Monday, November 8, 2021

Üks pekkis päev :(

Klaas on rohkem kui pooltäis

Algus oli igati paljutõotav, ilmateade lubas 16 soojakraadi ja päikest. Mida sa hing 8 novembril veel oskad tahta eriti kui töölt terve päev vaba. Otse loomulikult oleks patt seda hädavajalikele aiatöödele või autoga nokitsemisele kulutada, pigem ikka matkama koertega. Niagara Joa alla hulkuma minek tundus igati hea mõte, esmaspäeval peaks parkimist jaguma ja rahvast vähe liikumas. Mõeldud-tehtud - hommikukohv nahas, koerad autosse ja asusin teele. Juba sissesõiduteelt välja sõites tundusid pidurid kummaliselt pehmed, armatuurlaual viskas punase pidurihoiatustule ette. Järgmise ristmiku peal vajus pedaal tasapisi alla ja masin kippus liikuma hakkama, pidin korra pumpama. Kuram, nii küll sõita ei julge, keerasin tagasi, parkisin maja ette ja kamandasin pettunud koerad välja.

Nojah, parkimiskohas oli näha, et autost miskit vedelikku välja tilkunud. Kiikasin masina alla, põhi oli keskelt märg, näpule jäi punaka varjundiga vedelik. Kapott lahti, uurimaks pidurivedeliku anumat. Päris tühi ei olnud aga miinimumist polnud palju puudu. Ajutiselt võiks aidata vedeliku lisamine kuid kui süsteem kusagilt lekib võin kergelt tee peale jääda, otsustasin hoopis lähimasse Hyundai teenindusse sõita. Paar kilti üritasin fooride rohelisi tulesid sihtides minimaalselt pidurdada. Esinduse juurde pöörates palju enam pidurijõudu järgi polnud, parkisin massina ära ja läksin häda kurtma.

Lubasid üle vaadata ning õhtuks teada anda mis probleemiks. Hea et nii lähedal, jalutasin paar kilti koju, sest pandeemia ajal tavapärast taksoteenust nad ei paku. Koerte lohutusauhinnaks viisin elukad pikemale pargijalutusele, rohkem kui kuus kilti sai longitud ja puude all nuusitud. Ilm hullult ilus, otsustasin selle kuu kümpsi joosta, niikuinii päev nahkas. Ajasin üle pika aja jalga Nike jooksutossud, täitsa üllatav kui palju muudavad jalatsid jooksutunnetust. Esimesed viis kilti läks lennates kuid lõpupoole kippusin väsima. Kõigele vaatamata selle aasta 10K teine aeg.

Peale dushi all käimist rehitsesin lehed, niitsin muru. Just jõudsin muruniitja garaazhi alla lükata kui telefon helises - Hyndaist helistati. Uudised olid halvad, finantsilises mõttes katastroofilised. Kui ma olin arvestanud paarisajase väljaminekuga siis selgus, et pidurivoolikud lekivad, üks hullusti teine natuke - soovitati mõlemad välja vahetada. Voolikud polevat kallid aga töö ... kaheksa tunni töö hind on tonn. Mis mul üle jäi, masin seal, nende piduritega ei sõida. Mõnda teise kohta vedamine maksaks veel, kui voolikute vahetamine neil võtab 8 tundi (ok tegelt ehk 4) siis mul esimesel korral kindlasti mitu päeva pluss osade tellimine pluss mõne roostes või deformeerunud jupi lõhkumine, ... Kas mul üldse olemas kõik vajalikud tööriistad.

Loll tunne oli küll, sest koridori nurgas vedeleb alles avamata pakis äsja ostetud uus tungraud, autotoed ja rataste fikseerimise komplekt. Tegelt muidugi läheb seda niikuinii vaja kui pidurikettad vahetan või tütrele talvekummid alla paneme. Või kui pensile lähen ja rohkem aega masina kallal nokitseda😜

Kurat küll, eile rõõmustasin, et kutsuti ületunde tegema ja sisuliselt passimise eest maksti poole nädala palk, täna võisin kõik selle ja veel ohtralt otsa teenindusele edasi kanda. Aga minul on osav enesepettuse skeem sihukesteks juhtudeks. Otsi igast halvast midagi head ja leia kasvõi väljamõeldud põhjus, miks see või teine jama oleks palju hullemini võinud lõppeda või sulle pikas plaanis kasulikuks võiks osutuda.

Mis ma siis mõtlesin: Hullult hea õnn, et pidurivoolik ütles üles oma maja ja Hyndai teeninduse vahetus läheduses. Oleks see juhtunud näiteks Niagara joa parkimisplatsil või kuu aja eest tuhendekildisel puhkuseväljasõidul oleks palju-palju suurem jama olnud. Või mis veel hullem: oleks sõidu ajal vedelik välja nirisenud ja ma poleks enne avastanud kui kiirteel 120 peal pidurdada üritades ... tagajärgede peale ei julge mõeldagi.

Nii ma siis mõtlesin pooltühja klaasi mitte lihtsalt pooltäis vaid pea pilgeni kui vaht maha arvata. Kuna ilm ikka veel soe tõin tagaaiast hunniku kevadel lõigatud oksi, tegin lõkke ja haarasin külmikust õlle. Igal juhul on aiatoolis lebotades Grolschi libistada palju mõnusam kui surnukuuri külmkambris koertega kõrvuti pikutada😜 Kõik mis ma kaotasin oli ju natuke aega, sutsu meelerahu ja paki raha - viimast kahte saab aga alati tagasi kui viitsimist "õieti" mõelda ja natuke liigutada.

Kas teie ka kasutate jamade korral nende "toredaks" mõtlemist või on teil mingid muud meetodid kuidas halvad juhtumused ja õnnetused valutumalt üle elada?

