella vaatasin oli see täpselt 11:11. Tol momendil ei mõelnud, aga ilmselgelt tegu vihjega😉 Nimelt kunagi koolipõlves käis mingi kampaania, et kõik teadsid, mis nende "õnnenumber" on. Minu jaoks tegu mingi täieliku uhuu värgiga, kuid sotsiaalsele survele alludes mõtlesin endalegi õnnenumbri välja. Üksteist sel lihtsal põhjusel, et tegu algarvuga ja kellelgi klassikaaslastest seda polnud. Saate vist isegi aru, ega tegelt ma eriti tõsiselt sihukest asja nagu "õnnenumber" ei võta, aga näe meelde jäi.

Tegin kohvi, nautisin äsja uuesti avastatud videokõne võimalust kodumaaga ja niitsin muru. Kuna kaaskondsed ei viitsinud miskit aktiivset kambaviisilist tegevust ette võtta otsustasin siiski jooksuringi ära teha, ehkki õige hiliseks teine jäänud. Mõtlesin veel, et võtan täna rahulikult, eks vaata kas viitsin viieka läbi sörkida. esimese poole kildi aega kuuldes arvasin, et mobla paneb segast. Kildi aeg aga vihjas viisakale tempole vaatamata enda arust rahulikule jooksule. Pooleteise kildi peal otsustasin veits pikema tiiru teha, pargis keeran kolmepoole peal tagasi. Paraku tagasipööramise kohta jõudes oli samm värske ja aeg kostis üllatavalt hea, ähh lähen kümpi peale.

Kilomeetrite vaheajad

Viie kildi vaheaeg oli üllatavalt kiire, kahtlustasin et mobla kõpsu viga, kuid pulsikell värises randmel samal ajal. Kui jaksan tempot hoida peaks rekordilähedane aeg tulema. Hoidsin rinda ees ja lasin õlad lõdvaks, mul nimelt kipuvad õlad pingutades kramplikult üles tõusma - seda nii joostes kui karate vabavõitluses. Teadlikult lõdvaks sundides elu hoopis lihtsam. Järgmised kolm kilti läksid lennates, ainult paari tõusuga üheksas oli raske ja ajas hingeldama. Viimane kilt sai surutud kuid mitte liiga hullult. Kella kinni lüües ja seisma jäädes tahtsid jalad edasi joosta, päris naljakas tunne. 

Ereda päikese käes vaatasin 48:19, täitsa hea aeg, ehkki kerge pettumus, et alla 47 ei tulnud. Samas ei andnud kahe viie kildi vaheajad kuidagi seda kokku, esimene viiekas viisakas 23:31, teine väga hea 22:48. Lähemalt uurides pidin üllatusega tõdema: hoopiski 46:19!!! Ei saa olla, tähendaks pooleteise minutiga mu kõigi aegade rekordi ületamist. Paraku kinnitas seda ka mobla mitte ainult pulsikell ja neil on sõltumatud GPS seadmed. Tuleb tõdeda, et ka vanad mehed jaksavad joosta😜 Igatahes endal päris uhke tunne.

Blogipostitust lõpetamas, nagu näete on ilm ka meil juba suvine

Boonusena nägin lõdvestusringil meie tänaval tee äärde tõstetud massiivsest paksust klaasist lauda, millel kleps: "FREE TABLE, ... pls take". Perfektne ajastus, meil aialaud elab oma viimaseid hingetõmbeid. Laud küll tubaseks kasutamiseks mõeldud aga ma kavatsen ise mingid ägedad jalad alla teha asendamaks originaalseid, klaas sutsu kriibitud kuid õue sobib ideaalselt. Tütrega autosse tõstmine oli paras punnimine, klaas saadan ju samas kaalus kui kivi ja pooletolline klaasplaat mitte kergete killast. Õnneks pole tütar lumehelbeke. Momendil laud ajutiselt aeda kännu otsa paigaldatud. Kaasa tõi just imemaitsva toidu ja tütar arbuusilõigud õue, mida sa hing veel igatsed - oska pisikestest asjadest rõõmu tunda ja elu on kui lill!

P.S. Eriliseks delikatessiks Halloweeni taaskasutatud kõrvitsatest valmistatud salat!

On teil lugejad oma õnnenumber ja kui siis mis selle valimise, saamise põhjuseks kui tohib küsida?

