Eesti ajaloo vaatevinklist pakuks hoopiski järgnevad:
Tsaariaja, Esimese vabariigi, Nõuka okupatsiooni, Teise vabariigi
Kirjelduse põlvkondade eripärast leiate salemu.edu veebilehelt
Öösel läks uni ära ja mõtted hakkasid lendlema. Ei teagi miks, aga vanuse ja põlvkondade teemal. Põlvkonnaks olen alati lihtsalt määratlenud: ... vanavanemad - vanemad - iseenda vanused - lapsed - lapselapsed - ... Samas on selge, et nii lihtne see asi pole: põlvkonnad on nihkes nii erinevate sugukondade vahel kui ka sugukonna siseselt.
Tänapäeval pole haruldus, et kodanik võib abielluda oma esimesest lapsest noorema partneriga ja "tädid/onud" võivad lapsest nooremaks osutuda. Kokkuvõttes asi kuradima keeruliseks läinud. Kui minu vahetus peres on pigem pikad põlvkonnad: vanavanematest kuni lasteni 30 aasta ringis siis sugulasel hoopiski 20 aastat, seega minu kaks vastab tema kolmele põlvkonnale.
Googeldades selgus huvitav tõsiasi, et klassikaliselt on mu põlvkonna mõiste korrektne kusjuures põlvkonna pikkuseks loetakse 22 - 33 aastat. Sotsioloogid on aga lihtsustamise mõttes ja ühiskondlike trendide paremaks mõistmiseks üleeelmise sajandi lõpust põlvkonnad palju lühema sünniaja perioodiga määranud nagu ülalolevalt graafikult võite näha. Ajaloosündmused peale teist maailmasõda Eesti puhul suurt ei sobi.
Vanavanemad kuulusid mul kõik Esimesest Maailmasõjast põhjustatud niinimetatud "kadunud põlvkonna" hulka. Paraku nende puhul pigem tegu esimese tõeliselt vaba generatsiooniga. Takkajärgi vaadates said nad igati hästi hakkama ning lasterikastena lõid kindla aluse õige laiale sugukonnale - mul oli 8 onu. Vanavanemate õnn seisnes selles, et aktiivseim eluperiood jäi esimese vabariigi aega. Talud kas saadi päranduseks või osteti, tulevik tundus helge kuni 39'da aastani. Ei murdnud neid ka järgnev sõda ega nõuka okupatsioon, mille lõppu ei näinud, kuid uskusid vankumatult, et see ei saa kestma jääda.
Vanemad jätsid ühe põlvkonna vahele kuuludes "vaiksesse generatsiooni", Eesti mõttes "okupatsiooni põlvkond". Sündisid vabariigi ajal kuid liiga noored, et sõjast aktiivselt osa võtta. Jõudsid siiski piisavalt vabadust näha mälestustes kaasa võtmiseks ja jutustustes edasi kandmiseks. Teatud mõttes ehk kõige traagilisema saatusega, sest enamus elust möödus banaalse sotsialistliku realismi tingimustes. Vähemalt pensionipõlve on saanud nautida uuesti vabanenud Eestis. Olles üle elanud vägagi raskeid aegu ei mõista nad tänapäevast virisemist elades täiesti normaalselt oma pensionist ära.
Mina ja kaasa kuulume peibipuumerite lõpuotsa. Noorus möödus nõuka ajal aga sellele vaatamata mingit hullu ängi ei mäleta. Noorena on vist pea alati ja igal pool tore, eks meie ajaks oli vene kord ka lõdvemaks muutunud. Vabariigi taastamist oma silmaga ei näinudki, selleks ajaks olime juba jalga lasknud. Polnud soovi kogu oma elu Moskva võimu all veeta ja Eesti vabanemise perspektiivi ei osanud siis ette näha. Kui avanes võimalus, otsustasin selle kahtlemata ära kasutada mõeldes: teist ei pruugi tulla ja kuias ma hiljem kahetseks kasutamata shanssu.
Eesti nurga alt vaadates liigitaksin endavanuseid hoopiski teiseks tõeliselt vabaks põlvkonnaks. Nii nagu vanavanemad olid vabariigi loomisel hilistes kahekümnendates nii ka meie teise puhul. Tegelt on objektiivselt minu põlvkond kõige õnnelikum kui eelnevatega võrrelda, juba üle 30 aasta vabadust maitsenud kusjuures tuleviku perspektiivid paistavad suht helged kui vaid "kollektiivne lääs" suudab kindlana seista. Isegi kui mitte, oleme ikkagi senistest kõikse pikemalt heaolu ühiskonna eeliseid nautinud, iga lisaminut mõnusat elu on vaid boonuseks.
Lapsed on vaatamata väikesele vahele jagunenud "Y" ja "Z" generatsiooni vahel. Ega neist muud ei oskagi kirjutada kui et suutnud enamusest eakaaslaste probleemidest hoiduda. Erinevused meie ja nende mõttemaailma vahel silmnähtavad aga õnneks mitte põhimõttelised. Nemad on kogu oma elu suht lihtsalt ja kergelt igate pidi kindlustatult ilma märkimisväärsete probleemideta hakkama saanud. Pealt vaadates tunduvad asjalikud aga hinges ikka mõte: "Kas neis oskust ja jõudu ka tõsistest kriisidest läbi murdmiseks?" Loodetavasti pole kunagi vaja neid oskusi ja teadmisi, mida näpuotsaga jaganud olen. Näis kas lapselapsed saavad kuuluma Alfa või sellele järgnevasse põlvkonda, no kui neid põlvkondi inimkonnal üldse tuleb
Mis põlvkonda kuulute? Kas tunnete olevat õnnelik selle üle või soovinuks varasemasse, hilisemasse kuuluda?
