Hüljatud suusakuurort tegusal emadepäeval.

Ronimine on veres

Esiteks muidugi õnnitlused kõigile emadele! ... ja isadele ilma kelleta emasid poleks no ja muidugi lastele samuti, ka ilma nendeta poleks emasid😉 Aga et keegi puudutatud ei saaks siis kõigile kodanikele, sest nii või teisiti on meil kõigil emad!

Meil siin möödus kõik traditsiooniliselt ja keskmisest tegusamalt. Vanem tütar tegi hommikul pannkoogid, mina segasin sõnaotseses mõttes "käsitöö" moosi mango, maasika ja mustikatükkidest, noorem laps tõi Tim Hortoni kohvikust jääkohvi.

Kooki moosiga!

Hommikusöök nahas oli plaan matkale minna, seekord jäi päevakangelane koju, otsustas tähtpäeva puhkuseks kasutada. Pakkusin küll end lohutsueks kampa aga lapsed soovisid issit matkale ja kaasa utsitas tagant, tal olevatki lõõgastav omaette olla.

Puutüvi mugav kallakust üles ronida

Metsarajal

Sõitsime samasse kohta "Forks of Credit", kuhu mõne nädala eest üritasime minna, seekord oli politsei tee juba mahasõidul sulgenud. Täiesti arusaamatu, miks inimesi metsa ei lasta. Paraku tean ümbruskonna matkamise võimalusi piisavalt hästi, kõiki kohti pollarid ikka valvata ei jõua, lootuse panime just vähemtuntute peale. Hästipeidetud kümne auto parklas metsavahel olid pooled kohad tühjad, jällegi selline paik mida vaid kohalikud või entusiastid teavad.

Mahajäetud suusatõstuk

Olen siin paar korda varem olnud aga idapoolsel lõigul polnud hulkunud. MapsMe veebipõhisel kaardil moblal isegi need rajad kenasti peal, mida ametlikult kaardilt ei leia. Parkimine võimsa jääaegse uhtoru põhjas, ronimist oli järske kaldaid pidi kõvasti. Pikem märkimata rajalõik viis ümber natu üle saja meetri kõrge moreenikünka. Milleks ümber minna kui saab ka tippu ronida. Mäe otsa jõudes võisime tõdeda, et siin oli kunagi olnud mäesuusakeskus. Mõni ime, sest sada meetrit suhtelist kõrgustevahet annab täitsa soliidsed rajavõimalused. Eestis Väikesel Munakal kõrguste vahe vaid 73 meetrit. 

Noored postide otsas

Tõstukimastid veel püsti, veekraanid siin-seal kunstlume jaoks, lumekahurid mäe all hunnikus, tõstukioperaatorite majakesed ja isegi stardiplatvorm veel alles. Kõik oli suht lagunenud, kuid hinnanguliselt mitte üle 10 - 15 aasta maha jäetud. Enne kui jõudsin reageerida oli vanem tütar ahvi kombel tõstukimasti otsa turninud, noorem ei kannatanud kaua oodata, peagi oli temagi kribinal ülal. 

Traaditelefoniga liinil

Ega siis isa saa viletsam olla, vallutasin järgmise masti. Hiljem sain kodus kaasalt pragada kui too pilte nägi. No mis mina enam teha saan, tütred juba aastaid täisealised, pole mul õigust neid keelata, üritasin välja vabandada. Tegelt muidugi polnud seal miskit eriti riskantset, ja pealegi pole me ainsad, kes insta piltide nimel eluohtlikke tempe teevad😜

Koerad ainult läksid murelikuks kui inimesed oma esiisasid meelde tuletades maste ja trosse pidi kõrgustes turnisid. Ronimisisu täis tegime kiire näksi ja joogipausi. Tagasiteel metsavahel hakkas vanem kutsa jalad erutusest kanged sabajupats sirge huviga nuuskima. Lähemale jõudes avastasime hulgaliselt ilusaid sulgi maas. Ilmselt olid moblamasti tipus pesitsenud kotkad mingi pirakama linnu kätte saanud. Sulgede põhjal ei osanud küll otsustada, kellega võiks tegu olla. Ilusad pruunid, triibulised ja päikese käes pärlmutterjalt helklevad. Korjasime mõned suveniiriks kaasa.

Stardiplatvorm mäe tipus

Pärastlõunal koju jõudes viskasin liha grillile, lapsed tegid salati ja kartulid, kapsad ahjus valmis. Emadepäeva õhtusöök õnnestus igati hästi, isegi kaasa kiitis, et oleme end ületanud. Teist korda tõin poest marineeritud ja maitsestatud lihad, mis meie grillil poole tunniga just parajalt küpseks saavad. Kõrvale vaatasime Youtube humoorikat geograafiatutvustust Eesist, Poolast, Jaapanist ja Canadast.

Purpurne metsalill

Trillium