Ajublokk või vaktsiini kiirgus?

Tuleb tunnistada, et ehkki koroona seni minust mööda läinud, siis vaktsiini kiirgus on ilmselgelt hakanud mõju avaldama😜 Eile üritasin FB kõnet kasutada, teise poole jutt jõuab kenasti minuni, kuid tema mind ei kuule. Viskan kiirelt pilgu helitugevuse nuppudele nii üleüldistele kui FB omale, mõlemad kenasti 70% peal, ei tohiks ju probleemi olla. Mikrofon heliseadistustes sisse lülitatud, FB omas ka aga tee mis tahad, minu kõne ei kosta. Ajasin kiired jutud üle mobla ära enne kui üritasin probleemi süveneda.

Läpaka klaviatuuri ülemises reas kari seadistuse nuppe, neid ma üldiselt kunagi ei käpi aga igaks juhuks vaatasin üle. Hmmm... seal oli ka mikri pildiga nupp. toksisin seda, ei miskit vahet. Igaks juhuks helistasin üle FB kaasale, tema ka ei kuulnud mind. Lasin naisel liinil olla ise palavikuliselt mikri nuppu toksides samal ajal erinevaid teisi nagu Alt, Ctrl, Fn, Win, ... all hoides. (ma ju ometigi ei lasku nii madalale, et hakkaks juhendit tudeerima😜) Järsku kuulsin hüüatust, nüüd kuulen. Viimane kombinatsioon Win + 🔎 oli see mis lülitas mikri peale. Täielik müstika, et ei kajastunud üldises heliseadistuste aknas, kus programm kangekaelselt väitis, et mikker on pidevalt peal olnud.

Olin millalgi mikri tummaks teinud ilma ise märkamata, või isegi teadmata kuidas seda teha. Ja siis koitis: üleeile istusin aialaua taga läpakaga, läksin korraks tuppa õltsi võtma, vahepeal jõudis kerge vihmasabin tulla. Kuivatasin majapidamispaberiga piisad klaviatuurilt olles enne ekraani maha lülitanud. Küllap siis oskasin kuidagi samal ajal Win nuppu all hoida kui ülemise rea paberiga üle käisin. Aga miks kurim seadistus peale läpaka maha ja peale lülitamist ei taastunud??? Ainus seletus, et "riistvarapõhine" lülitus jääb mälusse ega lase end automaatselt ümber seadistada.

Ja siis meenus, et kaamera pole mul läpakal pikemat aega töötanud. Paar kuud tagasi nägin vaeva, uuendasin draiverid, windowsi enda, uurisin ja puurisin kaamera seadistusi, ei miskit. Kaamerat kasutada üritades sain kõigi erinevate programmidega pidevalt veateate. Googeldamine ka ei aidanud, mitmed kurtsid foorumites sama probleemi, üldine veendumus oli, et kaamera kutu. Tuluke lõi põlema: kurat, no ei ole võimalik, äkki sama nali mis mikriga. Muidugi oli kaamera ikoon ülemise rea F8 nupu juures. Hoidsin Win all ja klõpsasin sellele. Miskit silmnähtavat ei juhtunud. Niipea kui üritasin FB videokõnet teha ilmus mu üllatunud ilmega moll ekraani aknakesse. Täitsa hambad, uskumatu kui tohm ikka üks insener võib olla. Klassikaline: iga seade töötab kõige paremini kui seda sisse lülitada😒

Kirsiks moosil pani koer mu juustuvõileiva sel ajal nahka kui tähelepanu oli liialt läpakale koondunud. Pagana elukad, iga nõrkuse momendi nad ka ära tabavad.

Hüljatud suusakuurort tegusal emadepäeval.

Ronimine on veres

Esiteks muidugi õnnitlused kõigile emadele! ... ja isadele ilma kelleta emasid poleks no ja muidugi lastele samuti, ka ilma nendeta poleks emasid😉 Aga et keegi puudutatud ei saaks siis kõigile kodanikele, sest nii või teisiti on meil kõigil emad!

Meil siin möödus kõik traditsiooniliselt ja keskmisest tegusamalt. Vanem tütar tegi hommikul pannkoogid, mina segasin sõnaotseses mõttes "käsitöö" moosi mango, maasika ja mustikatükkidest, noorem laps tõi Tim Hortoni kohvikust jääkohvi.

