Nii nimetati Toronto Eesti majaga hüvastijätmise pidu. Rahvast oli murdu (üle 600 pileti müüdud), läksime meiegi terve perega kohale. Aktus, ansamblid, tantsimine, vanade sõpradega kohtumised (mul paraku neid siin suurt pole, aga sellest hiljem), joogid, söögid, ... Käisime hulkusime lastega terve maja ruumid ja igasugu peiduurkad läbi, mille eksistentist varem polnud aimugi.
 |
| Laas Leivat puldis - sündinud kõnemees! |
Tõele au andes lootsin üritusest enamat, tegelt ei teagi täpselt mida. Sain paari sugulasega kokku, mis oli iseenesest tore, polnud neid aastaid näinud. Niisama tuttavatega vahetasin tervitusi ja arendasin lühikesi vestlusi. Ostsin kahekümne dollari eest kolm joogikupongi, esimese eest õlts, teine läks gin ja tonic alla, kolmas "Rolling Estonian" kokteil. Mahavisatud raha, ilma sõpradeta pole ikka pidu.
 |
| Andres Raudsepp ja "Mehhiko bänd" |
Kaasaga metroo poole kõmpides tuli paras masendus peale. Mida kuradit ma siin Kanadas teen, viimased paar aastat kulgeb elu üksluiselt ja igavalt nagu vaevu hingitsev küünal - säraküünalt tahab mu iseloom! Ainsad veidigi toredamad momendid on reisud, matkad, suusatamine, rattasõidud, ... Tahaks kellegiga koos möllata, paraku olen viimane aasta enamasti üksi ette võtnud. Lapsed liiga suured, neil palju lõbusam oma sõpradega. Kaasa ei saa jala pärast suusatada ja matkaminegi pole soovitav. Selliseid sõpru siin õieti pole kellega koos käia: kes vanaks jäänud, kes paksuks läinud, kas niisama ei viitsi, ... armukest kah nagu imelik võtta, liiga palju potensiaalset tüli😜
 |
| Tütred lasketiiru seina ääres |
Nooremana sai siinse kambaga koos aega viidetud, üksteisel külas käidud, grilliõhtuid tehtud, õltsi rüübatud ja lobisetud. Koroonaga tuli auk sisse ja ei paista, et traditsioon taastuks, rahvas enam suurt viitsi. Enne sai vabadel nädalavahetustel aias ja maja juures nokitsetud, nüüd on igasugune entusiasm kadunud - maja läheb tulevikus tütrele, mis ma rabelen, las tema teeb oma tahtmise järgi. Tuju võttis ka ära asjaolu, et mõningaid ümberkorraldusi tehti ilma minuga kooskõlastamata. Tänagi läksin aeda, vaatasin ringi ja istusin lihtsalt lamamistooli lugema. Samas kummaline, et Eestis on mul endiselt entusiasmi õunapuid lõikuda, vaarikaid rohida, puid maha võtta, maja juures askeldada ... juured ikka seal, võõramaa mullas lihtsalt hingitsen.
Melodramaatiliseks minnes on Eesti puhkus veel jäänud, mis elule mõtte annab😁 Sealsed lapsepõlvesõbrad on jäänud endiseks ja valmis ikka saunaõhtuid, pidusid ja igasugu hulle üritusi ette võtma. Siinsed inimesed liiga igavad ja alalhoidlikud, nagu kogu see arenenud riikide sotsiaaltoetuste süsteem. Olen veel liiga "noor" ja jõudu täis niisama alalhoidlikult golfi mängimiseks, keegli veeretamiseks või muudeks penskarite tegevuseks. Küll 80'selt jõuan, praegu kuni kere jaksab tahan mägedes ronida, sukeldumas käia, kiirelt suuskadel kihutada ... - aga mitte üksi. Mingitesse kohalike klubidesse ei viitsi ka minna.
Ei saa jätta muigega torkamata, et uute sõprussuhete "kartmine" on vanaduse tunnus :P
ReplyDeleteKui nii siis olin juba ülikooli lõpuks vanur valmis :D Pean küll rohkem silmas selliseid sõpru kellega aastakümneid ühiseid kogemusi ja meenutusi ja kellega oled tulest ja veest läbi käinud ja võiks seda kõhklemata uuesti teha.
DeleteKirjutad täpipealt nii nagu ma isegi mõtteid mõlgutanud elu mõttetusest välismaal. Nii tahaks tagasi sünnimaale! Võõrkeel pidavat ka vanaduses ära ununema, mis ma siis peale hakkan?