Ma olen X-põlvkond ehk meie tingimustes see, kes jõudis juba suht teadlikus vanuses näha nõuka-aja lõppu ja iseseisvuse taastamist, aga on natuke noorem kui meie nn võitjate põlvkond (nemad läksid pankadesse tööle ja asutasid firmasid, kui mina veel koolis olin). Aga ma olen enda asetusega päris rahul, sest mu kalduvused ei sobi äriajamiseks või pangas töötamiseks nagunii ja mul olid enda arendamiseks ülikoolis nii head võimalused nagu pole vist ei enne ega pärast kunagi olnud - praegustest noortest on mul lausa kahju, et neil nii hea pole.
ReplyDeleteArusaamatu, kuidas just su vanemate ja sinu põlvkonnas on nii palju nõukanostalgiat ja neid, kes käivad miitingutel ja seletavad, kuidas kunagi pole nii halvasti elatud nagu praegu. Nad võiks ju mäletada.
notsu
Nõukanostalgia on teiste sõnadega puhtinimlik kadedus. Mitte et neil nõuka ajal paremini oleks läinud, lihtsalt vabariigi ajal läheb teistel (kel oskused, töövõime, õnn, ...) paremini ja see ei mahu kuidagi hinge :P Ja seda kasutavad oskuslikult ära nii kesikud kui rahvuslased.
DeleteTäna just Mart Juur viitas, et Värskes Rõhus noored igatsevad kommunismi.
DeleteSinu poolt kadedaks tembeldatud nõukanostalgitsejad on tänapäeva läänes leidnud ühise keele noortega, 18-34.a., kes igatsevad kommunistlikku rezhiimi ja tegustevad täiega selle ellusaamise nimel.
DeleteSa enamasti väldid oma blogis Kanada ühiskondlikke probleeme, aga Uued uudised podcastis räägib olukorrast USAs ja Kanadas Torontos elav keemiaprofessori Olev Träss. Väga huvitav kuulamine, kommunistide marsist läbi läänemaailma institutsioonide.
DeleteKanadas on loomulikult probleeme kuid mu arust tegu rohkem heaoluühiskonna ülevõimendatud pseudoprobleemidega. Sisuliste teravate vastuolude puudumist iseloomustavad eilsed kohalikud valimised umbes 30% osavõtuga.
DeleteKindlasti ei üldistaks et noored puha kommunistlike kalduvustega. Need üksikud natuke ehk võrreldavad kunagiste idealist-intellektuaalidega, kes NL'i toetasid. Ukraina sõda ja PunaHiina genotsiid on neist paljude silmad avanud.
Olev Träss on meil vägagi tunnustatud eesti ühiskonna asjamees. Viimati kohtusime 2 kuu eest metsaülikoolis. Ei oska tema teksti enne kommenteerida kui ise kuulan kuid momendil on Canadas populaarsemad Konservatiivid 33%, järgnevad Liberaalid 31% ja Vasakpoolsed 21%.
Ma ka see beebibuumer. Lapsed on x ja y.
ReplyDeleteAga mulle meeldib fakt, et mina, esimene lapselaps vanaemale-vanaisale, olen 33 aastat vanem kui nende viimane lapselaps... vanaema jõudis ka tema ära näha.
Põlvkondade nihkesseminemisel on kahtlemata toredaid momente!
DeleteJah, me ei saa muu maailma skaalat kasutada. Minu vanavanemad sündisid 1890- 1910 ja minu jaoks kõige traagilisema saatusega põlvkond. Niipalju sõdu, muudatusi, ükskõik kuidas nimetada.
ReplyDeleteMu vanemad, seevastu 1943- 1947 said NL st maksimumi, seda mida nad poleks pätsuajal iialgi saanud, kuna olid vaesed. Said kõrghariduse, karjääri, korteri jne. 1960 sündinud olid võitjate põlvkond - võimalus saada lihtsalt raha ja äri, kui olid piisavalt riski altis.
Mu arust su vanemate põlvkonda ei saa Pätsu ajaga võrrelda, pigem Soome võimalustega samal ajavahemikul (kui me oleks suutnud samuti vastu panna) mis olid ensv omadest ikka pika puuga paremad.
DeleteMa olen see mikrogeneratsioon, mida muu maailm kirjeldab sõnaga "xennial". Sinu postituses toodud joonisel jään ka täpselt X ja Y vahele (sünniaasta 1980).
ReplyDeleteMa ise leian, et see "xennial" on päris täpne, seda põlvkonda kirjeldatakse kui analoog-lapsepõlve ja digitaal-täiskasvanuea põlvkonda. Nii on.
Ma pea 20 a vanemana võin ka tänu oma erialale väita, et olen analoog lapsepõlvega digitaal täiskasvanu. Nimelt juba keskkoolis (Gustav Adolf) hakkasime tegelema arvutitega, seega sain praegusaja maailma sisenemisel suure eelise kooli ja ülikooliajast kaasa. Ega siinmaalgi peeta normaalseks, et minuvanune arvuti taga mängida suudab selle putitamisest rääkimata.
Delete