Kooki moosiga!

Hommikusöök nahas oli plaan matkale minna, seekord jäi päevakangelane koju, otsustas tähtpäeva puhkuseks kasutada. Pakkusin küll end lohutsueks kampa aga lapsed soovisid issit matkale ja kaasa utsitas tagant, tal olevatki lõõgastav omaette olla.

Puutüvi mugav kallakust üles ronida

Metsarajal

Sõitsime samasse kohta "Forks of Credit", kuhu mõne nädala eest üritasime minna, seekord oli politsei tee juba mahasõidul sulgenud. Täiesti arusaamatu, miks inimesi metsa ei lasta. Paraku tean ümbruskonna matkamise võimalusi piisavalt hästi, kõiki kohti pollarid ikka valvata ei jõua, lootuse panime just vähemtuntute peale. Hästipeidetud kümne auto parklas metsavahel olid pooled kohad tühjad, jällegi selline paik mida vaid kohalikud või entusiastid teavad.

Mahajäetud suusatõstuk

Olen siin paar korda varem olnud aga idapoolsel lõigul polnud hulkunud. MapsMe veebipõhisel kaardil moblal isegi need rajad kenasti peal, mida ametlikult kaardilt ei leia. Parkimine võimsa jääaegse uhtoru põhjas, ronimist oli järske kaldaid pidi kõvasti. Pikem märkimata rajalõik viis ümber natu üle saja meetri kõrge moreenikünka. Milleks ümber minna kui saab ka tippu ronida. Mäe otsa jõudes võisime tõdeda, et siin oli kunagi olnud mäesuusakeskus. Mõni ime, sest sada meetrit suhtelist kõrgustevahet annab täitsa soliidsed rajavõimalused. Eestis Väikesel Munakal kõrguste vahe vaid 73 meetrit. 

Noored postide otsas

Tõstukimastid veel püsti, veekraanid siin-seal kunstlume jaoks, lumekahurid mäe all hunnikus, tõstukioperaatorite majakesed ja isegi stardiplatvorm veel alles. Kõik oli suht lagunenud, kuid hinnanguliselt mitte üle 10 - 15 aasta maha jäetud. Enne kui jõudsin reageerida oli vanem tütar ahvi kombel tõstukimasti otsa turninud, noorem ei kannatanud kaua oodata, peagi oli temagi kribinal ülal. 

Traaditelefoniga liinil

Ega siis isa saa viletsam olla, vallutasin järgmise masti. Hiljem sain kodus kaasalt pragada kui too pilte nägi. No mis mina enam teha saan, tütred juba aastaid täisealised, pole mul õigust neid keelata, üritasin välja vabandada. Tegelt muidugi polnud seal miskit eriti riskantset, ja pealegi pole me ainsad, kes insta piltide nimel eluohtlikke tempe teevad😜

Koerad ainult läksid murelikuks kui inimesed oma esiisasid meelde tuletades maste ja trosse pidi kõrgustes turnisid. Ronimisisu täis tegime kiire näksi ja joogipausi. Tagasiteel metsavahel hakkas vanem kutsa jalad erutusest kanged sabajupats sirge huviga nuuskima. Lähemale jõudes avastasime hulgaliselt ilusaid sulgi maas. Ilmselt olid moblamasti tipus pesitsenud kotkad mingi pirakama linnu kätte saanud. Sulgede põhjal ei osanud küll otsustada, kellega võiks tegu olla. Ilusad pruunid, triibulised ja päikese käes pärlmutterjalt helklevad. Korjasime mõned suveniiriks kaasa.

Stardiplatvorm mäe tipus

Pärastlõunal koju jõudes viskasin liha grillile, lapsed tegid salati ja kartulid, kapsad ahjus valmis. Emadepäeva õhtusöök õnnestus igati hästi, isegi kaasa kiitis, et oleme end ületanud. Teist korda tõin poest marineeritud ja maitsestatud lihad, mis meie grillil poole tunniga just parajalt küpseks saavad. Kõrvale vaatasime Youtube humoorikat geograafiatutvustust Eesist, Poolast, Jaapanist ja Canadast.