ReplyDeleteVõõrkeelega kipub paljudel ehkki mitte kõigil nii juhtuma. Hiljem õpitud asjad hakkavad ka esimestena ununema. Mul vähemalt koht olemas, lihtsalt aeg vaja ära otsustada.
DeleteKadestasin su eestimaiste sõpradega lõbusalt veedetud aega. Iseküsimus, kas siis, kui oleksid kogu aeg ligiduses, oleks lahedaid ettevõtmisi pidevalt või ainult suvel korra kokku saades.
ReplyDeleteMul oli 5 aastat tagasi nii särisev seltsielu, leidsin uusi sõpru ja elu oli elamist väärt. Aga nüüd, ühe käe näppudel võib toredaid kokkusaamisi üles lugeda. Kõik on vanaks jäänud, paksuks läinud, ei viitsi enam, nagu sa ütlesid. Mina ise kaasaarvatud...
Pidevalt ei jaksa niikuinii pidu panna ja talvel on kahtlemata vaiksem. Samas oleme aastakümneid igatsorti üritusi korraldanud. Ega siis minu pärast ekstra korraldata, ma lihtsalt olen kutsutud osa võtma neist mis niikuinii plaanis. On sihukesed elujõulised sübrad sattunud :D
DeleteOh, hea teema, kõnetab mindki, arusaadavatel põhjustel. :)
ReplyDeleteKuid mul on hoopis teistmoodi kui sul. Ei oskagi öelda, kas enda valikute tulemusena või õnnelike juhuste tõttu, aga mul on siinsel uuel kodumaal sõprus- ja tutvussuhetega väga, väga vedanud. Ehk on asi ka selles, et millegi toreda ettevõtmiseks ei ole mul sellist eeldust nagu sul, et seikluskaaslastega peavad mind siduma aastakümneid ühiseid mälestusi. Ja ses mõttes on kah vedanud, et ükski mu siinsetest kamraadidest pole hingelt „penskar“, kuigi vanuselt võib suurt osa neist sellesse kategooriasse liigitada. Niisiis pole golfist, keeglist ja bingost meie kamba puhul (veel) juttugi. :)
Mu suhtlusringkond jaguneb suures laastus kaheks: üks osa rahuldab mu füüsist, teine vaimu, st. matkasellid ja kunsti-inimesed. Kõik nad on muide ameeriklased, kohalike rahvuskaaslastega pole ma kontakti otsinud, ega ka juhuslikult leidnud. Ja ses osas olen kah sinust erinev, st. rahulolev, et Eestisse pole plaaniski tagasi kolida. Mis nüüd võõrkeeleoskuse taandarengusse puutub, siis selle pärast ma ei muretse. Küll leiavad mulle tõlgi, kui 90 aastasena enam english keelele ei tule. :) Või siis kasutan kehakeelt. Või kui päris hätta jään, kolin mõnda hipilaagrisse, või kloostrisse, mõlemad on hoolivad ja hoolitsevad institutsioonid. Või teen Grand Canyonis Thelmat ja Louise’i. :)
Aga sinule (vabandan juba ette), annan küsimata nõu – issand jumal, mine ja ela seal, kus sa rahul ja õnnelik oled, mis sa piinad end, kui süda mujale igatseb!
Sul siis vedanud. Võõramaalaste hulgas on mul tuttavaid küll ja veel aga mitte ühtki sõpra. Seltskonnas võib küll tore olla, kõiksugu üritused meie multirahvuselise, kultuurilise, rassilise karate kambaga. Samas mitmepäevasele matkale nendega ei kisu, kus pidevalt nina pidi koos, selleks tunnen end mugavalt vaid sõpradega. Kui mu jutust jäi mulje, et kannatan nagu oleks koonduslaagris siis vist ei väljendanud end päris hästi, rohkem nagu ventimine. No ja mõned objektiivsed asjaolud takistavad tegemast seda mida hing igatseks - näiteks kosmoselennu jaoks kübe vana ja vaene😁
DeleteOsta omale sõbrad.
ReplyDeleteOleks see nii lihtne oleks ammu ostnud mõned "kohalikud" sõbrad😁
DeletePole müügil, ekspordi Ukrainast seal on kõik eestlaste sõbrad.
ReplyDeletePole vaja eksportida. Juba oleme siia jõudnud ukrainlastega sõprust teinud ja neile abiks olnud :P
Delete