P.S. Hakkasin mõtlema, et ma pole nii rikas, et vana autot omada. Peale seda väljaminekut sõidan järgmise kallima probleemini ja ostan uue, siis saab jälle aastaid rahuliku südamega ringi vurada.

19 comments:

  1. Ma olen üliveendunud uskuja, et igas halvas on midagi head. Ma ajan teisi inimesi isegi närvi ja endast välja oma "jah, väga sitt on praegu, aga mõtle, kui oleks olnud X või Y ja kui sitt SIIS veel oleks olnud, praegu on jumala hästi ju!" jutuga :D Sest absoluutselt alati saab minna palju hullemini ja mu meelest on ülihea, et seekord nii ei läinud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tuttav tuleb ette, kiputakse süüdistama kuritahtlikus positiivsuses :D

      Delete
    2. Ma ei teagi, kas see on positiivsus, kui mul on koheselt mitu potentsiaalset katastroofistsenaariumit varnast võtta ükskõik mis olukorras? :D

      Delete
  2. Kui voolikud ja mõlemalt poolt, siis on kahtlus et sa oma remondiga tegid neile liiga.
    Et, kuidas see enese juustest või saba tõstmine aitab kaasa olukorrale. Sama hästi võid mõelda ennast Warren Edward Buffettiks ja siis võid vabalt meeltesegaduses poodi minna ja uue auto osta.
    Ega uut autot tuleb ka hooldada ja teeninduses maksad iga poole aasta tagant samapalju hoolsuse eest ja kõik on juba sinu eest ette mõeldud. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oma remondiga ma pidurivoolikute ligi ei läinud, tegelt natu vedelikku väkja imbunud juba ligi aasta. Eks ma uurin mis see konkreetne voolikute probleem oli. Selle auto ostsin ka uuena, esimesed 5 aastat mingit muret polnud, ainus sensorite jama sai garantii korras tehtud.

      Delete
    2. See paneb küll silmi pööritama, mida sa siis sellest kännu otsas remondid? Ja juba aasta teed surmasõitu ja tahad seda veel ilusaks ja toredaks mõelda, anna endale diplom.
      Piduri voolik on kummist ja toru on rauast.:)

      Delete
    3. Ütleme nii, et pole seda vooliku ja toru vahekorda ega süsteemi üldse uurinud mistõttu terminid segi. Kui järele mõelda siis vist ikka "torud" lähevad vahetusse. Kui süsteemis ikka vedelik üle miinimumi sees oli, siis suurt leket olla ei saanud. Lõppkokkuvõttes peab elus õnne ka olema :P

      Delete
  3. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  4. Kõik, mida rahas saan (ja suudan) kinni maksta, on odav...
    Minu suhtumine siis ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii on, vahel lihtsalt tekib mõte mida muud toredat oleks selle raha eest saanud ;)

      Delete
  5. Mis kala see on, et wordpressi kontoga ei saa blogsbotis kommenteerida? vanasti ju sai...
    Aga jaa, alati tunduvad kõik jamad kehval hetkel tulema, kuid tagantjärgi mõeldes võinuks alati hullemini minna...:P
    kohalik
    kohalik.wordpress.com

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hmm... mul oli ka vahepeal mingi jama, et blogspoti alt ei saanud wordpressis kommida ja vahepeal tulid topeltkommentaarid. Ei viitsinud süveneda, no polnud nii eluliselt tähtis. Mina espetsiaalselt küll mingit blokki eri platvormidele pole pannud.

      Delete
    2. See on ammune jama juba, ma ei saa juba aastaid wordpressi kontoga blogspotis kommenteerida ja näiteks Apple arvuti (ega telefoniga) ei saa ÜLDSE blogspotis kommenteerida. Ma ei tea miks.

      Delete
  6. Eks see rikub muidugi päeva, kui miskit rikki või katki läheb ja tuleb selle eest erakorralisi väljaminekuid. Aga pikas perspektiivis läks sul ikka jube hästi, et see nii väikese kahjuga lõppes. Ei avariid ega vigastusi.
    Mina naisterahvana ei julgegi üle 10 aasta vanuse autoga sõita. Iial ei tea, mis võib juhtuda ja mina ei oska hoiatavaid märke või kolinaid tähele panna. Niiet kas uuem auto või üldse ilma autota elu.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Autota elu ette ei kujuta. Samas on mitmed tuttavad, kes laenutavad vajadusel nii et tegelt küll saaks hakkama, lihtsalt ebamugav ja ajaröövel.

      Delete
  7. Mina mõtlen alati asjad ilusaks ja ütlesin kunagi oma mehele ka, et ma olen optimist. Mees ütles selle peale, et äkki ma olen hoopis naivist :) Nüüd aegajalt mõtisklengi, et kas olen positiivne või naiivne :) Rahulikum on olla, kui eeldad, et inimesed on head.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ongi rahulikum ja samas tuleb alati jätta kuklasse pisike kahtlusekild, et hiljem mitte liialt pettuda või end lauslollina tunda.

      Delete
  8. kui vana see auto on siis? käisin just ühte hundayd ostmiseks vaatamas...

    aga optimist ütleb alati, et saab küll hullemini veel minna, seega optimist :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu oma 10 aastat, iseenesest tänapäeva autod (ja ka muu tehnoloogiline kraam) ehitatakse nii, et 95% peaks garantiiaja lõpuni vastu. Kauem oleks toootjale kahjulik, kes siis uut judinat ostma hakkaks. Hyundai garantii on 5A. Korraliku hoolduse ja masina hoidmisega saad muidugi eluiga pikendada aga teatud jupid lähevad läbi sellest sõltumata.

      Delete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!