Purpurne metsalill

Trillium

Baromeeter hakkas langema :(

Ennevanasti kasutati ilmaennustamiseks baromeetri abi: õhurõhu langemine tõotas halba ilma või lausa tormi. Koroonapandeemia puhul on suht mugavaks ja usaldusväärseks hinnanguks reovee uuring, mis paraku selle nädala alguse näitajate poolest just kiita pole. Pea igal pool üle Eesti on viiruse kontsentratsioon kergelt kasvama hakanud. Loomulikult pole siin seost esmaspäevase piirangute leevendamisega, sest need mõjud ilmnevad alles nädala kahe pärast. Ühe nädala näitajad poleks nii alarmeerivad kui trend kõikjal ei liiguks samas suunas. Teine murekoht on ka Läti ja Leedu nakatumise järsk tõus. Ootame ära järgmised kaks nädalat enne kui pandeemia arengu edasine suund selgemaks saab.

Lätis on valitsus ja seim eriarvamusel piirangute koha pealt, viimane toetab populistlikult riigi avamist sel ajal kui nakatumine kasvab. Ega meil Eestiski kõik ühel arvamusel ole, piirangute toetajad ja vastased valmis karvu pidi kokku minema. Ametlikult langes ohutase punaselt väga kõrgelt ohutasemelt oranzhile ehk kõrgele. Suurimaks ohuks, et rahvas võtab seda kui kinnitust hullema möödumisest: elu läheb edasi nagu ennevanasti (eelmisel suvel). Astume neljandat korda samasse ämbrisse ja saame järgmise laine kaela.

Canadas võideldakse momendil kolmanda lainega. Tänastes uudistes oli pikem arvamuslugu teemal, et demokraatlikus riigis kiputakse pidevalt samu vigasid kordama: üldsuse survel piiranguid liiga vara leevendama ja liiga hilja rakendama võimaldades pandeemia uue laine tõusu. Väga huvitava ja minu arust hea analoogiaga võrreldi pandeemiat metsatulekahjuga, mida kustutatakse hoogtööna kuid mitte lõplikult. Niipea kui veekraanid koomale keeratakse saavad siin-seal hõõguma jäänud tukkidest uued põlengukolded alguse ja kuna kraanide avamisega (piirangutega) venitatakse algab uus põleng ning kogu värk otsast peale. Vaktsineerimine küll vähendab järjest kuiva süttimisaldi puidu hulka kuid kõiki oksi ei jõuta kunagi ära korjata, mistõttu covid-19 on ilmselt tulnud selleks et jääda, muutudes üheks hooajaliseks viiruslikuks nakkushaiguseks, millega peab arvestama ja mille vastu vaktsineerima.

Eesti läheb lahti - mis edasi?

Mõttekoht - Eesti ja India on nakatuvuse poolest samal tasemel!

Homsest, või tegelt juba tänasest Eesti aja järgi kaotatakse Eestis mitmed piirangud. Põhiküsimus mis paljudel meeles mõlgub: millised tagajärjed saavad sellel olema. Kõige kaalukama sõna ütles teadusnõukogu ja nende prognoosid polnud eriti julgustavad. Ka kõige soodsama asjade käigu juures ennustatakse Jaanipäevaks mõnevõrra langenud, kuid endiselt kõrget nakatuvust. Seda nimetatakse "keskmise riski tasemeks" - mis paraku tähendab Jaanipäevaks vähemalt 100 (SADA) korda kõrgemat nakatumist kui eelmisel aastal samal ajal. Kui eelmisel aastal oli Eestis esimesel mail keskmiselt 10 uut juhtu päevas, esimesel juunil 5 juhtu siis jaanipäevaks langes see alla ÜHE!!! kus püsis pea kuu aega.

Surmade suhtarv nakatunute kohta madal nii Eestis kui Indias???

Praegusel ajal on muidugi õige keeruline ennustada, kuidas pandeemia käik kulgeb kuna põhiliseks teguriks osutub elanikkonna (ennustamatu) käitumine mitte enam piirangud ise. Piiranguid võib kehtestada palju tahad aga kui rahvas sellest kinni ei pea siis ka tulu ei tule. Ühelt poolt suureneb järjest immuunsete kodanike arv, teiselt poolt suureneb ka inimeste väsimus, ükskõiksus ja trots. Viirus muidugi ei hooli, kasutab levimiseks iga kodanike poolt lahkelt pakutavat võimalust.

Massimeedias räägitakse viimase nädala jooksul India katastroofist. Vaadates aga kuivi ja emotsioonituid numbreid näeme, et India saavutas alles eile suhteliste nakatumiste poolest sama taseme, mis momendil Eestis!!! Surmade arvu poolest nakatumiste kohta on Eesti ja India väga sarnased. OK, see number sõltub suurelt osalt definitsioonist ja on suht madal erinevail põhjustel, eelkõige ilmselt seoses ametlike nakatumiste ja surmade registreerimise metoodikaga. Tänu Eesti meditsiinisüsteemile suudeti kriis just-just piiri peal hoida.

Vähemalt ühe doosi saanute poolest Eesti 25%, Canada 34%

Järgmine väga huvitav statistika puudutab vaktsineerimist. USA juhib siin pikalt nii esimese doosi kui ka täielikult vaktsineeritute protsendi poolest. Eesti on väga heas seisus täielikult vaktsineeritute poolest, kuid esimese süsti saanute tasemelt keskmine. Praeguste teadmiste põhjal otsustades on efektiivseim pandeemia aeglustamiseks anda võimalikult palju esimesi doose, mis pakuvad lõviosa immuunsusest. Teise doosiga võivat oodata kuna see tõstvat suht vähe juba saavutatud immuunsust, kuid tähtis immuniteedi pikendamise seisukohast. Olukorras kus võib juhtuda, et seoses uute mutatsioonidega tuleb vaktsiini niikuinii peenhäälestada paistab esimese doosi võimalikult laialdane pakkumine efektiivsema strateegiana. Aga ei maksa ette rutata: kardinaalselt erineva strateegiaga Eesti ja Canada peaks pakkuma väga huvitava võrdlusmomendi, aeg annab selguse.

Täielikult vaktsineerituid Eestis 10%, Canadas alla 3%

Muudest huvitavamatest uudistest tuleks mainida, et Canadas on juba õige palju koosviibimiste korraldajaid ja neil viibijaid kopsakalt trahvitud. Läänerannikul andis kohtunik ürituse korraldajale teada, et kui tema peol viibinuist peaks keegi koroona tõttu surema esitatakse süüdistus tapmises hooletuse tõttu, ka püsiva tervisekahjustuse korral ootab karm karistus. Vaatamata Eestist madalamale nakatuvusele püsivad kõige karmimad piirangud, mis on hakanud Ontarios tasapisi nakatumist langetama. Austraalia rakendab kriminaalkaristust kodanikele, kes üritavad Indiast tulles piiri ületada.

Ma kaldun arvama, et juuli alguseks selgub ka praeguse koalitsiooni ja peaministri saatus. Kui pandeemia saab suht edukalt maha surutud ja kolmas (vältimatu?) laine lükkub sügisesse peaks positsioon üsna kindel olema. Kui kolmas laine peaks suve ja eelkõige Jaanipäeva nässu keerama eeldaksin nii valitsuse kui peaministri tagasiastumist, sest ilmselgelt on vastu võetud otsused, nende elluviimine või kontroll ebapiisavad. Ma pole valitsuse vastu aga ebaõnnestumise korral peavad otsustajad võtma vastutuse. Emotsionaalselt on piirangud väga rasked, kuid ei saa vastu vaielda kõrvaloleva pildi sõnumile. 

P.S. Ma ise arvan ja loodan ilma igasuguse tõsiseltvõetava põhjenduseta, et olukord kujuneb suveks ehk isegi paremaks kui teaduskoda ennustab. Aga mütsi küll ei tõota selle nimel sööma hakata😜

Õied

 

Mai esimesel puhkes terve tulbipeenar ühekorraga õide, teisel hakkasid juba esimesed kroonlehed pudenema. Ega ülejäänud taimed, puud kah oodanud. Kellel nats varem, kellel sutsu hiljem, aga õitsevad juba pea kõik. Tütar põrutas varahommikul sõbraga põhja matkama, meie jalutasime koertega jõe ääres ringi. Kalamehed üritavad mõningaid hiljaks jäänud lõhesid kätte saada, ma tõesti ei tea kas nad linnast püütuid söövad ka või püüavad lihtsalt lõbu pärast. Oskate arvata, mille õied alumistel piltidel?

.............. õis

.................. õis

.............. õis

............. õis